Reis Pakistani

Hommik enne ohverduspüha Eid al-Adha’t, mis on islami tähtsuselt teine püha, oli jahe, selge ja päikesepaisteline. Eid al-Adha tähistab hadži lõppu, mil miljonid muslimid igal aastal lõpetavad oma palverännaku Mekasse. Ma istusin ühe Pakistani ajalehetoimetuse pisikeses ruumis Peshawaris, muistses, kuid nüüd autode ja rahvast tulvil bussidega üle ujutatud kitsaste tänavate ja vanamoeliste basaaridega linnas Afganistani piiri lähedal, ning jälgisin hadži lõppu telerist.

Rahvamass liikus aeglaselt, õlg õla vastas, Mekas ümber Kaaba, Allahi ehk Jumala koduks oleva Suure Mošee keskme. Allah tähendabki araabia keeles jumalat – see on sama sõna, mida araablastest kristlased kasutavad Jeesuse isa poole palvetades. Islami jõud ning võrdsuse ja üldise vendluse sõnum avaldus ilmselgelt paljudelt maadelt pärit inimeste nägudel. Sama sõnum nagu kristluses.

Hiljem kandusid aknast minuni muezzini palvelekutsed. Üle puiestee asub väike mošee. Vanalinnas näeb mošeesid kõikjal. Neis ei jagu alati ruumi ja inimesed palvetavad õlgmattidel otse tänaval. Moslemite pühal päeval (läänes kirjutame me selle nüüd kokku “pühapäevaks”) reedel palvetavad samad inimesed mošeede lähedal tänaval, samal ajal kui autod neist aeglaselt mööda sõidavad.

2001. aasta 5. oktoobril tungisid Ühendriigid kättemaksuks 11. septembri rünnakute eest Afganistani. Noormehed, kes muidu käisid mošeedes nii siin linnas kui ka mujal Pakistani Loode-Piiriprovintsis – üks 160 miljoni elanikuga riigi neljast provintsist, mille pealinn ongi kolme miljoni elanikuga Peshawar –, suundusid üle piiri, paljud jalgsi mööda sadu mägedes kulgevaid radu, mõned autoga piki kitsast kaherajalist teed üle Khyberi kuru. Kõigi nende siht oli pidada püha sõda džihaadi välismaiste, uskmatute sissetungijate vastu.

“Ma peidan ennast moslemite seas!”

Õhtu saabus uue palvelehüüu ja kerge vihmaga, mis lõi õhu puhtamaks, kuid sellele vaatamata liikusid rikšad, taksod ja vanad bussid endiselt suitsu- ja tolmupilvedes. Basaarid kihavad, inimesed vestlevad tänaval, kuid keegi pole õnnelik. Terrorismiga sõdiv USA oli võtnud ette järjekordse rünnaku Al Qaeda, sedakorda konkreetselt Ayman al-Zawahiri vastu vaid mõne sõidutunni kaugusel põhja pool. Kahe nädala jooksul juba teine rünnak, mille nüüd sooritas mehitamata lennuk Predator, toimus kell 3.15 öösel ja selles hukkus 18 inimest, peamiselt naised ja lapsed. Valge Maja keeldumine vabandusest ajas inimesed veelgi rohkem vihale.

Uudised on õigupoolest segased ja tõde raske välja selgitada. Välisreportereid piirkonda ei lubata. Isegi Pakistani ajakirjanikel on raske saada luba minna piki Afganistani piiri paiknevatele, raskesti läbitavatele ja mägistele hõimualadele. Igatahes on selge, et surma sai süütuid inimesi ja et Ayman al-Zawahiri ei olnud taas seal, kus “luure” oli väitnud. Eelmine kord võis maailm samasugust vaatemängu jälgida 2004. aasta märtsis, kui Pakistani sõjavägi võttis ette suure sõjalise operatsiooni siit sada kilomeetrit edela pool Waziristanis Wana piirkonnas. Pakistani riigijuht kindral Pervez Musharraf teatas ootusärevale maailmale, et sõjavägi võib olla sisse piiranud HVT (high value target ehk “väga väärtuslik sihtmärk”), kelleks pidi olema Ayman al-Zawahiri. Kuid selgus, et Al Qaeda ajuks peetav organisatsiooni tähtsuselt teine mees ei viibinud piirkonnas – nagu teda polnud ka Domadola külas, mida USA nüüd ründas. Mõni nädal hiljem jõudis tema järjekordne salvestus Al-Jazeera telekanali kätte, kus ta mõnitas president Bushi, sõnades: “Ma peidan ennast moslemite seas.” Al Qaeda ei ole enamiku Waziristani elanike silmis vaenlane. Nad on tublid muslimid, kes peavad sõda uskmatute sissetungijatega.

Al Qaeda ei ole enamiku Waziristani elanike silmis vaenlane. Nad on tublid moslemid, kes peavad sõda uskmatute sissetungijatega.

160 miljoni elanikuga Pakistan, mida pärast Indiast eraldumist ja iseseisvumist 1947. aasta augustis on üle poole ajast valitsenud sõjaväelased, on paljude lääne inimeste silmis tõeline mõistatus. On ta Lääne sõber või vaenlane? Veidi pärast 11. septembrit lausus president Bush kogu maailmale: “Te olete kas meiega või meie vastu.” Sellega heitis ta kõigile kinda. Väga selgelt sai sellest aru kindral Musharraf, kes oli 1998. aastal korraldanud riigipöörde, kukutanud korrumpeerunud, kuid demokraatlikult valitud Nawaz Sharifi ja võtnud võimu enda kätte.

Kunagi valitsesid piirkonda britid, kes tungisid Venemaad tõkestada soovides XIX sajandil kaks korda Afganistani. Seejärel tungis sinna põhja poolt Nõukogude Liit, kes pommitas 1980. aastatel mudžahiididega sõdides vahetevahel ka mainitud osa Pakistanist. Ja nüüd on Afganistanis ameeriklased. Valdav osa piirkonna elanikke, kellest enamik on puštud, kes moodustavad suurima etnilise rühma nii Afganistanis kui ka loode piiriprovintsis, ei pööra mingit tähelepanu Afganistani-Pakistani piirile, mille tõmbas 1893. aastal Briti ametnik sir Mortimer Durand. Tema järgi seda kutsutaksegi Durandi liiniks.

Ka enamik Afganistani puštusid ei pea piiri millekski ja arvab, et Afganistan peaks ulatuma vähemalt saja kilomeetri jagu Pakistani aladele ja et muude linnade seas peaks ka Peshawar selle tõttu, et seal elavad puštud, kuuluma Afganistani ehk paljude puštude arvates Suur-Puštunistani koosseisu. Pakistan on sisuliselt tühjale kohale tekkinud riik, mille erinevaid keeli kõnelevate rahvastega provintsid pööravad sageli üksteisega tülli. Nii on valitsuse peamine eesmärk hoida riiki koos, kusjuures vahend pole natsionalism, vaid religioon – nii on see olnud sellest ajast alates, kui Pakistan eraldati 15. augustil 1947. aastal India küljest iseseisva riigina.

Pärast Ameerika sissetungi lõid konservatiivsed religioossed parteid Peshawaris Muttahida Majlis-e-Amali (Ühendatud Tegevusnõukogu, MMA) ning esinesid selle nime all 2002. aastal Pakistani valimistel. Kogu Pakistani tabanud Ameerika-vastasuse lainel võitis MMA Loode-Piiriprovintsis ja Belutšistanis. Viimane on Pakistani suurim ja kõige hõredama asustusega provints Afganistani lõunapiiril.

Praegu kontrollib MMA, mille peamine siht on kehtestada Pakistanis šariaat ehk islamiseadused, mõlema provintsi esinduskogu. Šariaat, mis islamistide või konservatiivsete moslemite arvates tuleneb otseselt Jumalalt ja on seeläbi õige, tekitab Läänes hirmu oma mõningate aspektidega, näiteks võib vargaid karistada käe maharaiumisega ja abielurikkujad kividega surnuks pilduda. Loode-Piiriprovintsis pole selliseid karistusi seni rakendatud. Enamik inimesi, kes võtavad väga külalislahkelt vastu siia saabuvad vähesed välismaalased, peab selliseid aspekte arvatavasti liiga julmaks.

Aleksander Suure kaotuste tanner

Belutšistan, see ebatasane maa, kus Aleksander Suur kaotas tagasiteel Indiast Makedooniasse kõrbekuumuse tõttu nii palju mehi, külgneb Araabia merega. Provintsis on ohtralt maavarasid, võib-olla ka hulganisti naftat ja maagaasi. Aga siin käib ka valitsusvastane vastuhakk, mida Pakistani sõjavägi üritab vaos hoida – nagu see üritab vaos hoida ka olukorda loode piiriprovintsis, Kashmiris ja piki idapiiri Indiaga.

Hiinlased ehitavad Belutšistanis Araabia mere rannikul välja Gwadari sadamat, mis asub üsna lähedal Lähis-Ida naftaväljadele ning millest võib saada torujuhtme lõpp-punkt, kust ühel heal päeval hakatakse ehk edasi toimetama Kesk-Aasia naftat ja maagaasi. Käivad jutud torujuhtmest, mis kulgeks Iraanist läbi Belutšistani Pakistani ja sealt edasi Indiasse. Kõigi mainitud riikide majandus kasvab ja tugevneb ning nad vajavad hädasti energiat. Iidne, feodaalsete või isegi hõimuajastu kommetega Belutšistan jääb otse nende vahele. Ameeriklastel on siin Iraani piiri lähedal salabaase.

Pakistani poliitika mõistmiseks on hädavajalik teada, et MMA tegutseb liidus sõjaväelise valitsusega maa kahe peamise ilmaliku erakonna vastu, milleks on Pakistani Rahvapartei (PPP), mida juhib endine peaminister Benazir Bhutto, ning Pakistani Muhameedlik Liiga (PML), mida juhib endine peaminister Nawaz Sharif. Nii Pakistanis kui läänes on mõlemat erakonda süüdistatud räiges korruptsioonis ajal, kui nad olid võimul – seda maal, kus kulutatakse nii vähe haridusele ja tervishoiule, aga nii palju sõjalise varustuse ostmisele USA ja teise peamise liitlase Hiina käest.

Allah – see on sama sõna, mida araablastest kristlased kasutavad Jeesuse isa poole palvetades.

Sõjaväelaste ja religioossete rühmituste liidu taga, mis on eksisteerinud mitmel kujul Pakistani kui maailma esimese islamiriigi tekkimisest saadik, seisab asjaolu, et mõlemad on jäigalt vastu igasugusele leppimisele “hindude” Indiaga, seda eriti tüliõuna Kashmiri osas. See peamiselt moslemitest elanikega endine India vürstiriik on jagatud kahe riigi vahel ja mõlemad nõuavad teise osa endale. Kashmiri elanikel pole kordagi olnud võimalust vabalt hääletada oma tuleviku üle. ÜRO rahuvalvajad on Kashmiris olnud 1951. aastast, kuid alati pole ka neist abi: India ja Pakistan on Kashmiri pärast sõdinud rohkem kui ühe korra.

MMA hõlma alt tuleb terve hulk noori tulihingelisi mehi, keda Pakistani sõjavägi õpetab salaja pidama sissisõda hindude India vastu okupeeritud Kashmiris, nagu nimetab seda Pakistan. Nii India sõjavägi kui ka majandus ületab Pakistani oma ning sõjaväe arvates ei olegi muud võimalust kui pidada sissisõda oma suurima ja tähtsaima vaenlase vastu kaunil ja kunagi armsalt rahumeelsel maalapil Himaalaja jalamil, kus võib hingata kristallpuhast õhku ja imetleda lopsaka taimkattega orge.

Enamik, aga mitte sugugi mitte kõik Peshawari naistest kannab hidžabi, rätikut, mis katab täielikult naise pea, aga mitte näo ja annab tunnistust, et tegemist on tubli ja ontliku moslemiga. Tänavail kohtab sisseostudel või lastega jalutamas naisi, kes pole pead kinni katnud, ja Peshawaris on isegi naisi, kes elavad üksi nagu naised lääneriikides. Linnas on kino, kus võib vaadata odavaid löömafilme. Peshawaris on ülikool, raamatupoed ja Pakistani kiirtoidurestoranid, ehkki mehed ja naised söövad seal eraldi ruumides.

Siiski ei leia Peshawarist Ameerika kiirtoidurestorane, siin pole ühtegi McDonald’sit, mida võib kohata 15 miljoni elanikuga Araabia mere äärses Karachis või riigi pealinnas Islamabadis, kus – eriti Karachis – läänevastased sõjakad islamistid neid pidevalt pommidega ründavad. Öösiti valitseb Peshawaris rahu. Kõik on kodus. Mittemoslemite firmad toodavad Pakistanis alkoholi ja kuigi see on Peshawaris tänapäeval keelustatud, võib seda ometi hankida mustalt turult. Pakistani ajakirjanikud ja ÜRO töötajad, keda ma tunnen, saavad omavahel kokku, naisi küll kaasa võtmata, ning söövad ja joovad üheskoos.

Peshawari ja Afganistani vahel asub Waziristan, nüüdseks kuulsaks saanud hõimuala, kuhu Pakistani sõjavägi on saatnud 80 000 meest, kes valvavad võimude kinnitusel Afganistani-Pakistani piiri ja peavad “sõda terrorismi vastu”.

Kaitsta elu hinnaga ka vaenlast

Hõimualad kujutasid endast kunagi puhvertsooni Briti radži ja Afganistani vahel. Britid paigutasid Waziristani oma garnisonid (teiste seas teenisid siin nii Winston Churchill kui T. E. Lawrence), kuid üldiselt jätsid nad hõimud rahule. Pakistani loomisel ei teinud ka uus riik katset sekkuda Waziristani asjadesse. Õigupoolest ei kehtestatudki siin päris täielikult riigivõimu, seda enam, et ka Afganistan polnud rahul oma piiridega, mille, nagu Lähis-Idas enamasti, olid maha märkinud koloniaalvõimud. Hõimud valitsesid ennast ise, nagu nad olid seda teinud 5000 aastat, juhindudes muistsetest seadustest, mida üldistatult nimetatakse puštude koodeksiks ehk Pushtunwaliks.

Pushtunwali üks tähtsamaid reegleid on pa’nah, mis tähendab, et igaüks on kohustatud ka oma elu hinnaga kaitsma isegi enda vaenlast, kui see palub tema kodus varjupaika. Üks põhjus, miks Talibani puštust juht mulla Muhammad Omar keeldus Osama bin Ladenit USA-le välja andmast, oli just pa’nah. Ja see on ka põhjus, miks Waziristani hõimud ei anna praegu välja bin Ladeni või tema asetäitjat Ayman al-Zawahirit – kui need muidugi üldse seal on. Viimases lubab veidi kahelda asjaolu, et mitmed Pakistani sõjaväelased, ajakirjanikud ja isegi mõned USA ametnikud on märkinud, et seni on kõik Al Qaeda tähtsamad tegelased tabatud Pakistani suuremates linnades.

Pakistan on sisuliselt tühjale kohale tekkinud riik, mille erinevaid keeli kõnelevate rahvastega provintsid pööravad sageli üksteisega tülli.

Olukord on siin keeruline. Pärast USA sissetungi Afganistani 2001. aastal liikus Pakistani sõjavägi esimest korda riigi ajaloos Waziristani. Olin ajalehe The New York Times noore reporterina Waziristanis 1980. aastatel oma sõitude ajal Afganistani, kus ma elasin Talibani eelkäijate, toona Nõukogude Liidu vastu võidelnud mudžahiidide juures. Tookord ei kohanud Waziristani külades ühtegi Pakistani sõdurit. Maakuulajaid arvatavasti oli, nagu neid on tänapäevalgi, aga üldiselt tähendas Waziristani saabumine igas mõttes saabumist Afganistani. Suurel määral on see veel tänagi nii.

Aastail 1979 – 1989 matsid USA ja tema liitlased miljardeid dollareid relvastusse, mis saadeti Afganistani võitluseks Nõukogude Liidu vastu. Kogu see relvastus jõudis sinna Pakistani kaudu. See toimetati autode või kaameli- või muulakaravanidega läbi Waziristani Afganistani piirile või otse Afganistani. Waziristani hõimud jätsid endale miljonite dollarite väärtuses relvi. Nagu Afganistan on praegu ka Waziristan relvadega üleküllastatud ja seal on tuhandeid mehi, kes oskavad nendega ümber käia.

Pakistani sõjavägi on kindral Musharrafi sõnul kaotanud 400 meest “sõjas terrorismi vastu” Waziristanis. Sõjavägi tappis peaaegu 100 meest Waziristanis president Bushi visiidi ajal Islamabadi. Kogu Loode-Piiriprovintsis, millest Waziristan on ainult üks osa, on alates ajast, mil USA pommitas Al Qaeda Tora Bora kindlust ja välismaised võitlejad pagesid üle piiri Pakistani, kinni võetud või tapetud üle 500 Al Qaeda liikme.

Talibani radž

Ometi on Pakistan viimastel kuudel suures osas Waziristanis loovutanud kontrolli Talibanile, kes on sundinud sulgema kõik muusika- ja videopoed ning Interneti-kohvikud. Taliban on rajanud oma kohtud ja türmid. Ühe maineka Pakistani ajakirjaniku sõnul on seal nüüd tekkinud “Talibani radž”.

Maaväe pressiesindaja kindralmajor Shaukut Sultan ütles mulle jaanuaris, et sõjavägi ründab igas piirkonnas, kus luureandmete põhjal varjavad ennast “välismaised” terroristid. Paljude teadete kohaselt avaldab sõjavägi survet inimestele, kes varjavad välismaiseid terroriste, kuid ei puuduta üldiselt Talibani, sest selle liikmed on ju puštud. Taliban tugevneb ja on tapnud üle saja kohaliku hõimuliidri, kes olevat teinud koostööd Pakistani valitsusega.

Pole päris selge, mida Pakistani sõjavägi Waziristanis teeb, aga on selge, et sõjaväe ette kerkivad seda suuremad raskused, mida tugevamaks muutuvad Taliban ja nende Al Qaeda liitlased. Ometi vajab Pakistan Talibani Afganistani kontrollimiseks, mis võiks nende arvates muidu libiseda India mõju alla. India on viimastel aastatel rajanud konsulaadid Jalalabadis ja Kandaharis Afganistani-Pakistani piiri lähedal ning Pakistan süüdistab Indiat spioonide ja eriüksuslaste saatmises üle piiri Waziristani ja Belutšistani.

Taliban tugevneb nii Afganistanis kui Pakistanis. Neil on oma sõjavägi, nad teavad, kuidas sõdida, ja ilmselt on neil piisavalt raha, tulgu see siis Afganistanis kasvatatavatest narkootikumidest või Al Qaeda ja selle teistes islamimaades, peamiselt araabia riikides elavate toetajate rahakotist või ka mõlemast.

Nagu maailmas teada, paigutab Taliban nüüd teede äärde pomme ja teeb enesetapurünnakuid, kasutab niisiis meetodeid, mida varem pole kasutanud ja mille nad on üle võtnud Iraagist. Kui Vietkong kasutas Kambodžat ja Laost baasina, kuhu peituda USA rünnakute eest ja kust alustada oma rünnakuid Vietnamis 1970. aastatel, siis Talibani jaoks praegu samas funktsioonis Waziristan ja Belutšistan. Kuid arvestada tuleb ka seda, et Afganistani läheb äärmiselt vähe teid ja seal on neid veelgi vähem. Taliban ei peaks vastu, kui teda ei kaitseks külaelanikud, kes annavad peavarju ja toitu.

Peshawaris on koguni naisi, kes elavad üksi nagu paljud naised lääneriikides.

Paljude puštude arvates on Pakistani sõjavägi, mis koosneb 85 protsendi ulatuses Pakistani rikkaimast, Indiaga piirnevast Punjabi provintsist pärit pandžaabidest, asunud sõtta puštude vastu. Pakistanis elab puštusid rohkem kui Afganistanis. Karachis on puštusid rohkem (kolm miljonit) kui Kandaharis. Paljud puštud väidavad, et Pakistani sõjaväeluure, kurikuulus Teenistustevaheline Luuredirektoraat (ISI), on pandžaabide käpa all. Enamik selle liikmeid on Punjabist ja nad ei ole puštud. Pakistan peab Waziristanis ja Belutšistanis sõda omaenda rahvaga. Mitte asjata ei ole kindral Musharrafi hüüdnimeks Busharraf, sest paljude arvates tegutseb ta USA, mitte Pakistani huvides.

Vaikse Islamabadi, mis on nagu Brasí­lia, Canberra ja Washington spetsiaalselt pealinnaks rajatud, tänavad on laiad ning paljud majad üsna suured, nii et linn meenutab natuke mõnd üksluist Ameerika eeslinna. Presidendiloss, parlamendi- ja ülemkohtuhoone on hiiglaslikud valgest kivid ehitised, kuid nende ümbruses ei ole näha ühtegi inimest, kui välja arvata relvastatud vahipostid. Pakistani tegelik võim asub 15 kilomeetri kaugusel suures ja rahvast kihavas Rawalpindis, kus paikneb sõjaväe peakorter. Just seal elab ja töötab kindral Musharraf, ehkki president Bushi visiidi ajaks kolis ta ümber presidendilossi Islamabadis.

Maavärina integreeriv mõju

Islamabadist päevateekonna kaugusele põhja poole jääb maavärinatsoon, kus 2005. aasta oktoobris hukkus 70 000 inimest, kui veidi pärast kella üheksat hommikul, mil lapsed olid juba koolipingis ja inimesed töökohtadel, maa vappuma lõi, tehes maatasa nii linnu kui külasid ja tappes inimesi Afganistanist Indiani. Maavärina epitsentri lähedal Ballikotis, mis jääb loode piiriprovintsi aladele Kashmirist veidi lääne pool, sai surma ligi 30 000 inimest. Kevadel, kui mina sinna jõudsin, nägi mägedes kõikjal lund, teede ääres aga rusuhunnikuid, laialipaisatud kive ja puid, betoonikänkraid ja lõkkeid, mille ümber inimesed end soojendasid.

Kuid samal ajal käidi ka ajutistel turuplatsidel sisseoste tegemas ning üritati sepavasarate ja saagidega elu taas järje peale saada. Kitsal Ballikotti viival maanteel nägi kilomeetrite kaupa telkkülasid, kuhu toimetati varustust kogu maailmast. Pea kohal tiirutasid Venemaa, Pakistani, USA ja teiste riikide kopterid, millega jõudis abivajajateni kogu maailmast Islamabadi saadetud kraam.

Taliban ei peaks vastu, kui teda ei kaitseks külaelanikud, kes annavad peavarju ja toitu.

Ma vestlesin ühe tõsise moega habemikust noore juristiga, kes kuulus Jamaat Islami (Islamiühing) ridadesse. See on üks MMA koosseisu kuuluvatest parteidest. Jamaat oli üks esimesi organisatsioone, mis jõudis hädapiirkonda kohale ning hakkas osutama humanitaar- ja arstiabi. Otsekui näidates, milline võib meie maailm välja näha, töötasid arvukad religioossed parteid ja isegi džihaadirühmitused ja iraanlased õlg õla kõrval Euroopa ja Põhja-Ameerika humanitaarorganisatsioonidega. USA kopterid toimetasid kohale abi, mida jagasid laiali džihaadirühmitused. Asepresident Dick Cheney sekkus ja palus kindral Musharrafil džihaadirühmitused kõrvaldada, kuid Musharraf keeldus.

Jaanuaris sõitsin päev enne Eid’i koos ühe Pakistani ajakirjanikuga tema müüridega ümbritsetud savitellistest majadega kodukülla, mis ei jäänud kuigi kaugele kohast, kus USA samal öösel tulistas mehitamata Predatorist kaks raketti kahe maja pihta Domadolas Bajauris, mille vastas üle piiri asub Afganistani Kunari provints. Rünnaku eesmärk oli tappa Al Qaeda tähtsuselt teine mees, rühmituse aju Ayman al-Zawahiri. Kehvade luureandmete tõttu, mis olid võib-olla pärit ISI käest, millega ameeriklastel on umbmäärased suhted, ei tabanud USA igatahes oma sihtmärki – õigupoolest polnudki meest seal külas.

Küll aga tappis USA hulga naisi ja lapsi ning mõned mehed, kes võisid, aga ei pruukinud olla Ameerika-vastased sõjamehed. USA keeldus ametlikult vabandamast süütute naiste ja laste tapmise pärast ning kindral Musharraf väitis, et al-Zawahiri võis ka külas viibida, tekitades sel moel veelgi enam viha harimatutes Pakistani maaelanikes ja süvendades eriti Afganistani-Pakistani piiri äärsete alade elanikes veendumust, et USA ja tema liitlane Musharraf peavad sõda niigi paljukannatanud vaeste pakistanlastega.

Öösel olid minu võõrustaja suguvõsa noormehed kaua üleval, kogunesid kogukonnamajja, kuhu lubati ainult mehi, ja vaatasid telerist India filme. Nad kandsid täiskasvanutele toitu ette. “Tapmine algab pärast hommikupalvust,” ütles üks 21aastane mees, kes oli hiljuti koos vanematega Kanadast kodumaale naasnud. “Me oleme kogu öö üleval ja räägime ja mängime muusikat. See on nagu jõulud. Me tunneme rõõmu.”

Tapmise all mõtles noormees loomade rituaalset tapmist, millega tähistatakse Eid’i. Koraan kõneleb Ibrahimist ja tema pojast Ismailist, kelle isa viis Allahi tahet järgides mägedesse, kus pidi poja ohvriks tooma. Ismail palus isal silmad sulgeda, et ta ei peaks nägema, kuidas tapab omaenda poja. Seda Ibrahim tegigi, kuid avas siiski pärast silmad ja nägi, et ei tapa mitte poega, vaid lammast. Allah, kes teadis, et Ibrahim täidab tema tahet, oli viimasel hetkel sekkunud ja päästnud Ismaili surmast. Piiblis on samasugune lugu, tegelasteks Aabraham ja Iisak.

Järgmisel hommikul, kui udu hakkas oja kohalt hajuma ja päike oma kiired üle mäetippude sirutas, täitis orgu paljudest küladest kostuv palvelehüüd ning seejärel palved ise, kui igas külas tegutsevad mullad püüdsid valjuhääldite kaudu justkui üksteist häälega üle trumbata.

Kõik külaelanikud läksid Eid’i palveks mošeesse. Ma kuulasin külas istudes, kuidas mulla jutustab oma palves Ibrahimist ja Ismailist. Mulle tuli meelde, kuidas olin väiksena Ameerikas kirikus käinud ja tundnud ennast kuuluvat suurde peresse, samasugusesse, nagu võis leida siin igast külast.

Kõik külaelanikud – nagu üldse enamik pakistanlasi – ütleb pidevalt “inšallah”, mis tähendab “kui Allah tahab”. Pakistan on sügavalt religioosne islamimaa, mida on näha eriti külades. Peshawaris ja isegi Islamabadis ning teistes linnades palvetavad inimesed poodides ja büroodes, kui palveaeg kätte jõuab – ja see jõuab kätte viis korda päevas.

Lapsed medreses ja tolmus

Mõni nädal hiljem külastasin Karachis, kus ilm oli kuum ja õhk tänavatel vingust üleküllastunud, üht medreset ehk islamikooli. Ma astusin ruumi, kus noored poisid istusid paljajalu põrandal, kõigutasid end edasi-tagasi ja üritasid pähe õppida koraani, mis oli asetatud nende ette pisikestele puust alustele. Nende kõrval istusid lahkete nägudega õpetajad, kes juhendasid poisse ja abistasid neid moslemite veendumust mööda Jumala täieliku, õige ja lõpliku sõna mällusalvestamisel.

Vestlesin pikemalt kahe USAst pärit vennaga, kelle isa oli ühe poisi sõnul läinud raevu, kui nägi, et nende toas on koraan mattunud tolmukihi alla. Ta saatis poisid Pakistani, et neist kasvaksid tublid moslemid. Nad palvetasid enne koitu, õppisid ja palvetasid kogu päeva ning läksid magama alles hilisõhtul. Toit, nagu nad ütlesid – sucks. Nad küsisid, kas ma ei saaks neile lõunaks tuua Big Mac’i. Nad tundsid igatsust naudingute ja kodu järele. See pani mind muhelema.

Taliban paigutab nüüd teede äärde pomme ja teeb enesetapurünnakuid, kasutab niisiis meetodeid, mida varem pole kasutanud ja mille nad on üle võtnud Iraagist.

Mul hakkas lausa kahju, kui nad rääkisid mulle, mida kõike nad õpivad. Oli selge, et kui nad suureks kasvavad, jäävad nad ilmalikus Ameerikas kindlasti kõrvalseisjaks. Medreses oli teisigi, muudelt maadelt pärit poisse, keda nende isad olid saatnud usuharidust omandama. Eluase ja toit olid tasuta nagu kõigis medresetes. Esimese medrese rajasid šiiidid Bagdadis 1045. aastal. Seal oli 5000 raamatut astronoomia, arhitektuuri ja matemaatika vallast. Minu külastatud medreses raamatukogu polnud.

Hiljem jalutasin medreses ringi ja vaatasin, kuidas tõsise olemisega noormehed kannavad kaasas koraani, täpselt nagu tudengid ülikoolilinnakutes oma raamatuid. See meenutas mulle lääne katoliiklikke või protestantlikke seminare. Ühtegi tüdrukut näha polnud. Nemad viibisid omaette hoones, varjul teiste pilkude eest. Muidu võinuks tüdrukud poiste mõtted Jumalalt ja õpingutelt eemale juhtida.

Kõlas pärastlõunane palvelehüüd ning sajad poisid suundusid kiiresti mošeesse, mille hoovis nad koos palvetasid. Mõned vaatasid uudishimulikult uskmatu poole, kes neid jälgis. Hiljem tulid paljud neist minu juurde ja me naersime, kui nad üritasid mulle selgeks teha kriketimängu, mis minu kindlat veendumist mööda on Pakistanis lausa religioon. Kriketit, mille inglased on suutnud edasi anda nii pakistanlastele kui teistele oma kunagise impeeriumi alamatele kogu maailmas, näidatakse peaaegu iga päev Pakistani televisioonis, sest kuskil maailmas ikka seda parajasti mängitakse. Rawalpindis ütles üks Pakistani ohvitser mulle, et Ameerikast ei saa enne tõelist maailma suurvõimu, kui ameeriklased ei õpi ära kriketit. Poisid mängivad kriketit täpselt samamoodi nagu nende eakaaslased Euroopas, Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas, hoolimata sellest, kui hea või halb on väljak ja mänguvahendid. Mäng teeb neile alati rõõmu, nagu see lastele peabki tegema.

Enne medresest lahkumist tutvustas juhataja mulle oma valge habemega isa ja 21aastast poega. Tema isa oligi medrese asutanud. Mõtlesin omaette, mida arvab kõigest sellest õieti tema poeg ja kas ta on ikka igati kohusetundlik ja aupaklik. Järgmisel päeval kohtusin mitmete Karachi tänavapoistega. Linna tänavatel töötab või elab 26 000 poissi. Paljud neist on orvud.

Kui istusin õhtul koos nendega kuumust õhkuva rahvarohke linna tänavatel, nägin üht paljasjalgset poissi, kes oli uinunud oma jaki all. Ta veeres betoonastmelt maha, ärkas üles ja hakkas nutma, kuid kogus ennast kiiresti. Ta pidi olema tugev. Üks poiss pani käe talle õlale – täpselt nagu oli medreses vanem veli toetanud oma nooremat venda.

Need poisid olid täiesti üksi. Anna orbudele peavarju, ütleb koraan. Prohvet Muhamed oli orb ja koraanis tehakse korduvalt orbudest juttu. Ma mõtlesin, kuidas saab Pakistan, mis tunneb nii suurt uhkust oma islamipärandi üle, pidada ennast üldse islamimaaks, kui siin koheldakse lapsi sel moel? Poisid tolles külas, kus olin Eid’i ajal käinud, pakkusid süüa täiskasvanud meestele, enne kui ise sööma asusid. Nagu poisid medreses, tegid nad oma isa tahtmist. Aga vähemalt oli neil isa.

Sõjavägi peab ennast väga mitmes mõttes terve riigi isaks või kaitsjaks. Sõjavägi kulutab suure osa välisabist ja tubli tüki maa jõukusest oma vajaduste rahuldamiseks. Poliitikutel on aga alati olnud kombeks riigi vara taskusse ajada. Islamifundamentalistide arvates on ainult üks väljapääs. “Vastus on islam,” ütles Jamaat Islami noor jurist mulle maavärinatsoonis.

Üks Karachi läänestunud börsimaakler ütles mulle, et Ameerika hiiglaslik hargmaine Citibank oli hiljaaegu avanud islamipanganduse osakonna, sest selle järele “valitseb nõudlus”. Enamik pakistanlasi – nagu üldse enamik inimesi – soovib elada rahus ja õnnes, elada piisavalt jõukalt, et nende lapsed saaksid kogeda ilusat lapsepõlve ja kasvada tublideks inimesteks. Kui ainult rahvajuhid nende soovidele vastu tuleksid…

Kas islam on vastus? Miljonite inimeste arvates ilmselt on. Aga kui ma tol õhtul medresest lahkusin, lehvitasid Ameerika poisid oma toa ees seistes mulle hüvastijätuks käega. Nende silmades polnud rõõmu.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane