Raamat: Richard Pipes. Vixi. Memoirs of a Non-Belonger.
Harvardi ülikooli kauaaegse ajalooprofessori, tunnustatud Venemaa ja Nõukogude Liidu uurija Richard Pipesi memuaaride pealkiri “Vixi” on üheselt mõistetav. Ladina keeles tähendab see “Ma olen elanud”. Hoopis keerulisem lugu on raamatu alapealkirjaga – vabas tõlkes võiks see kõlada “Muulase mälestused”.
“Muulane” on määratlus, mis sobiks kirjeldama Pipesi elukäiku: 1923. aastal Poola Sileesias sündinud juut, kes 1939. aasta oktoobris põgenes koos oma vanematega sakslaste poolt okupeeritud Varssavist valepassiga Hitleri Saksamaale, sealt Mussolini Itaaliasse ja lõpetas oma teekonna Ameerika Ühendriikides; elas seal läbi kohanemisraskustest johtunud identiteedikriisi ja valiti 35aastaselt Harvardi ülikooli korraliseks ajalooprofessoriks.
Pipes peab ennast aga uhkusega muulaseks ka intellektuaalse põhimõttekindluse ja akadeemilise vabaduse kontekstis. Tema vaated Venemaa ja NSVLi ajaloole võõrutasid ta teistest juhtivatest Lääne ajaloolastest ning ta USA ja Nõukogude Liidu suhteid puudutavad seisukohad distantseerisid ta enamikust ameerika sovetoloogidest. Pipes on alati avalikult öelnud seda, mida on tõeseks pidanud, ning enamasti pole see hetkeoludes olnud “poliitiliselt korrektne”. Sestap on iseloomulik, et Pipesi kriitikute hulka kuulusid samaaegselt USA juhtivad ajakirjanikud (Strobe Talbott), sovetoloogid (Robert Legvold), Nõukogude dissidendid (Aleksandr Solženitsõn) ja ajaleht Pravda. Pipes ei polemiseeri ega väitle oma kriitikutega. Tal pole selleks ei tahtmist ega aega, sest tähtsamad asjad tahavad ütlemist ja tegemist.
Mälestustes avab Richard Pipes oma mõttemaailma tagamaad ning juhatab lugejat mööda selle käänulisi teid. Ta toob esile selle, kuidas omandisuhete areng (pigem küll arenematus) Tsaari-Venemaal valmistas pinna ette nõukogude korrale; kuidas Hitler kasutas bolševistlikku riigipööret Venemaal mudelina natsionaalsotsialistliku režiimi kehtestamiseks Saksamaal; kuidas Nõukogude Liidu agressiivsust polnud võimalik muuta pingelõdvenduspoliitikaga, vaid ainult väljastpoolt esitatud tingimustega, mis selle korra lõplikult hävitasid jne.
Huvi pakuvad ka Pipesi meenutused tööst USA valitsuse heaks. 1970. aastate keskel korraldati Luure Keskagentuuris pretsedenditu eksperiment, rakendati kaks analüütikute meeskonda selleks, et adekvaatsemalt analüüsida Nõukogude Liidu poolt tulenevat strateegilist ohtu. Meeskond A koosnes LKA palgalistest analüütikutest, meeskond B aga juhtivatest Venemaale ja Nõukogude Liidule spetsialiseerunud ekspertidest väljastpoolt “luurekogukonda”. Richard Pipes juhtis meeskonda B. Meeskondade lõppjäreldused erinesid kardinaalselt, sest lähtuti eri aluselt. A-grupi analüüsi aluseks oli “peegelmõtlemine – mirror think” , mis tähendas veendumust, et Nõukogude Liit toimib demokraatlikus Läänes valitsevate väärtuste kohaselt – eesmärgiks eelkõige (tuuma)sõja vältimine ja rahu säilitamine. B-grupp lähtus oma analüüsis aga eeldusest, et Nõukogude Liidu olemus on agressiivne ning sõjas nähakse vahendit oma eesmärkide saavutamisel.
Eksperimendi tulemusena muutus USA strateegiline mõtlemine, mis sai selge väljundi Ronald Reagani välispoliitikas. Oma koha leidis selles ka Richard Pipes, kes määrati Rahvusliku Julgeolekunõukogu Kesk- ja Ida-Euroopa direktoriks.
Solidaarsuse mahasurumine ja erakorralise seisukorra kehtestamine Poolas, selle tagajärjel USA poolt Poolale ja Nõukogude Liidule kehtestatud majandussanktsioonid, Lääne-Euroopa riikide jätkuv “lepituspoliitika” Nõukogude Liidu suhtes ning sellega USA põhimõtetele vastutöötamine – see kõik sai nüüd Richard Pipesi igapäevaelu osaks. Tema kirjeldused suhete kolmnurgast Nõukogude Liit – Lääne-Euroopa – USA on värvikalt detailirohked ja võivad tähelepanelikule välispoliitikavaatlejale tunduda tavatult tänapäevasedki.
Lõpetuseks ütleb Richard Pipes, et ta on õnnelik mees. Ja annab ka õnne retsepti. Inimene on õnnelik tänu omaenda pingutustele siis, kui talle on teada õnneks vajalikud komponendid: lihtne maitse, teatud annus vaprust ja ennastsalgavust, tööarmastus ja üle kõige – puhas südametunnistus.
Ühesõnaga, “Vixi” on targa mehe kirjutatud hea raamat – mõnus lugemine.
Seotud artiklid
Põhja-Korea sõdurid Venemaal: mida nad teevad ja kuidas peaks reageerima?
Informatsiooni Põhja-Korea sõdurite võimalikust saabumisest rindele hakkas kõigepealt levitama Ukraina sõjaväeluure, tehes seda neile iseloomuliku üldistusastmega ja rõhutades sündmuse kriitilisust. Sõjas oleva organisatsiooni puhul mõistetav teguviis, kuid tavalisele meediatarbijale ehk liiga paanikattekitav.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Mida saab ELi uus kõrge välisesindaja teha Ukraina võidu heaks?
Järgmine ELi välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja astub ametisse ajal, mil Euroopa julgeolek ja maailmakord on segi paisatud. Välisesindaja tegevuskava peab olema üleilmse haardega ja keskenduma ELi mõjujõu kindlustamisele suurvõimude konkurentsis, mida on näha pea igas maailma otsas, alates Lõuna-Hiina merest kuni Lähis-Ida, Venezuela ja Arktikani. Samas ei ole üldse kahtlust, et ELi prioriteetide hulka kuulub Ukraina.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Igor Gretski: Euroopa säilitagu Durovi afääris kaine pea
Üks silmapaistvamaid sündmusi viimastel nädalatel on olnud ettevõtja ning Telegrami sõnumirakenduse kaasasutaja Pavel Durovi kinnipidamine Prantsuse prokuratuuri poolt. Isikuvabaduste ja riikliku julgeoleku või digifirmade mõju ja vastutuse üle arutlemise asemel tuleks Durovi juhtumile läheneda mõnevõrra erineva nurga alt.
Personaalne immuniteet – kas takistus Putini troika agressioonikuriteo eest vastutusele võtmisel?
Vaadates Venemaa riigipea Vladimir Putini alustatud agressioonisõda Ukrainas, tasub küsida, kas riigi etteotsa kuuluvad riigipea, välisminister ja valitsusjuht ehk troika võivad tugineda oma ametikohast tulenevale personaalsele immuniteedile kui tagatisele, et rahvusvahelise kuriteo toime panemisel ei jõuta nende karistamiseni.