Quod licet Iovi…

Ajaloo vältel on just usust ära pööranud jüngrid olnud sageli parimad usukriitikud. Meenutagem kas või Milovan Djilast, kelle marksismi-leninismi kriitikast sai klassika, või noidsamu kunagisi trotskiste ja vasakpoolseid nagu Irving Kristol, Daniel Bell, Seymour Martin Lipset, Daniel Patrick Moynihan, kellest said kommunismis pettununa neokonservatismi isad. Tõsiusklikud ei oska kunagi seletada oma intellektuaalset tausta nii hästi kui need, keda heitlus oma tõekspidamistega ja sügav analüüs on viinud äratundmiseni, kus nad mööda panid. Neokonservatismist ära pööranud Francis Fukuyama järjekordne raamat kinnistab tema mainet kaasaja suurima apostaadina. Ehk nagu üks kuri keel tema kohta ütles: Fukuyama on saanud kuulsaks oma meelemuutustega. Kuid siin võiks ja peakski vastama John Maynard Keynesi kunagise lausega Briti parlamendi ees, kus teda süüdistati oma seisukohtade muutmises: “Kui ma avastan uusi fakte, mis seavad mu varasemad arvamused kahtluse alla, muudan ma meelt. Kuidas teiega on?”

Siiski ei tee mitte meelemuutused teosest “After the Neocons” olulist raamatut. Ideed ja tõekspidamised pole nagu seltskonnaajakirjanduse kellelegi kõdi pakkuv pilt mingi rahaprominendi pruudivahetusest, et oi-oi-oi, kellega ta nüüd siis käib. Pigem pakub Fukuyama seekord USA viimase viie aasta välispoliitika mõttemaailma ja selle juurte ühe paremaist analüüsidest. See pole eneseõigustus nagu Robert Kagani “Power and Paradise” ega ka mitte nördinud kriitika, nagu loeme sadadest artiklitest ja raamatutest üle maailma. Siin lahatakse haritud ja tabaval moel ühe mõtemaailma anatoomiat.

Fukuyama raamatud on alati hiilanud oma analüüsidega intellektuaalsete hoovuste ja paradigmade keerdkäikude, mõjude ja koosmõjude kohta, asudes juba konkureerima Isaiah Berlini meistertöödega. Lihtsalt Fukuyama enda ettekujutus, mille autor on oma analüüsidele ehitanud, pole alati osutunud õigeks ning on pidevalt leidnud korrigeerimist.

Neokonservatiivset välispoliitikat saab endale lubada vaid väga võimas riik, praegu vaid USA

Täpselt nii on ka kõnealuse raamatuga. Neokonservatiivse välispoliitika alternatiivina pakutud “realistlik wilsonism” jätab hädise mulje isegi siis, kui 50 aasta vältel valminud ja 2001. aastast ellu viidud välispoliitiline lähenemine läbi kukub (nagu kolm aastat pärast Iraagi sõja algust on vist kõik sunnitud tõdema).

Asi polegi selles, et neokonservatiivsusele poleks alternatiive, eriti Euroopas, kus üdini ameerikalik ja võimul põhinev lähenemine leiab mõistmist vaid mõne reaalsustajuta gaulle’isti või Briti impeeriumi kadunud hiilguse taganutja soovunelmais. Euroopa, ja seal sees ka Eesti, peab kujundama oma intellektuaalselt sidusat ja konsekventset lähenemist välispoliitikale, nagu seda on teinud USA erinevad ja omavahel võistlevad koolkonnad ja vaimlised hoovused.

Mis siis on see neokonservatism, mille kohta on kirjutatud nii palju nonsenssi ja udu? Esiteks ja eeskätt on see välispoliitiline intellektuaalne hoiak. Kui analüüsida George W. Bushi ja tema administratsiooni sisepoliitikat, siis näeme seal enamasti klassikalist konservatiivsust, millega võivad end samastada nii saksa, eesti kui briti konservatiivid. “Perekondlikud väärtused”, (teatud tähtsate eranditega) vabakaubanduse toetamine, traditsioonide austamine jne. Konservatismi traditsiooniliste väärtuste vastu on Bush eksinud kahes valdkonnas: riik topib oma nina eraellu rohkem kui iial varem USA ajaloos, mis väljendub näiteks inimeste pealtkuulamises ilma kohtu loata. Teiseks on ta viinud riigieelarve täiesti tasakaalust välja. Tasub meenutada, et just (sotsiaal)demokraat Bill Clinton saavutas riigieelarve tasakaalu esimest korda ligi 40 aasta jooksul. Kumbagi hälvet on praegune administratsioon õigustanud välispoliitikaga, õigemini terrorismivastase võitlusega. Uut, neokonservatiivset välispoliitikat saab endale lubada vaid väga võimas riik, praegu vaid USA. See eeldab juhtrolli maailmas ja vastab ühtlasi külma sõja lõpul kerkinud küsimusele: mida peab maailma suurim sõjaline ja majanduslik jõud tegema? Vastus kõlab üsna marksistlikult: maailma tuleb muuta.

Kui külma sõja ajal ja enne seda lähtus isolatsionismist loobunud USA oma välispoliitikas, fašismi, jaapani militarismi, kommunismi vastu olemisest, siis neokonite eesmärgiks sai ülejäänud maailma demokratiseerimine ja “vabaduse” propageerimine. Iseenesest pole sellises eesmärgis midagi halba. Ka Clintoni administratsioon pidas neid väärtusi iseenesestmõistetavaks, ent eelistas nn pehmet võimu, tegutses rahvusvaheliste institutsioonide kaudu ja sekkus enamasti vaid teistega koos või juhul, kui teised riigid osutusid nõrgukeseks (Bosnia). Siiski lähtusid Clinton ja kõik tema eelkäijad põhimõttest, et sõtta saab minna vaid juhul, kui keegi on alustanud USA vastu sõjategevust või kui rünnak on kohe tulemas.

Fukuyama on saanud kuulsaks oma meelemuutustega.

Uuskonservatism sündis 1940. aastatel New Yorgis kommunismivastaste vasakpoolsete üliõpilaste seas. New Yorgi linnaülikool võttis vastu neid, kel polnud raha erakülikoolis õppimiseks või kes oma juudi, iiri või muu hilisimmigrantliku päritolu tõttu tollal veel eliitkooli ei pääsenud. Loomulikult kaldus selliste tudengite meelsus vasakule, ent kogemused USA kommunistidega ja tülgastus Nõukogude Liidu poliitikast ajas tulevased, ülal-loetletud tipp-intellektuaalid hoopis trotskismi rüppe. Kuid USA pettunud vasakpoolsete antikommunism oli midagi muud kui traditsiooniline, eraomandi vaenamist ja ateismi vastustav, mitte üldse pelgalt ameerikalik antikommunism. Vasakpoolset antikommunismi ei morjendanud sotsiaalse õigluse retoorika ega soov maailma muuta, vaid see, et kommunism oli osutunud kohutavaks monstrumiks. Tolleaegsed vasakpoolsed nihkusid kõik paremale, mitmed neist ka üsna tugevalt, ent algupärane ja suuresti vasakpoolseile iseloomulik soov muuta maailma millekski paremaks ja teistsuguseks jäi püsima. Ainult eesmärk – milliseks siis maailma tuleks muuta? – teisenes tublisti.

Leo Strauss

Uuskonservatismi teiseks vaimliseks alustalaks sai Eestis, aga ka Euroopas ja Ameerikas üsna vähe tuntud poliitfilosoof Leo Strauss, kellest pärast surma sai neokonservatiividele umbes samasugune guru nagu Milton Friedmanist turufundamentalistidele või Karl Marxist sotsiaalse viletsuse ja ebavõrdsuse seletajatele.

Strauss aga tegeles palju esoteerilisemate teemadega, vaieldes Heideggeri ja tema jüngrite relativismi vastu. Nietzschega alguse saanud hoiak, et miski pole “objektiivne”, et nähtused on suhtelised ja sõltuvad vaatevinklist, leidis oma apoteoosi nn kuldsetel kuuekümnendail, ajal, mil laiem haritlaskond hakkas kahtlema “läänelikes” väärtustes ja üldse oma ratsionalismil põhinevas kultuuris. Straussi filosoofilised otsingud ja vastumeelsus relativismi suhtes viisid ta tagasi Platoni ja Aristotelese juurde, idee juurde, et on olemas selline asi nagu “loomuõigus” (ingl k Natural Law), mis ei sõltu vaatevinklist, kultuurist vms.

Strauss ise oli pigem apoliitiline, niivõrd-kuivõrd natsi-Saksamaalt põgenenu saab üldse apoliitiline olla, ega kirjutanud poliitilisi traktaate. Kuid tema jüngritest ja jüngrite jüngritest on saanud poliitikud, Bushi administratsiooni tegelased ja nõustajad, näiteks kunagine asekaitseminister Paul Wolfowitz.

Kui teised 20. sajandi filosoofid nagu Karl Popper ja Isaiah Berlin kaitsesid liberalismi ja lääne filosoofia traditsioone, ei mõistnud nad siiski piisavalt liberaalse demokraatia nõrkusi relativismi vastustamises. Straussi panuseks sai “režiimi” mõiste laiendamine keskseks, toetudes Platoni ja Aristotelese sõnakasutusele. See tähendab, et režiim pole mitte ainult riigi institutsionaalne ülesehitus, vaid pigem eluviis, kus institutsioonid ja kombed pidevalt teineteist mõjutavad. Kui demokraatlik režiim, nagu arvasid vanad kreeklased (vt näiteks Periklese matusekõnet), toodab ühtsugust inimest, siis autoritaarne või totalitaarne hoopis teistsugust. Keelekasutuse baasil võime seda kinnitada ka kaasaegses Eestis. Sellest lähtuvalt iseloomustab režiimi all kasvanud iseloom ka režiimi ennast.

Eriti saatuslikuks sai otsus muuta araabia riiki, mis on midagi hoopis teistsugust kui kommunistlik diktatuur.

Strauss, eriti aga tema jüngrid, jõudsid järeldusele, et poliitiline elu, mis Aristotelesele ongi elu, on institutsioonide tulemus, mis omakorda on poliitilise elu tulemus. Sellest abstraktsest ja siinkohal ülimalt lihtsustatult esitatud ideest kasvaski välja uuskonservatiivide välispoliitiline lähtekoht. Hüpe abstraktsest filosoofiast Bagdadi pommitamiseni on vastuvõetamatult pikk, aga kui välispoliitika juhid usuvad, et terrorism ja terroristid kasvavad teatud tüüpi režiimis ja mitte teistsuguses, näiteks vabas ühiskonnas, siis muutub Bushi administratsiooni “regime change” mantra konsekventseks.

Enneolematu sõjaline võim

Eelöeldu võinuks jääda huvitavaks diskursuseks, kui selline vaimne koolkond tekkinuks näiteks Tartu ülikoolis. Kuid Straussi ideed võtsid üle parempoolsetena võimu juurde pääsenud endised vasakpoolsed maailmaparandajad maailma sõjaliselt kõige võimsamas riigis. Neokonid arvasid/arvavad muuhulgas, et USA on eriti eetiline riik ja seda on ka sealne rahvas, kuivõrd riiklikud institutsioonid sündisid ja arenesid arutelus rahvaga, et USA režiim on midagi erilist. Neokonid olid jõudnud ka järeldusele, et kissingerlik amoraalne ja relativistlik välispoliitiline realism (ehk siis Realpolitik), mis käsitleb vaid suhteid riikidega ega pane tähele režiimi olemust ja kodanike kohtlemist, ei sobi olukorda, kus üks ja eriline riik saab maailma muuta.

Sellised uuskonservatiivsed mõtlejad nagu Robert Kagan, laiemalt tuntud straussliku lausega “Ameeriklased on (pärit) Marsilt, eurooplased Veenuselt”, hakkasid 1990. aastate lõpus väitma, et USAst peaks saama “heasoovlik hegemoon”, mis propageerib aktiivselt demokraatiat, inimõigusi ja vajadusel ka režiimimuutust.

Selline lähenemine tugines loomulikult külma sõja lõpuks kujunenud USA täielikule sõjalisele ülekaalule. Heasoovlikul hegemoonil saab selline idee pähe tulla ikkagi vaid siis, kui tema sõjalised kulutused on suuremad kui kogu ülejäänud maailma omad kokku. Intellektuaalsed lähtekohad, isikute taust ja majanduslik/sõjaline ülekaal sünnitasidki neokonservatiivide põhiideed, mille Fukuyama destilleerib neljaks põhipostulaadiks:

• usk, et režiimide sisemine olemus on tähtis ja et välispoliitika peab peegeldama liberaalse demokraatia sügavamaid väärtusi (see eristub selgelt reaalpoliitilisest seisukohast, mille järgi kõik riigid tahavad võimu suurendada riigikorra tüübist sõltumata);
• veendumus, et USA võimu tuleb ära kasutada moraalseil eesmärkidel ning et suurima võimuna kannab see erilist vastutust julgeoleku tagamisel;
• vastumeelsus suurte sotsiaalsete programmide suhtes;
• skepsis rahvusvahelise õiguse ja institutsioonide suhtes, eriti julgeoleku või rahu tagamisel.

Neid põhipostulaate vaagides võime väita, et külma sõja ajal – aga ka Bosnia interventsiooni puhul – järgiti neid suhteliselt edukalt. Probleemid tekkisid siis, kui neokonid tulid ise võimule ja otsustasid oma ideed ellu viia Iraagis. Eriti saatuslikuks sai otsus muuta araabia riiki, mis on midagi hoopis teistsugust kui kommunistlik diktatuur. Nagu Fukuyama õigesti täheldab, oli USA heitlus kommunismiga võitlus õõnsa ja oma alamatele võõra ja kunstliku ideoloogiaga, millel puudus orgaaniline kultuurijuurestik. Kommunism oli eestlasele, poolakale ja ungarlasele lihtsalt mingi võõras ja absurdne pealisehitis. See, väidab Fukuyama, aga ei tähenda, et iga ebameeldiv režiim on juurteta ning variseb kommunismi kombel kiiresti kokku.

Ideoloogia tuleproov saabus 2001. aasta 11. septembril. Kaks suurt ja seni eraldi käsitletud julgeolekuohtu äärmuslik islamiterrorism ja massihävitusrelva võimalik kasutamine osutusid ootamatult reaalseks. Lisaks polnud USA sõjaline mõtlemine valmis võitlema väikese, tundmatu, mitteriikliku ja amorfse terrorirühmitusega.

Intellektuaalne kitsikus sünnitaski intellektuaalselt äärmiselt küsitava järelduse, et vaenlane on Saddam Hussein.

Kuidas siis käsitleda terroriohtu neokonservatiivse või straussliku prisma kaudu? Ega see olegi võimalik, kui välja arvata liberaalsele demokraatiale vastuvõetamatu lähenemine, et islam ongi selline ning et islamistlikud režiimid sünnitavadki terroriste. Just selline intellektuaalne kitsikus sünnitaski intellektuaalselt äärmiselt küsitava järelduse, et vaenlane on Saddam Hussein.

Sadu raamatuid on juba kirjutatud või kirjutamisel sellest, miks ja kuidas oli (või õigemini ei olnud) üks ilmalik despoot kuidagi seotud Al Qaeda terroristidega; kas ja millist ohtu ta kujutas USA-le ning kuidas Iraagi sõja õigustamiseks puhuti või ei puhutud lõkkele massihävitusrelvade ohtu. Meid, nagu ka Fukuyamat, huvitab Bushi administratsiooni äärmiselt riskantne otsus hüljata rahvusvahelised institutsioonid ja alustada ennetavat sõda.

Ennetav sõda

Sõtta minnakse süütult siis, kui sind rünnatakse. Kui sa ise ründad, siis on see agressioon. Isegi natsi-Saksamaa pidas Poola ja Nõukogude Liit Talvesõja puhul vajalikuks lavastada mingi rünnak enda vastu õigustamaks oma ammu planeeritud agressiooni.

Iraagi puhul lähtus USA kolmest eeldusest: Iraagil on massihävitusrelv, Iraak on mestis Al Qaedaga, jõhkra diktaatori all kannatav Iraagi rahvas on ära teeninud vabaduse. 11. september võimaldas neid ideid serveerida suurima ohuna USA julgeolekule.

Nendestki (kohati küsitava iseloomuga) eeldustest võinuks USA valida endale mitu strateegiat (blokaad, tugevdatud embargod, avaram lennukeelutsoon), mis poleks viinud sõjani. Mindi aga teist teed, töötati välja ennetava sõja doktriin, mis ei õigustanud mitte taktikalist ennetuslööki selgelt prognoositava rünnaku vastu, vaid alles aastate pärast kujuneda võiva ohu vältimiseks vallandatud sõda.

Sellega, väidab Fukuyama, hülgas USA kogu Vestfaali rahu järgse rahvusvaheliste suhete alustala, mis respekteerib riiklikku suveräänsust, kus probleeme lahendatakse diplomaatia toel, kus riikide seesmine ja riiki ennast puudutav olukord ei õigusta sõja alustamist (ajalooliselt tuntud kui cuius regio, eius religio põhimõte). Kui lõpuks selgus, et Iraagist massihävitusrelvi ei leitud ning et Baathi režiimi kokkupuuted Al Qaedaga olid olematud, jäi sõja ainsaks õigustuseks neokonservatiivne printsiip, mille järgi võib USA alustada sõda ebademokraatliku režiimi vastu. Ehk siis: sõja põhjuseks piisab, kui mingi riigi sisepoliitika ei meeldi.

…non licet bovi?

Siin võiks nüüd pikalt kirjutada sellest, miks ei ründa USA hoopis ohtlikumat Põhja-Koread või siis Iraani; võiks arutleda, miks kõik läks nii, jne. Sellegi kohta on ilmunud juba mitu riiulitäit raamatuid. Eesti lugejale pole Fukuyama analüüs oluline mitte tema pakutud alternatiivi pärast, mida ma siin ei hakka kirjeldama, vaid hoopis põhjusel, kuidas me ise tuleme toime maailmas, kus suurim võim ja jõud on hüljanud Vestfaali rahu põhimõtted, rahvusvahelise õiguse ja viimase kuuekümne aasta vältel üles ehitatud institutsionaalsed lahendused.

Ei, Eesti ei pea kartma USA võimalikku rünnakut. Probleem on hoopis selles, et just väikesed riigid sõltuvad rahvusvahelisest õigusest, lepinguist, suveräänsuse puutumatuse ja ennetava sõja lubamatuse põhimõtteist. Kui hülgame need printsiibid, oleme tagasi olelusvõitluslikus džunglis. Ehkki NATO liikmena annab 5. artikkel meile kindlustunde võimaliku rünnaku puhuks, on üldine olukord maailmas läinud ebakindlamaks. Selge on seegi, et neokonservatiivsed ideed demokraatia kaitsmisest, režiimi muutmisest, massihävitusrelva tõkestamisest on jätkuvalt suhtelised. USA ei hakka ründama Põhja-Koread ega tolle tuumarelva kahjutustama. See käiks USA-le üle jõu. Kas USA on valmis minema sõtta Hiina Rahvavabariigiga, kui too peaks ähvardama Taiwani? Ja veel – kui neokonservatiivid pole pärast järgmisi valimisi enam võimul ja USA rahvusvaheline roll jääb tublisti tagasihoidlikumaks, kuidas me siis jätkame teadmisega, et uus pretsedent on loodud?

Vasakpoolsed nihkusid paremale, ent algupärane ja suuresti vasakpoolseile iseloomulik soov muuta maailma jäi püsima.

Fukuyama käsitleb neid teemasid põgusalt ning mõistetavalt vaid ameeriklase pilguga. Eesti-suguste väikeriikide perspektiiv puudub tal hoopiski. Siiski aitab Fukuyama raamat paremini mõtestada meie enda välispoliitikat. Eeskätt põhjusel, et viimase viie aasta USA välispoliitika tugines ning loodi selgetele intellektuaalsetele ja filosoofilistele alustele, mille tagamaad paljudele ameeriklastele on jäänud mõistmatuks.

Neokonservatiivse välispoliitika analüüs peaks ka meid endid panema paremini aduma, millised on või peaksid olema Eesti välis- ja julgeolekupoliitika põhialused. Kas või juba selleks, et oma seisukohti nii NATOs kui Euroopa Liidus paremini kaitsta. Juba sellepärast, et Eesti ja teiste Ida-Euroopa riikide tugeval toetusel USA-le on ajaloolised juured, kuigi tegelikult toetame me siiski midagi muud kui seda, mis on valitsenud selle administratsiooni ajal. Eestlased võivad ka praegust USA välispoliitikat toetada, aga tuleb seejuures mõista, et ennetavad sõjad ja aktiivne režiimimuutmine on hoopiski uued ja enneolematud nähtused USAs ning selle toetamine peaks siiski eeldama väga sügavat mõtiskelu.

Teine küsimus, mille Fukuyama raamat Eesti lugeja mõtteis paratamatult tekitab, puudutab Eesti enda välispoliitika intellektuaalset alust ja lätteid. Millised need siis on? Minu poolt ülal paari lausega ja peaaegu karikatuurina iseloomustatud Leo Straussi ideed on tegelikult kaasaja poliitilises filosoofias ühed kõige raskemini mõistetavad. Sellele välispoliitikat ehitada pole just lapsemäng. Neid ideesid pärast Iraagi sõja fiaskot lansseerida pole eriti keeruline, kuivõrd Euroopa kommentaatorid on seda mõnuga juba kolm aastat teinud ja ilmselt jagub rõõmu kauemakski.

Ent kus on meie, st Euroopa välispoliitiline mõte? Jõuetu, inisev, manitsev, riski vältiv, kohati jaanalinnulik välispoliitika, mida Euroopa Liit on ajanud sest ajast saati, kui vaadati pealt Bosnia katastroofi, ei tundu eriti USA valikust etem olevat. Eesti on juba kaks aastat olnud Euroopa Liidu välispoliitika üks võimalikest kujundajaist, mistõttu kriitika ei käi enam “nende” kohta, vaid ka meie endi pihta. Ehk oleks aeg proovida ka Euroopas midagi teistsugust? Vigade vältimiseks tuleb vähemalt osal poliitikakujundajatel Fukuyama viimane raamat läbi lugeda.