Rahu, ainult rahu
Diplomaatia veebruarikuu number läks trükki reedel, 18. veebruaril, kui sõjaoht Euroopas oli erakordselt suur. Sel tumedal tunnil püsis veel pisike lootusekübe, et äkki kõige hullem stsenaarium ei lähe käiku. Kahjuks läks – Putin ei jätnud jonni ja Vene väed alustasid 24. veebruari varahommikul sissetungi Ukrainasse.
Nädal tagasi olid Vene rünnakuvalmis väed Ukraina piiri lähedal ning katsed ära arvata Venemaa presidendi Vladimir Putini järgmised sammud pingete kruvimiseks või püstipäi taandumiseks oli üks ühtaegu köitvamaid, kohutavamaid ja tänamatumaid tegevusi.
„Euroopat ootab ees ränkraske talv,“ sedastasid Tomas Janeliūnas ja Tomas Jermalavičius eelmises Diplomaatia numbris. Kahjuks nad ei eksinud: idakaare surve tugevnes, energiahinnad sööstsid lakke, hübriidrünnakud on argipäev. Õnneks on ilmnenud ka Lääne tugevused: Krimmi ja teisi Venemaa põhjustatud konflikte ei ole unustatud ja neist on tehtud järeldused. Lääs on püsinud ühtsena ja silmanähtavalt koordineerib vastukäike.
Pingelistes ja eluohtlikes olukordades olevat inimloomuses käituda ühel kolmest viisist: tarduda, paanitseda või tegutseda. Enamasti ei tea keegi, millisesse rühma ta kuulub, enne kui ohtlik olukord on käes. Enamik tardub või paanitseb. Tegutsejaid on vähem. Nad ei pruugi küll esimestena silma torgata või eelistavadki varju jääda, kuid nemad on need, kes rahulikuks ja kainelt kalkuleerivaks jäädes päästavad elusid ning võivad ohtliku olukorra lahendada.
Lääne juhtide ja diplomaatide ning Ukraina sõprade jalgealune on tuline ja ööd unetud, töötades selle nimel, et sõda ära hoida ja Venemaad ohjeldada. „Venemaaga suheldes on tähtis meeles pidada – rahu, ainult rahu. Külma rahu,“ nagu märgib endine peaminister Mart Laar selles Diplomaatia numbris.
Venemaa rünnaku üks osa on vee sogamine, eksitamine ja liitlaste erinevuste üksteise vastu pööramine. Seega on eluliselt tähtis meeles hoida, kes on kes ning mis on mis. Vene väed on Ukraina piiril rünnakuvalmis. Ukrainas ega selle piiril ei ole NATO vägesid, mis on valmis Venemaad ründama. Venemaa tungis Ukrainasse 2014. aastal ja annekteeris Krimmi ning sellest ajast saati on Ukraina sõjas. Lääs ei ole ähvardanud Venemaad sõjaga. Tülinorija ja ähvardaja on Putini Venemaa, kelle eesmärk on Euroopa julgeoleku alustalade muutmine, sest talle need ei meeldi.
Juhul kui täna saab siiski tõdeda pingete leevenemist, jääb seljataha ilmselt vaid üks vaatus. Äsja Eesti esimest ÜRO julgeolekunõukogu liikmesust tüürinud suursaadik Sven Jürgenson tõdeb, et „1990ndate unipolaarsest maailmast on liigutud multipolaarsesse maailma, mille jõujooned ja piirid ei ole veel paigas“ ning märgib, et tähelepanu väärib Hiina-Vene suhete muutunud dünaamika.
Maailm on muutuste keerises ja sõda ei ole enam kauge sõnakõlks. Seda enam tasus eile tähistada Eesti vabadust ning meenutada inimesi, tänu kelle veendumusele ja tarkusele seda üldse teha saab. Ja tänada Eesti sõpru ja liitlasi.