Poola parempoolsus: populismi talumatu kergus

Miks on Poolas nii populaarne parempoolsus üldiselt ja sealhulgas Õiguse ja Õigluse partei (PiS)? Kas Poola on näide üleeuroopalikest tendentsidest või säilitavad Euroopa riigid siiski oma sise- ja välispoliitika omapära?

Esiteks aga PiSi ideoloogiast, kui seda ideoloogiaks saab nimetada. Parteid nimetatakse sotsiaalselt konservatiivseks, kuid majanduslikult vasakpoolsusele kalduvaks – huvitav kombinatsioon. Majanduslikult sooviks PiS maksustada Lääne ettevõtteid Poolas, jagada toetusi vaestele peredele, luua uusi töökohti, alandada pensioniiga. Väärtuste vallas aga on PiS tugev katoliikluse toetaja, samasooliste abielude, kunstliku viljastamise ja abordi vastane. Parteid nimetatakse ka „pehmelt euroskeptiliseks“, mis peaks viitama tõigale, et nad ei ole otseselt eurovastased ega hakka kindlasti Euroopa Liidust väljaastumist taotlema.

Üldiselt näikse poolakad arvavat, et ehk ongi valimised võitnud PiSil käes aeg valitsusohjade võtmiseks – see muudaks nende seisukohti mitmes küsimuses pehmemaks, kuna on vaja reaalselt riiki juhtida ega saa populistliku retoorika taha peitu pugeda.

Miks on aga Poolas parempoolsus seltskonnapaslik ning parketikõlbulik? Olen kuulnud arvamust, et nii on see vaid viimasel ajal, enne vaadati PiSi toetajaile ikkagi viltu ja nad sarnanesidki rohkem teiste Euroopa paremäärmuslike jõududega. Viimasel ajal on aga nende populaarsus kasvanud eelkõige protestihäälte arvelt. Inimesed olid väsinud valitseva Kodanikeplatvormi (PO) valitsemisest, mida märgistasid ohtrad skandaalid. Viimane neist juhtus vahetult enne 25. oktoobri parlamendivalimisi, kui asejustiitsminister Monika Zbrojewska sai sule sappa väidetava joobes autojuhtimise eest. Varem on olnud nii lindiskandaale kui ka korruptsioonisüüdistusi. Inimesed tundsid, et PO on rahvast kaugenenud, muutunud liiga enesekindlaks.

Kindlasti on Poolas muidki protestihäälte jahtijaid. Kasvõi liikumine Kukiz’15, mida juhib rock-staar Pawel Kukiz, kelle ainus eristatav programmipunkt on majoritaarse valimissüsteemi juurutamine Poolas. Muidu võib aga seda ühendust lugeda lihtsalt süsteemivastaseks (anti-establishment). Sellegipoolest saavutas Kukiz kevadistel presidendivalimistel üllatusliku kolmanda koha.

Nimekirja võib täiendada veel Korwin-Mikke’ga (äärmuslike vaadetega parempoolne partei), Vasakpoolsete Liiduga, talupoegade PSLi ning uue liberaalse parteiga Nowoczesna. Nowoczesna pääses ka parlamenti, kuid ei Korwin ega Vasakpoolsete Liit sinna ei jõudnud, viimasena sai sisse PSL. Selline pilt tagas aga PiSile parlamendienamuse ning võimaluse valitseda ilma koalitsioonipartneriteta. See välistas ka palju spekuleeritud „hirmukoalitsiooni“ tekke ehk PO ümber koondatud väikeste parteide koalitsiooni PiSi vastu (kas kõlab Eesti oludes veidi tuttavana?).

Üldiselt hakkas Poola kindel parempööre selgeks saama just presidendivalimiste ajal, kui valitsev PO vaatas lõõgastunult toimuvat ega kahelnud president Bronisław Komarowski võidus. Seda paistis arvavat ka PiSi esimees Jarosław Kaczyński, kelle juhtimisel valiti presidendikandidaadiks tollal suhteliselt tundmatu Andrzej Duda. Küll aga oli suur üllatus, kui vaatamata küsitlustele võitis valimised just Duda. Leidub muidugi vandenõuteoreetikuid, kelle arvates on Poola press PO-meelne ja kaldumas soovmõtlemisele. Sellest tulenevalt olevat ka küsitlused ja üldine meelsuse hinnang täiesti väärad olnud. Meedia põhjal võib küll hinnata, et PiSi võimalikku võitu nähti kui katastroofi kogu riigile. Nüüd on see võit käes, ja kas see on siis katastroof?

Üldiselt hakkas Poola kindel parempööre selgeks saama just presidendivalimiste ajal, kui valitsev PO vaatas lõõgastunult toimuvat ega kahelnud president Bronisław Komarowski võidus. Seda paistis arvavat ka PiS-i esimees Jarosław Kaczyński, kelle juhtimisel valiti presidendikandidaadiks tollal suhteliselt tundmatu Andrzej Duda.

Kui vaadata välispoliitikat, siis üks selge erinevus PiSi ja teiste Euroopa parempoolsete vahel on suhtumine Venemaasse (erandite kilda kuulub kindlasti ka Eesti). Kui sellised tegelased nagu Ungari peaminister Viktor Orbán ja Prantsuse Rahvusrinde juht Marine Le Pen avalikult toetavad Venemaa presidenti Vladimir Putinit ja sõbrutsevad temaga, siis Poolas Vene-meelset pööret kindlasti ei juhtu. Nagu teada, hukkus Jarosław Kaczyński kaksikvend Lech Smolenski lähistel lennukatastroofis aastal 2010 ning siiani on Poolas liikvel vandenõuteooriaid kuni tellimusmõrvani välja. Poola on tugevalt NATO poolt, seda nii PO kui ka PiS, kes mõlemad soovivad Poola territooriumile suuremat NATO kohalolekut. Millest küll nii erinev suhtumine võrreldes teiste Visegrádi riikidega? Kindlasti on siin oluline roll ajalool. Poola ajaloost tuleb väga tugevalt esile konflikt Venemaaga alates 17. sajandi „tumedatest aegadest“ ning vale-Dmitrist, jätkates Poola jagamistega, Katõniga, kuni Teise maailmasõja traumadeni. Näiteks teab iga varssavlane lugu Varssavi ülestõusust aastal 1944, kui Nõukogude armee asus teisel pool Visla jõge ning ei aidanud poolakaid, kui neid hävitati ja sakslased tegid linna maatasa. Esmapilgul tundub, et ka Ungari ja Tšehhi kannatasid piisavalt nõukogulaste poolt mahasurutud ülestõusude ajal (1956 Ungaris ja 1968 Tšehhoslovakkias). Küllap aga ei ulatu need traumad nii sügavalt nende rahvuslikku psüühikasse kui poolakatel.

Seda võib ka näha Saksa-Poola suhete näitel, mis on praegu aegade parimad – vaatamata 20. sajandi kohutavatele sündmustele. Kuigi just Saksamaa osas võib PiSi käitumine olla veidi isekam.

Kindlasti andis PiSi võidule hoogu Euroopas möllav rändekriis. Kuigi PO peaminister Ewa Kopacz oli algul samuti skeptiline, oli just tema valitsus see, kes ei hääletanud kvootide jagamise vastu, erinevalt näiteks Ungarist. Poola peaks hetkeolukorra järgi vastu võtma 7000 põgeniku ringis. Lääne press toob tsiviliseerimatuse näitena Kaczyński sõnu sellest, et põgenikud toovad Poolasse tundmatuid haigusi ning parasiite. Kuid meenutagem, et sarnane debatt käis ka mujal, sh Eestis. Poolakatele meeldib toonitada, et etnilisi poolakaid elab Siberis, Kasahstanis ja Ukrainas – toogem enne need koju ja siis vaatame edasi. Samuti ilmnesid haldusprobleemid juba nende 200 poola põgeniku integreerimisega, kes saabusid Ukrainast. Tegemist on etniliste poolakatega, kellel ka olemas „poolaka kaart“ ehk kodakondsus kõigi õigustega. Kuid siiski tekkisid probleemid…

Poolas rõhutakse tugevalt just rahvusriigi mõistele, mis baseerub etnilisel kuuluvusel, ja mitte tsiviilkodakondsusele, mille puhul on kokkukuuluvuse alus eelkõige territoorium. Statistika näitab, et 98 protsenti elanikkonnast on etnilised poolakad ning ülejäänud on enamasti kultuuriliselt lähedased ukrainlased või valgevenelased. Nagu tunnistas üks poolakas: kui ta nägi murul jalutamas tõmmumat sorti mehi, oli ta esimene mõte,et „oi-oi, põgenikud on juba siin!“. Ülikooli õppima tulnud tudengid Lähis-Idast väidavad end tundvat pidevalt hirmu ning ütlevad, et nende kohver on alati igaks juhuks pakitud. Rände osas positiivsete vaadete avaldamise eest sai üks Lähis-Ida ajakirjanik ka mitu ähvardust. Euroopa on tugevalt kinni oma rahvusriigi idees ja Poolas on seda selgelt tunda.

Kui Kopaczi valitsemise ajal oli tunda väikseid märke konservatiivsetest väärtustest lähtuva poliitika leevendamisest, siis nüüd on ilmselt sellega lõpp. Arutelud kunstliku viljastamise reeglite leevendamisest ja samasooliste kooselust võivad nüüd ilmselt teise tooni omandada. Kunstliku viljastamise osas usuvad PiSi toetajad tõsimeeli, et sellisel moel sündinud lapsed võivad olla tervisehädadega. Eutanaasiast ei taheta kuuldagi, kuna jumal võib teha imesid ning päästa ka surmahaiget. Samuti on ühiskonnas peaaegu et sõimusõnaks saanud „gender“, millega tähistatakse feminismi.

Peale valimisi on osa Poolast šokis, teine osa juubeldab. Tahaksin lõpetada endise rahandusministri Jacek Rostowski sõnadega: kuidas saab parima majandustulemusega valitsus olla alandatud euroskeptilise, rahvusliku ja majanduslikult kirjaoskamatu opositsiooni poolt? Üks põhjus on muidugi igavene – inimesed tahavad muutusi.