Rändekriisi ehmatav mõju Euroopa Liidule

On tõsi, et alates Brexiti hääletusest on võidud küsida täiesti eksistentsiaalseid küsimusi ELi tuleviku kohta. Krastev on kohati üsna pessimistlik, lagunemist otse ei ennusta, aga näitab, kuidas ja mispärast see võib toimuda.

Seda, mis uniooni koos on hoidnud, on üha vähem – noored ei mäleta Teist maailmasõda, geopoliitiline vajadus tundus N Liidu lagunemisega kadunud olevat, isegi Vladimir Putini Venemaa ei ole tänastele eurooplastele selline koll, nagu oli kurjuse impeerium. Ehk ka selle viimase tõttu iseloomustab ELi Krastevi meelest kanapimedus maailmas toimuva suhtes.

Krastev küsib Saksa kantsleri Merkeli 2014. aasta lauset meenutades, et kumb siis ikkagi, Putin või Merkel, elab reaalses maailmas? Krastev kulutab ka mõne lehekülje, et tõestada nii Francis Fukuyama („Ajaloo lõpp“) kui ka Mark Leonardi („Miks Euroopa juhib 21. sajandi maailma?“) ekslikkust. Mitte osatades, vaid murelikult ja analüüsides.

Kooshoidvat, ühendavat (tuleb tähele panna, et Krastev räägib vaid ideoloogilisest, poliitilisest, psühholoogilisest ja mitte kordagi materiaalsest, mida on ju tohutu palju) on vähe ja rändekriis on oluliselt murendanud eurooplaste usku sellesse, et meie kord, meie unioon on õigel teel. Krastevi kogu arutluse läbiv tees on, et rändekriis (ja mitte Brexit või eurokriis) on Euroopa mõtlemist ja poliitikat muutnud väga põhjalikult. Kindlasti on tal milleski väga fundamentaalses õigus. Rändekriisi puhul pole kõige hullem mitte liikmesriikide-vahelise solidaarsuse vähenemine ega lõplik äratundmine, et ELil pole mehhanisme akuutse operatiivse kriisi lahendamiseks.

Ei, rändekriisi kõige ohtlikum tagajärg on, et selle mõjul on kodanikud ELis hakanud varasemast palju ägedamalt nõudma piiride püstitamist. Nii välis- kui ka sisepiiridel. EL aga kehastab Euroopa maailmajaos globaliseerumist, avatust – piiride (taas)püstitamine on talle fundamentaalselt vastuvõetamatu ja ohtlik. Ja muidugi paneb rändekriis liberaalse maailma kodanikku ka mõtlema selle peale, kuidas meie käsitus kõigi inimeste võõrandamatutest õigustest on ikkagi lepitatav faktiga, et nende õiguste kasutamine sõltub sünnikohast – riikide vabaduse- ja jõukuseaste on erinevad.

Globaliseerumine ja piiride avanemine tõid kaasa ka vastureaktsiooni, hirmu. Nagu muutused ikka. Nüüd, mil sajad tuhanded „valguvad” üle piiride, on vastureaktsioon selge mitte ainult füüsilises (piirid kinni!), vaid ka vaimses mõttes. Otsitakse seda vana, kadunud „oma”, identiteeti, protestitakse liberaalse tolerantsuse vastu. Seega protestitakse ka senise liberaalse eliidi vastu. Kreekast Prantsusmaani on sajandivanuste traditsioonidega erakonnad viimase aastakümnega pildilt kadunud ja vanade peavooluparteide proportsioon üldises häälesaagis langeb igal pool Euroopas.

See protest väljendub rahvahääletuste nõudmises – Rahva Tahe versus Kitsa Suletud Eliidi Susserdused. Krastev analüüsib nauditavalt kolme viimase aja referendumit Euroopas – „vaprat”, mille Itaalia peaminister Matteo Renzi korraldas 2016. aasta detsembris põhiseaduseparanduste üle, Ungari „inetut” rahvahääletust sisserännukvootide üle 2016. aasta oktoobris ja „õelat” Hollandis ELi-Ukraina assotsiatsioonileppe üle 2016. aasta aprillis. Esimese õppetund on see, et kodanikud otsustavad ise, mis küsimusele nad vastata soovivad, teise oma see, et tekkis mulje, nagu saaks ELi poliitikaid rahva tahtele viidates takistada. Kolmas, Hollandi oma, tõestas, et ka vähemust on võimalik edukalt ELi vastu organiseerida. Kõigil juhtudel on aga rahval, kodanikel, võidu maitse suus, ja see maitse on magus.

Rahvas aga tahab teinekord ikka ka ühest tulemust näha ja siin astuvadki mängu populistlikud, eliidivastased liikumised ja poliitikud, kes lubavad ülilihtsat asja – enamuse ühest võitu.

Minu jaoks ongi raamatu ehk kõige huvitavam mõttekäik selle kohta, kuidas liberaalne demokraatia oma vähemuste väärtustamise ja kaitsega on poliitikast (ja nii ühiskonnast laiemalt, juhtide suhtumised mõjutavad ju ka inimeste omi) ära võtnud täisväärtusliku võidu tunde. Arenenud demokraatias, tõepoolest, ei lahendata küsimusi sõjaga, vastast ei taota maa sisse, ka temasse suhtutakse lugupidavalt, taotletakse olukorda, kus kõik osapooled midagi saaksid. Rahvas aga tahab teinekord ikka ka ühest tulemust näha ja siin astuvadki mängu populistlikud, eliidivastased liikumised ja poliitikud, kes lubavad ülilihtsat asja – enamuse ühest võitu. Ja peavooluerakondadel pole siin vähimatki šanssi vastu saada – lubada pool- või kolmveerandvõitu, kui teine lubab täielikku, pole igatahes usutav.

Kõik see paneb ELi tohutu surve alla. Usk tema kestmisse pole enam absoluutne, tema saavutused, eriti avatus, on löögi all ja (potentsiaalsed) lööjad oma jõust teadlikud. Mis siis teha, kus on meie tugevused?

Krastevi meelest olime me 2016. aastal veel nõrgemas seisus kui 2017. aastal. Pärast Brexiti hääletust ja Donald Trumpi valimist me nüüd vähemalt teame, et sellised asjad saavadki päriselt juhtuda. Seega saame oma plaane tehes ka kõige hullemate arengutega arvestada, nii on lootust paremini valmis olla. Teiseks näitab Krastev, kuidas mitte rahavood, vaid just ühine võitlus kriisidega on ELi kodanike ühistunnet tõstnud. Teame paremini, mille eest võitleme (need, kes võitlevad). Krastev väidab, et ellujäämisvõitluse edu aluseks on improviseerimisvõime. See on halb uudis kõigile neile, keda Eestiski vähe pole, kes kordavad, et tuleb vaid ühiselt kehtestatud reegleid täita ja kõik saab tagasi korda.

Euroopa Ülemkogu esimene eesistuja Herman van Rompuy väidab sama, öeldes oma raamatus „Euroopa tormi ajal“, et kui torm õige tugevaks on läinud, siis on tugevast ankrust (reeglid) palju tähtsam hea kompass (teadmine, kuhu tahad välja jõuda). Kui läheb Krastevi järgi, siis kuuleme lähiajal ELis üha enam jutte uutest reeglitest, paindlikumast asjade korraldamisest, mitmel eri kiirusel liikuvatest liikmesriikide gruppidest. Kuulemegi juba. Aga kas see tähendab, et ankur on hiivatud ja laev kindlama sadama poole teele asunud? Päriselt ei tea, selleks osaleme ise nendes aruteludes liiga vähe või pealiskaudselt.

Raamatus on ka tugev Ida- ja Lääne-Euroopa mõõde. Väga huvitav on algusosa mõttekäik, et idaeurooplased suhtuvad ELi võimalikku lagunemisse lääneeurooplastest erinevalt, kuna nad on juba üht lagunemist näinud (mitte et Krastev võrdleks N Liitu ELiga). Vahe on muidugi selles, et kui 25–30 aastat tagasi lagunes „nende” maailm, siis nüüd võib laguneda meie oma. Teiseks analüüsib Krastev „Ida-Euroopa kaastunde defitsiiti”. Tõesti võib tunduda kummaline: miks riigid, kes suurema osa 20. sajandist on kas ise välja rännanud või sisserändajaid integreerinud, kus on väga vähe põgenikke ja mille majandus vajab hädasti töökäsi, on nii vaenulikud põgenike vastuvõtmise vastu? Sest meie pool Euroopas on ajalool suurem tähendus kui Lääne pool ja meie ajalooline kogemus ei luba kõike globaliseerumisega seotut avasüli tervitada. Me oleme teadlikud pealesurutud multikultuursuse ohtudest. Vähemharitud lugejale võib tunduda lausa paradoksaalne, et tänane Ida-Euroopa oli sajandeid mitmerahvuseliste impeeriumide (kohati üpris liberaalsete nagu Austria-Ungari) koosseisus ja nüüd on nagu raskustes uue liberaalse mitmerahvuselise liidu, ELi embamisel. Aga küll meie juba teame, miks (ehkki lükkan jätkuvalt tagasi kõik, ka naljaga tehtud võrdlused N Liidu ja ELi vahel). Ja eks ole idaeurooplaste piiride püstitamise nõuetes natuke ka omaenda emigratsiooni takistamise soovunelmat, arvab Krastev. Lisaks puudub Ida-Euroopal koloniaalsüü ja siis arvame, et meie ju ei tekitanud neid probleeme seal Aafrikas, miks me peame nüüd lahendamisse panustama?

Krastev ei paku konkreetseid lahendusi EL hetkeolukorra parandamiseks. See ongi rohkem poliitiliste juhtide ülesanne. Mõtlejana on ta oma ülesande täitnud, andes suurepärase hästi põhjendatud hinnangu EL hetkeolukorrale. Saab vaid nõustuda USA endise riigisekretäri Madeleine Albrightiga raamatu tagakaanelt: „Kõik, kes Euroopa projekti pärast muret tunnevad, peaksid seda raamatut hoolikalt lugema.“

Tekst ilmus esialgsel kujul blogis „Gondori kroonika“. Siin avaldatud autori loal.