„Rass“ ja diplomaatia

1919. aastal osales Jaapan Pariisi rahukonverentsil ühena viiest suurvõimust (Ameerika Ühendriikide, Itaalia, Prantsusmaa ja Briti impeeriumi kõrval), olles ainus mitte-Lääne [sic] ja mitte-valge [sic] suurvõim. Komisjonis, mis loodi 25. jaanuaril 1919 eesmärgiga visandada tulevase Rahvasteliidu (1920–1946) põhikiri, tegi Jaapan ettepaneku lisada Rahvasteliidu lepingusse „rassilise võrdsuse“ muudatus.

Muudatuse esialgse versiooni sõnastus: „Arvestades, et rahvaste võrdsus on Rahvasteliidu aluspõhimõte, nõustuvad lepinguosalised võimalikult kiiresti tagama kõigile liidu liikmesriikide kodanikele igakülgse võrdse ja õiglase kohtlemise ning mitte tegema vahet, kas seaduses või de facto, rassi või kodakondsuse alusel.“

„Rassiline võrdsus“

Ettepanek, mille sõnastust hiljem küll muudeti, lükati ikkagi tagasi. Shimazu uurib, miks Jaapan Pariisi rahukonverentsil „rassilise võrdsuse“ ettepaneku üldse esitas. Üks olulisimaid järeldusi on, et „rassilise võrdsuse“ ettepanekul ei olnud vähimatki seost „rassilise võrdsuse“ kui idealistliku ja altruistliku põhimõttega. Ükski kolmest suurvõimust, kes ettepanekuga enim seotud olid – Jaapan, kes selle esitas, ning Briti impeerium ja Ameerika Ühendriigid, kes selle vastu olid –, ei tõlgendanud „rassilist ettepanekut“ [the racial proposal] kui „kõikide rasside universaalse võrdsuse“ nõuet.

Shimazu sõnul paljastas „rassilise võrdsuse“ ettepanek Jaapani kui tolle aja ainsa mitte-valge suurvõimu staatuse komplekssuse: Jaapan tundis vajadust kindlustada Rahvasteliidus iseenda rassiline võrdsus Lääne [sic] suurvõimude seas.

Rassilise võrdsuse ettepanek on Jaapani välispoliitika ajaloos unikaalne, sest see on „ainus juhtum, mil Jaapani kui [antud kontekstis] ainsa Aasia päritolu suurvõimu kitsikuse vähem silmanähtavad aspektid ilmnesid konkreetses vormis“. Teiste sõnadega: Jaapan, mida Shimazu iseloomustab kui „arrogantset, ent ebakindlat võimu, kel oli rahvusvahelisest arvamusest ükskõik, ent kes oli ometi selle suhtes tundlik“, kartis, et tema staatus suurvõimuna on „madalam“ kui teiste suurvõimude staatus ainiti sel põhjusel, et jaapanlased „kuuluvad mitte-valgesse rassi“.

Ettepaneku tagasilükkamine panustas 1920. aastatel Jaapanit vallanud üldisesse illusioonide purunemisse ehk uskumusse, et anglosaksi Lääs oli Pariisi rahukonverentsil loonud “ebaausa” ja “ebaõiglase” rahvusvahelise süsteemi.

Shimazu toob välja, et samal ajal kui Jaapan palus „rassilise võrdsuse“ põhimõtte lisamist Rahvasteliidu põhikirja, oli Jaapani suhtumine hiinlastesse ja korealastesse rassiliselt diskrimineeriv.

Jaapan omistas riikidele – Hiinale, Koreale, aga ka Ameerika Ühendriikidele ja teistele – väärtused ning paigutas need ebavõrdsete väärtuste skaalale. Samas kartes, et Rahvasteliidus kehtib sarnane „väärtuste skaala“ ja tema positsioon jääb teiste suurvõimudega võrreldes madalamale ning et „uus rahvusvaheline kord oleks Jaapanile jätkuvalt ebasoodus, nagu seda oli kehtiv kord“.

Peaasjalikult riiklikele huvidele mõtlesid aga ka Briti impeerium ja Ameerika Ühendriigid, kes olid ettepaneku vastu, „lähtudes võimalikest ohtudest või kasumist oma rahvuslikele huvidele“.

Shimazu sõnul mängis „rassilise võrdsuse“ ettepanek palju suuremat rolli kui seni arvatud. Ettepaneku tagasilükkamine peamiselt Briti impeeriumi ja Ameerika Ühendriikide poolt panustas 1920. aastatel Jaapanit vallanud üldisesse illusioonide purunemisse [sic] ehk uskumusse, et anglosaksi Lääs oli Pariisi rahukonverentsil loonud rahvusvahelise süsteemi, mis oli „ebaaus“ ja „ebaõiglane“.

Tagajärjed Jaapani välispoliitikale

Ettepaneku tagasilükkamisel oli ka sümboolne olulisus: see õigustas Jaapani aina enam „iseseisvat“ – ehk Jaapani-keskset ja pan-Aasia orientatsiooniga – välispoliitikat, eriti 1930. aastatel. Ettepaneku tagasilükkamine, mis jättis püsiva jälje Jaapanile ja tema sõjajärgsetele suhetele Läänega, põhjustas jaapanlastele palju sügavamaid psühholoogilisi implikatsioone, kui seda seni on eeldatud. Tagasilükkamine „tõestas seda, mida jaapanlased olid alati kartnud ja kahtlustanud – et anglosaksid ei olnud võimelised praktiseerima, mida nad kuulutasid, eriti mis puutub nende nägemust „rahvusvahelise õiguse“ mõistest“. Sümboolselt tähendas tagasilükkamine, et Lääs ei soovinud tunnustada Jaapanit kui rassiliselt võrdset.

Anthony Peterson on öelnud, et „rass ei eksisteeri, aga rass on oluline“. „Kas „rassil“ on roll diplomaatilises suhtluses?“ võib tänapäeval tunduda absurdne küsimus. Samas, Anthony Petersoni sõnul väldime me „rassist“ rääkimist, sest usume, et „rass“ on teema, mis puudutab mõnesid inimesi, aga mitte teisi. Pariisi rahukonverentsil tundus, et „rass“ puudutas Jaapanit, ainsat „mitte-valget“ ja „mitte-Lääne“ suurvõimu.

Loodetavasti tänapäeval puudutab „rass“ ka neid, kes ei ole „mitte-valged“.