mai 27, 2009

Pilk ida suunas

Hetkiti tundub, et maailm aastal 2009 on drastiliselt erinev maailmast aastal 2008. Barack Obama presidendiks tõusuga oleksid George W. Bushi aegsed vastasseisud – USA ja Iraagi, USA ja Iraani, USA ning Venemaa, jne vahel – justkui oma kaalus kaotanud, muutunud vähem tõsiseks. Üleüldine lepituse vaim lehvib Euroopa kohal, ühiseks vaenlaseks vaid majanduskriis – või vähemalt nii tundub, kui kuulata kontinentaal-Euroopa välispoliitiliste arutelude peavooluargumente: inimesed loodavad, et vanad, painajalikult lahenduseta probleemid saab ära unustada, alustada puhtalt lehelt, vajutada reset-nuppu.

Hetkiti tundub, et maailm aastal 2009 on drastiliselt erinev maailmast aastal 2008. Barack Obama presidendiks tõusuga oleksid George W. Bushi aegsed vastasseisud – USA ja Iraagi, USA ja Iraani, USA ning Venemaa, jne vahel – justkui oma kaalus kaotanud, muutunud vähem tõsiseks. Üleüldine lepituse vaim lehvib Euroopa kohal, ühiseks vaenlaseks vaid majanduskriis – või vähemalt nii tundub, kui kuulata kontinentaal-Euroopa välispoliitiliste arutelude peavooluargumente: inimesed loodavad, et vanad, painajalikult lahenduseta probleemid saab ära unustada, alustada puhtalt lehelt, vajutada reset-nuppu.

Pilk ida suunas

Hetkiti tundub, et maailm aastal 2009 on drastiliselt erinev maailmast aastal 2008. Barack Obama presidendiks tõusuga oleksid George W. Bushi aegsed vastasseisud – USA ja Iraagi, USA ja Iraani, USA ning Venemaa, jne vahel – justkui oma kaalus kaotanud, muutunud vähem tõsiseks. Üleüldine lepituse vaim lehvib Euroopa kohal, ühiseks vaenlaseks vaid majanduskriis – või vähemalt nii tundub, kui kuulata kontinentaal-Euroopa välispoliitiliste arutelude peavooluargumente: inimesed loodavad, et vanad, painajalikult lahenduseta probleemid saab ära unustada, alustada puhtalt lehelt, vajutada reset-nuppu.
Tegelikult see muidugi nii ei ole. See, et probleemid kuhjuvad üksteise peale ning uuemad varjutavad vanemaid, ei tähenda veel, et vanemad oleksid lahenenud. Bushi lahkumine ei tähenda, et Iraani relvastusprogramm oleks peatunud või muutunud vähem murettekitavaks. Obama ametisse-tulek ei muuda Talibani leplikumaks, Vladimir Putinit vähem autoritaarseks või Iisraeli ja tema naabrite suhteid senisest oluliselt mõistvamaks.
Diplomaatia mainumber heidab pilgu Taile, Iisraelile, Iraanile, Afganistanile ning – Saksamaal kirjutatud raamatute prisma läbi – ka Venemaale ja viimase suhetele Läänega. Pilt, mis avaneb, on kompleksne ja keerukas. Lihtsustatud lahendusi ei ole ning keerukusi ignoreerida ei saa. Probleemid on juurtega sügaval. Neid ei mõelnud välja Bush, mistõttu Obama ilmudes pole nad ka nõiaväel lahenenud.
Tahame me või ei taha, Narva jõe tagant algav tükk Euraasiat jääb läänemaailmale peavaluks veel aastateks ning ainult nüansi-rohked teadmised, asjalik poliitika ja tundlik diplomaatia on siin meie abilised. Nende viimaste hüvanguks püüabki ka Diplomaatia anda oma tagasihoidliku panuse.

Kategooriates: PaberväljaanneSildid:

Kommentaarid puuduvad.


Lisa kommentaar