Põhjala-Balti piirkond tuleviku ennustamatuse taustal
Tüse sammas keset räsivaid välismõjusid. Vaade Kaug-Põhjast.
Islandi endine rahandusminister ja välis- ja väliskaubandusminister
Põhjala-Balti (8+3) piirkonna väljavaated on praegu radikaalselt teistsugused kui möödunud sajandi 80. aastate lõpul ja 90. aastatel. Peamiselt on see tingitud välistest jõududest, mis on pidevas muutumises, mitte niivõrd tõsisematest sisemistest probleemidest. Vaatleme neid lähemalt.
Kui ma olin asjaga isiklikult seotud, püüdes 1980. aastate lõpul ja 1990. aastate algul saavutada toetust Balti riikide iseseisvuse taastamisele, pesitses enamikus meist tubli annus optimismi tuleviku suhtes. Meie optimismi alus osutus aga illusoorseks.
Revanšistlik Venemaa
Ma uskusin, et nõukogudejärgne Venemaa suudab muutuda mingilaadseks demokraatiaks. Hoolimata traumaatilisest üleminekust tsentraliseeritud riiklikult majanduselt turumajandusepõhisele majandusele lootsime, et viimaks jääb seal püsima teatav demokraatlik valitsemisviis. See oleks muu hulgas tähendanud sõltumatut kohtusüsteemi, vaba ajakirjandust, sõnaga õigusriiki. Seetõttu lootsime ka, et Venemaast saab „normaalne” riik, see tähendab riik, mis suudab naabritega koostööd teha, mitte ei kujuta alatist ohtu nende suveräänsusele.
Kõik need lootused on tühja jooksnud. Venemaa eesotsas Vladimir Putini ja tema võimuklikiga on naasnud riigis niigi sügavalt juurdunud autoritaarsuse juurde. Venemaa ei ole mitte demokraatlik, vaid plutokraatlik riik. Vaba ajakirjanduse asemel orkestreerib riik allutatud ajakirjanduse kaudu oma propagandat. Kohtusüsteem on rangelt allutatud kõikvõimsale riigile.
Kõik need lootused on tühja jooksnud. Venemaa eesotsas Vladimir Putini ja tema võimuklikiga on naasnud riigis niigi sügavalt juurdunud autoritaarsuse juurde. Venemaa ei ole mitte demokraatlik, vaid plutokraatlik riik.
Majanduslikust nõrkusest hoolimata on valitsus suunanud ebaproportsionaalselt suure osa piiratud vahenditest sõjalise jõu ülesehitamisele. Impeeriumiunelmad on tagasi. Erastamine à la Rus osutus „sajandi varguseks”, kui kasutada Kanada välisministri meeldesööbivaid sõnu. Välispoliitika on revanšistlik. Eesmärk on taastada impeeriumi „mõjusfäär”. Venemaa ei kavatse sallida Ukrainat tõeliselt suveräänse riigina. Kremli võimurid teavad, et ilma Ukrainata ei suuda Venemaa impeeriumi taastada. Balti riigid on jäänud pideva surve alla. Vene etnilise vähemuse suur osakaal Lätis ja Eestis muudab isegi otsese sekkumise nende riikide siseasjadesse lakkamatuks ohuks.
Seni on oligarhid Lääne sanktsioone trotsinud. Küsitav on lääneriikide juhtide poliitiline tahe säilitada sanktsioone pikemat aega.
Ennustamatu Ameerika
Alates Teisest maailmasõjast garanteerisid Ühendriigid kogu külma sõja ajal NATO vahendusel Euroopa julgeoleku. Praegu on selle Lääne julgeoleku põhialuse kahtluse alla seadnud lausa Ühendriikide president isiklikult. Seda ei oleks 1990. aastatel osanud keegi ette näha. Kui Donald Trumpi fenomen osutub millekski muuks kui hetkeliseks hullumeelsuspuhanguks, siis on rahvusvahelistes suhetes oodata järsku, epohhiloovat murrangut. Praegu on Valges Majas võimul korrumpeerunud ärimees, kes tunneb end mugavamalt Vene oligarhide või Araabia naftašeikide kui demokraatlikult valitud riigijuhtide seltskonnas. Tuleb muidugi möönda, et presidendi poliitilised avaldused varieeruvad päevast päeva ja isegi tunnist tundi, nii et ühel päeval on NATO iganenud nähtus, teisel päeval enam mitte. Nii või teisiti, tulevik on ennustamatu.
Kuid vähemalt on president järjekindlalt keeldunud kinnitamast USA vankumatut toetust artiklile 5 – Lääne kaitsealliansi kollektiivse julgeoleku garantiile. See mitte ainult ei tugevda Kremli positsioone praegustes võimumängudes Ida-Euroopas, vaid sunnib kestmise korral ka Euroopa Liidu juhte üle vaatama Euroopa julgeoleku põhialuseid. Kuidas ka ei vaata, see ei ole mitte väike asi. Kas ei mõjuta see ka Rootsi ja Soome traditsioonilist neutraliteedi- ja mitteühinemispoliitikat? Kas Balti ja Ida-Euroopa liidrid on sunnitud nõudma selgemat Euroopa ühist kaitse- ja julgeolekupoliitikat?
Eurotsooni skleroos
1990. aastate algul olid Kesk- ja Ida-Euroopa vastselt iseseisvuse saanud riikide juhid poliitilistest vaadetest hoolimata Euroopa Liidu ja NATO liikmestaatuse taotlemisel ühtsed. Esmane mure oli julgeolek Euro-Atlandi alliansi raames. NATO tähendas kõva julgeolekut. Euroopa Liit tähendas pikaajalist õitsengut. Nüüd on mõlemad eeldused kahtluse alla seatud: NATO seepärast, et USA antud põhigarantii on tühistamise veerel, ilma et EL midagi veel asemele pakuks, Euroopa Liit aga suutmatuse tõttu tegelda otsustavalt 2008. aasta finantskriisi tagajärgedega.
Kui Donald Trumpi fenomen osutub millekski muuks kui hetkeliseks hullumeelsuspuhanguks, siis on rahvusvahelistes suhetes oodata järsku, epohhiloovat murrangut.
Selgus, et Euroopa rahaliit ei ole mitte Euroopa lõimumisprotsessi järgmine samm, vaid lagunemist soodustav jõud. Kriis tõi ilmsiks rahaliidu tõsised struktuursed puudujäägid, mida ei ole seniajani parandatud.1 Kasinuspoliitika, mida Saksamaa surus peale nõrgematele liikmesriikidele, osutus kriisi veelgi süvendavaks katastroofiks. Selle eksliku poliitika ohvrid on majandusseisaku ja ühiskonna lõhenemise tõttu kaotanud terve kümnendi.
Eurotsooni ääreala riikide nukrad majanduslikud saavutused ei ole võrreldavadki Islandi kiire ja toeka taastumisega: Island kannatas samuti laastava kriisi käes, kuid loobus ELi laadis kasinuspoliitikast eelarvelise stimuleerimise kasuks ja seda saatis korralik edu. Eurotsooni riikide kehvad majandustulemused ja sellest johtuvad rängad ühiskondlikud tagajärjed on õõnestanud usku Euroopa Liidu tulevikku nii liikmesriikides kui ka väljaspool liitu. Islandi puhul on ülekaalukas toetus ELi kuulumisele vahetult pärast kriisi nüüdseks täielikult kadunud eelkõige seetõttu, et ELi praegune juhtkond ei ole kuidagi suutnud kriisiga toime tulla.
Niisugune Venemaa revanšismi, Ameerika oportunismi ja eurotsooni lagunemissuundumuste ähvardav kombinatsioon ei tõota Põhjala-Balti piirkonnale tulevikku silmas pidades midagi head.
Põhjala mudel: endiselt kõrguv eeskuju
Eespool öeldu taustal võib see kõlada paradoksaalselt, aga nii see on: Põhjala mudel on endiselt kõigile kõrguv eeskuju. See on isegi vähe öeldud. Tegemist on ainukese eelmise sajandi ideoloogilistest konfliktidest tärganud sotsiaal-majandusliku mudeliga, mis on edukalt teinud läbi üleilmastumise ajajärgu testid. Nõukogude tüüpi kommunism on maamunalt minema pühitud, selle koht on nüüd ajaloo prügikorvis. Piiramatut kapitalismi ehk turufundamentalismi neoliberaalses variandis on suutnud täielikust pankrotist päästa ainult massiivne päästeoperatsioon, mille võttis ette tema igipõline vaenlane riik. Seegi võib olla kõigest ajutine leevendus.
Globaalne finantsmehhanism, mis toimib „osanike väärtuse maksimeerimise” huvides, survestab jätkuvalt reaalmajandust ja koondab jõukuse vähearvulise eliidi taskusse. See süsteem on läbinisti korrumpeerunud ja üdini jätkusuutmatu. Töökohtade massiline kadumine käimasoleva automatiseerimisrevolutsiooni tõttu muudab viimaks finantsrantjeede süsteemi täiesti kõlbmatuks. Pinna all kogub jõudu sügavalt juurdunud sotsiaalne rahulolematus, oodates väljapurskamise hetke, ehkki selle ilmingud on seni väga mitmekesised ja omavahel sobimatud. Ent torm on ilmselgelt tulekul.
Kõigist neist vastutuulepuhangutest hoolimata on Põhjala mudel osutunud üllatavalt vastupidavaks. Üle sajandi vankumatult turuliberalismi voolusängis liikunud The Economist ei ole suutnud kadedust varjata. Peaaegu iga sotsiaal-majandusliku arengu näitaja poolest kuuluvad Põhjala riigid etteotsa. See on üllatav, sest neoliberaalse kriitika kohaselt peaksid kõrged maksud muutma need riigid konkurentsivõimetuks ja viimaks ka tehniliselt mahajäänuks, kus puudub igasugune ettevõtlik vaim. Ent nii see on: majanduskasv, tootlikkus, tehniline innovatsioon, tööhõive (eriti naiste seas), kvaliteetne haridus, sotsiaalne mobiilsus, kvaliteetne tervishoid, sissetulekute võrdsus, taskukohane elamispind, rikkumata elukeskkond, ergas demokraatia – millist aspekti ka ei vaata, ikka on kõik hästi.
Niisugused silmapaistvad saavutused tühistavad hoobilt neoliberaalse kriitika. Faktid lihtsalt kõnelevad enda eest.
Miks teised nii suurepärast arengumudelit ei järgi? Miks meie sõbrad teisel pool Läänemerd ei võta Põhjala mudelit eeskujuks, millega tasakaalustada oma turufundamentalistliku poliitika polariseerivat mõju? Miks Lõuna- ja Ida-Euroopa riigid, kes on kannatanud Saksamaa poolt peale sunnitud laastava kasinuse käes, ei otsi Kopenhaagenist või Stockholmist nõu, kuidas võidelda süsteemse tööpuuduse ning rikaste ja vaeste kasvava lõhega? Hoolimata sotsiaaldemokraatlike parteide edust või ebaedust Põhjala riikides on see kõige ilmekam näide, milline näeb välja sotsiaaldemokraatia praktikas. Mujal Euroopas see nii ei ole. Miks?
Kas Põhjala lääneserv on langenud kliimamuutuste ohvriks?
Põhjala koostöö, kui haarata siia ka selle lääneserv, hõlmab hiiglaslikku ala. Gröönimaa annab juba vaat et mandri mõõdu välja ning põhjapoolsetel meredel jagub avarust rohkelt. Kuid elanikkond on isegi kokku napp ning meid koos hoidvad niidid ei pruugi olla tugevad ega selgelt nähtavad. Kas näiteks gröönimaalaste ja islandlaste vahel on kultuurisidemeid? Silmaga näha neid igatahes pole. Kas Island, kus jätkuvalt kõneldakse meie ühist viikingiaegset keelt, on samuti osaline Põhjala ühtses mudelis? Katastroofilisi tagajärgi kaasa toonud neoliberaalsete eksperimentide laboriks muudetud Island alles taastub sellest valulikust kogemusest.
Ehkki me taastusime kiiresti 2008. aasta finantskrahhist, tugines taastumine ikka sellelesamale hädaohtlikule vundamendile ning kõige taga seisnud probleemid jäid lahendamata. Meie heaoluriik on varemetes ja füüsiline taristu ei ole suutnud kuidagi toime tulla maad üle ujutavate turistide buumiga. Eksperimendi jätkamine maailma väikseimal sõltumatu vääringuga alal oleks lihtsalt liiga riskantne. On selgunud, et meie äriklass on üllatavalt korrumpeerunud, peites oma vara maksuparadiisidesse, et mitte tasuda oma jõukusele vastavat osa maksumaksjana. See ei kõla just Põhjala heaoluriigi moodi.
Järgneva mõne aastakümne jooksul panevad põhjalikud kliimamuutused meid koos hoidvad ebakindlad sidemed tõsiselt proovile. Jää sulamine mitte ainult ei anna maailmale ligipääsu uutele maavaradele, vaid avab ka ulatuslikuks kasutamiseks põhjapoolse meretee, mis ühendab Atlandi ookeani äärseid riike Vaikse ookeani äärsete esile kerkivate jõududega. Kas Gröönimaa tilluke elanikkond suudab saavutada kontrolli rahas suplevate hargmaiste ettevõtete üle, mis ihkavad osa saada sealsetest loodusvaradest? Kas Islandist saab transpordikeskus, Kaug-Põhja uus Rotterdam, läbi mille kulgeb suures mahus kaupa maailma „uuest töökojast” ehk Hiinast ja Kagu-Aasiast Ameerikasse ja Euroopasse? Selle määrab kindlaks raha. Kas see toob tasapisi kaasa Hiina (ja võib-olla Venemaa) mõju otsustava kasvu seni põhjamaiseks peetud piirkonnas?
Mis saab Euroopa Liidust?
Ükski viimati käsitletud maadest – Gröönimaa, Island, Fääri saared ja Norra – ei ole Euroopa Liidu liige. Kui pidada silmas ELi võimetust lahendada enda tõsist sisemist kriisi, pole usutav, et ükski neist seda ka lähemal ajal taotleks. See tähendab, et Euroopa Liidul puudub isegi koht Arktika Nõukogu laua taga, kui mitte arvestada Rootsi või Soome esindajat. Aga kuidas on lood Kaug-Põhja julgeolekuga? Ühendriigid viisid oma mereväe 2006. aastal Islandilt sootuks minema, ettekäändeks muutunud olud ja Venemaa osalemine rahupartnerluses.
Hiina osaleb juba aktiivselt Arktikat puudutavate nõukogude töös ja investeerib jõuliselt piirkonna teaduslikku uurimisse. Taevaalune riik on olnud tuntud kaugele tulevikku suunatud mõtlemise poolest. Nii et taas tuleb tõdeda, et kõik on muutumises.
Norra ja Island (ühes Liechtensteiniga) hoiavad endiselt üleval Euroopa Vabakaubanduse Assotsiatsiooni EFTA. Nende suhteid Euroopa Liiduga korraldab 1994. aastast pärit Euroopa majanduspiirkonna leping. Mõlemad on rikkad riigid, kelle majanduse aluseks on loodusvarad. See seletab, miks Norra ütles kahel korral ELi kuulumisele „ei”, ja see seletab ka seda, miks Island vaevalt niipea oma taotlust uuesti esitab.
Põhjala mudel on endiselt kõigile kõrguv eeskuju. See on isegi vähe öeldud. Tegemist on ainukese eelmise sajandi ideoloogilistest konfliktidest tärganud sotsiaal-majandusliku mudeliga, mis on edukalt teinud läbi üleilmastumise ajajärgu testid.
Euroopa majanduspiirkond tagab mõlemale riigile täieliku ligipääsu Euroopa siseturule, sidumata neid aga näiteks ühemõtteliselt katastrofaalse ühise kalanduspoliitika taagaga või Euroopa rahanduspoliitikaga, mis Saksamaa survel on juba struktuurselt mõistetud hukule. See tähendab, et neil kahel riigil puudub surve leida ELiga veel mingit kokkulepet suhete korraldamiseks, ehkki nemadki tunnevad mõnevõrra suveräänsuse riivamist, kui saavad näiteks siseturu toimimist reguleerivaid otsuseid ja määrusi faksi kaudu.
Brexiti prohmakas ja tulevik
Et Briti poliitika on igasuguse kontrolli alt väljunud, eriti pärast seda, kui proua May ei ole suutnud kuidagi Brexiti-järgsetel kõnelustel ELiga enda positsiooni tugevdada, on Euroopa majandusruumi lepingut hakatud jälle kujutama viimase kaitseventiilina, mis suudab kindlustada Ühendkuningriigi tohutute kaubandushuvide kaitse ELis. Kui see nii läheb, näitab see ilmekalt, mil määral on Westminsteri valitsus kaotanud Brexiti järel igasuguse kontrolli sündmuste käigu üle. Samuti tähendaks see täielikku kannapööret väljakuulutatud poliitikas. Vahetult pärast Brexitit tõrjus Briti valitsus mõtte EFTA liikmestaatusest, sest nii suurele riigile nagu Ühendkuningriik olevat juba mõte suveräänsuse loovutamisest täiesti vastuvõetamatu. Samuti tähendanuks see brittide jätkuvat panustamist ELi eelarvesse ning inimeste vaba liikumise õiguse ja riigivälise jurisdiktsiooni (EFTA kohus) tunnustamist.
Kui EFTAle enam alternatiivi ei nähta, annab see tunnistust, kui viletsalt on Briti toorid osanud Brexitiga toime tulla. Teiselt poolt oleks kuulumine EFTA ridadesse ja ligipääs ELi siseturule Euroopa majandusruumi kaudu igati mõistlik sõltumatule Šotimaale, kui Ühendkuningriik peaks Brexiti järel lagunema hakkama. See ei olegi nii utoopiline väljavaade, kui praegu võib tunduda. Lõppeks hääletas Šotimaa ju EList lahkumise vastu ning sealne valitsus taotleb igati Šotimaa õigust säilitada ligipääs siseturule. See oleks tõepoolest viimaste aastate suurima poliitilise prohmaka – Brexiti – äärmiselt huvipakkuv tagajärg.
Milline on siis Põhjala koostöö tulevik?
Põhjala mudeli vastupidavus näitab selle tugevust. Kesised sidemed, mis seovad näiteks Põhjala lääneserva Skandinaavia südamaaga, eriti veel eesootavate suurte muutuste ajajärgul, osutavad selle nõrkusele. Sisemine jagunemine ühelt poolt eurotsooni tuumikliikmeteks ja teiselt poolt selle pooleldi vastu tahtmist liikmeteks ja väljajääjateks paistab välistavat ühise tee võimaluse tulevikus. Väliste tegurite – Venemaa revanšistlik poliitika, USA ennustamatu oportunismi, endiselt lahendamata eurotsooni kriisi tõmblused – domineerimine viitab selgelt ebakindlale tulevikule, milles suurim oht valitseb just julgeolekumõõtmes.
Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane
Kui maailmal on probleem, kas Põhjamaadel on lahendus?
Kui vaadata Jón Baldwin Hannibalssoni teksti Põhjamaade välispoliitilise strateegia sissejuhatusena, mis on mõeldud sõnastama probleemi, visandama lahendust ja muutma sellega poliitilisi jõujooni, on tekstil potentsiaalil. Strateegiat võib näha jõujoonte muutimise kunstina (nagu Lawrence Freedman „Strateegias“ seda teeb), ja see tekst tahab teha strateegiat: muuta jõudude vahekorda, tuua Põhjamaad tegurina rehkendusse sisse, pealegi olulise tegurina, millest võib sõltuda rehkenduse edu. Tekst ütleb, et maailmal on probleem, ja Põhjamaadel on lahendus.
See arusaam, et maailmal on probleem, Põhjamaadel on lahendus, on mõistlik lähenemine rahvusvaheliste jõujoonte muutmiseks, millest tõusvat tulu vähemalt Põhjamaade endi jaoks võib perspektiivis näha. Sellel arusaamal on aga kaks nõrkust: see põhineb eeldustel, et maailmal on ühtne arusaam, et tegu on probleemiga, ja et see probleem on selline, nagu loos kirjeldatud. Paraku on üsna vähe eeldusi, mida rahvusvaheliselt jagatakse.
Kui eraldaksime sellest võrrandist hetkeks Venemaa, on teiste mainitud – Ühendriikide ja ELi riikide – näol tegu demokraatlike riikidega, mille kodanikud teevad oma otsused ise. Selle arusaama kahtluse alla seadmine nihutaks demokraatia alustalasid enam kui praegu ruumi lahata, mis tähendab, et vähemalt selles arutelus tuleks aluseks võtta, et probleemini on jõutud nende riikide kodanike endi otsuste kaudu – ja mis seega ei pruugi kõigi jaoks olla nähtud probleemina.
Juba ainuüksi Ühendriikides on vaatenurk probleemile üsna mitmene – ehkki toetus Donald Trumpile on võrreldes valmiseelse ajaga oluliselt vähenenud, ei ole kuhugi kadunud need, kes peavad varem sõlmitud rahvusvahelisi leppeid Ühendriike kahjustavateks.
Sama käib ka Euroopa kohta. Brexit võis saada teoks küll osaliselt valede tõttu ja Euroopa äärmusliikumiste esiletõus ning sellega kaasnevad illiberaalsed tendentsid Venemaa toetava käe läbi (soovitan lugeda Anton Šehhovtsovi värsket raamatut „Tango Noir: Russia and the Western Far Right“), kuid ka sel juhul on nii Brexit kui ka liberaalset demokraatat ohustavad sammud kodanike endi tehtud otsuste tulemus.
Mõlemad näited kõnelevad pigem selle kasuks, et loos kirjeldatud olukorra nägemine probleemina ei pruugi olla nii universaalne kui meeldiks arvata.
Just nagu loos toodud probleemi kirjelduse puhul, on ka muudes, vastastikku üksteist puudutavates küsimustes osapoolte arusaam üksteisest möödakäiv. Kui Euroopas küsitakse, mida Venemaa ometi tahab, siis Ühendriikide laual oli Venemaa veel pool aastat tagasi järjekorras kolmas või neljas probleem, Venemaa jaoks on aga Ühendriigid endiselt esimene. Euroopa omakorda jaguneb probleemiasetuselt mitmeks. Põhjamaad paraku ei ole keskne tegur ei esimese, teise ega kolmanda jaoks.
Kuid nagu mainitud, „teil on probleem, meil on lahendus“ on viljakas lähenemine, millel on potentsiaali saada strateegiaks, st muuta rahvusvahelisi jõuvahekordi. Eesti jälg Ühendriikide kaardil oli tagasihoidlik, kuni Ühendriigid seisid silmitsi küber- ja inforünnakutega, mille mõlemaga on Eestil nii kogemusi kui ka oskusi. Eesti oskas seda kasutada: Senatis ja Esindajatekojas toimunud kuulamiste eel, ajal ja järel sai Eesti positsiooni, mida Ühendriikide otsusetegijate juures meil seni ei ole olnud.
Pole mingit põhjust, miks Põhjamaad tervikuna ei võiks teha midagi sarnast. Ehkki probleemi nähakse eri riikides eri nurga alt, on teema kirjeldus, millega seda teha, loos kaudselt pakutud: liberaalsete väärtuste ja lepetest pidamise eest seismine.
Üks Moskva viimase aja inforünnakutes esil olevatest narratiividest on järgmine: rahvusvahelised suhted on kui peatükk „Troonide mängust“, kus ei liitlastel ega lepetel ei ole tähtsust, maailm on karm, püsib vaid tugevama õigusel ja selles karmis maailmas hakkamasaamiseks peab iga mees seisma vaid iseenda huvide eest. Siin on Põhjamaade võimalus: näidata, et Jon Snow ja Samwell Tarly sarnastes on tugevus; et liitlasi peetakse oluliseks ja et lepped kehtivad endiselt.
Viited
- Vt What is Wrong with Europe – and Why Don’t You Fix It?, http://www.jbh.is/default.asp?ID=359. ↩
Seotud artiklid
Kęstutis Budrys: Meie julgeolek nõuab rohkem tähelepanu ja ressursse
Parim aeg selleks, et jõuda lääneriikides kokkuleppele kaitsekulutuste ulatuslikuks ja pikaajaliseks tõstmiseks, oleks olnud eelmine aasta, kui oht oli käegakatsutav. Nüüd on poliitilised prioriteedid nihkunud, mistõttu aastaid hooletusse jäetud lünkade täitmine saab olema keeruline, leidis usutluses Diplomaatiale Kęstutis Budrys, Leedu presidendi vanemnõunik riikliku julgeoleku alal.
Jonatan Vseviov: Sõnad loevad, teod loevad rohkem, aga kõige rohkem loevad tulemused
Pole ühtegi põhjust eeldada, et ajaloo jätkumine 21. sajandil on tingimata vähem keeruline või vähem verine, kui ta oli 20. või 19. sajandil. Globaalse konkurentsiga toime tulemiseks tuleb tugevdada samameelsete riikide ühisrinnet nii põhimõttelistes küsimustes kui ka praktilise poliitika igapäevastes teemades, leiab välisministeeriumi kantsler Jonatan Vseviov.
Geopoliitika hammustab valusalt
Venemaa sissetung Ukrainasse on kaasa toonud Lääne tahte taassünni, kuid ettevaatamatu ja vastutustundetu oleks jätta sõjaga seotud töö pooleli või venima.
Balti riigid loodavad Scholzi valitsuselt sammu edasi kaitses ja tagasi Venemaast
Liidukantsler Olaf Scholzi juhitav Saksamaa valitsus lubab tugevdada Euroopat ja suurendada tema strateegilist suveräänsust, soovides samal ajal jätkata dialoogi Venemaaga. Millised on Baltimaade julgeolekusoovid Scholzi valitsusele ja mida on võimalik reaalselt saavutada?
Alexander Stubb: minu silmis on Balti riigid ja Põhjala üks tervik
Alexander Stubb on vaadanud maailma Soome poliitiku pilguga, kogenud Põhjamaade koostöö eripärasid, kujundanud Euroopa Liidu tulevikku ning on nüüdseks tagasi akadeemilises maailmas. Ta peab end suureks Balti riikide ja Põhjala fänniks, kuid ei poolda Euroopa Liidus piirkonnastumist. Ometi oli just Stubb üks Euroopa Liidu Läänemere strateegia algatajaid.
Põhjamaade koostööd vaevab poliitiline kaalukaotus
Ühised väärtused ja huvid on Põhjamaid koostöösse põiminud enam kui pool sajandit, see on üks vanimaid piirkondliku suhtluse vorme Euroopas. Mitmeid maailmas tuntud edulugusid kogunud koostööd pärsib praegu aga poliitiline kaalukaotus, mis eriti valusalt tuli ilmsiks Covid-19 pandeemia ajal. Tulevik ei ole siiski ainult süngetes toonides.
Millist demokraatlikku mudelit eelistaksime
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse asedirektor
Hannibalssoni laiahaardeline analüüs hõlmab Põhjalat proovile panevaid muudatusi nii julgeoleku kui majanduse vallas, ühendades tavapärase vasakpoolse globaalmajanduse ja eurotsooni pihta suunatud kriitika Euroopa vasakpoolsete hulgas vähem tavalise terava Putini Venemaa hukkamõistuga. Üldpilt saab muserdavalt sünge ja peegeldab Läänes viimastel aastatel maad võtnud eneseusu hääbumist. Põhjala mudeli vastandamine globaalse kapitalismi ja eurotsooni kasinuspoliitikaga vaatab mööda sellest, et Põhjamaade heaolu on üles ehitatud avatud majandusele, ja ka sellest, et kõik ELi põhjapoolsed liikmesriigid on olnud kasinuspoliitika agarad toetajad.
Võime julgustada end sellega, et loos kirjeldatud kolmest ohutegurist kaks – USA edasine roll Euroopa julgeolekus ja euroala tulevik – sõltuvad paljuski meist endist. Kaelani pessimismi vajumine on põhjendamatu ja ohtlik. USA vajab endiselt liitlasi, ja nendeks ei saa olema Hiina ega Venemaa. Ameerika teod ei näita seni Euroopa hülgamist. Trump on aidanud eurooplastel aru saada, et meil tuleb ise rohkem panustada Euroopa ja maailma julgeolekusse, siis on ka lootust säilitada Washingtoni huvi meid liitlasteks pidada. Teine murelaps, EL ja eurotsoon, lonkab edasi, kuid on kuristiku servalt turvalisemale pinnale nihkunud. Euroala parandamine jätkub ja ELi edasiviiv Saksa-Prantsuse mootor kogub tuure. Kolmandat tegurit, Venemaa revanšismi ja autoritaarsust, ei suuda Lääs ümber keerata, kuid me oleme võimelised end selle eest kaitsma. Kui me aga ise kaotame usu enda tahtesse ja võimesse seda teha, siis on tõesti põhjust pessimismiks.