Putin 5.0: paigaljooks Stalini ja Brežnevi vahel

Artikli kirjutamiseks sain inspiratsiooni, töötades vaatlejana Venemaa presidendivalimistel OSCE/ODIHRi valimisvaatluse missiooni koosseisus Tšeljabinskis. 

President Putini tagasivalimine 18. märtsil 2018

Pärast 2012. aasta problemaatilisi valimisi Venemaal andis Venemaa juhtkonnale lisalegitiimsust Krimmi annekteerimine ja Venemaa koosseisu inkorporeerimine, mida ülejäänud maailm, sealhulgas Eesti, ei tunnusta. Veelgi enam, nn Krimmi kevad tõi dividendidena Kremlile kaasa ka midagi hoopis väärtuslikumat – riigisisese rahvusluse ja patriotismi monopoli. Nagu paljud vaatlejad on märkinud, on Krimmi annekteerimine tekitanud venemaalastel taas huvi poliitika ja oma riigi käekäigu vastu. Inimesed tunnevad ennast paremini, sest neile tundub, et riigil läheb nüüd hästi, ka majanduslikult (kuigi tegelikult see nii ei ole). 18. märtsil koondus enamik venemaalasi n-ö lipu ümber ja palju räägitud Krimmi-väsimust ei olnud eriti näha. Vähemalt Tšeljabinskist mitte. 2018. aasta presidendivalimisi võibki vaadelda kui Krimmi annekteerimise legaliseerimist rahvaküsitlusel, mida need valimised kangesti meenutasid. Tegemist oli ka katsega jagada Venemaa juhtkonna vastutust Krimmi annekteerimise eest kogu riigi elanikkonnaga vaatamata sellele, kas viimane sellest aru sai või mitte (nagu seda tehti retrospektiivselt näiteks duuma ja föderatsiooninõukogu puhul).

Nagu ODIHR oma esmases kokkuvõttes tunnistab (https://www.osce.org/odihr/elections/russia/375670?download=true), administreeriti valimisi juriidiliselt ja tehniliselt valimispäeval pigem hästi kui halvasti, kuigi oli ka rämedaid rikkumisi (kaamerad valimisjaoskondades on need kenasti salvestanud). Kõik, mis puudutab aga poliitilist protsessi enne valimisi või õigemini selle puudumist, saab väga kriitilise hinnangu. Vene ajakirjanik Maksim Trudoljubov kirjutas tabavalt, et kuigi 2018. aasta presidendivalimistel oli üles seatud seitse kandidaati, konkureeris president Vladimir Putin eelkõige iseendaga oma varasemates versioonides (2000, 2004, 2008).

2018. aasta presidendivalimisi võibki vaadelda kui Krimmi annekteerimise legaliseerimist rahvaküsitlusel, mida need valimised kangesti meenutasid. Tegemist oli ka katsega jagada Venemaa juhtkonna vastutust Krimmi annekteerimise eest kogu riigi elanikkonnaga.

Vene meedia on kirjutanud, et võimude eesmärk oli nendel valimistel tagada presidendile vähemalt 50 protsenti kõigist valijate häältest (registreeritud valijaid oli ca 109 miljonit inimest, president Putin sai ca 56 miljonit häält). Selle tagas 70% + 70% valem, kus esimene number näitab osalusprotsenti ja teine toetust president Putinile (Dmitri Medvedev sai omal ajal 49 protsenti valijate häältest). Vedomosti kirjutas, et esmasel vaatlusel seati eesmärk liiga kõrgele, et seda oleks olnud võimalik manipulatsioonideta täita, ja pakub, et kuni üheksa protsenti häältest läks Venemaa presidendi poolt võltsimise tulemusel. Sel juhul ja administratiivressursi faktorit arvestades – mis näiteks Tõvas tõi 92 protsenti häältest (osalusprotsent 94 protsenti) ja Tšetšeenias 91 protsenti häältest (osalusprotsent 92 protsenti) – võis tegelik tulemus ajalehe arvates olla 43–48 protsenti president Putini kasuks.

Vene matemaatik Sergei Špilkin arvestas, et kuni kaheksa miljonit valijat lisati valijate nimekirja, et näidata osalusprotsenti suuremana, kui see tegelikult oli. Eri andmetel hääletas 1,5 kuni 6 miljonit valijat oma valimisjaoskondadest väljaspool, mida on keeruline tõestada. Olgu kuidas on, aga teame, et tohutu ülevenemaalise mobiliseerimispingutuse tulemusel õnnestus valimiskastide äärde meelitada vaid kolm protsenti rohkem valijaid kui 2012. aastal. Selleks kasutati nii piitsa kui ka präänikut sinnamaani välja, et valimisjaoskondade vahetus läheduses korraldati kontserte, loteriisid, rahvaküsitlusi piirkonna arengu teemal, vanuritel mõõdeti tasuta vererõhku, mürtsus muusika, töötas puhvet, toimusid koolielu puudutavad küsitlused, lastel olid sportlikud võistlused ning neile sai vormistada suvelaagrite jaoks kohustuslikku puukentsefaliidivastast kindlustust. Oma rolli mängis väidetavalt USA ja Suurbritannia surve Venemaale, mida Moskvas oskuslikult ära kasutati. Olulisem oli siiski TV-propaganda ja administratsiooni ränk sihikindel töö kodanike veenmisel ukselt uksele käimisega (siin olevat valimisi kureerinud presidendiadministratsiooni juhi esimene asetäitja Sergei Kirijenko kasutanud oma Rosatomi juhi kohal omandatud väärtuslikku kinnistest linnadest mobiliseerimise kogemust).

Valimiste kokkuvõtteks: me ei tea, kas suur osalusprotsent ja president Putini eest antud häälte arv koos olematu arvu protestihäältega näitavad inimmasside mobiliseerimise lage tänapäeva Venemaal või hoopis valimisprotsessi sovetiseerumist, kus numbritel ei ole enam mõtet. Kui Venemaa juhtkond tõlgendab valimistulemusi carte blanche´ina kuueks aastaks, siis nagu kirjutab nii mõnigi Venemaa ekspert, sai võim tegelikult mandaadi hoopis stagnatsiooniks  – Levada keskuse uurimuste kohaselt möödus kogu 2017. aasta venemaalaste jaoks „peaasi, et hullemaks ei läheks“ tähe all.

Programmiline kõne 1. märtsil 2018

Teatavasti ei osalenud president Putin valimiseelsetes debattides, küll aga jagas ta rahvaga seda, kuidas hakkab valitsema Venemaad järgmise kuue aasta vältel, 1. märtsil peetud programmilises kõnes. Kõne esimeses osas pööras ta palju tähelepanu sotsiaal-majanduslikule arengule, sealhulgas arenguhüppe vajadusele, millest võis isegi välja lugeda mõningaid postulaate endise rahandusministri Aleksei Kudrini avaldatud teesidest. See osa kõnest oli ilmselt suunatud intelligentsemale ja liberaalsemale kuulajaskonnale. Kõne teine pool oli kontrastina sõjakas. Ettekande rakettide ja lõhkepeade virvarr „tabas“ aga just seda Venemaa auditooriumiosa, kes ihaleb Suur-Venemaad ja mõtleb kodumaa taassünnist stalinlikes industriaalsetes terminites, hellitades lootust, et rasketööstus ja sõjatööstuskompleks (VPK ) suudavad riigi majanduslikule arengule uue dünaamika anda, nagu see Stalini ajal juhtus. See osa ettekandest meeldis ka „rahvale“ kõige rohkem. Muidugi oli see osa sihitud ühtlasi välisauditooriumile ja selle sõnum oli umbes järgmine: me soovime koostööd, kuid oma saavutustest ning oma teest me Lääne tehnoloogia ja Venemaa majanduskasvu nimel ei loobu. Pingeleevendust Venemaa huvide arvelt, nagu neid Kremlis mõistetakse, ei ole mõtet oodata. Venemaa on sõjaliselt kogu planeedist ees ega pelga neid relvi vajaduse korral ka kasutada.

Nagu kirjutas Vene ajakirjanik Aleksandr Baunov: teatud vaatevinklist ei ole ettekande esimese ja teise osa vahel erilist vastuolu või pinget, sest Venemaa paistab ettekandest nagu matrjoška – seest on ta digitaalne, hipsterlikud prillid ees ja lühike pintsak seljas, väljast aga laigulises kamuflaažis. Tundub, et uuel valitsemisperioodil ei ihale Venemaa juhtkond president Putini juhtimisel mitte niivõrd koostööd Läänega kui võimalust luua tehnoloogiline ja majanduslikult võimekas ja edukas arengumudel – Lääne analoogia –, jäädes samal ajal truuks klassikalisele suveräänsusele à la Russe sõjalis-välispoliitilises mõttes. Kuidas selline sea ja käo hübriid majanduse taas käima lükkab, ei ole nooskoobita selge. Kõrvaltvaatajana tundub, et postuleeritud ja sisuliselt uus võidurelvastumine ning Venemaa majandus-tehnoloogilise hüppe teesid on kui mitte üksteist täiesti välistavad, siis vähemalt pärsib esimene teist väga suurel määral.

Venemaa majanduse käekäik ei ole Kremlile nii fundamentaalse tähendusega, kui Lääne-Euroopas ja USAs tavapäraselt hinnatakse, aga sellest, et näiteks tehnoloogiline mahajäämus Läänest võib Venemaale saatuslikuks osutuda, saab viimasel ajal üha selgemini aru ka Venemaa juhtkond, sealhulgas president. Siiski lisaks tavapärasele liberaalide ja siloviki’de vahelisele kemplemisele käib kitsamalt majandus- ja finantsrindel äge võitlus industrialistide ja postindustrialistide/monetaristide vahel. Esimesed leiavad, et Venemaa majandusvankri saavad kraavist välja vedada vaid VPK ja riiklikud monopolid, kuhu tuleb raha pumbata. Samal ajal usub teine koolkond universaalse lahendusena rahandus- ja maksupoliitilisi meetmeid, mis aga eeldab teatud avatust Läänele. Eraldi seisab majandusminister Dmitri Oreškin, kes on praeguse majanduspoliitika säilimise apologeet ja on ilmselt veendunud, et tuleb jõuliselt jätkata impordi asenduse meetmete rakendamist. Usutavasti eelistab seda kolmandat teed „stabiilsus reformide asemel“ ka president Putin, mis ei välista Kudrini, Sergei Glazjevi või Boriss Titovi ettepanekute eraldiseisvate elementide kasutamist kombineerituna riiklikul tasandil.

Diplomaatiline ja kognitiivne lõhe Venemaa ja kollektiivse Lääne vahel käriseb aina suuremaks, millega kaasneb ka üha teravam vastasseis.

Seejuures ennustab enamik vaatlejaid Venemaa majandusele madala majanduskasvu tingimustes siiski pikaajalist stagnatsiooni, mis jätkub, kuni ei võeta ette struktuurseid reforme. Ka madal naftahind ja kehtivad sanktsioonid pärsivad arengut. Ainuüksi maksureformidega, mis oleks venemaalastele lisakoormaks, aga üldiselt tõstaks olemasolevat niigi vähest riigi raha ühest taskust teise, Venemaa majanduse struktuursete probleemide vastu ilmselt ei saa. On raske uskuda, et pikaajalise ja suure (5% x 6 aastat) majanduskasvu saavutamine, rääkimata postindustriaalsest kõrgtehnoloogilisest hüppest, on üldse võimalik suletud ja ebaefektiivse riikliku kapitalismi ja praeguse naftahinna püsimise tingimustes. Avatus aga, nagu teab Venemaa juhtkond, võib süsteemi hävitada, nagu juhtus 1991. aastal, kui Mihhail Gorbatšov perestroika, glasnosti ja uuenduse džinni pudelist välja lasi. Suletud ring …

See tähendab kokkuvõttes aga, et president Putini poolt eesmärgina deklareeritud stahhaanovlik kasvutempo jääb püüdmatuks unelmaks. Kompensatsioonimehhanismina jätkub seega pigem sõjakas retoorika ja terav välis- ja julgeolekupoliitiline ning väärtuspõhine vastandumine Läänele, kes on lauspropaganda tingimustes Venemaa juhtkonna võib-olla et isegi siiral veendumusel kõigis venemaalaste hädades üha enam ja enam süüdi. Just agressiivsed välispoliitilised sammud, mitte edu majanduse valdkonnas ja fookus sisepoliitilisel arengul, on toitnud president Putini 80-protsendilist reitingut eelmise valitsemise perioodil ja paraku ei ole väga usutav, et see uuel valitsemisperioodil saaks olla kuidagi teisiti.

Võimuvertikaali noorenduskuur ehk kaadrid otsustavad kõik

Mis puudutab võimuvertikaali, siis Venemaa ekspertide seas on neid, kes arvavad, et see on ennast täielikult ammendanud ja süsteem on kinni jooksnud. On ka neid, kes usuvad, et varem hermeetiliselt kinnisesse Kremli kontrolli all olevasse süsteemi on lastud veidi hapnikku opositsionäär Aleksei Navalnõi survel. Kui dekabristid mäletatavasti „äratasid“ Herzeni, siis analoogia kohaselt „äratas“ Navalnõi presidendikandidaadid Pavel Grudinini ja Ksenija Sobtšaki, kellel polnuks ilma Navalnõi pideva surveta režiimile mingit võimalust presidendikampaanias osaleda.

On ka neid, kes väidavad, et kogu süsteem on täitunud alternatiivse poliitikaga, mida ei ole võimalik enam Kremlist juhtida või et Venemaa on koguni juba post-Putini arengufaasi jõudnud (Ivan Krastev ja Gleb Pavlovski). See  viimane tundub esialgu pigem liialdusena, kuid tõsi on, et Moskva kohalikel valimistel indu saanud tsiviilühiskonna ja opositsiooni esindajad on nt Moskva linnapea 2018. valimiste suhtes pigem lootusrikkad. Samuti arvatakse, et president Putini tagasivalimine ei suuda sotsiaalseid muutusi Venemaal pikaajalises perspektiivis kuidagi takistada.

Võimuvertikaali stabiilsust puudutav teine ja olulisemgi aspekt on liidri võimekus jätkata ja olla aktsepteeritud tasakaalustajana ja arbiitrina. Selles suhtes on ka mitmeid kahtlusi, olgu see endise majandusministri Aleksei Uljukajevi kohtuprotsess, milles Rosnefti juht Igor Šetšin küll näiliselt peale jäi, mis aga tundub pigem Pyrrhose võiduna, või siis Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõrovi üha kasvav autonoomsus, mille kulminatsiooniks loevad mitmed Venemaa enda vaatlejad opositsionäär Boriss Nemtsovi mõrva Moskva kesklinnas ja rohingjade toetusaktsioone (välispoliitika monopol on seni föderaaltasandile kuulunud). Sisemise võitluse uueks näiteks peetakse vendade Magomedovite vahistamist, kes olevat lähedased asepeaministri Arkadi Dvorkovitšiga, kes on omakorda peaminister Dmitri Medvedevi usaldusisik. 18. märtsil 2018 hakkas kell igal juhul tiksuma ja president Putini lähim entourage, mida konsultatsioonifirma Minchenko Consulting raportis nimetatakse „Politbüroo 2.0“, hakkab üha enam nihelema, sest on ju nende tulevik seni olnud lahutamatult seotud Venemaa liidri tulevikuga. Eliidi ühtsus ja lojaalsus ressursside kitsikuse ja järeltulija otsingute tingimustes on igal juhul oluline näitaja, mis võib teatud olukorras saada ka määravaks järgmise kuue või siis 12 aasta jooksul. Kui president Putini ülesanne lähima kuue või 12 aasta jaoks on oma võimu kindlustamine ja võib-olla kontrollitud võimu edasiandmine kellelegi teisele, siis eliidi eesmärk on jääda võimule ka pärast president Putini lahkumist. Need kaks eesmärki ei pruugi omavahel kooskõlas olla. Lisanduvad veel nende inimeste ja gruppide huvid ja hirmud, kes on otseselt Lääne sanktsioonide nimekirjas ja/või kes on seotud Krimmi anneksiooni, MH17 allatulistamise, Aleksandr Litvinenko, Anna Politkovskaja, Nemtsovi, (suure tõenäosusega) ka Sergei Skripali ja paljude teiste tapmisega.

Nendes tingimustes ja mida lähemal on aasta 2024, millal Venemaa põhiseaduse järgi peaks toimuma võimu üleandmine riigis (ametlikult ei saa praegune president uuesti järjestikku kandideerida), on president Putini populaarsuse hoidmine ja järeltulija leidmine muutumas eesmärgiks omaette. Mitmete vaatlejate arvates hakkab just muutuja nimega „järeltulija“  üha rohkem mõjutama Venemaa juhtkonna ja liidri käitumist lähiaastatel. Kui see pole just ajutine poliitiliselt ambitsioonitu tehnokraat või nõrgestatud peaminister, siis keda ka ei määrataks valitsust juhtima, on ta eliidi silmis ikkagi potentsiaalne järeltulija. Vene meedia ja ekspertkond kirjutab, et president Putin peab leidma järeltulijale sellise võimu pärandamise mudeli, mis võimaldaks tal samal ajal võimu enda käes edasi hoida ning tagab talle ja ta lähikonnale isikliku julgeoleku. Sellise mudeli parameetrid ei ole veel kaugeltki paigas ja võib-olla on selleks ka liiga vara. Valitsemisaja pikkuse suhtes on Venemaa tagasivalitud president küll „üle istunud“ Brežnevi, kuid Stalini ja näiteks Katariina Suureni on veel tükk maad minna.

Kolmas aspekt on seotud süsteemi/võimuvertikaali sisu ja vormi värskendamise vajadusega, mida Kremlis hästi mõistetakse. Vana loosung „kaadrid otsustavad kõik“ on saanud siin uue tähenduse. Lisaks dünastiliste sidemete kaudu juhtivatele kohtadele platseerunud VIPide võsukestele toimub uus noorema põlvkonna tehnokraatide süstemaatiline kaasamine võimuvertikaali (föderatsioonisubjektides, ministeeriumides, aga ka Kremlis). Kremli arvestusel on just noored lojalistid see ressurss, kes peaks tagama süsteemi järjepidevuse uuel ajastul vananeva rahvusliku liidri juhtimisel. Selge on ka see, et 2017. aasta jooksul välja vahetatud 20 regiooni juhti ja kuberneri, kellest 13 on nüüd alla 50 aasta vanad, on osa noorenduskuurist. Kas just noorema põlvkonna liidrite seast valitakse ka järeltulija, on vara öelda, kuigi sellegi üle on juba piisavalt spekuleeritud (näiteks Dmitri Trenin on pakkunud järeltulijaks Tula oblasti kuberneri Aleksei Djuminit, räägitud on Rosgvardija juhist Viktor Zolotovist, aga veel ei tasuks maha kanda ka peaminister Medvedevit).

Epiloog

Diplomaatiline ja kognitiivne lõhe Venemaa ja kollektiivse Lääne vahel käriseb aina suuremaks, millega kaasneb ka üha teravam vastasseis. Erinevalt külma sõja ajast ei ela me enam bipolaarses maailmas ja vastasseis ei ole kuigivõrd ideoloogiline, samal ajal aga on see vastasseis ettearvamatum ja teravam, sest üks pool teab hästi, millega asi võib lõppeda kui anda järele. Suuresti on see nii struktuursetel põhjustel, millest oli juba juttu, aga kindlasti on see ka Venemaa Krimmi annekteerimisest alguse saanud veelgi agressiivsema välispoliitika tulem. Ei ole põhjust oodata, et Venemaa välispoliitika muutub uuel kuusaastakul oluliselt sõbralikumaks. Karta on, et asjad ei lähe paremaks enne, kui nad ei ole läinud halvemaks. Kui halvaks asjad lähevad, me veel ei tea, kuigi Deir ez-Zori juhtum andis sellest aimu. Skripalide tapmiskatse järgne pretsedenditu Vene diplomaatilise puutumatuse varjus tegutsenud luurajate väljasaatmine lääneriikidest on siin ilmselt vaid üks episood.

Ilmselt peame senisest rohkem panustama inimestevahelistesse kontaktidesse, muu hulgas ka selleks, et olla toeks sellele osale Venemaa nooremast põlvkonnast, kelle jaoks sõbralikud suhted Läänega on sama ihaldusväärsed ja tavapärased kui sotsiaalmeedia ja iPhone’i kasutamine.

Kui ühest küljest näitas see teatud ühtsust ja otsustavust Läänes, siis vähem optimistlik seletus on, et Lääs, kes tunnetab, et Venemaa ründab igalt poolt eri vahendeid kasutades, on küll nõutu aga samas ei soovi veel ka kõige karmimaid meetmeid kasutusele võtta. Veel ei ole selleks ka konsensust. Arusaam, et Venemaa on toksiline, on USAst siiski selgelt Euroopasse laienemas, mis pigem suurendab soovi Venemaad enam ohjeldada, aga mis kuju see veel võtab ja kui ulatuslik see saab olema, ei ole otseselt selge. Kui veel kolm-neli aastat tagasi tundus, et Lääne lähenemist Venemaale võiks kirjeldada teoreemiga „containment where necessary, engagement where possible“, siis viimasel ajal paistab see  pigem kui „containment where possible, engagement where necessary“.

Mis puudutab Venemaa arenguid, siis paistab, et lõhe Venemaa globaalsete ambitsioonide ja sisemise stagnatsiooni, korruptsiooni ja korralageduse vahel pigem kasvab, nagu näitasid ilmekalt Volokolamski ja Kemerovo juhtumid. Samal ajal kui Kemerovo kaubanduskeskuse suletud uste taga lämbusid ja põlesid tuhaks kümned õnnetud lapsed, näitas TV kanal Rossija Vladimir Solovjevi propagandasuurteost „Miroporjadok-2018“… Nii jääbki paraku mulje, et arenguhüpet on Venemaa juhtkonnale vaja mitte inimeste heaolu, väärikuse ja  turvalisuse parandamiseks, vaid selleks, et Riigi sotsiaal-majanduslik mahajäämus relvatäristamist maailmaareenil segama ei hakkaks. Võib-olla pakub lohutust tõsiasi, et kontrastina riikliku mütoloogiaga, kus Venemaa on tõusnud põlvedelt ja muutunud taas globaalseks suurvõimuks, laskus Kemerovo oblasti asekuberner Sergei Tsiviljov linna peaväljakul põlvili, et paluda andestust selle eest, mis linnas juhtus. Kui ta ei teinud seda hirmutundest, siis pole kõik veel kadunud.

Kui rääkida Eestist, siis oleme see osa Läänest, mis on kaitstud NATO artikli 5 kaitsekilbiga. Parem olla hästi kaitstud „rinderiik“ kui kaitseta väikeriik eikellegimaal. Hübriidmeetodite ja propaganda suhtes peame jääma valvsaks ja paindlikuks – laiapõhjaline lähenemine riigikaitsele tundub selleks igati adekvaatne alus. Teisest küljest oleme endiselt Venemaa naaber ning teatud määral on piiriülene koostöö ja kahepoolne koostöö endiselt võimalik ja vajalik. Lisaks on Venemaa-ekspertiis maailmas ja Euroopas meie igapäevaleib, mida me kaotada ei tohiks. Ilmselt peame senisest rohkem panustama inimestevahelistesse kontaktidesse, muu hulgas ka selleks, et olla toeks sellele osale Venemaa nooremast põlvkonnast, kelle jaoks sõbralikud suhted Läänega on sama ihaldusväärsed ja tavapärased kui sotsiaalmeedia ja iPhone’i kasutamine.

Marko Mihkelson

Riigikogu väliskomisjoni aseesimees

Pärast Vladimir Putini tõusu riigipeaks 2000. aastal on presidendivalimised Venemaal kujunenud sisuliselt referendumiteks, kus antakse kontrollitud hinnang liidri tegevusele. Nii oli see ka 18. märtsil 2018.

Tegelik opositsioon kehtivale režiimile on aastatega kas jõuga maha surutud, nagu juhtus Aleksei Navalnõiga, või tapetud, nagu näiteks Boriss Nemtsov. Ühiskonnas puudub kriitiline mass inimesi, kes sooviksid radikaalset suunamuutust.

Erinevalt Läänes levinud eksiarvamusest on Vene noorsugu kõige konservatiivsem ja Putini-meelsem grupp ühiskonnas. Kõnekas on näiteks fakt, et umbes pool Venemaa kooliealistest poistest unistab töötamisest julgeolekuteenistuses.

Vaba meedia asemel eksisteerib vaid massidega manipuleeriv propaganda, mille eesmärgiks on kindlustada Venemaale aastasadadega omaseks saanud autokraatlikku võimusüsteemi.

Putin näeb Venemaad kui 1000-aastase ajalooga riiki, mis seisab iseseisva tsivilisatsioonilise jõuna vastu läänemaailma vaba inimest väärtustava pehme jõu survele. Seepärast on mõistetav, miks on tema tegevuse üheks lipukirjaks võimuletulekust peale olnud külma sõja vaimus Lääne- ja eriti USA-vastasus.

Putin on suhetes Läänega aastatega pidevalt panuseid tõstnud. 2007. aastal ütles ta Müncheni julgeolekukonverentsil kõigile kuuldavalt – ma asun USAd tõrjuma. Toona mõjus see küll raputavalt, kuid Lääne pealinnades unustati see kiiresti. Keegi poleks uskunud, et majanduslikult vähevõimekas Venemaa suudab üllatada.

Aga ta suutis. Venemaa tegi seda NATOt Gruusiast eemale hoides, Ukrainat tükeldades, Süürias  sõjakurjategijat Assadit päästes, USA valimistesse sekkudes ja mitmel pool lääneriikides äärmusjõudusid enda huvides kasutades. Infosõda, mida Venemaa eriteenistused on aastakümnete viisi lihvinud omaette teaduseks, käib Lääne suunal igal võimalikul hetkel.

Lääne vastus saab siin olla vaid üks – hoida kokku, lähtuda vaba maailma kaitse põhimõtetest ja heidutusmeetmete kaudu tõestada Venemaale tema valitud tee tupiklikkust.

Kristi Raik

Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor

Rein Tammsaar võtab hästi kokku Venemaa sisearengu ja Lääne-Vene suhete väljavaated pärast 18. märtsi n-ö valimisi. Tulemuste võltsimine ei olnud nende pseudovalimiste peamine puudujääk. Lisan siiski artiklis väljatoodud arvestustele veel ühe: Soome ajakirjanik Jussi Konttinen kirjeldab Helsingin Sanomates, kuidas ta veetis valimispäeva Jamali regioonis Muravlenko jaoskonna uksel ja täheldas, et valimas käis 1514 kodanikku, kellest paljud ei soovinud oma valikut öelda. Ametlikud tulemused väitsid aga, et valimas käis 2249 kodanikku ja Putini toetusprotsent oli 94.

Tammsaare trööstitute järeldustega võib vaid nõusse jääda ja isegi pessimismi juurde kruvides öelda, et esialgu lähevad asjad veel halvemaks ja ei maksa väga loota, et nad hiljemgi paremaks muutuksid. Artikkel viitab paljude Venemaa-ekspertide hinnangutele, mis üldiselt ennustavad majanduse süvenevat stagnatsiooni ja välispoliitika kasvavat sõjakust.

Artikli epiloog väljendab Läänes valitsevat mõningast nõutust, kuigi võib öelda, et kollektiivne Lääs on siiski suutnud oodatust tugevamalt ja ühtsemalt Venemaa tegevusele vastu seista. Tõstaksin siinkohal esile neli aspekti, mis aitavad lahata Lääne lähenemist Venemaale ja mida artiklis mainitakse – nende põhjalikum analüüs oleks juba eraldi artikli teema. Esiteks sõjaline kaitse. Sellega on enam-vähem edukalt tegeldud ja tegeldakse edasi, Lääne ülekaal on selge ja paneb piiri Venemaa  relvatäristamisele. Teiseks nn hübriidmeetmed, mille vastu on keerulisem end kaitsta ja mille mõju on raske mõõta ja tõestada – nagu näitavad mh USA presidendivalimised. Ometi on Lääs ka selle teemaga tõsisemalt tegelema hakanud. Venemaa saavutused Euroopa mõjutamisel pole olnud just eriti muljetavaldavad.

Kolmas aspekt on vastumeetmed, näiteks sanktsioonid, millega püütakse Venemaa tegevust peatada või ohjeldada – ehk mitte lihtsalt enese kaitsmine löökide eest, vaid vastase löögivõime nõrgestamine (ohjeldavalt mõjub muidugi ka meie oma kaitsevõime ja sellega kaasnev heidutus). Nagu artiklis öeldud, pole kõige karmimaid meetmeid veel kasutusele võetud.

Neljas aspekt on koostöö ja inimestevahelised kontaktid, mis justkui kohustusliku ”pehme” elemendina kuuluvad iga Euroopa diplomaadi, nii ka Tammsaare analüüsi juurde. Aeg-ajalt kuuleme Venemaa sõpradelt Euroopas, et oleks vaja rohkem suhtlemist, mitte kõvemaid sanktsioone ja sõjakust. Sellist vastandamist tuleb vältida ja nii käesolev artikkel teebki: ta ei esita suhtlemist ja (võimaluste piires) koostööd alternatiivina kõvadele vastumeetmetele ja kaitsevõime tugevdamisele. Paraku on loo lõpus pakutud Venemaa noorema põlvkonna Lääne-sõbraliku osa toetamine muutunud praktiliselt üha raskemaks ja toetuse vastuvõtjatele ohtlikuks.