President Obama välispoliitikast

“Andke mulle ruumi.”

Nende enda arvates 26. märtsil privaatselt Venemaa presidendile Dmitri Medvedevile lausutud sõnadega võttis Barack Obama kokku oma 2012. aasta välispoliitika, vastates ühtlasi küsimusele, milline võiks olla tema välispoliitika teisel presidendiajal. Praegu on Obama strateegiaks lükata edasi tema administratsiooni ees seisvad suured välispoliitilised otsused – alates Euroopast ja Venemaast kuni Lähis-Ida ja Ida-Aasiani – ning vältida selget sõnastamist, kuidas ta kavatseb nendega tegelda pärast 2013. aastat.

Konkreetsel juhul oli Obama ruuminõudmise taustaks Venemaa soov saada järeleandmisi NATO Euroopa raketitõrje plaanide osas. Venemaa hädavaresest presidendi survele reageerimise asemel sõnas Obama, et “pärast minu tagasivalimist on mul rohkem paindlikkust” lahendada “kõik need küsimused, eriti raketitõrje”.

Relvastuskontroll ei ole kindlasti ainuke probleem, mille lahendamist Obama üritab edasi lükata. Lähis-Idas seisavad Ühendriigid kangekaelselt vastu katsetele tõmmata neid Süürias eesseisvasse kodusõtta, toetudes selle asemel ÜRO nõrgukestele rahualgatustele. Nädal enne kohtumist Medvedeviga helistas Obama Palestiina presidendile Mahmoud Abbasile ja nõudis, et too hoiduks provotseerimast uut kriisi Iisraeliga, see tähendab jätaks ellu viimata ähvarduse saata Palestiina omavalitsus laiali. Afganistani puhul on Valge Maja tõrjunud vasakpoolsete üleskutseid strateegiat muuta, lükates valimistejärgsele ajale avalduse, mille sisuks on usutavasti vägede kiirendatud väljatoomise kava 2013. aastal.

Edasilükkamisstrateegia ei ole alati õnnestunud. USA katse võita aega Ida-Aasias Põhja-Koreale toiduaineid tuumakatsetuste külmutamise vastu pakkudes sai tagasilöögi, kui Kim Jong-uni vastne režiim katsetas 12. aprillil kaugmaaraketti. Ent administratsiooni ettevaatlik reaktsioon – uusi sanktsioone kehtestava resolutsiooni taotlemise asemel rahulduti ÜRO Julgeolekunõukogu seisukohavõtuga – kajastas juba mainitud eesmärki vältida iga hinna eest kriisi. Isegi kui P’yŏngyang katsetaks tuumarelva, nagu eeldavad mõned välismaised eksperdid, oleks Obama reaktsioon tõenäoliselt tagasihoidlik.

Selle poliitika otsustavaks läbikatsumiseks saavad kõnelused Iraaniga viimase tuumaprogrammi osas, mis peaksid taasalgama 23. mail Bagdadis. Ühendriigid ja nende viis kõnelustepartnerit üritavad Teheranile peale suruda ajutist lepet, mis seiskaks Iraani programmi kõige ohtlikumad komponendid, jättes lõpliku kokkuleppe leidmise tulevikku. Edu kõnelustel tähendaks lõppu Iraani uraani rikastamisele 20-protsendiseks ning tooks kaasa umbes 100 kilogrammi tuumakütuse maalt väljaviimise ja Qomi lähedal asuva Fordo maa-aluse rajatise sisulise peatamise.

Niisugune kokkulepe lükkaks horisondil terendava kriisi Iraaniga – ja Iisraeli võimaliku rünnaku – novembrist kaugemale. Kuid kõneluste nurjumisel võib olla vastupidine mõju. Eriti kui Iraan jätkab järgnevatel kuudel uraani rikastamist Fordos, võib Iisraeli löök muutuda vältimatuks. Niisiis on Bagdadi kohtumine otsustavaks kaalukeeleks Obama valimisaasta strateegia edu ning kriisi vahel, mis mõjutaks võib-olla isegi väga tõsiselt USA valimisi.

Obama esimesel ametiajal alustatud USA-Venemaa suhete „taaskäivitamine” jätkuks ka teisel ametiajal ning veel tugevamini ja selgemalt.

Kui ei juhtu midagi erakordset, keskendub Obama valimiskampaania välispoliitiline sõnum rohkem minevikule kui tulevikule. Seni on ametisolev president toonud kihutuskõnedes esile kaks tähtsamat saavutust: Osama bin Ladeni tapmine operatsiooniga, mille korraldamiseks andis käsu just tema, ning USA vägede kojutoomine Iraagist ja väljatoomise alustamine Afganistanist. “Sõjalaine on taandumas,” kõlab Obama kõnedest sõnum sõjast tüdinud Ameerika avalikkusele. Sedamööda, kuidas kampaania hoogustub, võib sellele lisanduda süüdistus, et kui presidendiks saab Mitt Romney, võib asi minna vastupidi, eriti kui pidada silmas Romney sõjakat retoorikat Iraani aadressil. Obama seisab samal ajal kindlalt vastu igasugustele sammudele, mis ähvardaksid tema edulugu – see on ka põhjus, miks süürlased võivad ka edaspidi arvestada USA passiivsusega.

Ahvatlev oleks järeldada, et Obama valimisaasta mängude tõttu ei ole võimalik ennustada, milline on tema välispoliitika teisel ametiajal. Ent poliitilise maskeraadi varjus on president siiski andnud mitu tähtsat signaali oma kavatsuste suhtes. Üks neist kõlas kohtumisel Medvedeviga Sŏulis, kus Obama toonitas huvi tulla vastu Venemaa vastuväidetele raketitõrje osas. Nagu ta selgitas pressikonverentsil päev hiljem, loodab president sõlmida juba oma teise ametiaja algul uue USA-Venemaa strateegilise relvastuse piiramise lepingu, mis kahtlemata nõuaks kokkulepet ka kavandatava Euroopa raketitõrjesüsteemi asjus. Washingtonis arvatakse, et Obama tuleb vastu Venemaa nõudmisele saada kirjalik garantii, et NATO kava ei kujuta endast ohtu Venemaa tuumajõududele. Selline järeleandmine võib kergesti anda tagasilöögi USA Kongressis, rääkimata juba Euroopast.

Laiemas plaanis on Obama andnud mõista, et kavatseb keskenduda suhete loomisele taas Venemaa presidendiks kerkinud Vladimir Putiniga, eirates põhimõtteliselt märke, et viimase autokraatiat ähvardab pead tõstev opositsioon ja nõrgenev majandus. Mõni päev pärast Putini valimist presidendiks 4. märtsil tegi Valge Maja avalduse, et Obama on helistanud Putinile, õnnitlenud teda äsjase võidu puhul ja lisanud, et “suhete edukas taaskäivitamine lähiaastatel jätkub”. Avalduses ei mainitud demokraatiat ega inimõigusi ja Obama pole nende kohta ka hiljem midagi sõnanud.

Obama on esitanud Putinile kutse kohtuda enne NATO tippkohtumist veel sel kuul Washingtonis, et arutada mitmeid küsimusi, sealhulgas uut tuumalepingut. Ta on asunud Putiniga samale poole Süüria küsimuses, pooldades Moskva toetuse saanud Annani plaani lootuses, et Putin aitab sõlmida kokkuleppe diktaator Bashar al-Assadi ja Süüria opositsiooni vahel. Samal ajal on Valge Maja lobistid näinud tugevasti vaeva 1974. aasta seaduse tühistamiseks, mis piirab USA kaubavahetust Venemaaga, seistes Kongressis vastu paljude demokraatide toetuse saanud algatusele, mis seoks tühistamise uue aktiga, mille kohaselt karistataks Venemaa inimõiguste rikkujaid.

“Ajal, mil maailma ees seisavad suured probleemid, on Ühendriikide ja Venemaa koostöö maailmarahule ja stabiilsusele absoluutselt hädavajalik,” sõnas Obama Sŏulis. Teisisõnu jätkuks Obama esimesel ametiajal alustatud USA-Venemaa suhete “taaskäivitamine” ka teisel ametiajal ning veel tugevamini ja selgemalt. Selle taga aimub kindel veendumus, et Putin jääb võimule veel paljudeks aastateks.

Hiinas on samasugune panus tehtud Xi Jinpingi peale, kes eelduste kohaselt võtab selle aasta lõpul üle kommunistliku partei juhtimise ja kes sarnaselt Putiniga jääb nähtavasti võimule kümmekonnaks aastaks. Kui Xi käis veebruari keskel tutvumisvisiidil Washingtonis, võeti ta vastu siidkinnastes. Obama pillas vastuvõtu ajal Ovaalsaalis üheainsa ähmase lause inimõiguste kohta, keskendudes hoopis kaubandusele ja geopoliitilistele teemadele.

Obama pillas vastuvõtu ajal Ovaalsaalis üheainsa ähmase lause inimõiguste kohta.

Veel hämmastavam on olnud ametliku Washingtoni vaikimine vahetult enne Xi visiiti toimunud vahejuhtumi asjus, kus üks Chongqingi linna kõrgem ametiisik taotles USA Chengdu konsulaadis varjupaika. See tekitas Hiinas poliitilise kriisi, mis tõi kaasa Chongqingi kommunistliku partei populistliku juhi Bo Xilai tagandamise. Paljudes üksikasjades varjatud võimuvõitlus näitas ometi selgelt Hiina poliitilises süsteemis peituvat ebastabiilsust.

Kuid Obama administratsioon on käitunud nii, nagu ei puudutaks see sugugi Ameerika poliitikat. Selle asemel otsustas Obama tugevdada sidemeid Xiga. Nagu Putini puhul relvastuskontrolliga, nii on Obama Hiina-poliitikas koondanud tähelepanu sellistele küsimustele, näiteks jüaani väärtusele, mis sõltuvad kokkuleppest maa juhtidega, jättes üldse kõrvale Hiina sisepoliitika ja riigi ees seisvad probleemid, sealhulgas inimõigused.

Selline strateegia sobib mõistagi üsna hästi kokku Obama esimese ametiaja poliitikaga, mis tõstis suhtlemise teiste riigijuhtidega alates Putinist kuni Iraani Ali Khameneini peaaegu ideoloogiliseks nõudeks. Selle juures vapustab, et niimoodi eiratakse viimase nelja aasta olulisimat globaalse tähtsusega sündmust, nimelt araabia maid haaranud ülestõuse. Ka Lähis-Idas on Obama eelistanud teha koostööd autoritaarsete liidritega, näiteks Assadi ja Egiptuse Hosni Mubarakiga: tema 2009. aasta Kairo kõne, mille põhiteemaks oli “vastastikune austus” ja vajadus leida Araabia-Iisraeli konfliktile lahendus, oli sama palju suunatud riigijuhtidele kui rahvale.

Obama eiras 2009.-2010. aastal hoiatusi, et Khamenei on kindlalt vastu pingelõdvendusele Ühendriikidega ja et Mubaraki püüd põlistada oma autokraatiat liigub väga õhukesel jääl. Selle tulemusel ei osatud kuidagi suhtuda kõigepealt Iraani 2009. aasta rohelisse liikumisse ning poolteist aastat hiljem Tuneesia ja Egiptuse revolutsiooni. Mõlemal juhul oli USA reageering nõrk ja otsustav võimalus edendada demokraatlikke muudatusi jäeti kasutamata.

Obama võimalikku teist ametiaega vaadates tuleb kõigepealt küsida, kas ta suudab jätkuvalt kaitsta USA huve Lähis-Ida segaduste keskel ning vältida sõjalist konflikti Iraaniga, samuti seda, et Iraan saabki tuumarelva. Teiseks tuleb küsida, kas Obama ilmne veendumus, et Venemaa ja Hiina autokraatia püsivad stabiilsena veel vähemalt viis aastat, peab ajaproovile vastu.

Venemaa puhul on see üpris kaheldav. Putini viimasel tosinal aastal kasutatud strateegia maksta venemaalaste leppimine poliitiliste repressioonidega kinni elatustaseme kasvuga, mida rahastati nafta- ja gaasiekspordi tulust, on nähtavasti ennast ammendanud. Ta on küll lubanud sadu miljardeid dollareid õpetajate ja arstide palgatõusuks ning laste ja tudengite toetusteks, rääkimata juba 790 miljardist lisadollarist sõjalisteks kulutusteks, kuid pole usutav, et ta selle raha ka leiab. Naftahind, mis on aidanud Venemaa eelarvet tasakaalustada, on tõusnud 2007. aasta 34 dollarilt barreli eest käesolevaks aastaks 117 dollarini barreli eest, aga välistel hinnangutel läheb Putinil oma lubaduste täitmiseks vaja seda, et hind oleks 130–150 dollari vahel.

Veel enam, ka Putin ise on tunnistanud, et senine vaikiv poliitiline kokkulepe ei pea enam vett. “Meie ühiskond erineb põhjalikult sajandivahetuse omast,” sõnas ta arvamusartiklis, mille Washington Post avaldas enne presidendivalimisi. “Inimesed on jõukamad, haritumad ja nõudlikumad. Meie pingutuste tõttu on tekkinud uued nõudmised valitsusele ning keskklass on kerkinud kõrgemale puhtalt omaenda jõukuse tagamise kitsast eesmärgist.”

Teoreetiliselt võib see, kui Putin tunnistab probleemi, tuua järgnevatel aastatel kaasa poliitilise süsteemi liberaliseerimise ja suurte Lääne investeeringute ligimeelitamise. Ent tõeline liberaliseerimine ähvardaks paratamatult Putinit ennast ja tema endistest KGBlastest kaaskonda. Vaba ajakirjandus esitaks küsimuse, mis on saanud miljarditest dollaritest, mida ettevõtted on riigist välja toimetanud ja välispankadesse paigutanud. Tõelise opositsiooniga parlament asuks uurima, kes seisis tegelikult selliste ajakirjanike nagu Anna Politkovskaja (tapeti 2006. aastal otse Putini sünnipäeval) ja selliste dissidentide nagu endine luuraja Aleksandr Litvinenko (tapeti radioaktiivse kiiritusega Londonis) mõrvamise taga.

Seepärast usuvad paljud Washingtoni Venemaa-asjatundjad, et Putin hoidub reformidest ning püsib repressioonide ja Ameerika-vastase poliitika juures, nagu ta on seda teinud viimastel kuudel. See mõistagi tugevdab opositsiooniliikumist ja võib tuua Venemaal kaasa midagi araabia kevade sarnast. Nii või teisiti on usutav, et USA poliitika, mis üritab edasi minna esimese ametiaja saavutuste peal, ei too edu.

Poliitilise maskeraadi varjus on president siiski andnud mitu tähtsat signaali oma kavatsuste suhtes.

Samasugune oht valitseb Hiina puhul. Isegi kui juhtkonnavahetus toimub edasiste intsidentideta, seisab Hiina poliitiline ja majanduslik mudel silmitsi suurte ohtudega. Käesoleva aasta algul avalikustatud, koostöös Maailmapangaga valminud tähelepanuväärses aruandes jõudsid Hiina valitsuse arengu uurimiskeskuse tehnokraadid järeldusele, et majanduskasvu püsimiseks järgmise kahekümne aasta vältel “on tingimata vajalik, et Hiina kohendaks arengustrateegiat”, muu hulgas lubaks vaba mõttevahetust, kehtestaks õigusriigi ja muudaks poliitika avatuks.

Aruande “Hiina 2030” kokkuvõte kõlab väga sarnaselt Putini sõnadele: “Üha suurenev keskklass ja parem haridustase suurendab vältimatult nõudlust parema sotsiaalse valitsemise ning suuremate võimaluste järele osaleda avalikus poliitilises debatis ja poliitika teostamises. Kui neile nõudmistele ei vastata, suurenevad ühiskondlikud pinged.”

Sõnad võivad kõlada bürokraatlikult, aga sõnum on selge: nii Hiinas kui ka Venemaal on autokraatlik süsteem, mida maailm peab püsivaks, tegelikult jätkusuutmatu. Kui Obama senistest sõnavõttudest võib üldse teha järeldusi teise ametiaja plaanide kohta, siis kindlasti seda, et ta on otsustanud seda hoiatust eirata.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane