Pinge all: Põhjala-Balti koostöö Covid-19 kriisi ajal
Piret Kuusik. Nordic-Baltic Cooperation During the COVID-19 Crisis. Tallinn, RKK Eesti Välispoliitika Instituut, 2021
Kevad 2020 tuletas meelde, kui tähtis on hea koostöö ja üksteise mõistmine lähimate naabritega ning tõrked selles võivad olla väga valusad, eriti kriisiolukorras. Ülevaade Balti riikide ja Põhjala koostööst koroonakriisi esimese laine ajal.
Seotud artiklid
Kas Hiina-Vene partnerlus on haripunkti jõudnud?
Alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale on Hiina-Vene suhted märkimisväärselt laienenud. Suur osa Venemaa kaubandusest toimub nüüd Euroopa asemel Hiinaga, nii et arveldatakse pigem rublades ja jüäänides kui dollareis. Vene kaitsetööstus ei suudaks lääne sanktsioonide tagajärgi taluda ilma aparaatide ja komponentideta, mida tarnib Hiina.
Killustatus ei ole läbikukkumine
Euroopa ees seisab küsimus, mida ta on aastakümneid vältinud: kui maailmajagu ähvardab oht, siis kes täpselt võtab juhtimise enda peale? Ameerika Ühendriigid annavad selgelt mõista, et nemad seda enam teha ei taha. Venemaa pole naabruskonna jõuga ümberkujundamist lõpetanud. Ja jõukas, rahvarohke, kahe tuumariigi ja kasvava kaitsetööstusega Euroopa püüab välja mõelda mitte ainult seda, mida teha, vaid sedagi, kes hakkab otsustama.
Kodanikud riigikaitses: Balti riikide vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid
Euroopa relvajõud vajavad tänapäeva sõjaliste väljakutsetega toimetulekuks rohkem isikkoosseisu. Vabatahtlikud kaitseorganisatsioonid Balti riikide eeskujul võivad olla osa lahendusest. Samuti saavad nad aidata ühiskonda paremini kohandada vastavalt laia riigikaitse nõudele.
Kibe konsensus: kuidas Venemaa eksperdid liikusid võiduootusest totalitaarse konsolideerimiseni
Ehkki Kremli propagandistid jätkavad Ukraina sõja tulemuse suhtes kindlustunde projitseerimist, on tänavune kevad Venemaa ekspertide seas toonud kaasa märgatava meeleolumuutuse. Stsenaarium, mille järgi Venemaa saavutab oma eesmärgid, pole enam nende vaikimisi eeldus. Paistab, et Kremlile lähedased kommentaatorid on tajunud riigi juhtkonna meeleolu muutust ning esimest korda nelja aasta jooksul jõudnud järeldusele, et Ukraina riigi hävitamine on saavutamatu.
Ebakindluse ajastu
Ühel märtsipäeval surises mu mobiiltelefon ootamatult, tuues kuuldavale uue ja kurjakuulutava heli. See oli õhuhoiatus Eesti riiklikult häiresüsteemilt, mis manitses inimesi varju otsima, kui nad drooni märkavad. See polnud õppus; droon tabas elektrijaama korstnat. Hiljem tuvastati see kui Ukraina oma, mis lendas Läänemere ligidal Venemaa sõjaliste ja energiataristu sihtmärkide rünnaku ajal kursilt kõrvale.
Sillad üle ookeanide
Lääneliku julgeolekukoostöö arhitektuuri on alates külma sõja lõpust hakatud kõige mitmekesisemal moel proovile panema. Seeläbi, et ühekorraga on raugema hakanud Ameerika pikaajaline strateegiline juhtimine, hoogustunud Moskva, Pekingi ja teiste autoritaarsete tegutsejate revisionism ning kujunenud uued keskmise mõjuga riikide (middle powers) koalitsioonid, on tekkinud kriis, aga ometi on avanenud teatavaid võimalusi.
Mida Prantsusmaa ettenihutatud tuumaheidutus Balti riikidele tähendab?
Nüüd, kui Euroopale on kätte jõudnud kõige märkimisväärsem jõuproov alates külma sõja lõpust, on tema heidutus surve all. Sõjaga Ukraina vastu on Moskva tõestanud oma valmisolekut jõudu kasutada ning oskust tavavägede operatsioone täiendada tuumarelvade tähendusrikaste ümberpaigutuste, hirmutuskõnede ja hübriidmeetmetega. Atlandi-üleste suhete järkjärguline halvenemine annab paraku alust muretsemiseks, milline kaal on laiendatud heidutusel veel alles.
Euroopa alasi ja haamri vahel
Olin veebruaris Müncheni julgeolekukonverentsil kohapeal, kui USA sõjapoliitika asekantsler Elbridge Colby osales Euroopa Välissuhete Nõukogu esindaja Mark Leonardi juhitud arutelus. Ärevus rahvast tulvil saalis oli lausa kombatav, kui naeratav Colby entusiastlikult noogutades ja vasakule-paremale kätt surudes sisenes. Õhus oli tunda eksimatut rokkstaari energiat ja oli paista, et päevakangelane nautis hetke.
Miks NATO peab naasma oma põhimissiooni juurde
Kogu strateegiline keskkond on drastiliselt muutunud. See nõuab järelemõtlemist ja meetmeid lahendamaks probleemide sasipundart, millega me nii NATOna kui ka iga liitlasena eraldi silmitsi seisame. Minu koduriik Läti on olnud uhke ja pühendunud liitlane, kes juhindub selgest arusaamast, miks allianss on endiselt niisama tähtis kui alati: et tõrjuda kõiki ähvardavaid ohte, kaitsta oma liikmeid ja säilitada rahu tugevuse kaudu.
Nähtamatud niidid: Hiina läbipõimumise strateegia poliitilise mõju suurendamiseks
21. sajandil ei allutata ühiskondi enam tingimata territooriumi vallutades. Märksa tõhusamaks on osutunud võim kaubanduse, infrastruktuuri ja infovälja üle. Just selles raamistikus on Hiina Rahvavabariik viimase paarikümne aasta jooksul saavutanud märkimisväärse positsiooni globaalses majanduses.
USA sekkumise piirid: miks Venezuela ei allu kiiretele lahendustele
President Donald Trump tegi pärast Venezuela president Nicolás Maduro kinnivõtmist avalduse, et ta “juhib Venezuelat seni, kuni vaja“. Selle sõnumi põhjal hakati kohe spekuleerima, et USA sekkub kiiresti riigi ümberkorraldamisse või hakkab tegema koostööd opositsiooniga. Trumpi avaldus aga jäi poliitiliseks žestiks. Ükski USA valitsuse tegevus ei ole seni osutanud katsele Venezuelas süsteemi ümber kujundada või opositsiooni mõju kasvatada. Selle asemel valis Trump partneriks Delcy Rodríguezi, kes esindab olemasolevat võimuladvikut ja on selles äärmiselt mõjukas.
Lääne-Sahara küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti
Üle poole sajandi lahenduseta püsinud Lääne-Sahara alade küsimus on jõudnud ajaloolisesse murdepunkti. Kui varem rõhutas ÜRO järjekindlalt, et kohalikel elanikel peab olema õigus valida iseseisvuse või Maroko autonoomia vahel, siis möödunud aasta 31. oktoobril kiitis ÜRO Julgeolekunõukogu heaks resolutsiooni, mis kallutab esmakordselt jõujooned selgelt Rabati kasuks. Veebruari esimeses pooles sekkus varasemast aktiivsemalt konflikti ka läbirääkimiste vahendajana USA, survestamaks osapooli jõudma kiiremini lahenduseni.
Iraani sündmused kui võimalik tõukejõud Pekingi-Moskva suhete tihenemiseks
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Ameerikate tants vägivalla ja austuse vahel
Ladina-Ameerika rahvusvaheliste suhete pikaajalisele vaatlejale ei olnud USA sissetung Venezuelasse alanud aasta hakul mingi üllatus. Pigem näib see järjekordse episoodina mustris, mida piirkonnas tuntakse liigagi hästi: Washingtoni jõupoliitika, mis taandub ja siis taas esile tõuseb, sõltuvalt administratsioonist ja hetkeolukorra kalkulatsioonidest. Kui 20. sajandi lõpukümnendil, Francis Fukuyama “ajaloo lõpu” meeleolus võis hetkeks tunduda, et sedalaadi sekkumiste ajastu taandub ajalooarhiivi, siis 2026. aastaks on see lootus juba ammu asendunud kainema arusaamaga: suurriikide konkurents ja ressursside krabamise loogika on jõuliselt alles ning leidnud uued vormid ja õigustused.
Mõrad liitlassuhtes: Hispaania ja USA Trumpi teisel ametiajal
Hispaania ja USA suhted jäävad president Donald Trumpi II ametiajal toimivaks, kuid muutuvad märkimisväärselt tehingulisemaks ja pingelisemaks. On näha, et Madrid satub Washingtoni surve alla kaitsekulutuste, USA relvade ostmise ja sõjaväebaaside kasutamise küsimustes, samal ajal kui julgeolekuriskid Põhja-Aafrikas suurendavad Hispaania strateegilist ebakindlust.
Trumpi uus kaitsestrateegia: USA-Hiina dialoog ärevatel aegadel
USA sõjaministeerium avaldas 2026. aasta riikliku kaitsestrateegia (NDS), milles taotletakse India ja Vaikse ookeani piirkonnas „sündsat rahu” ja Hiinaga „strateegilist stabiilsust”. Ehkki dokumendis tõstetakse esile läänepoolkera olulisust, jääb strateegiliseks prioriteediks Hiina Rahvavabariik (HRV), mille suhtes USA valib siiski uue taktika.