Poliitika teiste meetoditega

Mis ohustab USA positsiooni kõige rohkem? Mis on suurim oht Euroopa Liidu tulevikule? Mis on see küsimus, mis määratleb NATO positsiooni rohkem kui ükski teine? Vastus on mõistagi praegune majanduskriis, mis laastab rahvusvahelisi suhteid samamoodi nagu varasematel aegadel suured sõjad. Tundub, et rahvusvaheliste suhete maastiku kujundajana on majanduskriisid omandanud suurte sõdade rolli. See võib olla halb uudis aktsionäridele ja maksumaksjatele, kuid positiivne uudis inimkonnale tervikuna.

Revolutsioonid ja sõjad

Revolutsioonid ja sõjad on traditsiooniliselt kukutanud valitsusi ja viinud uute riikidevaheliste struktuuride ja suheteni. Eestist ja Poolast alanud rahumeelne revolutsioon kukutas Nõukogude Liidu. Tuneesiast alanud araabia kevad kukutab jätkuvalt valitsusi Põhja-Aafrikas ja Lähis-Idas. Seega täidavad revolutsioonid jätkuvalt oma ajaloolist ülesannet. 

Samal ajal on täheldatav sõdade iseloomu muutus. Kuni Teise maailmasõjani olid sõjad valitsevate riigikordade muutjad ja muutuste hoogustajad. Tõusvad suurriigid esitasid väljakutseid vanadele riikidele sõdade teel. Aeg-ajalt soovisid endised suurvõimud takistada uute jõudude esilekerkimist, alustades ennetavaid sõdu. Oli põhjus mis tahes, sõja tulemusel sündis uus status quo, mis kestis hetkeni, kuni mõni uus riik või riikide liit esitas sellele väljakutse. Pärast Teist maailmasõda ei ole sõjad enam nii otsustavalt suurriikide vahelisi suhteid muutnud.

Külma sõja aegsed sõjad olid eelkõige paikkondlikud: Korea, Vietnam ja Afganistan on näited lokaalsetest sõdadest. Ka külma sõja järgsed sõjad on olnud suurelt osalt geograafiliselt piiritletud, nt Esimene Lahesõda, NATO Serbia-vastane operatsioon ja Gruusia sõda, mis olid kõik lühiajalised ja püsisid kindlates geograafilistes piirides, ehkki ajaliselt on pärast külma sõja lõppemist näiteks Afganistani ja Iraagi sõda pikalt kestnud. Kõigil neil sõdadel on olnud mõju rahvusvahelistele suhetele, kuid ükski neist ei ole märkimisväärselt ja pikaajaliselt muutnud suurriikide vahelist jõudude tasakaalu.

Aastal 2008 alanud majanduskriis muudab parasjagu hoogsalt jõudude vahekorda endiste ja tõusvate suurriikide vahel.

Samal ajal, kui sõjad on suudetud hoida kohalike ja piirkondlikena, on majanduse tähtsus rahvusvaheliste suhete mõjutaja ja kujundajana kasvanud. Nõukogude Liidu nõrgenenud majandus tegi võimalikuks Euroopat ja maailma muutnud liberaalse revolutsiooni sündimise. Araabia maade jahtunud majandus soodustas sealmail siiani jätkuvate revolutsioonide laine tekkimist. Aastal 2008 alanud majanduskriis muudab parasjagu hoogsalt jõudude vahekorda endiste ja tõusvate suurriikide vahel.

Majanduskriiside mõju rahvusvahelisele korrale on Teise maailmasõja järel kulgenud vastupidises suunas kui sõdade mõju. Erinevalt sõdadest on majanduskriisid laiendanud oma mõjujõudu üha suuremale piirkonnale ning ei piirdu üksnes konkreetse riigiga. Mehhiko ja Argentina majanduskriisid 1990ndail ja Aasia majanduskriis 2000ndate alguses kõigutasid küll riike ja pankasid, kuid ei mõjunud laastavalt kogu maailma majandusele. Nii oli see ka 1998. aasta Vene majanduskriisiga ja Lõuna-Aafrika majanduskriisiga 2000ndate alguses. Ka need olid vaid „piiritletud sõjad”, vaadeldes siin sõda kui metafoori. Esimene Teise maailmasõja järgne kogu maailma mõjutanud majanduskriis on 2008. aastal alanud ja seni jätkuvalt kestev finants- ja majanduskriis.

Oma üleilmse ulatuse tõttu on praegust majanduskriisi nimetatud ka „kolmandaks maailmasõjaks“ või „relvadeta maailmasõjaks“. Selline arusaam on mitmes mõttes tabav. Esiteks meenutab kriisi teke ja levik Esimest maailmasõda – suhteliselt väikesest vahejuhtumist sai alguse katastroofide sari, mida ei olnud võimalik kontrolli alla saada. Teiseks on võrdlus Teise maailmasõjaga omal kohal, kui rääkida tekkinud võlgade suurusest – juhtivad lääneriigid on nüüd veel suuremates võlgades kui Teise maailmasõja järel. Ja kolmandaks võivad majanduskriisi mõjud suurriikide vahelistele jõusuhetele ja rahvusvahelistele arengutele olla võrreldavas suurusjärgus suurte sõdade mõjudega.

Majanduskriisi geopoliitiline taust

Vaevalt, et praegust majanduskriisi oleks kahe geopoliitilise sündmuseta – üks neist on külma sõja lõppemine ja teine aastal 2001 aset leidnud 9/11 terrorirünnak USA vastu. Külma sõja lõppemine viis turumajanduse ja vabakaubanduse levikuni suuremas osas maailmast. Clyde Prestowitzi sõnul tõi see maailma juurde kolm miljardit kapitalisti¹. Need kolm miljardit uut kapitalisti lõid soodsa pinnase Hiina, India, Vene ja teiste arenevate majanduste kiireks kasvuks.

Ühtlasi põhjustasid need kolm miljardit värsket kapitalisti maailmamajanduse tasakaalust väljaviimise. Nad säästsid samal ajal, kui vana maailma kapitalistid elasid üle oma võimete. Säästetud raha tuli kuhugi investeerida. Suur osa sellest rahast paigutati USAsse, kus see toitis ülekuumenenud võlamajandust. See ei olnud muidugi ainus majanduskriisi põhjus, küll aga üks oluline kriisini viinud faktor. Kui Hiina ei oleks kommunismist loobunud, ei oleks ta majandus kasvanud ning maailmamajandus ei oleks tasakaalust välja läinud. Kui India ei oleks 1990ndate alguses turumajandusele üle läinud, ei oleks ka selle riigi majandus kiirelt kasvama hakanud ning seega omalt osalt maailmamajanduse tasakaalu kõigutanud.

Väga lihtsustatult võib väita, et külma sõja lõppemiseta ei oleks meil praegust majanduskriisi ega ka sama kiiresti kasvavat muret kliimamuutuste pärast, kuna kolme miljardi uue kapitalistita ei oleks maailmamajanduse probleem liiga kiire majanduskasv ja selle põhjustatud kriisid, vaid majanduskasvu puudumine ja sellest tingitud kriisid.  Ehk sama asja pisut täpsemini väljendades: ilma Teise maailmasõja järel alanud maailmakaubanduse vabanemiseta ei oleks meil täna jõudsalt arenevaid BRIC-riike (terminiga tähistatakse nelja kiiresti areneva majandusega riiki – Brasiiliat, Venemaad, Indiat ja Hiinat), meil oleks vaid ühtlane vaesus.

Tundub, et rahvusvaheliste suhete maastiku kujundajana on majanduskriisid omandanud suurte sõdade rolli.

Nobeli majanduspreemia laureaat Michael Spence kirjeldab ajaloolist muutust kasvunumbrites järgmiselt: enne aastat 1750 maailma majandus praktiliselt ei kasvanud. Aastail 1750–1950 kasvasid majanduslikult vaid lääneriigid. 1950. aastast alates hakkasid teised riigid lääneriike kinni püüdma. Selle taustal oli maailmakaubanduse vabanemine (GATT ja WTO), turumajanduse levik ja sotsialismi kokkuvarisemine. Spence’i hinnangul jõuab muu maailm lääneriikide tasemele 2050. aastaks².

Milline oli aga 9/11 terrorirünnakute mõju praegusele majanduskriisile? Vastus on ühene: selle tulemusel jätkasid lääneriikide keskpangad liiga kaua oma pehmet rahanduspoliitikat. Terrorirünnakute toimumiseta oleksid keskpangad ilmselt hakanud oma rahanduspoliitikat varem karmistama. Märke selle kohta oli aastal 2001 juba õhus. Terrorirünnakute järel tehti aga rahanduspoliitikas kiiresti järeleandmisi, et maailmamajandus ei langeks majandussurutisse. See oli keskpankade poolt mõistetav reaktsioon, paraku aga viis majandusmullide suurenemiseni ja majanduse vajaliku korrigeerimise edasilükkamiseni. Kui Lehmani pankroti järel korrigeerimine lõpuks algas, oli see oma ulatuse poolest ajalooliselt võimas.

Joseph Schumpeter kirjutas eelmise aastasaja alguses kapitalismile omasest loovast hävingust. Praegune majanduskriis viitab sellele, et loov häving ei piirdu üksnes mikromajandusega (ehk ettevõtete tegevusega), vaid see kujundab ka riikidevahelisi suhteid. Riigid, mis on oma majanduse arengusse panustanud, on edukad. Need riigid, kellel on märkimisväärne võlakoormus, kaotavad aga oma mõjuvõimu. Näiteks Euroopa Liidus tähendab see seda, et integratsiooni suuna määravad tulevikus need riigid, kelle majandus on heal järjel. Saksa olulisus suureneb, kuid kasvab ka nende väikeste ja kesksuurte riikide (nagu Eesti ja Rootsi) mõjujõud, kes on oma majandust ratsionaalselt arendanud. Kui külma sõja perioodil võis väikeriik tegutseda endast suuremate riikide kategoorias viljeledes tarka välispoliitikat, siis tuleviku Euroopas võivad väikeriigid laiendada oma mõjuvõimu, arendades läbimõeldud majanduspoliitikat.

Kas peaksime olema majanduskriisidele tänulikud?

Praegune majanduskriis on vallandanud suure hulga erinevaid emotsionaalseid reaktsioone. Vaid mõni üksik näeb majanduskriisis midagi positiivset. Võib-olla me siiski peaksime olema tänulikud… Kui üleilmne majanduskriis on tulnud rahvusvahelise korra vägivaldse kujundajana sõdade asemele, on meil põhjust suhtuda majanduskriisi pisut positiivsemalt, kui oleme sellest seni harjunud mõtlema. Ehkki pankrotid ja maksude tõstmised on ebameeldivad, ei ole need siiski võrreldavad lahingute ja verevalamisega.  

Milline on sõdade ja majanduskriiside omavaheline suhe? Kas majanduskriisid on tõesti asendamas sõdu muutuste läbiviijatena? Lõplikku tõde me ei tea, kuid arengud tunduvad kulgevat selles suunas. Samal ajal, kui majanduskriiside arv ja intensiivsus on kasvanud, on sõdade arv ja intensiivsus kahanenud. Langustendents puudutab nii riikidevahelisi sõdu kui ka riikide sisekonflikte. Ka terrorismirünnakute ohvrite arv on viimaste aastakümnete jooksul vähenenud. Christopher Fettweis on jõudnud järeldusele, et „tänaseks on pea iga mõõdupuu järgi maailm palju rahulikum paik, kui ta on kunagi kirjutatud ajaloo jooksul enne olnud („by virtually all measures, the world is a far more peaceful place than it has been at any time in recorded history”)³.

Sõdade arvu vähenemine on inimkonna märkimisväärne saavutus. Sellele lisab väärtust tõik, et samal ajal on aset leidnud olulised poliitilised, majanduslikud ja sotsiaalsed muutused. Nõukogude Liidu lagunemine ja Ida- ja Lääne-Saksamaa ühendamine toimusid rahumeelselt, ka Hiina esiletõus on olnud rahulik. Ajaloost on raske leida näiteid sama märkimisväärsete muutuste kohta riikide võimusuhetes, millega ei oleks kaasnenud sõda. 

Millega seletada sõdade vähenemist? Erinevad koolkonnad on sellele vastanud erinevalt. Reaalpoliitikud leiavad, et sõda on võimalik ennetada, omades toimivat jõudude tasakaalu (balance of power). Teine alternatiiv on see, et tugeva ülemvõimuga riik peab üleval korda ja rahu. Külma sõja lõppemise järgselt oleme näinud nii unipolaarset perioodi (unipolar moment) kui ka uute suurriikide esiletõusu. Uute suurriikide esiletõus ei ole esialgu veel viinud sõdade arvu või intensiivsuse kasvuni. Immanuel Kanti mõttepärandi järgijad leiavad, et demokraatia laienemine vähendab sõdade arvu. Külma sõja järel oleme näinud nii demokraatia levikut kui ka autoritaarse ühiskonnamudeli kasvu. Kuid ka toetus autoritaarsele ühiskonnamudelile ei ole sõdade arvu seni veel suurendanud.

Samal ajal, kui majanduskriiside arv ja intensiivsus on kasvanud, on sõdade arv ja intensiivsus kahanenud.

Kas on võimalik, et üks oluline põhjus sõdade vähenemisel on see, et surve rahvusvahelises korralduses muutusi ellu viia lahendatakse tänapäeval majanduskriiside kaudu? Viimaste aastakümnete areng tundub seda teooriat toetavat. Samas ei saa ka välistada, et majanduskriisid on n-ö sõdade eelsõjad, nagu nad olid 1930ndail. Aga sõdade vähenemisel võib olla ka mõni muu põhjus. Üks tõsiseltvõetav põhjus võib olla just see, et sõjad on asendunud rahvusvahelise elu kujundajana majanduskriisidega.

See ei tähenda, et praeguse majanduskriisi üle peaks eriliselt rõõmustama, küll aga tuleb tunnistada, et kriis jagab maailma võitjateks ja kaotajateks samamoodi kui ilmasõjad omal ajal. Lisaks peame leppima sellega, et võitjad hakkavad kujundama uut rahvusvahelist elukorraldust nii, nagu sõdade võitjad on kasutanud oma võimu nii Teise maailmasõja järel kui ka külma sõja lõppedes.

Praeguse majanduskriisi näol ei ole küsimus üksnes majanduses, vaid kogu rahvusvahelise elu korralduses toimuvates muutustes. Targalt tegutsevad need riigid, kes mõtlevad kriisi ajal sellele, kuidas kindlustada oma mõjujõud kriisijärgses maailmas. Vähem arukalt toimivad riigid triivivad arengutega kaasa. Sellist kaasaloksumist aga väiksed riigid endale lubada ei saa.

Soome keelest tõlkinud Kristel Engman