Rahvusvahelise õiguse tekkest ja mis Eestil sellest kasu on

Kui läheneda rahvusvahelisele õigusele idealistlikult, võiks öelda, et rahvusvahelist õigust luuakse selleks, et inimkonnal oleks kergem üheskoos elada ja toimida. Et eksisteerivad mingid ühised väärtushinnangud ning omatakse ühiseid ideid, mille fikseerimist õigusnormis peetakse vajalikuks. Nagu inimesed vajavad ühise eksistentsi ladusamaks kulgemiseks abistavaid käitumisreegleid, vajavad ka riigid norme, millest käitumises juhinduda. Et selliseid norme ei ole vaja mitte ainult teoreetikute mõttetegevuseks, vaid ka tegelikkuses, näitab ilmekalt see, et rahvusvahelise õiguse reeglid ei pea välja kujunema ilmtingimata kirjaliku normina. Rahvusvaheline õigus võib kehtida ka tava kujul. Näiteks on diplomaatiline õigus ja rahvusvaheliste lepingute kohta kehtivad reeglid välja kujunenud riikide käitumise tulemusel tavaõiguslike reeglitena, mida järgitaks isegi siis, kui valdkonda ei reguleeriks ükski kirjalik norm.

Arvatavasti kahtleb nii mõnigi, kas tegelikult on ikka rahvusvahelise õiguse normide tekke, muutumise ja täitmise põhjuseks idealistlikud eesmärgid või seisab kõige selle taga inimeste alalhoiuinstinkt, riikide päevapoliitika või endale soodsate normide läbisurumine. Kindlasti on nii mõnelgi rahvusvahelise elu sündmusi pidevalt jälgival inimesel tekkinud arvamus, et riigid elavad oma elu reaalpoliitikast lähtudes ning rahvusvahelist õigust luuakse, muudetakse ja täidetakse just oma esmaseid eesmärke silmas pidades.

Idealism või reaalpoliitika

Võib olla üsna veendunud, et rahvusvaheline õigus ei ole puhtalt idealistlikele ühishuvidele toetuv – riigid saavad ikkagi vaid nende lepingute osalisteks, mille puhul peavad seda võimalikuks ja vajalikuks –, aga mitte ka ainult reaalpoliitikast lähtuv õiguskord. Rahvusvaheline õigus on aga küll alati olnud ülitihedalt seotud riikide poliitiliste, majanduslike ja sotsiaalsete huvidega. Igasse lepingusse üritab iga riik läbirääkimiste käigus sisse saada maksimaalselt palju tema jaoks kasulikke ning tema huvisid arvestavaid sätteid. Teisalt peavad kõik riigid tegema läbirääkimistel mingeid järeleandmisi, et üldse kokkuleppele jõuda. Riikidel näivad samas siiski olevat ka idealistlikud eesmärgid, mis ei pruugi olla konkreetsete ja aktuaalsete huvide saavutamiseks, vaid millega vaadatakse ühistest väärtuspõhimõtetest mõjutatult tulevikku ning piiratakse ka riigi enda ja tema koda- või riikkondsete tegevust, näiteks nagu loomade kaitset või ka kliimamuutusi käsitlevad lepingud. Uuemast praktikast saab lisaks välja tuua meresõitu ohustava ebaseadusliku tegevuse tõkestamise konventsiooni 2005. aasta protokolli , mis töötati välja suurenenud terrorismiohu tõttu. Protokolli eesmärk on võidelda merel toime pandavate terrorismiaktide vastu ning sellega kohustatakse riike karistama terrorismiakte toimepanevaid ja sellistele tegudele kaasaaitavaid isikuid.

Mis ikkagi sunnib riike sõlmima lepinguid, mis neid mingitele reeglitele allutavad?

Vaid visioonist ning inimkonna ühisomandi kaitse ideest näib lähtuvat ÜROs toimuv diskussioon avamere geneetiliste ressursside kaitse teemal. Kuna avameri on kõikidele riikidele avatud mereala ja kuulub inimkonna ühisomandisse, siis tuleb seal tegutsedes arvestada ka teiste riikide huve ja õigusi. Näiteks ei ole riikidel võimalik mõnda avamere osa niisama lihtsalt, majanduslikest huvidest tulenevalt oma suveräänsusele allutada. Isegi kui soovitakse oma jurisdiktsioonile alluvaid alasid avamere arvelt suurendada (temaatikaga seonduv juhtum on Venemaa nõuded Arktikas ), on riikidel õigus kasutada selleks vaid rahvusvahelises mereõiguses ette nähtud võimalusi.

Kuigi praegu on teada vaid paar ettevõtet, kes suudaksid uurida avamere geneetilisi ressursse ning korraldada saadud andmete alusel aastakümneid kestvaid ja miljoneid neelavaid teaduslikke uuringuid, et lõpuks jõuda mingi konkreetse tooteni (võib olla isegi mõne olulise ravimikomponendini), mis loodetavasti teadusuuringute raha taas sisse toob, on hakatud mõtlema avamere uuringute reguleerimise vajadusele. Tundub, et selliste teemade puhul on läbirääkijateks rahvusvahelist õiguskorda mõjutada võivad visionäärid, kes ei lähtu riikide aktuaalsetest majanduslikest huvidest ega mõne aktuaalse probleemi lahendamise vajadusest. Kas sellistele visionääridele saab ette heita liigse energia kulutamist mitte kedagi ega mitte midagi mõjutavate teemade arutamisele? Arvatavasti on siiski teemale mõtlemine vajalik, kuna isegi juhul, kui uurijateks on vaid paar ettevõtet, võib nende tegevusel olla oluline keskkonnamõju. Või on lisaks keskkonnaküsimustele ka selle teema arutamisel mingi majanduslik tagamõte? Näiteks, kuidas saada kasu sellest, et kusagil keegi uurib meie ühist ressurssi ja saab ehk tulevikus sellest kasu. Kas on keskkonnakaitse ehk ainult ettekääne, mille taha riigid inimkonna hüvangule viidates poevad, et säilitada siiski mingidki majanduslikud huvid merealadel, mis muidu on avatud ka teistele kasutamiseks? Arvatavasti on sellised tagamõtted olnud ka juba varasematel avamere regulatsioonidel. Näiteks seetõttu, et avameri on inimkonna ühisomandis ja vabaks kasutamiseks kõigile – nagu väljendas Grotius juba aastal 1609 –, aga et riikide võimekus pääseda ligi selle varudele on erinev, on ÜRO mereõiguse konventsiooni ja selle XI osa rakenduskokkuleppega reguleeritud süvamereressursside kaevandamine.

Lisaks mitmesugustele rahvusvahelise õiguse loomise ajenditele on rahvusvahelise õiguse omapära ka see, et selle reeglite kogum ei kehti kõikidele maailma riikidele täpselt ühte moodi, ühesuguses vormis ega sama haardega. Kuigi ÜRO või Rahvusvahelise Mereorganisatsiooni egiidi all välja töötatud lepingute eesmärgiks on seatud nende universaalne kehtivus, ei ole see praktikas siiski toimiv. Kuna riigid on suveräänsed, on neil õigus ise otsustada, milliste lepingute osalisteks nad saada tahavad ja milliste osalisteks mitte. Seepärast on olemas norme, mis kehtivad vaid mõne riigi suhetes, aga ka norme, mis kehtivad maailma kõikide riikide suhtes, nagu näiteks inimõiguste järgimise kohustus või agressiooniakti toimepanemise keeld. On lepinguid, millel on vaid paar osalist, ning on lepinguid, mille osalisteks on peaaegu kõik maailma riigid (nt ÜRO põhikirjal on 192 osalisriiki). Seepärast tuleb konkreetse riigiga suheldes või konkreetse vaidlusküsimuse lahendamisel alati uurida ka seda, milliseid norme selle juhtumi suhtes saab kohaldada.

Rahvusvaheline õigus riigi argipäevas

Ei saa salata, et ka Eestil on võimalus oma majanduslikke ja poliitilisi huve ning õigusi kaitsta, tuginedes juba kehtivale rahvusvahelisele õigusele või osaledes tuleviku rahvusvahelise õiguse väljatöötamisel. Mitu paaril viimasel aastal Eestis poleemikat ja avalikku diskussiooni tekitanud teemat on olnud seotud rahvusvahelise õigusega. Selliste juhtumite lahendamine nagu Põhja-Euroopa gaasijuhtme paigaldamine Läänemerre, sõjahaudade kaitse seaduse rakendamine või pronkssõdurist hauatähise ümberpaigutamise tõttu Eesti diplomaatiliste esinduste või esindajate ründamine on olnud rohkemal või vähemal määral – lisaks poliitikale ja rahvusvahelistele suhetele – seotud ka rahvusvahelise õigusega. Kõigil neil juhtumitel sai Eesti oma õiguste tagamiseks ja huvide kaitseks tugineda rahvusvahelisele õigusele.

Nagu enamik juba teab, on Põhja-Euroopa gaasitoru ehitamisega seotud tegevus – merealade uurimine, keskkonnamõjude hindamine ja torujuhtme paigaldamine merre – reguleeritud lisaks riigisisestele õigusaktidele ka rahvusvaheliste normidega. Põhiliselt sisalduvad need normid ÜRO mereõiguse konventsioonis ja Espoos sõlmitud piiriülese keskkonnamõju hindamise konventsioonis.

Gaasijuhtme puhul saab vaieldamatult rääkida nii riikide majandushuvidest kui ka keskkonnakaitse huvidest. Osa riike soovib merealasid kasutada gaasi tarnimiseks torujuhtme kaudu, osa säilitada neid enda majandustegevuseks, osal kaaluvad majanduslikud huvid üles tekkida võivad keskkonnaohud, osale on olulised ainult keskkonnakaitse küsimused. Ühelt poolt on mereõiguse konventsioonis sätestatud torujuhtmete majandusvööndisse paigaldamise vabadus, teisalt sisalduvad selles aga ka keskkonnakaitse artiklid ning neile viidates saab rannikuriik mõjutada nii torujuhtme võimaliku trassi kulgemise uuringuid kui ka gaasijuhtme ehitamist majandusvööndis. Lisaks keskkonnakaitse huvide järgimise võimaldamisele lubab mereõiguse konventsioon riikidel teatud ulatuses arvestada ka enda majandushuve, näiteks seada torujuhtmetele teatud piiranguid eesmärgiga kasutada oma loodusvarasid või teha enda huvides mereuuringuid.

On olemas norme, mis kehtivad vaid mõne riigi suhetes, aga ka norme, mis kehtivad maailma kõikide riikide suhtes.

Selline ÜRO mereõiguse konventsiooni regulatsioon näitab hästi, et rahvusvaheline õigus koosneb kompromisside otsimisega saavutatavatest õigusnormidest. On selgelt näha, et mereõiguse konventsiooni sätetes üritatakse arvesse võtta nii ranniku- kui ka teiste riikide huve. Tuntav on eri osaliste majanduslikke või muid huvisid arvesse võtva konsensuse leidmine: ühelt poolt nähakse kõikidele riikidele ette majandusvööndisse torujuhtmete paigaldamise vabadus, teisalt aga, selleks et säilitada rannikuriikide mingidki võimalused kasutada majandusvööndit enda majanduslikel eesmärkidel või oma rannikule lähedase merekeskkonna kaitseks, on neile jäetud teatud tingimuste seadmise õigus.

Samuti sätestatakse ÜRO mereõiguse konventsioonis reeglid teaduslike mereuuringute tarbeks, millele on tuginetud ka Eesti majandusvööndi seaduse sätteid välja töötades. Mereuuringute puhul lähtutakse mereõiguse konventsioonis ühest küljest riikide huvist saada mereuuringute kaudu uusi teadmisi ja selliste uuringute üleüldisest kasust inimkonnale tervikuna, kuid teisest küljest jäetakse kompromissina rannikuriikidele õigus teatud juhtudel siiski uuringute tegemine oma majandusvööndis keelata. Eriti on rahvusvaheliselt soositud sellised uurimised, mida tehakse puhtteaduslikel eesmärkidel ja millest on kasu rahvusvahelisel üldsusel. Eelistatud on hoovuste, vee soolasuse, sügavuse ja merepõhjas leiduvate ohtlike esemete asukoha uurimine, mis aitab muu hulgas kaasa ohutu laevatamise tagamisele. Selliste andmete kogumise ja avaldamisega on võimalik ära hoida õnnetusi, leida parimad laevatamistingimused või kehtestada mõnes piirkonnas vajalikud erimeetmed, millest on kasu kõikidel laevatajatel sel merealal.

Tuleb nentida, et Eesti võiks märksa enam ära kasutada rahvusvahelise mereõiguse võimalusi ning mitmeid küsimusi oma õigusaktides täpsemalt reguleerida. Nii võiks riigisisestes seadustes olla veelgi üksikasjalikumalt sätestatud normid majandusvööndis ja territoriaalmeres tehtavate teaduslike mereuuringute kohta ning sinna torujuhtmete ja muude seadmete paigaldamise lubade menetlemise kohta.

Teine, mõni aeg tagasi kõne all olnud merealadega seotud küsimus oli territoriaalmere välispiiri nihutamine. Ka sel kaasusel on otsene seos rahvusvahelise õigusega. Selliste juhtumite korral on alati esimene küsimus, kas idee oleks teostatav rahvusvahelise õiguse kohaselt. Alles teine küsimus on, kas idee on teostatav, lähtudes riigi huvidest, poliitikast ja rahvusvahelistest suhetest. Isegi kui mereala välispiiri nihutamine on rahvusvahelise õigusega lubatud, tuleb analüüsida, mida selline muudatus merealal seni kehtiva õigusrežiimi suhtes kaasa tooks ning kas see riigi huvidele vastaks.

Et riigid võivad väga erinevalt läheneda ka sellisele küsimusele nagu territoriaalmere laius, näitab kas või see, et näiteks Peruu territoriaalmeri või merel domineerimise ala – nagu Peruu seda nimetab – on siiani 200 meremiili lai, kuigi enamik maailma riike on arvamusel, et tänapäeval võib riigi territoriaalmeri olla maksimaalselt vaid 12 meremiili laiune. Arvatavasti on territoriaalmere laius üks põhjustest, miks Peruu ei ole siiani saanud mereõiguse konventsiooni osaliseks.

Rahvusvahelise õiguse vajalikkusest

Võib-olla tekib nii mõnelgi nüüd omakorda küsimus, miks me üldse ühineme selliste konventsioonidega, mis meid käsist-jalust seovad. Palju lihtsam näib mitte olla konventsiooni osaline ja teha kõike täpselt nii nagu endale meelepärane. Mis ikkagi sunnib riike sõlmima lepinguid, mis neid mingitele reeglitele allutavad? Kas lihtsalt see, et reeglitest näpuga järge ajades on kerge teada saada, mida ja kuidas on vaja teha? Arvatavasti on kõige lihtsam põhjendus see, et riik on valmis end allutama mingitele reeglitele – isegi kui need ei ole talle päris meeltmööda ega soodsad – seetõttu, et lepingu osalisena saab ta teiselt riigilt nõuda samasugust reeglitele vastavat käitumist, nagu temalt endalt eeldatakse. Kui eksisteerib rahvusvahelise õiguse norm, on riikidel eriarvamuste lahendamiseks ja suhete silumiseks hea sellele viidata. Sellest tulenevalt ikka aeg-ajalt soovitatakse rahvusvahelistel kohtumistel riikidele, kes ei ole veel ühe või teise lepingu osalised, lepinguga ühinemist. Ka Eesti huvides on, et võimalikult palju riike seoks end selliste lepingutega, mille osalised me ise oleme ja mis käsitlevad meile olulisi küsimusi. Sel juhul on Eesti huvid teiste osaliste suhtes rahvusvahelise õigusega kõige kindlamalt kaitstud ja ellu viidud.

Aga isegi riikidel, kes ei ole konventsioonide osalised, võib olla kohustus käituda teatud oodatud viisil seetõttu, et käitumisreegel on tavaõiguslikult kinnistunud. Sealjuures võib tavaõiguslik reegel kehtida regionaalselt: tava, mis kehtib Ladina-Ameerika riikide suhetes, ei pruugi sarnaneda Euroopa riikide suhetes kehtivate reeglitega. Seega, kui Eesti mõtleks ühel päeval mereõiguse konventsiooni osaliste seast välja astuda, et käituda merealadel oma suva järgi, tooks see enam kui tõenäoliselt kaasa kõikide Euroopa riikide tugeva protesti, kuna kõik Euroopa riigid peavad mereõiguse konventsiooni sätteid ka tavaõiguslikult kehtivateks reegliteks.

Eesti võiks märksa enam ära kasutada rahvusvahelise mereõiguse võimalusi ning mitmeid küsimusi oma õigusaktides täpsemalt reguleerida.

Seega saab öelda, et rahvusvahelisel õigusel on oluline koht riikidevaheliste suhete stabiliseerimisel ja riikide käitumise ettearvatavamaks muutmisel.

Rahvusvahelise õiguse normide alusel on väikesel riigil õigus nõuda suurelt riigilt täpselt seda, mida suurel riigil väikselt riigilt. Rahvusvahelise õiguse kohaselt on kõik riigid võrdsed. Riikide rahvusvahelise õigusega kaitstud võrdsus tuli ilmsiks ka pronkssõduriga seotud sündmuste käigus. Riikide võrdsuse põhimõttest lähtub täiel määral selline oluline rahvusvaheline dokument nagu Viini diplomaatiliste suhete konventsioon . Selles sisalduvatest reeglitest tuleb kinni pidada ka neil riikidel, kes konventsiooni osalised ei ole, sest konventsiooni reeglid kehtivad ka tavaõiguslikult. Diplomaatiline õigus on rahvusvahelise suhtlemise aastasadade käigus väljakujunenud tava, mis kuuekümnendatel pandi kirja Viini diplomaatiliste suhete konventsiooni. Konventsiooni kohaselt tuleb riikidel kohelda üksteist väärikalt, üksteise diplomaatilisi esindajaid tuleb kohelda austusega, esinduste tööd ei tohi häirida ning tagada tuleb esinduste valduste puutumatus. Eesti esinduste juures aprillikuu päevadel toimunu oli diplomaatilise õiguse normide rikkumine, mille vastu protestis Eesti ja mille hukkamõistmiseks võtsid sõna ka teised riigid. Kuna diplomaatilise õiguse rikkumist peetakse oluliseks rahvusvahelise õiguse rikkumiseks, siis on ÜROs vastu võetud isegi asjakohane rikkumistest teavitamise kord .

Rahvusvaheline õigus inimeste huvides

Riigid ei seisa aga ainult riigi kui institutsiooni huvide eest. Seda, et Eesti riik seisab paljudel juhtudel ka kodanike eest, näitavad sellised lepingud, mis sõlmitakse otseselt koda- ja riikkondsete majanduslike või muude huvide kaitsmiseks. Näiteks on riigi elanikke otseselt soodustavateks lepinguteks topeltmaksustamise vältimise lepingud, sotsiaalkindlustuslepingud ja lepingud, mis lihtsustavad isikute asjaajamist välismaal, nagu nt välisriigi avaliku dokumendi legaliseerimise nõude tühistamise konventsioon ehk nn apostilli konventsioon või õigusabilepingud.

Kui Eesti mõtleks ühel päeval mereõiguse konventsiooni osaliste seast välja astuda, et käituda merealadel oma suva järgi, tooks see enam kui tõenäoliselt kaasa kõikide Euroopa riikide tugeva protesti.

Lepingute rikkumise korral annab rahvusvaheline õigus Eestile võimaluse rahvusvahelistele normidele tuginedes nõuda teistelt osalisriikidelt lepingu täitmist või kaitsta muul viisil kodanike huve, kui teine riik ei saa lepingut täita. Nii näiteks on Eesti ja India mõlemad apostilli konventsiooni osalised. Konventsioon kohustab osalisi kinnitama teises riigis kasutamiseks mõeldud dokumente apostilliga, tõendamaks dokumendi ehtsust, ning loobuma legaliseerimise nõudest. Paraku selgus, et praktikas ei olnud India valmis kinnitama dokumente konventsioonikohase apostilliga, millest tulenevalt palus ta Eestil tunnustada Indias legaliseeritud dokumente endise tava kohaselt. Konventsiooni mõttes tekkis olukord, kus Eestis ei olnud enam võimalik kasutada Indias välja antud dokumente: India apostille ei väljastanud, Eesti aga ei tohtinud nõuda legaliseerimist. See oleks aga viinud olukorrani, kus Eestis oleks peatunud täielikult Indias välja antud dokumentide kasutamine. Sellise situatsiooni lahendamiseks võttis valitsus rahvusvaheliste lepingute kohta kehtivale õigusele tuginedes vastu otsuse, et peatab apostilli konventsiooni täitmise India suhtes osaliselt, nii kauaks, kuni India onvõimeline apostille väljastama. Seega on rahvusvahelise õiguse abil võimalik lahendada ka väga tehnilisi, aga inimeste igapäevaelus olulisi juhtumeid.

Kujutagem ette, kui keeruline oleks nõuda enda huvidega arvestamist või lahendada riikidevahelisi vaidlusi ja probleeme siis, kui ei eksisteeriks juhiseid andvaid norme.