august 28, 2008

Poola Solidaarsus ja värvilised revolutsioonid

Augusti lõpunädalal peeti Gdanskis suurejooneliselt Poola Solidaarsuse sünnipäevapidu: 25 aastat tagasi sai alguse vabanemise laine, mille (seni) viimaseks ilminguks võib pidada ka värvilisi revolutsioone.

Augusti lõpunädalal peeti Gdanskis suurejooneliselt Poola Solidaarsuse sünnipäevapidu: 25 aastat tagasi sai alguse vabanemise laine, mille (seni) viimaseks ilminguks võib pidada ka värvilisi revolutsioone.


Mart Laar

Poola Solidaarsus ja värvilised revolutsioonid

Augusti lõpunädalal peeti Gdanskis suurejooneliselt Poola Solidaarsuse sünnipäevapidu: 25 aastat tagasi sai alguse vabanemise laine, mille (seni) viimaseks ilminguks võib pidada ka värvilisi revolutsioone.
25 aastat tagasi, 1980. aasta augustis, astuti Poolas mitu pikka sammu teel, mis viis kommunistliku maailmasüsteemi kokkuvarisemiseni. Katseid kommunistlikust ikkest vabaneda oli Kesk- ja Ida-Euroopas tehtud selle alla sattumisest peale. Kuna kommunistlik süsteem püsis siin vaid avaliku vägivalla toel, piisas vaid väiksemast vihjest NSV Liidu nõrgenemisele, et vallandada katsed tema võimu alt pääseda. Nii oli see olnud 1953. aastal Ida-Saksamaal, 1956. aastal Poolas ja Ungaris, 1968. aastal Tšehhoslovakkias. 1956. aastal oleks ilmselt piisanud vaid Lääne mõõdukast sekkumisest, et sotsialistlikud diktatuurid oleks nukumajakestena üksteise järel kokku langenud. Paraku puudus Läänel tollal arusaam kommunistliku süsteemi olemusest.
Lääne toetuse puudumine ei takistanud ikestatud rahvail üha uuesti NSV Liidu tugevust proovimast. Eriti sagedasti tehti seda Poolas, mille NSV Liit oli küll alla neelanud, kuid mida ta kunagi täielikult ära seedida ei jõudnud. Uut hoogu sai opositsiooniliilaimine ka tänu “poola paavsti” Johannes Paulus П ametisseastumisele.
Augustis 1980 vahistasid julgeolekuorganid vabade ametiühingute hikumise aktivisti, 1970. aasta rahutuste ajal tapetud tööliste haudadele mõeldud küünalde jaoks kalmistult vaha koguva Anna Walentynowiczi ning vallandasid ta töölt. Gdanski Lenini-nimelise laevatehase 17 000 töölist otsustasid alustada kaaslase toetuseks streiki, nõudes ühtlasi palgatõusu. Võimud isoleerisid streikijad ning lootsid nad kiirelt järeleandmisi tegema sundida. Ent kohale ruttas vabade ametiühingute liikumises osalenud elektrik Lech Walesa, kes, kui teda tehasesse ei lastud, palus tuttaval kopamehel end üle tara tõsta, mida too ka tegi. Walesa saabumine tegi võimalikele järeleandmistele lõpu, majanduslike nõudmiste kõrval hakati esitama ka poliitilisi.
Mõne päeva jooksul levis streik üle kogu Poola. Walesa juhtimisel moodustati tehastevaheline Streigikomitee, mis esitas võimudele 21 nõudmist, alates vabade ametiühingute loomisest ning lõpetades sõnavabadusega. Võimud üritasid Streigikomiteed ignoreerida, kuid kuna iga päev ühines sellega uusi ettevõtteid, oli see võimatu. Streigiliikumise levikule aitasid kaasa raadiojaama Vaba Euroopa saated, mis vahendasid Poolast saabuvat informatsiooni ning instrueerisid streikijaid. Silmitsi üldstreigi ohuga, otsustasid võimud järele anda. 1980. aasta 31. augustil kirjutasid valitsuse esindajad ja Walesa alla kokkuleppele, mis tagas õiguse ühineda vabadesse ametiühingutesse, tõstis töötajate palka ning tagas neile paremad töötingimused. Nii sündis ametiühingukoondis Solidaarsus
Solidaarsuse teke oli NSV Liidu juhtkonnale tõsine oht. See andis märku NSV Liidu nõrgenemisest. NSV Liidu suutmatus kontrollida olukorda Poolas oli märguandeks vastupanuliikumisele kogu kommunistlikus süsteemis. Nii nagu varasematel kordadel, hakkas tööle omalaadne dominoefekt: piisas kommunistlikul süsteemil ühel maal probleemidesse sattuda, kui kohe hakati mujal sellest õppides kohaliku võimu talasid kõigutama. Nii Kesk- ja Ida-Euroopast kui NSV Liidust saatsid teisitimõtlejad Solidaarsusele tervitusi, viimane omalt poolt kutsus üles poolakate eeskuju järgima. 1980. aasta sügisel nõudis NLKP Keskkomitee poliitbüroo Poola juhtidelt “kontrrevolutsiooni” peatamist ning “korra” jaluleseadmist.
18. septembril kurtis Varssavi KGB esinduse ülem Pavlov keskusele, et Kania režiim kordab eelkäijate vigu ning otsib opositsiooniga kompromissi, selle asemel et asuda nende vastu kindlale seisukohale. See avaldas partei lihtliikmetele halba mõju. “Poolas käib täie hooga kontrrevolutsioon!” teatas Brežnev poliitbüroole 29. oktoobril. “Walesa sõidab maa ühest servast teise, linnast linna ning kõikjal saavad talle osaks auavaldused. Poola liidrid hoiavad keele hammaste taga ja ajakirjandus samuti. Isegi televisioon ei avalda sotsialismivastastele elementidele vastupanu (— ) Võib-olla oleks sõjaseisukorra kehtestamine tõepoolest vajalik.” Brežnevit toetas Andropov, aga ka aasta varem poliitbürooga liitunud Mihhail Gorbatšov: “Me peaksime oma Poola sõpradega avameelselt ja kindlalt rääkima,” kuulutas ta. “Nad pole seniajani vajalikke samme astunud. Nad on kaitsepositsioonil ega pea kuigi kaua vastu – nii võib juhtuda, et nad kukutavad end ise.”
Tollest ajast julgeolekuorganite arhiivis säilinud dokumendid annavad hea ülevaate nii hirmust Solidaarsuse mõju levimise ees kui ka NSV Liidu masendavast olukorrast. Altai krai Rubtsovski linna kohta on arhiivis näiteks järgmine raport: “Rubtsovski linnas valitseb ebastabiilne olukord. Elanikkonnal on rahulolematuseks mitmeid põhjusi, ühiskonnavastased elemendid tegelevad varjamatu provokatsiooniga ning puhkeda võib kontrollimatuid rahutusi. Usklikud (tegev-kristlased) on samuti valmis suud pruukima ning elanikud kiidavad Poola streigi heaks. (— ) Poola sündmused avaldavad kohalikule elanikkonnale negatiivset mõju ning annavad mõista, et elu ja majandustingimusi on võimalik parandada Poola eeskujul.”
Kiirelt jõudsid teated Poolas toimuva kohta ka Eestisse, tekitades siin vaimustust ning soovi ühel kui teisel kombel kõike järele teha. Vastupanuliikumine hakkas Eestis igal juhul selgelt elavnema. Kõik eelmainitu sundis NSV Liidu juhtkonda tegema kõik endast sõltuva “Poola viiruse” leviku tõkestamiseks ja nii pandigi Poola kompartei etteotsa seatud kindral Wojciech Jaruzelski valiku ette: ta kas surub Solidaarsuse liikumise ise maha või tungivad Poolasse Nõukogude tankid.
Hiljem on selgunud, et tegemist oli šantaažiga – tegelikult poleks NSV Liit ilmselt söandanud Poolat rünnata -, kuid Jaruzelski seda ei teadnud. 1981. aasta 13. detsembril kehtestas kindral Jaruzelski Poolas sõjaseisukorra, kuulutades Solidaarsuse tegevuse lõpetatuks. Vangistati üle 10 000 Solidaarsuse aktivisti, kaasa arvatud Lech Walesa.
Solidaarsust tabas sõjaseisukorra kehtestamine ootamatult, ent poolakad astusid siiski vägivallale vastu. Miljon poolakat saatis kompartei juhtkonnale tagasi parteipileti, üle maa puhkesid stiihilised streigid, mille sõjavägi ja julgeolekuüksused aga jõuga maha surusid. Sõjaseisukorra kehtestamine rahustas Poolat aga vaid hetkeks.
Veelgi hullem – “Poola viirus” oli levinud sedavõrd kiirelt, et seda ei õnnestunud enam täielikult lämmatada ka teistes sotsialismimaades. Fakt, et sõltumatutel ametiühingutel oli õnnestunud nii kaua tegutseda ning et NSV Liit polnud söandanud sündmustesse sekkuda, tekitas lootust, et impeerium on nõrgenemas, ning julgustas vastupanuliikumisi kogu Kesk- ja Ida-Euroopas aktiivsemalt tegutsema. Eriti raskete tagajärgedega ähvardas kommunistlikku süsteemi mitmete maade teisitimõtlejate vahel tekkinud tihe koostöö, mis ei kadunud kuskile ka sõjaseisukorra kehtestamise järel. Eestiski laulis üliõpilaste ehitusmalev uhket laulu “kuldpagunites huntamehest, kes märatsemas Poolas” ning noorte seas olid popid Poolast salaja toodud Solidaarsuse märgid.
NSV Liidu juhtkond polnud arvestanud ka sellega, et konservatiivse revolutsiooni tulemusel Läänes võimule tulnud liidrid reageerisid Poolas toimunule sootuks teisiti kui varasemad pehmed poliitikud. Kuigi ka Ronald Reaganile üritati selgeks teha, et Poola ei tõuse enam kunagi, ei lasknud Reagan end kõigutada ning andis korralduse osutada Poola vastupanuliikumisele tõhusat abi. Poola hunta võeti tugeva surve alla, Solidaarsuse toetuseks käivitati salajane abiprogramm, millesse Ühendriigid kaasasid koguni Rootsi liidri Olof Palme. See võimaldas Solidaarsusel saadud hoobist toibuda ning tegevust jätkata. Esimest korda pärast II maailmasõda polnud jõuvõtete kasutamine kaasa toonud vastupanuliikumise hävitamist, Solidaarsuse püsimine oli selge märk, et Nõukogude impeeriumis on toimumas põhimõttelised muutused.
Lüüasaamine Poolas aitas sisse juhatada NSV Liidu kaotuse külmas sõjas. See viis Gorbatšovi katseni reformimatut nõukogude süsteemi “uuendada” ning Nõukogude impeeriumi kokkuvarisemiseni. Oli igati loogiline, et just Poolast sai esimene riik, kus II maailmasõja järel sai võimule esimene mittekommunistlik valitsus Kesk- ja Ida-Euroopas. Edasine oli juba lihtne. Kommunistlikud valitsused Kesk- ja Ida-Euroopas kukkusid doominokividena üksteise järel kokku, seejärel vabanesid võõrast ikkest ka Baltimaade rahvad.
Selle taustal pole imestada, kui tänase Venemaa juhtkond vaatab Gdanski pidustusi küllalt pika mokaga, säilitades väliselt siiski viisakuse. Solidaarsuse kogemus osutas väga selgelt, et piisab vägivallale tugineval süsteemil end vaid hetkeks lõdvaks lasta, kui vabadusviirus plahvatusliku kiirusega levima hakkab. Rooside, Oranž ja muud seda laadi hiljutised revolutsioonid on parim näide. Küsimus on vaid selles, kus üle postkommunistliku ruumi levinud viirus järgmisena välja lööb.