Raamat: André Glucksmann, Ouest contre Ouest.

Aastakümneid on ta (koos üksikute mõttekaaslastega) võidelnud “sekkumisõiguse” eest ja pole jätnud oma sulega sekkumata ei Ruanda, Srebrenica ega Kosovo puhul. Ta ei mõista, kuidas poliitikud ei suuda otsustada jõu kasutamise kasuks, kui sekkumatuse tagajärjed on ju ometi ette näha. Tema viimase aja raamatud “Dostojevski Manhattanil” (veebruar 2002), “Tšetšeenia, Vene häbi” (mai 2003) ja “Lääs Lääne vastu” (august 2003) on kantud empaatiavaimust, mis ei taha piirduda kaastundega, vaid nõuab tegutsemist.

“Ouest contre Ouest” ehk “Lääs Lääne vastu” käsitleb rahvusvahelisi sündmusi 2002/2003, eelkõige muidugi Iraaki, terrorismi, Ameerika Ühendriike ja Prantsusmaad. Glucksmann polemiseerib emotsionaalselt ja halastamatult. Prantsusmaal arvavad mõned, et ta on “Ameerikast pimestatud”. Võib-olla, igatahes keeldub ta kogu Ameerikat ühte patta panemast, aga ka Valget Maja ja selle praegust peremeest kogu maailma hädades süüdistamast. Väike stiilinäide.

“USA presidendist teevad Suure Saatana ühtmoodi nii islamistid kui ka patsifistid ja see on sõjavastaste arsenali lahutamatu osa. …Aga mis siis, kui Saatanat ei oleks? Proovigem kõigile jõukohast vaimuharjutust: Kui Bush võluväel haihtuks, kas kustuks siis ka Iisraeli-Palestiina konfliktikolle? Kui Bush oleks valimised kaotanud, kas oleks siis Saddam Hussein aastakümneid hoidunud valetamast, vallutamast, kõhklemata gaasi kasutamast, piinamast ja hukkamast?”

Euroopa riikide jagunemisest kahte leeri ja suhtumisest USAsse toob ta värvikaid ja kibedaid näiteid.

Hurjutades patsifistide lihtsameelsust ja egoismi (“Egoist hüüab: “Elagu rahu!”, mõtleb: “Elagu minu rahu!” ja see tähendab: “Jätke mind rahule!”), säästmata ÜROd ja selle “paavstlikku” Julgeolekunõukogu, teeb Glucksmann etteheiteid ka USA-le: “Selle asemel et sekeldada ja apteekrikaaluga mõõta, kas on olemas potentsiaalne või reaalne hävitusarsenal, projektina, programmina või kasutamisvalmina, oleks USA valitsus leidnud laiemat vastukaja, kui ta oleks võidelnud inimõiguste ja sekkumisõiguse eest. “Vabadus Iraagile”, õiglus iraaklastele, kelle me 1991. aastal nende väikese ja suure surma suus maha jätsime – see olnuks palju selgem ja tõhusam programm. /…/ Harva on nii hästi argumenteerivat kaasust -despoodi vabandusteta ja ausärata kukutamist – nii õnnetult kaitstud. Ameerika Ühendriikidel, keda peetakse ülemaailmse kommunikatsiooni meistriks, “õnnestus” enda vastu mobiliseerida kogu maailm. Vähe sellest, et nad sattusid koridori-intriigide võrku ja ÜRO sasipuntrasse; paari kuuga suutsid nad šokeerida inimesi viiel kontinendil – see annab tunnistust kohutavast võimest iseennast oma argumentidega üles puua /… / Jääb mõistatuseks, kuidas Valge Maja kenad suhtekorraldajad niisugust käpardlust üles näitasid, et neid päästis viimasel minutil vaid rahuleeri veelgi käpardlikum suutmatus Manhattani-järgsetele väljakutsetele silma vaadata.”

Euroopa riikide jagunemisest kahte leeri ja suhtumisest USAsse toob ta värvikaid ja kibedaid näiteid. Tema järeldus on aga selge: “Eurooplaste vastas ei seisa nüüdsest mitte külma sõja aegne absoluutne ja ainus vastane, vaid polümorfne, kuid seda halastamatum vaenlane. Ma nimetan seda nihilismiks. Hitler on surnud, Stalin maha maetud, kuid hukkajaid tuleb juurde. Ärgem unustagem, et ligi pool inimkonnast tervitas salamisi Mohammed Atta vägitegu. Tulevik on kaalukausil. Euroopa peab edasi elamiseks võtma vastu tuumaajastu-järgse väljakutse. Ameerika Ühendriikidega koos ja mitte Ameerika Ühendriikide vastu. Küsimus ei ole multipolaarsuses või hegemoonias, vaid nihilismis ja tsivilisatsioonis.”

Terrorismi lahates toob Glucksmann risti-põiki paralleele konfliktide ajaloost, tunnistusi Ida-Timorist, Kosovost ja Groznõist; ta eritleb demokraatide ja autokraatide terroristi definitsiooni ning selgitab, miks oli vaja võtta ette Iraak, samal ajal kui Jeemen, Pakistan või Põhja-Korea teevad samamoodi murelikuks. Lühidalt, kui sõjaline eesmärk oli Bagdad, siis poliitilisel sihikul oli Ar-Riyad: “Saudi Araabia on terrorismi kasvulava, bin Laden värbab sealt käsutäitjaid ning kõik terroristide rühmitused saavad sealt raha. Seda ei saa aga sõjavahenditega kahjutuks teha – Meka on puutumatu püha paik. Ainus lahendus: minna takistusest ringiga mööda, neutraliseerida piirkond, ohukohad kinni pitseerida – vabastada Bagdad selleks, et kinni külmutada Riyad.”

Tema arutelusid siin pikemalt ümber panna pole paraku võimalik. Ameerikast pimestatud või mitte, pakub raamat igatahes elavat lugemist.

Malle Talvet on Eesti Vabariigi Belgia Kuningriigi suursaadik.