september 19, 2014

Rainer Eppelmann, riigivaenlane number üks

Elu ainult demokraatlikus ühiskonnas kogenud inimesed ei suuda alati mõista, kui hinnaline on tegelikult seesama ebatäiuslik demokraatia.

Kuidas kahjustab üksikisikut ja ühiskonda tervikuna süsteem, mille põhialusteks on hirm ning kõikehõlmav valetamine – selle mõistmine seisab meil ehk alles ees, nendib intervjuus Diplomaatiale Rainer Eppelmann, kunagise kommunistliku Ida-Saksamaa tuntuim dissident.
Tegelikult on see üldse ime, et te praegu seda intervjuud annate, sest kui asjad oleksid läinud nii, nagu Stasi tahtis …
Jaa, Stasi üritas mind 1980. aastatel vähemalt kahel korral tappa. (Stasi on lühend DDRi julgeolekuteenistuse ametlikust nimetusest – sks k: Ministerium für Staatssicherheit ehk Riikliku Julgeoleku Ministeerium – toim.)
Kas te saite juba tollal aru, et teid taheti mõrvata?
Ei, seda sain ma teada aastaid hiljem. Toona, kui see juhtus, uskusin ma oma naiivsuses, et tegu oli tehnilise või inimliku veaga. Ma sõitsin oma perekonnaga metsateel, ja ühtäkki oli mul rool käes.  Nad olid selle lahti kruvinud, paar päeva oli auto toiminud, ja ühtäkki see juhtus. Õnneks juhtus see kõrvalisel teel, kiirusega 10–12 kilomeetrit tunnis, ja sain pidurdada. Aga kui see oleks sündinud kiirusel 60 või 80 kilomeetrit tunnis, oleksime me kõik surma saanud. Aga siis me ei mõelnud Stasile. Nädal varem oli auto olnud autoremonditöökojas. Ja me mõtlesime, et keegi oli unustanud kruvid kinni keerata.
Teisel korral, kui mind tappa üritati, sõideti mulle valgusfooriga ristmiku juures ette, ma lendasin autost välja ja murdsin kaks kaelalüli, aga nagu te näete, jäin ma ellu. Kui mind ei oleks edukalt opereeritud, oleksin ma 38aastaselt jäänud kaelast altpoolt halvatuks.
Ja see kõik oli teie poliitilise ja kirikliku tegevuse pärast?
Jah. Mind peeti DDRi riigivaenlaseks nr 1. 1989. aastal panin ma ühte Berliini päevalehte kuulutuse, et tahaksin tutvuda inimesega, kes korraldas minu suhtes jälitustegevust. See oli kõrge, kindrali järku tegelane, kelle juhtida oli enam kui 40 nuhki, kes minuga tegelesid. Ta võttis minuga kuulutuse peale ühendust. Ma läksin tema juurde koju, ta kutsus mind kööki, ja tema esimene lause pärast tervitamist oli: “Ma ei pea teie ees vabandama.” Ta ütles, et ma olin olnud tema jaoks riigivaenlane nr 1, sest „te tahtsite hävitada minu rahuriigi, DDRi, ja iga vahend oli õige, et teid selle juures takistada”.
Ja see oli sama inimene, kes oli korraldanud liiklusõnnetuse, milles te pidanuks surema?
Ta oli oma alluvast ohvitserile andnud ülesande välja töötada kontseptsioon Eppelmanni silmatorkamatul viisil likvideerimiseks, et ma lõpuks ometi vaikiksin. Nad olid üritanud ka kirikut nii kaugele viia, et nad mu välja viskaksid, et ma ei saaks enam avalikult kõneleda, ähvardades, et “kui seda pastorit distsiplineerida ei saa, muutub kiriku ja riigi suhe väga halvaks”. Kirik õnneks sellele survele ei allunud.
Ma tean tagantjärele sedagi, et Stasi üritas tappa ka üht vabatahtlikku, kes korraldas suurt noortejumalateenistust, kuhu pidi tulema pea 9000 noort Ida-Saksa kristlast. Plaan oli ta täis joota, segades joogi sisse uinutava droogi tilku. Stasile meeldis inimestele, keda röövida ja mõrvata taheti, joogi sisse neid tilku segada. Selle noore vabatahtlikuga pidi ka nii minema. Plaan oli jätta ta 20 miinuskraadi juures metsa, ja pärast lahangul oleks leitud, et vereproovis oli alkoholi.
Sellel ajal, kui see kõik juhtus, ei osanud ma ette kujutada, et Stasi selliseid meetodeid kasutab. Ma olin toona julge. Olin olnud päris noorena kaheksa kuud vangis, sest ma olin keeldunud andmast sõdurivannet. Ma ei luba ühelegi inimesele, et ma teen kõik, mida ta tahab, sest arvan, et sakslane ei saa pärast Auschwitzi seda kellelegi lubada, ja selle eest panid nad mu kaheksaks kuuks vanglasse. Seega, kuna ma olin juba vangis olnud, ei tundnud ma selle ees enam hirmu. Ma olin valmis oma tegevusega sellele riskile minema. Ka olin ma saavutanud  oma tegevusega rahvusvahelises avalikkuses teatud tuntuse, nii et ma mõtlesin vaadata, kas nad üldse julgevad mind vangi panna. Aga ma olin naiivne! Ma ei tulnud selle peale, et kui nad sind vangi panna ei saa, aga tahavad sust lahti saada, siis nad tapavad su.
Ma pidasin liiklusõnnetusi inimlikuks või tehniliseks veaks, mitte Stasi aktsiooniks. Ma olin abielus ja mul oli neli last ja tagantjärele, olles oma toimikuga tutvunud, mõtlen ma, et ei oleks paljut, mida tollal tegin, teinud, kui oleksin teadnud, et mängus oli elu ja surm.
Liiklusõnnetus oli Stasi jaoks populaarne inimeste kõrvaldamise viis, nagu me nüüd teame.
Saksa kirjanik Christoph Hein on öelnud, et idasakslased “elasid riigis, mida alles praegu tundma õpitakse”.
Te olete praegu DDRi diktatuuri uurimise sihtasutuse juht. Saksamaa on DDRi diktatuuri eeskujulikult uurinud: endistes Stasi vanglates ja Stasi peakorteris toimuvad ekskursioonid, kaks kõrghoonet Berliinis on täis töötajaid, kes uurivad Stasi arhiive. Uurimistöö käigus on leitud palju uut ja üllatavat.
Stasi üritas kommunismi kokkuvarisemise ajal toimikuid hävitada, aga suutis seda teha vaid väikese osa arhiivimaterjalide puhul. Mis oleks praegu Saksamaal teisiti, kui DDRi ajalugu poleks nii põhjalikult läbi uuritud?
Ma kuulusin esimese 12 inimese sekka, kes oma Stasi toimikuga tutvuda said. Minu jaoks oli tegu oma väärikuse taastamisega. Ma olin uhke, kui lugesin toimikust, et kui olin enda korterist avastanud “lutikad” ja need prokurörile viisin, et selgitagu välja, kes need mu korterisse paigaldas, olid Stasi ametnikud teinud sissekande: “Eppelmanni jälgimist tuleb uuesti otsast alustada, ta võitis.”
Kuid oli ka neid, kelle jaoks toimikuga tutvumine oli rusuv. Minu kolleeg Vera Lengsfeld, kes oli samuti üks neist esimesest 12st, kes 1992. aasta jaanuaris enda toimikuga tutvus, sai teada, et tema järele oli nuhkinud ta enda abikaasa (matemaatik ja luuletaja Knud Wollenberger – toim). Saanud teada, et peareetur oli ta enda mees, läks ta mehest lahku. Wollenberger on nüüd surnud ja kui ma paari aasta eest Lengsfeldiga rääkisin, ütles ta, et ta oli oma eksabikaasaga palju rääkinud sellest, miks too nii oli toiminud. Aegamööda oli ta Wollenbergerile andestanud, ju siis oli mees veenvalt andeks palunud. Aga nende lapsed ei tahtnud isaga enam mingit tegemist teha.
Kui toimikud oleks hävitatud või poleks olnud kättesaadavad, oleks raske kogu selle süsteemi saatanlikkust terviklikult hoomata. Kui aga see tehakse avalikuks, kui sellest räägitakse elavate tunnistajate, raamatute kaudu, intervjuude kaudu, koolitundides, siis aitab see nendel, kes on kogenud elu ainult demokraatlikus ühiskonnas, mõista, kui hinnaline on meie igapäevane demokraatia võrreldes igasuguste diktatuuridega.
Me ju teame, et ka demokraatias juhtuvad ebaõiglased asjad, halvad asjad, tuleb ette ükskõiksust, inimesed käituvad üksteisega kohutavalt egoistlikult, mõtlevad ainult iseendale ja oma hüvedele. Ning ka inimesed kõrgetel poliitilistel ametikohtadel ei ole ju pühakud. Aga diktatuuri erinevus demokraatiast seisneb selles, et neil on võimalus piiramatuks omavoliks, DDRi puhul olid nood „nemad“ 21 vana meest poliitbüroos. Kommunistliku süsteemi valitsejad lahkusid oma ametist ainult jalad ees – või kukutasid neid konkurendid, kes ise polnud sugugi paremad.
Aga demokraatias on opositsioon, kes vigu avalikustab ja  seaduseelnõusid vaidlustab, ning on sõltumatu meedia ja poliitikast sõltumatu kohtusüsteem. Inimesed, kes tunnevad ainult – kohati vihale ajavat – demokraatiat, ei suuda alati mõista, kui hinnaline see tegelikult on.
Ajaloo läbitöötamine aitab meil sellest õppida. Adolf Hitler tuli ju ka võimule vabadel valimistel ja talle aitas võimu kätte mängida tõsiasi, et Versailles’ rahulepingu tulemusel pani võitjate pool Saksamaa õlule liiga suure koorma, mis tekitas Saksamaal ebaõigluse tunde. Oletatavasti poleks ilma Versailles’ta olnud Saksamaal Hitlerit ja võib-olla ka Teist maailmasõda.
Mis on kõige olulisem, mida kommunistliku mineviku läbitöötamisest õppida?
Kõige tähtsam – hirm oli oluliseks võimuprintsiibiks. Üritati levitada hirmu.
Ja hirm toob välja inimeste halvimad omadused – nii kommunismi kui ka natsismi puhul?
Jah. Ma mäletan, kuidas ma 1960. aastate algul sattusin juhtumisi ühte Lääne-Berliini kohvikusse – mu isa oli nimelt töötanud Lääne-Berliinis ja sattunud haiglasse, sestap tohtisin teda külastada. See oli minu jaoks kultuurišokk. Ma tundsin seni vaid haudvaikseid Ida-Berliini kohvikuid, kus lauad asusid üksteisest kaugel ja need kaks-neli inimest, kes istusid laua taga, rääkisid omavahel nii tasa, et teistes laudades ei olnud midagi kuulda. Nad sosistasid. Sest polnud ju teada, kes on teises lauas või kes vestlust pealt kuulab.
Lääne-Berliinis oli teisiti, ruum oli täis ja sumises nagu mesilasparv, seal oli palju lärmi ja elu – nagu araabia turul – ja tundus, et inimestel oli ükskõik, kas teised nende juttu kuulevad või mitte. See oli hirmuvaba ruum hirmuvabade inimestega. Ja Ida-Berliinis oli samas atmosfäär nagu matustel. Ruumid täis hirmu. Meid juhtinud võimu põhiprintsiip oli süstida meisse hirmu, et me küürutaksime ja sosistaksime ning ei näitaks välja, kui me juhtume olema võimudega eriarvamusel. Inimesed, kes ütlesid oma arvamuse välja, said ametikeelud või pandi nad vangi.
Eesmärk oli luua ühiskond, kus inimesed ei seisaks oma tõekspidamiste eest …
Jah, kasvatuseesmärk kommunistlikus DDRis ja ka Nõukogude Liidus oli see, et kõik inimesed sooviksid sama, kõik vihkaksid ühte ja sama vaenlast, kõik teeksid teatud asju ja teatud asju ei teeks. Olgugi, et iga üksik inimene on erinev, et igal üksikul inimesel on head põhjused tahta elus midagi teistest erinevat, soovida midagi teistest erinevat, pidada heaks ja ilusaks midagi erinevat, kui seda teevad teised.
Sotsialismi soov, et kõik olgu ühesugused – ainult siis olete te õiged inimesed! –, oli ebainimlik. Ja see oli põhjus, miks see ühiskond lihtsalt pidi karile jooksma. Orlando Figes näitab oma raamatus “Sosistajad” hästi, kuidas diktatuurides saavad inimestest sosistajad, kes ütlevad avalikult ainult seda, mis neid kas ei kahjusta või mida avalikult kuulda tahetakse, aga mitte seda, mis on nende tegelik siseveendumus.
Te olete teoloog ja pastor. Nõukogude Liidus kiusati kirikut tugevalt taga, kord keelati kellade helistamine, kord sunniti kirikuõpetajaid tõotama, et nad teenivad kommunistlikku parteid. Milline nägi välja kirikuelu Saksa DVs?
Tagakiusamist oli meil ka. Lapsed läksid kooli ja kooliõpetaja teadis, et klassis on kirikuõpetaja laps. Ta küsis klassi ees: lapsed, kes teist usub jumalasse? 30 lapsest kaks-kolm kristlike perede last tõusid püsti. Ja õpetaja ütles: naerge need lollid nüüd välja!
… ehk siis õpetajad olid kaasatud koolivägivalda usklike ja teisitimõtlevate perede laste vastu?
Jah, seda tuli ette. Ma olen pastorina rääkinud laste ja vanematega, kes on seda kogenud. Ja mida tegid vanemad? Nad ütlesid lastele: ärge tõuske püsti. Valetage. Ühelt poolt püüdsid nad kasvatada oma lapsi korralikeks inimesteks. Teiselt poolt aga ütlesid nad lapsele, et kui lähed kooli ja esitatakse teatud küsimus, siis pead sa valetama.
Kui kuueaastane laps läheb hea meelega kooli, siis on õpetaja tema silmis jumal ning ema-isa on talle õpetanud, et korralik inimene on aus. Aga samas hoiatasid vanemad, et mõningatele küsimustele vastates pead sa valetama. Lapsele oli alati õpetatud, et ta peab olema aus ja nüüd korraga nõuti valetamist.
Aga mis järeldused laps sellest teeb? Et rasketes olukordades tulebki valetada? Tavapäraselt ei taha me ju lapsi sellisel viisil kasvatada. Mis juhtub nii kasvatatud lastega? Kas tasub imestada, kui nad ka hilisemas elus ning teistes olukordades valetavad ja petavad? Milline kujutluspilt tekib neil vanematest – need on inimesed, kes ütlevad, et ei pea rääkima mitte tõde, vaid valetama? Psühholoogid ei ole seda teemat veel piisavalt põhjalikult uurinud. Mida tõi selline surve valetada kaasa lastele, mida aga ühiskonnale, kus oli kasulik iseenda mahasalgamine, alandav ja ebaväärikas käitumine? Või mis saab inimesest, kellel ei ole uhkust ja eneseväärikust ja kellel on ainult hirm?
Millist nõu teie vanemad teile andsid?
Mul oli õnn omada vanemaid, kes püüdsid mind kasvatada vastavalt arusaamale, et kõige mugavam tee ei ole alati see kõige parem tee. Nad õpetasid, et kõike ei pea kaasa tegema, ei pea alati jätma muljet, et teil on õigus ja ma olen teiega nõus, ma tulen ka teie laste- ja teie noorteorganisatsiooni.
Mu vanemad keelasid mul liituda kommunistliku laste- ja noorteorganisatsiooniga. Mis viis selleni, et ma ei saanud teha küpsuseksameid, aga see-eest õpetas see mulle, et ei ole hea kõigele „jah“ öelda.
Ma olin sageli vähemuses, aga see aitas mul kasvada vastupanuvõimelisemaks.
Mis oleks Saksamaal teisiti, kui Sotsialistliku Ühtsuspartei diktatuur ei oleks nii hästi läbi uuritud? Vähestes teistes endistes kommunismimaades on seda tehtud sellise põhjalikkusega.
Peapõhjuseks, miks asjad said areneda teisiti kui Poolas, Rumeenias, Tšehhis või Bulgaarias, oli asjaolu, et eksisteeris kaks Saksamaad.
1990ndate algul külastasime koos Joachim Gauckiga (praegune Saksa president, toonane Stasi-toimikute arhiivi juht – toim) Rumeeniat. Me kohtusime ühel konverentsil paljude Rumeenia ja Bulgaaria esindajatega ning nende hulgas leidus palju neid, kes olid nuhid olnud juba Ceaușescu ajal (Nicolae Ceaușescu oli Rumeenia kommunistlik diktaator aastatel 1965–1989 – toim). Samas Saksamaade taasühinemislepingus seisab ühemõtteliselt, et inimesed, kes olid Stasi heaks töötanud, ei saa olla taasühinenud Saksamaal avalikus teenistuses, nad ei saa teenida armees, töötada politseis ja ministeeriumides, nad ei saa olla salateenistuses, nad ei saa olla õpetajad.
Rumeenias ja Bulgaarias oli aga välja vahetatud vaid tippude tipp. Veidi madalamal tasemel olid  kõik “endised” alles. Me küsisime oma Saksa kogemuse pinnal, et kuidas on see võimalik? Ja meile vastati, et “meil teisi pole”, need on meie professionaalid, nemad teavad, mida teha tuleb. Enamik üleminekumaid eemaldas ametist vaid selle kõige kõrgema kihi, aga need, kes olid töötanud aastaid politseis, ministeeriumides, õpetajatena, need reeglina jäid.
Ida-Saksamaal sai need kohad täita inimestega vanadest [läänepoolsetest] liidumaadest. Teistes maades oleks see olnud raskem, hulk töökohti oleks olnud täitmata, tulnuks oodata, kuni noored on õpingutega ühel pool. Meil olid lihtsalt palju paremad starditingimused – lisaks inimressursile ka rahalises mõttes.
Aga mineviku läbitöötamine on oluline. Ebainimlikes diktatuurides sunnitakse inimesi tegema seda, mida nad vabatahtlikult ei teeks. Mitte iga inimene ei saa olla iga päev kangelane. Tegelikult mitte keegi. Ebainimlik on inimeselt oodata, et ta oleks päevast päeva virk ja julge, järgides alati oma väärtusi, uskumusi ja poliitilisi veendumusi, olles nendele truu, ükskõik, mis temaga ka ei juhtuks. See ei ole ka demokraatlikus ühiskonnas alati lihtne. Aga oodata midagi sellist diktatuuri tingimustes – sa ei saa olla iga päev kangelane. Või kui oled, siis sind hävitatakse.
Külli-Riin Tigasson on Eesti Päevalehe arvamustoimetuse juhataja.
______

Rainer Eppelmann

·  Sündinud 1943. aastal Berliinis
·  Hariduselt teoloog, luteri kiriku pastor
·  Endise Saksa Demokraatliku Vabariigi (sks k: Deutsche Demokratische Republik, DDR) ehk Ida-Saksamaa dissident ning kommunistlikule diktatuurile vastandunud opositsiooni juht.
·  Ta oli DDRi viimases valitsuses kaitseminister
·  Eppelmann on Saksa DV kommunistliku diktatuuri uurimiseks loodud sihtasutuse juhatuse esimees.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,