juuli 28, 2008

Rahvamonarhia

Venemaa naaseb vanade heade ideoloogiate manu: tema loosungiks võib taas saada “õigeusk, isevalitsus ja rahvuslikkus” ehk “pravoslavije, samoderžavije, narodnost”. Vladimir Juškin on Balti Vene-uuringute Keskuse direktor.

Venemaa naaseb vanade heade ideoloogiate manu: tema loosungiks võib taas saada “õigeusk, isevalitsus ja rahvuslikkus” ehk “pravoslavije, samoderžavije, narodnost”. Vladimir Juškin on Balti Vene-uuringute Keskuse direktor.


www.demdefence.net) projekti “Venemaa” eelloost. Tuginedes USA Venemaa saatkonna esimese sekretäri ja lisaprogrammide koordinaatori Dan Saint-Rossy ning Ameerika abiagentuuri USAID peamise poliitikanõuniku Alexander Sokolowski käest saadud teabele, väitis Golfarb, et 2004. aasta suvel luges kas Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) akadeemias või Venemaa kindralstaabi sõjalis-diplomaatilises akadeemias üks õppejõud erikursust “Projekt “Venemaa””. Loengutes põhjendati üksikasjalikult ja argumenteeritult Venemaal monarhia taastamise võimalust ja vajadust.
2005. aasta suvel anti loengusari “Projekt “Venemaa”“ välja omaette raamatuna. Avalikku müüki see ei jõudnud, küll aga levitati seda presidendi administratsioonis, valitsuses, kindralstaabis, FSBs, siseministeeriumis, peaprokuratuuris, föderaalkogu mõlemas kojas, õigeusu kirikus, enamiku oligarhide seas, välissaatkondades ja mujal. Raamatu impressumis ongi öeldud: “Spetslevitamiseks”. Tiraaž oli 3000. Kirjastust ega autorit pole märgitud. Raamat on trükitud heale paberile, kaaned kullatud äärega, ümbrispaberiga.
2006. aasta 28. märtsil kirjutas raamatust lausa paarislehelüljel Venemaa üks suuremaid ajalehti Komsomolskaja Pravda. Internetis võib raamatu leida aadressilt www.projectrussia.ru, väljavõtteid leiab ka Peterburi KGB veteranide saidil.
Raamat on kirjutatud lihtsas ja arusaadavas keeles, argumentatsiooni täiendavad ilmekad näited.
“Monarhia on valitsemisprintsiip, mida tänapäevani kasutatakse kõigis struktuurides, alates teie kehast ja lõpetades suvalise kaupluse, tehase või sõjaväega. Monarhilist tüüpi riigikorraldus ei tähenda tagasipöördumist XV sajandisse. Monarhia ei ole kauge mineviku igand, vaid ainuvõimuprintsiip. See printsiip ei ole kuhugi kadunud, see on olemas igas täisväärtuslikus struktuuris. Kas suudate ette kujutada perekonda, mis on üles ehitatud demokraatiaprintsiibile ja kus perekonnapea vahetub iga nelja nädala järel? Või tehast, kus iga nelja kuu järel vahetub juht? See on absurdne. Kuid vahetada võimu hiigelriigis iga nelja aasta järel on veel absurdsem. Regulaarne võimuvahetus rikub ära kõik, nii riigi, perekonna kui tehase.”
Raamat teeb demokraatia kui valitsemisviisi igakülgse arvustamise järel järelduse: Venemaad võib päästa ainult monarhia.
“Meie idee on monarh, kelle võimu piirab religioon. Võim, mis toetub kahele sambale: altarile ja troonile. Pange tähele, et me soovime süsteemi ja printsiibi, mitte mingi monarhisuguvõsa taastamist. Meie püüdlused on suunatud Venemaa, mitte aga konkreetsete isikute heaolu taotlemisele. Me rajame organisatsiooni IDEE, mitte aga suguvõsa tarbeks… Meie ülesanne on luua tingimused isevalitsuse taassünniks.”
Need, kes mõtlesid välja projekti “Venemaa”, teavad väga hästi, et Putinil, kes ei ole suutnud luua ei mõttekaaslaste meeskonda ega kujundada rahvuslikku ideed, on äärmiselt raske leida endale 2008. aastaks järeltulijat. Autorid märgivad, et Venemaal pole tõelist meeskonda, kelle kätte võiks usaldada püsiva võimu. Seepärast tuleks mis tahes uue meeskonna tulekuga kaasnevate uute kataklüsmide vältimiseks leida kompromiss. Teisisõnu, jõustuma peab isevalitsuse printsiip: kui võim on vaimuliku teenistusega sarnane teenimine, siis ei ole õigust sellest keelduda, kui raske ka oleks võimu teostamine. Kui Putin on Kremlis läbi imbunud vene vaimust, jääb ta võimule ka pärast 2008. aastat.
Autorite arvates pole Venemaal monarhia kehtestamise vajadust maailmale selgitades mõtet tugineda Jaapani, Hispaania või Saudi Araabia kogemusele, vaid kõnelda tuleb ainult rahvuslikest huvidest ning vene rahva loomupärasest, kaasasündinud monarhismist.
Mitme küsitluse andmeil on monarhiasse vähema või suurema sümpaatiaga suhtuvate inimeste arv Venemaal kümne aastaga kahekordistunud. Varem hindasid sotsioloogid nende osakaaluks 8 kuni 16, nüüd aga 18 kuni 30 protsenti. Fond Ühiskondlik Arvamus märkis juba 2000. aastal huvitavat tendentsi: monarhia taastamise pooldajate seas Venemaal on 42 protsenti kõigist küsitletud riigiettevõtete ja 28 protsenti mitteriikliku sektori ettevõtete juhtidest, samal ajal kui pensionäride, üliõpilaste, töötute ja muude selliste rühmade seas on toetajaid ainult 16 protsenti. See tähendab, et monarhistliku valitsemise taastamist Venemaal soovivad ennekõike väga soliidsed ja realistlikult mõtlevad inimesed. Ning kõigist küsitletute kategooriatest pidasid just nemad selle taastamist ka kõige võimalikumaks.
Nii võidakse monarhia restaureerida ka ülalt, sest kõrgem võim saab toetuda teatud osale eliidist. Lausa vähemusele, nagu arvavad Venemaa eksperdid. See vähemus on praeguses eliidis juba olemas: tšekistid mõtlevad tõepoolest palju “püsiva võimu” mehhanismide loomisele, kui kasutada projekti “Venemaa” autorite sõnu.
Putin on juba kiriku rüpes ning suundus kohe pärast ametisseastumist teenistusele Blagoveštšenski katedraali, kus sai patriarhilt õnnistuse oma presidendiametile Tihvini Jumalaema ikooni all – sama ikooni all, mille poole on palvetanud kõik Venemaa tsaarid.
Just kirik võib algatada arutelu monarhia taastamise üle, sest isevalitsus on ju tõepoolest vene idee puhas kehastus.
Putin ja tema ideoloogia
2006. aasta 9. veebruaril esitleti partei Ühtne Venemaa peakorteris Ühiskondliku palati liikme Aleksei Tšadajevi raamatut “Putin. Tema ideoloogia”.
Raamatut kaunistab keiserlik must-kollane-valge lipp. Selle lipu all loodi Venemaa impeerium. See on ainuke riigisümbol, mille all Venemaa pole pidanud vastu võtma ühtegi kaotust. Musta-kolla-valget lippu käsitleti 18.-19. sajandi Venemaal keiserliku, valitsuse lipuna, erinevalt valge-sini-punasest Venemaa kaubalaevastiku lipust. Tänapäeval on just musta-kolla-valge lipp kujunenud Venemaa patriootliku meelestusega ringkondade sümboliks.
Aleksei Tšadajev nimetab oma teost “ideoloogiliseks manifestiks” ning pühendab palju ruumi mõiste “Venemaa demokraatlik suveräniteet” analüüsimisele. Tema teksti täiendavad Putini läkitused ja viimaste mõisteline analüüs.
“Venemaa suveräniteedist kõneldes ei esine Putin mitte liidri, vaid funktsiooni hüpostaasina, isikuna, kes kehastab maad. Antud juhul on Putin meie” (lk 36), “Hoolimata formaalsete demokraatlike protseduuride tähtsusest, on need lääne ajaloolise loomingu saadused, mitte aga ajalooväline paratamatus” (lk 52), “Ühiskondlik palat on aadlikogu aseaine ühiskonnas, kus puudub aristokraatia” (lk 84).
Raamatu esitlemisel osales presidendiadministratsiooni juhataja esimene asetäitja Vladislav Surkov, kes toonitas: “Demokraatlikus ühiskonnas on absoluutselt vajalikud tekstid, mis ühendavad inimesi – omamoodi demokraatia pühakiri.”
Tasub märkida, et see “Vene demokraatia pühakiri” on pühendatud suveräänse demokraatia lahtimõtestamisele, selle mõiste tõi teaduslikku käibesse just Vladislav Surkov. Raamat põhjendab ja tõestab, kui väga on vaja võidelda eelkõige suveräniteedi eest, mis aitab säilitada maa terviklikkust ja tugevdada riigivõimu.
Aleksei Tšadajevi raamat “Putin. Tema ideoloogia” on lülitatud Ühtse Venemaa parteilise õppe abikirjanduse nimekirja. Partei Ühtne Venemaa ülemnõukogu presiidiumi esimees Vjatšeslav Volodin lausus hiljutise “ümarlaua” ajal: “Ühtsele Venemaale on suveräänne riik ja suveräänne demokraatia võtmemõisted, on meie ideoloogia alusmõisted.”
Meil tuleb veel meenutada, et ajakirja Polititšeskii Klass peatoimetaja Vitali Tretjakov kirjutas 2005. aasta aprillis artikli “Vladimir Putini poliitilisest filosoofiast”. Ta rõhutas, et “Venemaa suveräänne (ja õiglane) demokraatia – see ongi Putini poliitilise filosoofia lingvistiline ja olemuslik vormel”. Tõsi, hiljem ta lisas: “Meretagune “suveräniteet” tuleb kindlasti asendada selle vene analoogiga “isevalitsus”, see tähendab, soovi ja oskusega ise määrata oma saatus ning oma ühiskonna elunormid.”
Kolmas Rooma
2006. aasta aprillis teatas nädalakiri NewsWEEKLY, toetudes oma allikale Kremlis, et presidendi administratsioonis on hakatud välja töötama Venemaa ideoloogilisi mudeleid. Üks nende variantidest sattus NewsWEEKLY ekspertide kätte. See kandis pealkirja ““Kolmanda Rooma” kontseptsiooni kasutamise võimalusest informatsioonilis-propagandistlikus töös välis- ja sisepoliitilisel suunal”.
Moskva kui kolmanda Rooma kontseptsiooni esitas esimesena 16. sajandi alguses Pihkva Jelizarovo kloostri starets Filofei. Ta pidas Moskvat kristliku maailma keskuseks, ainsaks kohaks, kus kristlus on säilinud puhtal ja muutumatul kujul. Kaks varasemat keskust Rooma ja Konstantinoopol (teine Rooma) olid langenud usust taganemise tõttu.
Trükiste, telesaadete ja raamatute põhjal on selge, et viimasel neljal-viiel aastal on Venemaal “valitud” fakte, isikuid ning tõlgendusi, millele peab hakkama tuginema uus ideoloogia. Eriti hinnaline on selles mõttes ajalooline periood Sergi Radonežskist Ivan IVni. Mainitud perioodi lähtepunktiks on Venemaa ehk vanade dokumentide keelepruugis Moskva riigi sünd.
Ideoloogiamudeli tekstist võime lugeda järgmist: “Mõistlik on esile tuua kolmanda Rooma kontseptsiooni järgmised põhjapanevad postulaadid:
1. Tugevale keskusele tuginev ühtne julgeoleku- ja vabadusruum ning majanduslik ja informatsioonilis-kultuuriline tegevus Euraasias. Sealjuures peab keskus situatsiooni Euraasia maailmakorrale kriitilise situatsiooni tekkides vastutustundliku poliitikaga olukorda reguleerima. Ajaloolisteks näideteks, mil Venemaa on sellist funktsiooni täitnud, on Napoleoni sõjad, Venemaa impeeriumi hilisem tegevus Euroopa sõjajärgse elukorralduse garandina, samuti NSVLi roll rahvusvaheliste suhete süsteemi kujunemisel pärast Teise maailmasõja lõppu.
2. Riiklik-militaarse eliidi olemasolu, kes on kasvatatud riigis teenima selle koondavat komponenti, mitte abstraktset võimu.
3. Kristlikele ja üldinimlikele väärtustele tugineva ideoloogia loomine.”
Ekspertide hinnangul võib kolmanda Rooma kontseptsiooni järjekindel teostamine ning selle uute uuringutega tugevdamine tuua umbes 2025. aastaks kaasa Venemaa ajaloolise rolli taastumise maailmaareenil ning venekeelse kogukonna taasloomise juba uuel tasandil.
Õigeusk, isevalitsus, rahvuslikkus
Mainitud tekste ning Kremli ja Kremli-lähedaste võtmekujude retoorikat analüüsides võib eristada mitu läbivat teesi, mis moodustavadki Venemaa uue (vana?) riikliku ideoloogia: patriotism (mis muuhulgas kätkeb otsustavat vastuseisu nii lääne kui ida poliitilisele, majanduslikule, kultuurilisele ja ideoloogilisele ekspansioonile), traditsioonilise vene vaimsuse (õigeusu) taassünd, vene idee (vene natsionalism), tugev riik (statism), sotsiaalne õiglus, mida teostatakse riiklike mehhanismidega (riiklik paternalism), antiamerikanism (läänevastasus).
Üheskoos kirjeldavad need teesid üpris täpselt seda, mida nimetatakse vene konservatismiks, mille ideoloogiat on väljendanud kõige kokkuvõtlikumal ja klassikalisemal kujul Nikolai I aegne Keiserliku Teaduste Akadeemia president ning rahvahariduse minister krahv Sergei Uvarov: “Venemaa algeteks on õigeusk, isevalitsus ja rahvuslikkus (pravoslavije, samoderžavije, narodnost).”
Vene konservatismi ajalooliselt esimeseks vormiks oli slavofiilsus, mille alusepanijad rõhutasid vajadust lõimida isevalitsusliku Venemaa riigikangasse rahvavõimu elemente. On ilmne, et tänapäeva vene konservatism toetub samadele väärtustele (õigeusk, rahvuskultuur, monarhistlik idee) ning institutsioonidele (kirikuhierarhia, ohvitserkond, ametnikkond), mille poole pöördusid ka nende eelkäijad.
Vene natsionalismi ideoloog, veendunud monarhist Ivan Iljin, keda tsiteerivad sageli nii Putin kui ka tema lähikondlased, pooldas monarhistliku valitsemisviisi taastamist niipea, kui enamlaste võim saab kukutatud. Tema arvates peab uuenenud Venemaast saama monarhistlik riik, kus kõrgeimal võimul on üldrahvalik toetus (“rahvamonarhia” doktriin). Ettepaneku kohaselt tuleks luua selline esindussüsteem, mille puhul rahva huve esindaks “parim vähemus”.
Tänapäeva vene ühiskonnas võib massilise pettumise tõttu liberalismis ja demokraatias üldse täheldada huvi tõusu konservatismi ideoloogia vastu, mis kujutab endast stabiilsuse ideoloogiat ning pooldab järjepidevat arengut sajandite kestel loodud rahvuslikke traditsioone järgides. Seepärast võib Venemaal erakond, kes propageerib konservatiivset ideoloogiat, oodata suurt populaarsust valijate seas.
Arvamusuuringute firma VTsIOMi küsitlused näitavad, et isegi demokraatia toetamise korral kaldutakse konservatiivsusse: enamik vastanutest (49 protsenti) pooldab erilist venelikku või venemaalaslikku demokraatiavormi ning ainult 22 protsenti demokraatia läänelikku (nagu USAs ja Euroopas) versiooni.
Nii näeme päris palju märke selle kohta, et Venemaa võim võtab natsionalistliku värvingu. Ja see ideoloogia on klassikaline vene konservatism. Tõsi, esialgu pigem alles pseudokonservatism. Või veelgi täpsemalt – putinlik konservatism.
Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar