Putini dilemma

Venemaa praeguse seisukorra üheks näitajaks on see, et president Vladimir Putini otsus nimetada pensionipõlve veerel olev vähetuntud valitsusametnik riigi uueks peaministriks tõi peaaegu otsekohe kaasa poliitilise eliidi kiiduavaldused.

Presidendi eluaegse sõbra ja Venemaa finantspolitsei varasema ülema 66-aastase Viktor Zubkovi ametissenimetamine lõi poliitikud, Kremli-meelsed eksperdid ja valitsuse kontrollitava televisiooni alguses tummaks, aga juba mõne tunni pärast ülistati Putinit kui poliitika suurmeistrit, kes sooritas ainuvõimaliku käigu. Üks Kremli asjatundjaid sõnas Lääne ekspertidele ja ajakirjanikele: „Hiilgav operatsioon, mida suudeti hoida ajakirjanduse eest täielikus saladuses! Selliseid käike tuleb veel.” Teatud mõttes on tõsisemate poliitiliste otsuste langetamine Venemaal saavutanud juba Poliitbüroo parimate aastate hämaruse. See tähendab tõenäoliselt Moskva Olümpose elanikele probleemide vähenemist lähitulevikus, kuid kaugemas perspektiivis poliitilise süsteemi ebastabiilsust ja Venemaa naabrite süvenevat umbusaldust.

Paljud vaatlejad kipuvad sellist ennustamatust pidama Putini poliitilise palge iseloomulikuks tunnuseks, mis on seotud tema KGB minevikuga. Kuid ennustamatus on olnud kriiside ajal omane kõigile postkommunistliku Venemaa juhtidele – meenutagem vaid, kuidas vahetas valitsusi Boriss Jeltsin. Praegusel hetkel võivad Läänes paljud küsida: „Aga millisest kriisist me saame siin rääkida? Putini Venemaa on rikas, presidendi populaarsus ulatub taevani ja ta võib määrata enda järglaseks kas või oma autojuhi – rahvas hääletaks ülekaalukalt tema valiku poolt!” See on õige, et president Jeltsini kaadrivahetused kujutasid endast poliitilise võitluse relva, mida kasutas vähese populaarsusega ja raskustes juht, kelle ümber kees suhteliselt äge konkurents ja kes muretses enda püsimajäämise pärast. Võib tunduda paradoksina, aga praegu on samasugused muutused väga populaarse, konkurentsivabas keskkonnas tegutseva juhi relvaks. Ometi muretseb ta oma poliitilise ellujäämise pärast.

Uus president ei ole ju Putin, aga peab ellu viima Putini poliitikat, ilma et saaks nautida tolle populaarsust või ääretut õnne.

Kremli-meelne poliitikaanalüütik Vjatšeslav Nikonov on korduvalt öelnud, et täna kogeme me alles Putini ajastu koidikut, mis kestab veel ka 2020. aastatel. Sel juhul võib Putini valikut Zubkovi kasuks mõista ainult eeldusel, et Putin soovib tõesti peagi tagasi tulla, olgu siis eaka presidendi peaministrina või ehk ka taas presidendina, kui Zubkov on ennetähtaegselt või ka tähtaegselt ametist lahkunud. Moskvas levivate kuulduste kohaselt on Zubkovi truudus Putinile, mis ulatub nende ühisesse Peterburi-aega, jäägitu ning tal puuduvad isiklikud ambitsioonid. See tähendab kahe kõige sagedamini Putini võimalikuks järglaseks peetud kandidaadi Sergei Ivanovi ja Dmitri Medvedjevi karjääri lõppu.

Teine teooria, mille on esitanud Moscow Newsi toimetaja Vitali Tretjakov, peab tõenäoliseks, et Putin võtab endale praegu vakantse Venemaa Julgeolekunõukogu sekretäri ametikoha, mille võimu suurendatakse, ning presidendiks saab Ivanov, kes jääb Putinile igiustava Zubkovi valvsa pilgu alla.

Veel üks äsjaste sündmuste tõlgendus aga peab uue peaministri nimetamist pettemanöövriks, mille eesmärk on kõiki segadusse ajada ja anda presidendile sündmuste kulu ettemääramiseks lisaaega.

Putin püüab meeleheitlikult olla viimse hetkeni tegus ega soovi muutuda „lastud vareseks”. Ta tahab jääda Venemaa ainsaks otsuselangetajaks. See võib tal ka õnnestuda: kui Venemaa rahva avaliku arvamuse küsitlustes väljendunud esmareaktsioon üldse midagi tähendab, siis võib tema avalik toetus Zubkovile teha kunagisest kolhoosiesimehest tõepoolest presidendi – vaja on veel vaid riikliku ajakirjanduse korralikku PR-kampaaniat. Mõte anda valitsusohjad mõneks ajaks üle inimesele, keda saab täielikult usaldada, ja siis kiiresti need taas enda kätte haarata, võib olla päris ahvatlev.

Ent kui Putin peaks selle tee valima, tuleb vastata mõningatele küsimustele. Kuidas valitsetakse Venemaad, kui Putin ei ole president – vähemalt ametlikult? Ühele mehele rajatud süsteemis on president ühtlasi ka Venemaa vlast’i, ülima ja jagamatu täidesaatva võimu ainuke üldrahvalik sümbol, mis muudab ta ühtlasi vaieldamatult kõige võimsamaks poliitikuks. Selline süsteem ei saa endale kaht võimukeskust lubada. Üks peab olema teisest üle ja ta võimu hävitama. Võib muidugi vastu väita, et interreegnum tuleb lühike, mistõttu Putinil pole millegi pärast muretseda. Asi võib olla täiesti seaduslik, aga see ei ole veel kõik. Putin on väga hoolikalt jätnud endast avalikkuse ees mulje kui omaette suurusest, võib-olla mõnikord julmast, aga siiski õiglasest ja auväärsest valitsejast. Kiirustav naasmine Kremlisse rikuks seda pilti. Pealegi elab Venemaa poliitiline kiht küll Putini hüpnoosis ja tunneb tema ees ka suurt hirmu, aga ei ole sugugi monoliitne ega toeta teda nii tingimusteta, nagu üritab näidata riigi poolt kontrollitav ajakirjandus. Paljud hellitavad lootusi, et poliitiline olukord muutub. Kui nende silme ees terendab veel üks Putini võimuajastu, võivad paljud valitsusametnikud, mitut värvi erakonnad, eriti aga suurärimehed ja regionaalse eliidi liikmed leida, et lühike interreegnum on nende ainuke võimalus „vabaneda”. See tähendaks poliitilise võitluse naasmist, mida küll tänasel Venemaal nimetatakse ebastabiilsuseks.

Poliitilise võitluse taastärkamise väljavaade tekib ka siis, kui järgmine president jääb Kremlisse kogu oma ametiajaks. Ta ei ole ju Putin, aga peab ellu viima Putini poliitikat, ilma et saaks nautida tolle populaarsust või ääretut õnne. Ta võib pidada paremaks muutuda presidendina iseseisvamaks ning sel moel minema pühkida vähemalt osa Putini pärandist või lausa see tervenisti. Poliitiline pimestus, millega praegune president on suutnud lüüa poliitilise kihi esindajate silmad, kaob, aga mida see endaga kaasa toob, on väga raske ennustada.

Putini suurim probleem seisneb selles, et ta ei saa jätta enda asemele nõrka järglast, sest nii võib tema hoolega üles ehitatud süsteem kokku variseda. Aga ta ei saa lubada järglasena ka tugevat poliitikut, sest too võiks, nagu Putin omal ajal ise, peagi üle parda heita viimase poliitika ja kustutada ka tema tagasituleku võimalused.

Ennustamatus on olnud kriiside ajal omane kõigile postkommunistliku Venemaa juhtidele.

Tuleb märkida, et kõik mainitud variandid võivad tühjaks osutuda, kui asjad arenevad nii, nagu nad paljude inimeste arvates kõige tõenäolisemalt arenema hakkavad. Selle stsenaariumi kohaselt läheb Putin, olles rajanud kogu riigiaparaati hõlmavate ustavate ja usaldusväärsete inimeste võrgu, suuremeelselt erru, võtab endale mõne tähtsa koha, näiteks Konstitutsioonikohtu esimehe ameti (ta on hariduselt jurist) ning jätkab riigiasjade mõjutamist, olles samal ajal edasi kõige populaarsem poliitik. Kui aeg kätte jõuab, otsustab ta, kas kandideerida uuesti riigipeaks. Praeguse poliitilise apaatia ja poliitika täieliku riikliku kontrolli õhustikus on see võimalus ülimalt tõenäoline.

Kuid neli aastat on Venemaal pikk aeg ning kauaaegsed vaatlejad on seisukohal, et mingit kindlat prognoosi ei saa sellise ajavahemiku peale teha. Kui Putin kavandab kiiret naasmist ning Zubkovi või mõne teise esinduskuju asendamist, langeb ta mitmete asjaolude lõksu, jättes endast üsna ebamugavalt eluaegse presidendi mulje. Sellel on muidugi oma eelised, aga paratamatult kaasneb ka mainekaotus välismaal ja nurina tugevnemine kodumaise eliidi seas. Võimulpüsimise nimel võib ta kasutada varasemaga võrreldes karmimaid meetmeid. Kui ta aga lahkub Kremlist vabatahtlikult, peab ta seisma silmitsi ebakindlusega, mida nimetatakse Venemaa poliitikaks, mis on ebakindel isegi stabiilsel ajal.

Inglise keelest eesti keelde tõlkinud Marek Laane.