Põlata või imetleda koroonapoliitikat Rootsis?

Saatuse tahtel elasin koos rootslastega läbi COVID-19 kõrghetke Rootsis. Göteborgis kogetu panin päev päeva kõrval kirja. Neljakümmet päeva kajastav koroonapäevik muutus kaante vahel raamatuks „Kroon kuningriigis. Eestlase märkmed pandeemia ajal Rootsis“, Ühinenud Ajakirjad, 2020. Täna, kolm kuud hiljem, on igati õigustatud küsimus, mida rootslased tegid õigesti ja mida valesti. Kas maailmal on ülepea midagi Rootsi kogemusest õppida?

Vastuvoolu

Märtsi keskel panid Euroopa riigid üksteise järel oma piirid kinni. Varsti olid lukus peaaegu kõik maailma riigid mandrist olenemata. Valitsused surusid üksteise järel oma kodanikud kodudesse. Liikumisvabadus vähenes vastavalt olukorra tõsidusele. Isikute vaba liikumine kui üks Euroopa Liidu põhivabadusi oli pandud ühise arusaamise järgi liikmesriikide valitsuste poolt kalevi alla. Itaalias, Hispaanias, Prantsusmaal ja peagi ka Ühendkuningriigis pidid inimesed püsima väga karmide reeglite järgi oma nelja seina vahel. Rahvusvahelised telekanalid näitasid dramaatilises võtmes pandeemia arengut maailmas.

Rootsi erinevates piirkondades erines linnapilt kogu ülejäänud maailma linnadest. Elu käis nagu varem. Tõsi, kui märtsis oli rõõmsameelseid pensionäre tänavail ja kaubanduskeskustes päris palju, siis aprilli teisel poolel oli neid siiski märksa vähem. Tõsiasi, et eakamad on koroona poolt kordi haavatavamad, sundis vanemad rootslased vabatahtlikku eneseisolatsiooni.

Näomaskid ei andnud tooni ei märtsis ega ka edaspidistel kuudel. Lahti olid nii jõusaalid, spaad kui ka restoranid. Baaride puhul võis küll oma joogi tellida, aga külg külje kõrval baarileti taga istuda/seista enam ei tohtinud. Parkides võis vabalt jalutada ja soovi korral takistamatult pingil istuda ning soojemate ilmade saabudes ka piknikku pidada.

Märtsis kehtinud 500 inimese kogunemise piirnormi muutis valitsus Riksdagi (Rootsi parlament – toim) heakskiidul aprilli alguses kümme korda väiksemaks. 50 inimese piir kehtib tänaseni. Kinod sulgesid märtsis oma uksed ja veel juuli keskel polnud märke, et nad nad need taas avavad. Lahti jäid kuni suvevaheajani nii lasteaiad kui ka põhikoolid. Gümnasistid ja üliõpilased osalesid õppetöös interneti vahendusel nagu Eestis.

Ikka ja jälle esitatud küsimusele, miks koolid jätkasid õppetööd, on tegelikult väga lihtne vastus. Rootsis kehtib seadus, mille järgi kuni 12-aastased lapsed ei tohi ilma järelevalveta üksi kodus viibida.

Ikka ja jälle esitatud küsimusele, miks koolid jätkasid õppetööd, on tegelikult väga lihtne vastus. Rootsis kehtib seadus, mille järgi kuni 12-aastased lapsed ei tohi ilma järelevalveta üksi kodus viibida. Ehk teisisõnu – kuivõrd lockdown’i otsustas iga ettevõtte juhtkond eraldi, siis  üldreeglina jätkasid ettevõtted ja asutused oma tööd. Lapsevanemad pidid tööl käima ja lapsi ei tohtinud koju omapäi jätta. Arusaadavatel põhjustel muud varianti polnudki, kui et põhikool jätkas tegevust. Pealegi näitas statistika, et noorte hulgas pole koroona fataalne. Nagu võib ka nende keskealiste vanemate põlvkond natuke kergemalt hingata. Vanavanematega on lugu tõsisem.

Vanaemad või majandus?

Palju kuuldud küsimus on oma olemuselt küüniline, et mitte öelda küündimatu. Kui mõelda Rootsi sotsiaalhoolekandele ja üldiselt sotsiaalpoliitikale, siis usutavasti tahaks igaüks meist hea meelega pidada rootslase moodi pensionipõlve. Nagu igal pool maailmas jäädi hiljaks vanadekodude turvamisega, nii juhtus see ka Rootsis. Pandeemia kõrgajal paraku ei pandud rõhku testimisele. Sarnaselt muu Euroopaga sai koroonaviirus takistamatult Rootsi vanadekodusse sisse omaenda töötaja kujul.

Kui vanainimene elas üksi ja teda käis regulaarselt passimas kohaliku võimu poolt tööle võetud inimene, võis viirus eakat tabada kodus. Rootsi meedia võttis vanurite koroonasse nakatumise teema aprillis üles täie teravusega. Fakte ilustamata selgus, et kohalikel võimudel nappis töötajaid ja vastu võeti vaat et iga tänavalt sisse astunud ja selleks soovi avaldanud inimene.

Samamoodi nagu teistes riikides, tegi vikatimees Rootsi vanurite hulgas põhjaliku laastamistöö. Nii oli vanemate kui 60-aastaste hulgas surmasid võrreldes eelmise aasta sama ajaga veerandi võrra rohkem, aga vanemate kui 80-aastaste hulgas täheldati surmasid 50 protsenti rohkem kui möödunud aastal samadel kuudel. Rootsi koroonasurmadest pooled on seotud vanadekodudega.

Kui Rootsit võrrelda Euroopa teiste riikidega, siis statistika järgi pooleteise kuu vältel (märts-aprill 2020) kasvas Ühendkuningriigis surmade arv 67 protsenti, Hispaanias 60 protsenti, Belgias ja Madalmaades 50 protsenti, Itaalias 49 protsenti, Prantsusmaal 44 protsenti. Rootsi on 27 protsendiga seitsmendal kohal. Oma Skandinaavia naabritest on aga Põhjala suurim riik igas mõttes koroonasurmade poolest pikalt ees.

Fakti pühaks pidades tuleb tunnistada, et Rootsi lähiajaloo kõige surmarohkem kuu pole sugugi mitte 2020. aasta aprill, vaid nendeks kuudeks olid 1993. aasta detsember ja 2000. aasta jaanuar, mil gripi tagajärjel suri tuhandeid rootslasi. Surmade üle arvepidamine ei kangastunud Rootsi telekanalites nii nagu CNNis, kes muutis televaatajatele maailma ja USA vastavad näitajad oma saadetes kohustuslikuks visuaaliks ekraani paremas nurgas.

Mis puudutab majandust, siis Rootsi valitsus ei teinud ettekirjutusi, mida ettevõtjad tegema peavad. Meediaettevõtted said reklaamist laekumata jäänud raha riigilt. Väikeettevõtjatele oli ette nähtud korralik toetus. Näiteks juuksurisalongi omanikele kehtis soovitus oma töötajaid tööl hoida 40 protsenti ajast, riik maksis juuksurile ülejäänud osa töötasust, täpsemalt 57 protsenti. Ühtekokku tööl käimine muidugi vähenes. Göteborgis näiteks saatis Volvo oma paarkümmend tuhat töötajat sundpuhkusele.

Valitsus kammitsetud

Rootsi on tunnistanud, et tehti ka vigu. Neist võib-olla suurim oli karjaimmuunsuse põhimõttesse klammerdumine. Nii endine peaepidemioloog Johan Giesecke kui ka COVID-19 poliitika sisuline juht Rootsi peaepidemioloog Anders Tegnell eitasid taolist eesmärki. Ent kuigi eales ei öeldud Rootsis avalikult välja, et eesmärk on karjaimmuunsuse saavutamine, siis ometi toodi alatasa mängu arv, mis väljendas karjaimmuunsust. Nii näiteks oli mai alguses Suur-Stockholmi piirkonna 2,4 miljonist elanikust immuunsuse saavutanud 20–25 protsenti elanikest. Lootus oli suurendada seda näitajat juuni keskpaigaks viiekümne protsendini. Statistika selle soovunelma täitumist ei kinnita.

Oma raamatus kirjutan, et ajakirjanikud ja poliitikud said pandeemia ajal tuult tiibadesse. Eriline aeg andis erilise võimaluse. Meedia asi oli nõrkemiseni kajastada koroonalahinguid. Tekitada kangelasi. Olla eesliinil. Samavõrd said poliitikud üles näidata hoolimist ühelt poolt ja halastamatut võitlust nähtamatu vaenlasega teisalt. Riigimehelikult suruda kodanikud nelja seina vahele.

Põhjus, miks Rootsi valitsus ei saanud võtta plusspunkte sarnaselt teiste valitsustega üle maailma, on tegelikult lihtne. Rootsi Kuningriigi mitu aastasada vana põhiseadus pandeemiat kui sellist ette ei näe. Rootsis pole rahuajal võimalik Eesti moodi eriolukorda välja kuulutada. Ehk teisisõnu – Rootsi valitsusel puudub rahuajal mandaat inimeste liikumisvabadust piirata.

Vähe sellest. Rootsi valitsemine põhineb administratiivsel dualismil. Erinevad ametkonnad paiknevad väljaspool ministeeriumi valitsemisala ja neil on vabadus oma tegevust kujundada sõltumata ministeeriumide tahtest. Nii oli ja on Rootsi Tervishoiuametil (Folkhälsomyndigheten) pandeemia olukorras suurem sõnaõigus kui valitsusel.

Vormiliselt ei pea valitsus järgima terviseameti näpunäiteid, aga tegelikult ei jää valitsusel muud üle, kui taltsalt tervishoiuameti nõuandeid täita. Nõnda siis püüdsidki rootslased lennult peaepidemioloog Anders Tegnelli iga sõna, peaminister Stefan Löfven oli pandeemia kõrghetkel teisejärguline tegelane. Korra näidati televiisoris ka kuningas Carl XVI Gustafit, kes palus rootslastel ülestõusmispühadel seekord kodus püsida ja kirikusse mitte minna.

Kolmas valitsust takistav asjaolu peitub kohalikus võimus. Kommunalt självstyre ehk kohalikud omavalitsused mängivad valdades suurt rolli. Samamoodi on regioonid nagu riik riigis. Tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandeasutused alluvad maakonna võimudele (landstingen). Lühidalt, valitsuse käed jäävad lühikeseks, et käsutada Stockholmist kohalikku võimu Lääne- või Lõuna-Rootsis.

Valitsuse võimuses oli COVID-19 ajal teha üleskutseid. Pandeemia ajal sai valitsus juhtida inimeste tähelepanu kätepesule ja vahemaa hoidmisele. Kogunemist avalikus ruumis võis valitsus reguleerida. Seda ka tehti: aprilli algusest tänaseni kehtib kogunemisnõue maksimaalselt 50 inimest.

Eespool kirjutasin, et selleks, et restoranides inimeste arvu vähendada ja laudade vahemaad pikendada, pidi valitsus saama mandaadi Riksdagilt. Samas oli siseminister sunnitud tõdema, et valitsuse asi pole restorane kontrollida ja kinni panna. Iga landstingen otsustab ise, kui ranged nõuded vastavas maakonnas kehtestatakse. Massilist restoranide sulgemist Rootsis ei toimunud, aga üksikud söögikohad pidid siiski siin ja seal mõnda aega uksed kinni hoidma.

Usaldus

Teistele Euroopa riikidele on õpetlik tegelikult veel üks aspekt. Rootslased nimelt usaldavad enda poolt valitud poliitikuid. Rootslaste valimisaktiivsus on võrreldav üksnes belglastega. Viimaste puhul on osalus eriti kõrge sellepärast, et tegemist pole mitte sedavõrd valimisvabaduse kui kohustusega valimistel osaleda. Rootslased käivad aga valimas vabast tahtest ja nende valimisaktiivsus on kõrgeim Euroopa Liidus kui mitte üks kõrgemaid läänemaailmas üldse.

Küsimusele, kas ta pigem usaldab teist inimest, vastab 67 protsenti rootslastest jaatavalt. Ei ole kursis viimaste andmetega, kuidas eestlane sellele usaldust uurivale küsimusele täpselt vastab. Millegipärast arvan, et pigemini ameeriklaste kombel, kellest vaid 30 protsenti usaldab kaaskodanikku.

Rootsi hing on aga teatud mõttes haavatud. Rootslasteni on jõudnud teadmine, et maailm ei saa neist aru. Okka on südamesse jätnud eriti Põhjala naabrite käitumine.

Rootsi valitsus selgitas oma kodanikele, miks Rootsi käitub pandeemia olukorras nii, nagu ta seda erinevalt muust maailmast teeb. Asustushõredus 25 inimest ruutkilomeetril tähendab väiksemat kokkupuutumist kaaskodanikega. Ühe inimesega leibkondi on Rootsis võrreldes ülejäänud OECD riikidega kõige rohkem, ühe inimesega majapidamised moodustavad  57 protsenti Rootsi majapidamistest. Tähtsal kohal on ka tõik, et koroona mõttes riski omavat kroonilist haigust diabeeti põeb suhteliselt väike arv rootslasi (6,9 protsenti). Ka ülekaaluliste arv 13 protsenti elanikkonnast peaks uuringute järgi vähendama COVID-19 fataalsust.

Valitsuse soovituse järgi käitudes käis rootslane vähem väljas söömas ja vähendas ühistranspordi kasutamist. SAS lõpetas peaaegu täielikult lendamise. Stockholmist lendas SAS aprillis-mais ainult Gotlandile Visbysse ja Põhja- Rootsi Umeåsse. Pealinna ja suuruselt teise linna Göteborgi vahel lennuvõimalus puudus. Juuni alguses toimus Göteborgi lennujaamast vaid kolm lendu päevas, kusjuures mitte ükski neist polnud SASiga seotud siselend. Juuli lõpus oli lendude arv Landvetterist (Göteborgi lennujaam – toim) kasvanud tosinani, kolm SASi lendu viis reisija ka riigi pealinna.

Välisministeerium on soovitanud inimestel reisimisega mitte kiirustada. Otseselt pole välja öeldud, et Rootsi Kuningriigi alamad pole välismaal oodatud. Mõistusega saavad rootslased aru, et koroonaaja liikumisvabaduse eest tuleb maksta. Rootsi hing on aga teatud mõttes haavatud. Rootslasteni on jõudnud teadmine, et maailm ei saa neist aru. Okka on südamesse jätnud eriti Põhjala naabrite käitumine. Kõik taanlased võivad vabalt üle kuulsa Öresundi silla Rootsi reisida, aga vastupidi saab vaid siis, kui oled sisse kirjutatud Skåne või Hallandi maakonda.

Esmakordselt tunnevad inimesed, et rootslane olla polegi „uhke ja hää“. Mõned diplomaadid on praegust olukorda nimetanud lausa Rootsi identiteedikriisiks. Usaldus valitsuse vastu pole samas kõikuma löönud. Sellest hoolimata loodi juunis sõltumatu uurimiskomisjon, kelle kätes on lõpliku hinnangu andmine COVID-19 ohjeldamisele Rootsis.

Last, but not least. Rootsi pika ajalooga põhiseadus seadis valitsusele ühelt poolt piirangud, aga teisalt tuleb siiski meenutada tõsiasja, et Rootsi on üks väheseid riike, kus rohkem kui kaks sajandit pole toimunud sõda. Pikk rahuaeg ei pruugi rootslastele erinevalt oma naabritest täiel määral anda võimalust lõpuni mõista, mis võiks ohustada Rootsi ühiskonda.

Lihavõtete ajal SVTle intervjuu andnud pastor Camilla Lifi sõnutsi oleme küll haavatud, aga see pole esimest korda inimkonna ajaloos. Rootslastel ei jää muud üle, kui see aeg üle elada. Huvi meditsiiniõe elukutset omandada on Rootsi Kuningriigis sel suvel gümnaasiumi lõpetanud noorte hulgas kolmandiku võrra suurem kui eelmisel aastal.