Pilguheit Eesti välispoliitika üldseisule

Artikkel kajastab autori isiklikke seisukohti.

Poolteist aastat tagasi oli mul au osaleda Washingtonis ühel lõunasöögil, mille peakülaliseks oli rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud välispoliitika-analüütik Zbigniew Bzreziński. Lõunasöögil räägiti globaalsetest trendidest ja võimalikest julgeolekuohtudest nii USAle kui ka Euroopale. Bzreziński hoiatas, et rahvusvahelistes suhetes on kätte jõudnud potentsiaalselt vägagi ohtlik periood. Toimumas on mitmed erinevad protsessid, mis omavahel põimudes võivad tekitada tõsiseid globaalseid pingeid. Need pinged omakorda võivad mõjuda negatiivselt Euroopale, sealhulgas Eestile. Olgem valvsad, manitses Bzreziński.

Kiire analüüs maailmakorra hetkeseisust kinnitab, et paari aastaga on olukord nii mõneski piirkonnas, näiteks Lähis-Idas, muutunud pingelisemaks ning poliitiline ja majanduslik ebakindlus, ka Euroopas, on suurenenud. Paanikaks pole põhjust, kuid nagu me teame oma ajaloost – globaalsete pingete kasv ja jõujoonte muutumine pole kunagi tähendanud head väikestele, geopoliitiliselt halva asukohaga riikidele nagu Eesti. Suurte muutuste ajal – eriti, kui need on seotud meie vahetu naabriga – on Eesti jaoks eriti tähtis, et riigid ja organisatsioonid, kellega oleme ennast välispoliitiliselt kõige lähemalt sidunud, oleksid piisavalt tugevad, et vastu seista potentsiaalsetele ohtudele. Seetõttu on jätkuvalt meie huvides tugev Euroopa Liit, tõsiseltvõetav NATO ja teovõimeline USA. Oleme ka endiselt huvitatud võimalikult püsivast üleatlandilisest sidemest ja ühtsest Põhja-Balti piirkonnast.

Kuid lisaks meie strateegiliste partnerite käekäigule on kiiresti muutuval ajal ülimalt tähtis ka meie enda välispoliitika. See peab olema võimalikult terav ja nutikas. Alates iseseisvuse taastamisest oleme korduvalt tõestanud oma osavust kriisidega tegelemisel ning edukust ühekordsete liitumisprojektide elluviimisel. Ühtlasi, pärast kümmet aastat liikmesust oleme tõestanud, et saame hakkama nii Eesti huvide kaitsmise kui ka edendamisega Euroopa Liidus ja NATOs, rääkimata liikmesusest tuleneva igapäevase tööga. Kuid seoses Bzreziński üleskutsega olla valvas tekib küsimus – kas meie välispoliitika on piisavalt tugev, et tulla toime suurenevate globaalsete pingetega? Ja kui maailmakord peaks järsult muutuma meile ebasobivas suunas, kas suudame kindlustada Eesti püsimise n-ö võitjate poolel?

Eesti jaoks on eriti tähtis, et riigid ja organisatsioonid, kellega oleme ennast välispoliitiliselt kõige lähemalt sidunud, oleksid piisavalt tugevad, et vastu seista potentsiaalsetele ohtudele.

Kriitilisemad hääled on leidnud, et Eesti välispoliitika on liiga tulenev Euroopa Liidust või et meil polegi iseseisvat välispoliitikat. On ka väidetud, et Eesti teeb välispoliitikas vaid seda, mida suured riigid, peamiselt USA ja Saksamaa, dikteerivad. Ent need, kes nii väidavad, ei mõista, et teistega koos tegutsemine ongi Eesti välispoliitika huvides, ning vaatavad mööda arengutest, mis viimastel aastatel on meie välispoliitikat iseloomustanud. Vahetult enne ja pärast Eesti liitumist oli meie välispoliitika paratamatult üsna Euroopa Liidu keskne, kuid see pole enam ammu nii. Tänaseks on lineaarne ja lihtsakoeline kahele suurele eesmärgile põhinev lähenemine asendunud komplekssema välispoliitika-käsitlusega. Meie välispoliitika on endiselt Brüsseliga tihedalt seotud, kuid vaatab üha rohkem Euroopast ja Euroopa-kesksetest organisatsioonidest kaugemale.

Võrreldes kümne aasta taguse ajaga oleme oluliselt tõstnud oma aktiivsust multilateraalsete organisatsioonide suunal, eelkõige ÜROs. Hea näide on Eesti kuulumine ÜRO Inimõiguste Nõukogusse aastatel 2013–2015 või kandideerimine ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks aastatel 2020–2021. Kumbki ettevõtmine poleks olnud mõeldav 1990. aastatel, kui kogu meie välispoliitiline tähelepanu ja energia oli suunatud ühinemisele Euroopa Liidu ja NATOga. Oleme liitunud ka Schengeni lepingu, eurotsooni ja OECDga ning täitnud seeläbi 1990. aastate algul püstitatud eesmärgi ühineda nii paljude euroatlantiliste organisatsioonidega kui vähegi võimalik. Viimastel aastatel oleme ühinenud ka üsna mitme uue rahvusvahelise algatusega, nagu „Avatud valitsemise partnerlus“ (ingl k: Open Government Partnership) ja „Internetivabaduse koalitsioon“ (ingl k: Freedom Online Coalition). Need strateegiliselt valitud kuuluvused on aidanud oluliselt kaasa meie Läände integreerituse kinnistumisele ja välispoliitika tugevdamisele.

Kuid meie võimetel ja ressurssidel on piirid – iga särava rahvusvahelise algatusega me ühineda ei saa ega soovi. Ent kuulumine mõnda meile prioriteetse teemaga (nagu demokraatia arendamine, internetivabadus ja inimõigused) tegelevasse rahvusvahelisse koalitsiooni on hea võimalus Eesti välispoliitika arendamiseks ja rahvusvahelise profiili tõstmiseks, isegi siis, kui sinna kuulumine nõuab meilt suurt lisapingutust. Paraku on rahvusvaheliste suhete ajaloost palju näiteid riikidest, kes otsustavad kuhugi astuda, kuid edaspidi enam organisatsiooni käekäigu vastu huvi ei tunne. Veel rohkem on näiteid hingitsevatest organisatsioonidest, mis kunagi suurte lootustega loodi, kuid mis pole kunagi suutnud korralikult tööle hakata ega reaalseid tulemusi toota. Eesti poliitika on siinkohal ratsionaalne – kui me mõne kooslusega ühineme, arvestame sellega, et sinna tuleb ka panustada. Anname endale aru, et liitumisega kaasnevad alati kohustused. Kui aga mõne algatusega ühineda, siis pigem teha seda varem – esimeste seas – kui hiljem. Nii saame organisatsioonisiseseid arenguid ja käekäiku kõige rohkem mõjutada.

Kuigi välisministeeriumi struktuur seda veel ei kajasta, oleme viimastel aastatel laiendanud ka Eesti välispoliitika geograafilist haaret – nii sisuliselt kui ka füüsiliselt. Kindlasti on üks põhjus, miks oleme pööranud järjest enam tähelepanu kaugematele piirkondadele, nagu Aasia, Lõuna-Ameerika ja Aafrika, meie kuulumine Euroopa Liitu ja NATOsse. Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigina peame pidevalt kaasa rääkima paljudel globaalsetel teemadel alates Lähis-Idast ja lõpetades tuumarelva leviku tõkestamisega. Küsimused nagu Süüria keemiarelvade hävitamine, edu saavutamine Afganistanis ja Iraani tuumaprogrammi peatamine on meil ju ühised. Vähemal või suuremal määral peab meil olema  nendes küsimustes oma seisukoht.

Meie välispoliitika peab olema võimalikult terav ja nutikas.

Kuid impulsse globaalsema välispoliitika rakendamiseks on tulnud ka Eesti seest – nii poliitikutelt kui ka ärimeestelt, kel on huvi äritegemiseks või investeerimiseks teatud kaugemates riikides või piirkondades. Näiteks Aasiaga aktiivsemalt tegelemisele andis tõuke Riigikogu väliskomisjon, kes tellis välispoliitika instituudilt vastavateemalise analüüsi. Tellitud analüüsile järgnes välisministeeriumi-poolne strateegia, mille väljatöötamisse sai kaasatud erinevaid Eesti Aasia-eksperte ja akadeemikuid. Meetod – kõigepealt teed analüüsi, siis koostad strateegia ning seejärel paned paika tegevused – on iseenesest sümpaatne viis välispoliitika kujundamiseks ja me võiksime selle aluseks võtta Eesti huvide väljaselgitamiseks nii Kesk-Aasia, Aafrika kui ka Lõuna-Ameerika suunal. Tulevikus peame ka läbi mõtlema, kas ja kuidas arendada suhtlemist Okeaania ja Kariibi mere riikidega.  Arenguruumi on kõvasti, kuivõrd enamikuga nendest riikidest on meil vaid sõlmitud diplomaatilised suhted. Varem, kui meie välispoliitikas valitses pidev pingeolukord, polnud taoline rahulik süsteemne lähenemine võimalik. Tuli kiiresti mõelda ja kiiresti tegutseda. Ehkki ka nüüd on kiire, saame täna endale juba lubada suuremat süvenemist teatud teemadesse.

Mida aeg edasi, seda selgemaks saab, et panustamaks rahvusvahelistes organisatsioonides toimuvatesse aruteludesse peame omama senisest enam informatsiooni ja teadmisi nn kolmandate riikide kohta. Oleme kogunud informatsiooni peamiselt teiste riikidega aktiivselt suheldes nii Tallinnas kui ka kaugemal. Viimastel aastatel oleme teinud koostööd ka Eesti akadeemikute ja analüütikutega, kel on spetsiifilisi teadmisi mõnel alal ja kes on olnud lahkelt valmis neid meiega jagama.

See, et Eesti Euroopa-keskne välispoliitika on viimastel aastatel muutunud globaalsemaks, väljendub eriti selgelt meie tänases välisesinduste võrgustikus. Oleme viimastel aastatel avanud mitu uut esindust, sealhulgas New Delhis, Shanghais, Sydneys ja Astanas. Oleme loonud ka erimissiooni Brasiiliasse. Saatkondadel kui Eesti välispoliitika teostamise instrumentidel välismaal on suur roll meie huvide demonstreerimisel ja edasiarendamisel. Samas peame endilt küsima, kas piiratud ressursside tingimustes on võimalik jätkata viimaste aastate tempos, mis on tähendanud umbes ühe uue saatkonna avamist igal aastal. Ja mida teha olemasolevate esindustega? Osade töökoormus on märkimisväärselt kasvanud, kuid personal pole viimastel aastatel laienenud. Esindustevõrgustiku suuruse ja ulatuse üle võib lõputult vaielda, sest häid argumente leidub nii olemasolevate saatkondade tugevdamise kui uute saatkondade loomise kasuks. Paraku ei jätku raha ega inimesi mõlemaks, mistõttu seisame iga paari aasta järel silmitsi põhimõttelise küsimusega – kas süvendada või laiendada?

Vältimaks pendli liikumist ühest äärmusest teise tuleb katsuda hinnata iga esinduse vajalikkust nii täna kui tulevikus, ehkki see pole alati lihtne. Meie soov omada esindusi naaberriikides tõenäoliselt kümne aasta pärast ei rauge, nagu ka tahtmine olla esindatud meile olulisemate riikide pealinnades. Kohalolek Helsingis, Berliinis ja Washingtonis on ja jääb meie jaoks hädavajalikuks. Kuid mõne muu riigi puhul pole vastus nii üheselt selge. Näiteks paar aastat tagasi avasime saatkonna Egiptuses. Kas oskame ette näha, et meil läheb esindust Kairos vaja ka kümne aasta pärast? Selle aja jooksul võivad jõujooned maailmas oluliselt muutuda ja tõenäoliselt muutuvadki. Võib juhtuda, et Egiptuse tähtsus suureneb, kuid võib minna ka vastupidi. Peame olema valmis reageerima paindlikult, ehkki alati silmas pidama, et lihtsam on midagi avada kui sulgeda.

Globaalsete pingete kasv ja jõujoonte muutumine pole kunagi tähendanud head väikestele, geopoliitiliselt halva asukohaga riikidele nagu Eesti.

Peame arvestama ka esinduste rolliga meie riigi maine kujundamisel. On selge, et kui me oleme kuskil esindatud (kas ühe või koguni viie-kuue diplomaadiga), on igati loogiline eeldada, et meid selles kohas ka teatud määral tuntakse. Eesti tutvustamine ja tuntuse tõstmine maailmas kuulub iga esinduse töö juurde. Samas on selge, et teatud riikides on Eesti tutvustamine vajalikum kui teistes. Lõpuks pole õige hinnata meie saatkondade ega ka Eesti välispoliitika kui terviku edu selle järgi, kui tuntud Eesti on. Meie välispoliitika põhieesmärgiks pole saavutada olukord, kus kõik suudavad Eesti kinnisilmi maailmakaardilt üles leida (ehkki see oleks kena). Tuntus ei võrdu toetusega. Pigem peame töötame selle nimel, et Eesti oleks riik, kellega teised arvestavad, kelle seisukohti teised kuulavad ning kelle toetust  hinnatakse ja aktiivselt otsitakse.

Kui vanasti oli Eesti selgelt küsija ehk demandeur-rollis, siis järjest enam käiakse meie juures otsimas nii tuge kui ka vastastikust mõistmist. Meie seisukohtade vastu teatud teemadel, nagu küberjulgeolek või idapartnerlus, tuntakse siirast huvi ning järjest enam avaldatakse soovi tulla meile kogemusi omandama e-valitsemise ja reformide vallas. Kuidas parimini käsitleda küber- ja IT-küsimusi ning muuta need integreeritud osaks meie välispoliitikast, ongi üks olulisemaid eesmärke järgnevateks aastateks.

Omalt poolt oleme viimastel aastatel teadlikult panustanud kahepoolsete suhete arengusse erinevate riikidega. Oleme arendanud suhteid nendega, kellega jagame ühiseid väärtusi ja mõtleme sarnaselt, järgides üht olulisemat välispoliitika reeglit, et häid suhteid ei tohi riiulisse panna ja loota, et need püsivad iseenesest headena. Ka kõige paremate suhete nimel tuleb pidevalt vaeva näha. Samas oleme panustanud ka suhete arendamisse riikidega, kelle seisukohad ja tõekspidamised erinevad meie omadest, kuid kellega me jagame sarnaseid eesmärke kas majanduses või mõnes muus spetsiifilises vallas. Oleme kuulda võtnud Eesti ettevõtjate soovitusi. Piiratud ressursside juures on see kõik tundunud mõnele raiskamisena. Kuid oleme oma tegevuse kaudu loonud laiemat vundamenti arvestusega, et see võib meile kunagi tulevikus vajalik olla. Eriti halbadel aegadel on hädasti vaja usalduslikke ja hästi sissetöötatud sidemeid, mis põhinevad teineteisemõistmisel ja usaldusel. Halbade aegade tulekul on hilja hakata suhteid arendama, sidemed riikide vahel peavad olema loodud ammu enne.

Edukas välispoliitika eeldab selgete eesmärkide olemasolu ja nii nagu igas valdkonnas, on oluline, et välispoliitika teostajatel oleks millegi nimel töötada, millessegi uskuda. Samas pole õige eeldada kogu aeg uute suurte eesmärkide püstitamist või uute ülesannete täitmist. Eesti välispoliitikasse on lõpuks saabunud kauaoodatud stabiilsus ja see on kokkuvõttes hea. Ühekordsed projektid ja üritused on vajalikud, kuid sama vajalik on, et diplomaadil oleks võimalus teha oma igapäevast põhitööd, et ta saaks töötada süstemaatiliselt ja rahulikult ning ei peaks pidevalt rapsima. Ka rutiinseks tööks tuleb varuda aega ja ressursse.

Stabiilsus aga ei tohi muutuda stagnatsiooniks. On tõsi, et riigid, kes muudavad pidevalt oma seisukohti, ei mõju tõsiste ja usaldusväärsetena. Kuid kummastust äratavad ka need riigid, kes ei reageeri õigeaegselt ja adekvaatselt enda ümber toimuvale. Eesti välispoliitika on aastatega muutunud kainemaks ning võrreldes varasema ajaga ei reageeri me enam nii tihti üle. Kuid seoses meie rahvusvahelise positsiooni paranemisega on mõnevõrra raugenud meie terav kuulmis- ja nägemisvõime. Me pole enam sunnitud kõike märkama ja kõigele reageerima, mis võib pikemas perspektiivis muutuda probleemiks.

Peame töötame selle nimel, et Eesti oleks riik, kellega teised arvestavad, kelle seisukohti teised kuulavad ning kelle toetust hinnatakse ning aktiivselt otsitakse.

Probleemiks võib muutuda ka künism, mis on välispoliitika valdkonnas pikemalt töötades kerge tulema. Eesti välispoliitikas on endiselt piisavalt idealismi ja tahet teha kõik mis võimalik Eesti julgeoleku kindlustamiseks ja rahvusvahelise positsiooni tugevdamiseks. Ent tuleb tõdeda, et viimastel aastatel on meisse imbunud ka üksjagu künismi ja ükskõiksust, mis paraku ei vii edasi ega tooda tulemusi. Teatud hetkest alates võib see suhtumine muutuda ohtlikuks, eriti kui enam ei taheta arutada status quo võimaliku muutumise üle või peetakse võimalike tulevikustsenaariumide esitamist liigseks muretsemiseks. Diplomaadi töö on ka muretseda.

Mündi teine pool on liigne enesekindlus. Euroopa Liidus olemine on meile vaieldamatult olnud välispoliitiliselt hea ja kasvatanud meie enesekindlust, kuid samas on see meis tekitanud vale mulje, et oleme suuremad, kui me tegelikult oleme. On oluline endale aru anda, et globaalses mastaabis oleme endiselt väga väike riik. Seda ei taju Brüsselis laua taga istudes, vaid pigem Euroopast kaugemal viibides. Oluline on ka mõista, et vaatamata organisatsioonidele ja kõikvõimalikele formaatidele kipuvad suured riigid ikka ja jälle leppima asju omavahel kokku. Kõik on hästi senikaua, kui need kokkulepped on Eestile sobilikud, kuid peame oleme valvsad ja arvestama ka mustemate stsenaariumitega.

Kokkuvõttes arvan, et oleme viimastel aastatel teinud laias laastus õigeid asju. Vaatamata piiratud ressurssidele oleme laiendanud oma välispoliitilist haaret – nii geograafilises kui ka sisulises mõttes. Oleme oma mõtlemises muutunud globaalsemaks, eelkõige selleks, et paremini tajuda maailmas toimuvat ja olla valmis võimalikeks muudatusteks. Oleme Euroopa Liidus ja NATOs keskendunud mängus olemisele ja konkurentsis püsimisele. Nagu on märkinud analüütik Paul Goble, peab Eesti arvestama sellega, et ajalugu on järjepidev – see ei ole läbi ja  ka edaspidi võib halbu asju juhtuda. Eesti välispoliitika ülesandeks on jätkuvalt nende halbade asjade ärahoidmine või leevendamine.