President Obama Afganistani-Pakistani strateegia

Märtsi lõpus tutvustasid Ameerika Ühendriigid maailmale oma uut Afganistani-Pakistani strateegiat. Selle strateegiaga väljatulemine oli paljuski paratamatus. Ehkki mõned asjad lähevad Afganistanis selgelt paremuse poole, on teised arengud olnud üsnagi murettekitavad. President Obama jaoks on sõda Afganistanis saanud paratamatult tema sõjaks ja ta välispoliitilist edukust hakatakse paljuski selle edu või ebaedu järgi hindama. Selle piirkonnaga seostuvad otseselt või kaudselt pea kõik suured välispoliitilised teemad. Afganistani ja Pakistani olukord mõjutab rahvusvahelise terrorismi ja narkoprobleemistiku kaudu julgeolekut terves maailmas. Just siin pannakse proovile suur osa maailma väljakujunenud rahvusvaheliste suhete raamistikust.

Afganistanis on praeguseks tekkinud teatav rutiin. Viimane suurem muudatus toimus kolm aastat tagasi 2006. aasta kevadsuvel, kui koalitsiooni operatsiooniala laienes Lõuna-Afganistani. Nüüdseks on jõujooned ja tegevused kõikides piirkondades välja joonistunud ning Afganistani suunduvad sõdurid ja tsiviilametnikud teavad üldjoontes, mis neid kuskil ees ootab. Ehkki olukord on kurnavalt närviline kogu riigis ja mängureeglid piirkonniti erinevad, ollakse sellega harjunud. Hinnates olukorda aga natuke kaugemalt, tekib kergesti tunne, et lahendus on jäänud vinduma. Ei ole selge, kas me oleme võitmas või kaotamas.

Praeguse strateegia ülesanne on muuta olukorra dünaamikat uue koordineeritud jõupingutuse abil. Eelmise taolise katse ajal 2006. aastal alahinnati paljuski vastast. Ressursside, eeskätt elavjõu vähesusest tingitud taktika jättis initsiatiivi pea kogu Lõuna-Afganistanis Talibanile. Sügiseks olid britid sunnitud talibitega Musa Qalas külavanemate vahendusel relvarahu tegema. Uus strateegia üritab tehtud vigadest õppida ja annab ühtlasi lisatõuke nendele arengutele, mis ka seni õiges suunas läksid. Uue strateegiaga näitab Washington maailmale oma pühendumust ja jõudu, aga ka paindlikkust. Afganistani ja Pakistaniga soovitakse toimivat dialoogi ja koostööd, samas survestatakse neid tegudele. Oma liitlaste ja partneritega koordineeritakse tegevusi tihedamalt, kuid neilt oodatakse ka suuremat panustamist.

Ei ole selge, kas me oleme võitmas või kaotamas.

Uue strateegia abil soovivad ameeriklased kujundada puštu hõimualadel sellise olukorra, et see piirkond poleks tulevikus ohuallikas maailma julgeolekule ega turvaala rahvusvahelisele terrorismile. Kohalikust pinnasest võrsunud Talibaniga ollakse valmis kokku leppima, kui viimane loobub terroritaktikast ja hakkab legaalselt osalema Afganistani ja Pakistani kohalikus ühiskonnaelus. Teine lugu on al-Qaeda terrorivõrgustikuga, mis on juured ajanud Pakistani puštu ja balutši külaühiskonda. Araabia maadest ja mujalt pärit islamifanaatikud on hõimualadel leidnud endale füüsilise ja vaimse kodu, mis oma askeetlikus konservatiivsuses näib neile heiastusena unistuste ideaalsest islamiühiskonnast.

Afganistanis õnnestumiseks tuleb ameeriklastel puštusid veenda, et nende uuendatud jõupingutused julgeolekuolukorra parandamiseks ja piirkonna sotsiaal-majanduslikuks arendamiseks seekord õnnestuvad. Pakistanis tuleb ameeriklastel hävitada al-Qaeda nii, et sealsed puštud ei võõranduks veel enam valitsusest Islamabadis ja et see valitsus mitte ei nõrgeneks veelgi, vaid vastupidi. Mõistlikum tee mõlemas riigis edu saavutamiseks on teha panus kohalikele inimestele. Neid ei tule mitte üksnes kaasata oma ettevõtmistesse, vaid neile kavatsetakse järjest enam anda põhiroll ja -vastutus.

Sellest Afganistani strateegiast on räägitud alates president Obama ametisse astumisest. Ehkki oli arvata, et strateegia väljatöötamisel arvestatakse õppetundidena Iraagis edu toonud lahendusi, üllatas uus strateegia siiski oma lähenemisnurgaga. Ehkki kogu aeg on räägitud, et Afganistani olukorra lahendamine sõltub olukorrast Pakistanis, on Pakistani seni käsitletud peamiselt kohana, kus paiknevad Talibani ja al-Qaeda turvaalad. Uus strateegia vaatleb Afganistani ja Pakistani aga ühe ja sama probleemi osadena. Kui varem sõditi Afganistanis ja Pakistani hõimualadel viidi läbi luureinfol põhinevaid täppisrünnakuid al-Qaeda ja Talibani juhtisikute vastu, siis nüüdne eesmärk on läheneda olukorrale märksa suuremate ressursside ja palju koordineeritumate jõupingutustega mõlemas riigis korraga.

Nagu viidatud, näevad Ühendriigid Afganistani olukorra lahendust regionaalses kontekstis. Eeskätt puudutab see Pakistani, aga ka Iraani, Indiat, Venemaad ja Hiinat. Eesmärgiks on võimalike piirkondlike lisapingete vähendamine ja lisaressursside leidmine või olemasolevate vabastamine teisteks ettevõtmisteks. Ameeriklased näevad eesriide taga kurja vaeva, et hoida India ja Pakistani vahelised pinged võimalikult madalal, meelitada Hiinat võtma endale Afganistanis suuremat rolli jne. Samuti loodavad Ühendriigid, et nii Euroopa Liit tervikuna kui liikmesriigid eraldi võtavad endale regioonis suurema rolli. Seda mitte üksnes Afganistanis, vaid ka Pakistanis, kelle suurim kaubanduspartner on Euroopa Liit.

Lahendus nii Afganistanis kui Pakistanis on mittesõjaline, kuid sõjalised operatsioonid on endiselt vajalikud. Võttes arvesse seniseid kogemusi nii Iraagist kui Afganistanist, on Ühendriikide relvajõud saanud äsja valmis uue sissitegevuse vastase tegevuse käsiraamatu (FMI 3-24.2 Tactics in Counterin-surgency). Ka seni on koalitsiooniväed olnud võimelised hõivama ükskõik millise maa-ala Afganistanis, kuid elavjõu vähesuse tõttu on kontrolli hõivatud territooriumitel olnud väga raske säilitada. Selle aasta jooksul kasvatavad Ühendriigid oma senist Afganistani kontingenti 20 000-30 000 sõduri võrra lisaks praegusele 38 000-le. Oluliselt suureneb õhutoetuse ja nii strateegilise kui operatiiv-taktikalise transpordi võime. Suureneb ja paraneb Afganistani enda armee ja politsei osa julgeoleku tagamisel piirkondades.

Ühendriikide uued lisaväed on suhteliselt kerged manööverüksused, kellel on ühtlasi ettevalmistus tegutseda Afganistani armee ja politsei väljaõpetajate ja mentoritena. Käesoleva aasta alguses Afganistani saabunud 10. mägidiviisi 3. brigaad (Task Force Spartan) on juba asunud uutele positsioonidele Ida-Afganistanis, kus enne koalitsiooni kohalolek praktiliselt puudus. Peatselt Afganistani saabuvad 2. jalaväediviisi 5. Stryker-brigaad ja 2. merejalaväe ekspeditsioonibrigaad asuvad samuti täitma ülesandeid seal, kus koalitsioon seni alaliselt tegutsenud pole – Helmandi ja Kandahari provintside lõunaosas.

Lisaks ülalmainitutele saadetakse Afganistani veel umbes 4000 sõdurit, kelle põhiülesandeks ongi Afganistani armee (ANA) ja Afganistani politsei (ANP) väljaõpetamine. Ameeriklased tõstavad veel juba niigi meeletut tempot Afganistani julgeolekujõudude ettevalmistamisel. Kuna ANA suurust on 2012. aastaks otsustatud suurendada 2008. aasta 70 000-lt inimeselt 134 000-ni, siis võib ette kujutada, millist tohutut ressurssi nõuab nende inimeste värbamine, väljaõpetamine ja varustamine. ANA kasvab praeguse tempo juures rohkem kui 2500 inimese võrra kuus! Samuti tegelevad ameeriklased järjest enam politsei väljaõpetamisega. Ka politsei arvu kavatsetakse tõsta. Lisajõuna on käivitatud pilootprogramm külades abipolitsei ehk kohaliku omakaitse loomiseks.

Araabia maadest ja mujalt pärit islamifanaatikud on hõimualadel leidnud endale füüsilise ja vaimse kodu.

Nn APPF (Afghan Public Protection Force) ideed katsetatakse hetkel Wardaki provintsis. Seejärel otsustatakse, kas tulemused on piisavad, et ettevõtmist laiendada ka teistesse piirkondadesse. Põhiidee on lihtne – kasutada ära põlist Afganistani traditsiooni kaitsta ise oma kodu. APPF kandidaadid valitakse välja kohalike külavanemate poolt. 20 päeva jooksul saavad nad ANP poolt läbiviidud kiirkursusel baasteadmised alates relvaõppest kuni seadusetundmiseni. Neile makstakse kohalikes oludes korralikku palka (80 USD kuus), neile antakse politsei vormiriietus, side- ja transpordivahendid ning käsitulirelvad. Nad alluvad maakonna politseiülemale. Ameeriklased proovivad sarnaselt Iraagiga usaldada võimalikult palju kohalikke küla- ja hõimuvanemaid ning sekkuda kogu protsessi võimalikult vähe. Õnnestumise korral toetaksid taolised külameestest abipolitseinikud Afganistani riiklikke julgeolekujõude kohtadel. Osalemine APPFis annaks neile staatuse, töö ja sissetuleku ning lähendaks neid sedakaudu riigistruktuuridele.

Ameeriklased üritavad koordinatsiooni kaudu läheneda piirkondadele süsteemselt. Pärast seda, kui koalitsioon koos Afganistani üksustega on hõivanud mingi piirkonna, säilitatakse seal kontroll ja alustatakse kõikvõimalike ülesehitus- ja abiprogrammidega. Soovitakse tugevdada nii küla- kui hõimušuurasid, maakonnavalitsusi ja hakatakse üles ehitama kohalikku infrastruktuuri -eeskätt põllumajandussektoris. Lisaks sõduritele saadavad ameeriklased Afganistani juurde sadu tsiviilametnikke ja lepingulisi töötajaid (nn civilian surge), kelle ülesanne on kõikvõimalike programmide elluviimine. Tähtsaima ülesandena 2009. aastal näevad Ühendriigid presidendi- ja kohalike omavalitsuste valimiste edukat läbiviimist augustis.

Mida ameeriklaste uus strateegia tähendab nende liitlastele, sh Eestile? Selge, et meie huvides pole lõpmatult veniv sõda Afganistanis, vaid piirkondlik stabiilsus ja enesega toimetulek. Uus USA administratsioon on viimastel nädalatel teinud suuri jõupingutusi, et tutvustada liitlastele ja partneritele uut strateegiat ja veenda neid selle toetamises ja sinna panustamises. President Obamal tuleb sellesse uskuma panna nii ameeriklasi kui liitlasi, aga eeskätt afgaane ja pakistanlasi, et ühiselt pingutades võiks see strateegia töötada. Viimase poole aasta jooksul on Afganistanis läbi viidud mitmeid autoriteetseid sotsioloogilisi uuringuid, mille metodoloogia ja tulemuste kohta võib igaüks ise internetist järele vaadata, kuid mille järeldustega tuleks tutvuda, kui Afganistani olukord sügavamat huvi pakub.

Näiteks The Asia Foundationi juba neljandat aastat läbi viidav esindusliku valimiga küsitlus 2008. aasta oktoobrist näitab, et ehkki alla poole elanikkonnast, usub 38 protsenti afgaanidest siiski, et nende riik areneb õiges suunas, 32 protsenti arvab, et vales suunas ning 23 protsenti ei ole otsustanud, mida arvata. Seejuures on inimeste arvamus selgelt seotud nende tunnetusega julgeolekuolukorrast. Need, kes on arengutega rahul, toovad peamise põhjusena välja julgeolekuolukorra paranemist ja vastupidi. BBC, ABC News of America ja Saksa ARD tellitud küsitluse järgi arvab 40 protsenti, et Afganistan areneb õiges suunas, 38 protsenti arvab, et vales suunas, 14 protsenti on kahevahel ja 9 protsenti ei oma siin arvamust. Seega on tulemused üsna võrreldavad The Asia Foundationi omaga. Ehkki inimesed on muutunud pessimistlikumaks, on enamus siiski veel positiivselt meelestatud.

Kohaliku Talibaniga ollakse valmis kokku leppima, kui viimane loobub terroritaktikast ja hakkab legaalselt osalema ühiskonnaelus.

Paljude Euroopa riikide avalikus arvamuses on märgata soovi jätta vastutus edu või ebaedu eest Afganistanis pelgalt ameeriklaste kanda. Lisapanustamisi tehakse pika hambaga ja sellest kumab läbi mingi ebaratsionaalne fatalism, et Afganistanis ei saagi asjad kunagi paraneda. Kolm aastakümmet sõda ja ühiskonna lagunemist Afganistanis on mõjunud ka meie mälule halvasti. Praegu on paljudel raske uskuda, et veel 1960ndate lõpus – 1970ndate alguses oli Afganistan võõraste suhtes külalislahke ja valdavalt rahumeelne maa, kus näiteks Lääne hipid võisid rahumeeli hääletades ringi liikuda. Valesti ei hakanud Afganistanis minema hiljuti, vaid 1979. a detsembris, kui Nõukogude väed Afganistani tungisid.

2009. aasta aprillis pole mõtet taga nutta neid võimalusi, mis meil olid Afganistanis kolm või viis aastat tagasi. Oma valikud tuleb meil teha tänapäeval nendes tingimustes, mis meil on. 2009. aasta võiks jääda ajalukku aastana, kui üheskoos suudeti muuta Afganistani protsesside dünaamikat ning kui afgaanid ja rahvusvaheline kogukond said tagasi usu iseendasse. Ameeriklased on valmis endale võtma senisest veelgi suuremat vastutust Afganistanis. Nad on valmis palju rohkem panustama, kuid nad soovivad, et nende liitlased mõistaks, millised tagajärjed kogu maailmale võivad olla Afganistani-Pakistani probleemide vähendamises või ignoreerimises.