Palju õnne, uus vana Euroopa!
See miski, mida oleme harjunud nimetama Euroopaks, on üks kummaline nähtus. Kui laotame oma lauale maakaardi – või ei, vahest oleks parem tasapindse kaardi asemel haarata hoopis gloobuse järele –, siis saab selgeks, et meie kodune jagu maailmast on tegelikult õige tilluke. Aasia, Aafrika ja Ameerikaga võrreldes mõjub ta elevantide kõrvale platsi võtnud puudlina.
Ometi on see maismaamassi arvestades puudlikaalu Euroopa olnud ehk kõige kirevama ajalooga, kätkenud endas kõige rohkem kultuurilisi ja etnilisi erisusi, vastandlikke ajaloolisi tunge.
Need olid praeguse Euroopa vundamendiladujaist kreeklased, kelle faalanksid läksid ilmselt esimestena inimkonna ajaloos lahingusse eesmärgiga vaenlast mitte ainult lüüa, vaid ta füüsiliselt hävitada. Hävitada brutaalses võitluses, silm silma vastu. See on kuni läinud sajandi lõpuni üldlevinud moodsa, põrmustamisele suunatud sõjapidamisviisi läte. Preisi sõjandusteoreetiku Carl von Clauzewitzi mõjukad mõtted ja ka maailma jõudmine tuumarelvade ning nende kuhjamisel põhinenud vastasseisuni ei ole midagi muud kui rünnakule tormavate faalanksite sammumüra tänapäevane kaja.
Ja eks olnud need palja rusikahoobiga hobuseid surmanud frangid, kelle jõhker vägivaldsus 10.-11. sajandil nii väga šokeeris peenetundelisi araablasi? Ning kokkuvõttes oli see ju väike Euroopa, kes vallandas kaks inimkonna ajaloo kõige destruktiivsemat ja laiaulatuslikumat, maailma mõõtu sõda.
Euroopa Liidu sünnitunnistuse, Rooma lepingute allkirjastamine poole sajandi eest just lahingustseene kujutavate maalide all astub selles valguses vaadatuna oma loogilisele kohale kogu ülejäänud Euroopa vastandlike tungide reas. Euroopa Liit pole ju sündinud ei millegi muu kui rahu tagamisele ning jõukuse kasvule suunatud ettevõtmisena. Rahu eelistamine vägivallale, koostöö eelistamine vastasseisule on sõnum, mida tänane ühinev Euroopa järjepidevalt sisendab kogu ülejäänud maailmale.
1957. aasta 25. märtsil Roomas allkirjad saanud lepingud panid aluse veel ühele Euroopa vastandlikest suundumustest, riikide kõikehõlmava suveräänsuse kaole nende poliitilise ühtepõimimise tulemusel. Kogu meile enesestmõistetavana tunduv moodsate rahvusriikide maailm pole ju midagi muud kui eurooplaste ja Euroopa leiutis. Suveräänse riigi mõistet poleks sellisel kujul kunagi sündinud ilma 17. sajandi keskpaigas sõlmitud Vestfaali rahu järel meie maailmajaos juurdunud rahvusvaheliste suhete süsteemita. Näib, nagu oleks Euroopa loomuses süüa oma lapsi – kontseptsioone ja tõekspidamisi –, et seeläbi sünnitada midagi sootuks uut.
Kuidas on sündinud ning millest toitub Euroopa viimane laps, poole sajandi vanuseks saanud Euroopa Liit, ongi aprillikuu Diplomaatia teema.
Seotud artiklid
India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor: kuidas rakendada selle potentsiaali Eesti kasvuks
2023. aastal ratifitseeriti G-20 tippkohtumisel Delhis auahne taristualgatus: India – Lähis-Ida – Euroopa majanduskoridor (ILEK). Selle ulatusliku raudtee ja mere kaudu loodava võrgu eesmärk on parandada Euroopa, Lähis-Ida ja India majanduslikku seotust ja transpordiühendusi, mille jaoks on algatusse kaasatud EL, Saudi Araabia, Araabia Ühendemiraadid (AÜE) ja USA. Oma potentsiaali täielikul rakendamisel juhatab ILEK sisse märkimisväärse geopoliitilise muutuse, kuna tänu sellele suureneb piirkondlik agentsus ja väheneb sõltuvus Hiina taristuinvesteeringutest.
Kai Kaarelson: Gruusia lõhkine sisepoliitika
Grusiinid isegi ütlevad, et sellel laupäeval toimuvad parlamendivalimised on riigi jaoks kahtlemata ajaloolised. Kaalul ei ole ainult Gruusia sisepoliitiline tulevik, vaid ka välispoliitiline suund. Nii lubab võimul olev Gruusia Unistuse (Georgian Dream, GD) partei oma rahvale opositsiooni võidu korral sõda ja hävingut – nimelt kisuks opositsiooni liigne läänesuunaline innukus Gruusia Ukrainaga sarnaselt sõtta suure naaberriigi vastu. Opositsioon omakorda hoiatab Gruusia Unistuse võidu korral riigi lääne-suunalise integratsiooni lõppemise ning Gruusia Vene mõjusfääri langemise eest.
Punase mere kriisi esimene aasta
Eelmise aasta 19. oktoobril algas Punase mere kriis, kui Iraani toetatud huthide liikumine, mis on 2014. aastast kontrollinud suurt osa Jeemeni territooriumist Punase mere ääres, võttis sihikule Punast merd läbivad laevad. Huthid nõuavad, et Iisrael lõpetaks aktiivse sõjategevuse Gazas. Rahvusvaheliselt on kriis oluline, sest sõjaline konflikt Punasel merel mõjutab otseselt Suessi kanali tegevust ning selle kaudu ülemaailmselt kaubandust, majandust ja riikide poliitilisi suhteid.
Jumala kingitud maa. Kuhu kulged, sõber Gruusia
Mäletatavasti andis Euroopa Liit 2023. aasta detsembris Gruusiale ajaloolise kandidaatriigi staatuse, kuid 9. juulil 2024 Gruusia EL-iga liitumise protsess peatati. Selle otsuse peamiseks põhjuseks oli niinimetatud välisagentide seadus (Transparency of Foreign Influence), mis jõustus juuni alguses. Kui demokraatlike riikide vastavad seadused piiravad vaid ebademokraatlike välisjõudude tegevust oma territooriumil, siis Gruusia seaduses vastav piirang puudub ehk uus eeskiri võimaldab piirata näiteks ka EL ja USA rahastatavate organisatsioonide tegevust.
Ebastabiilsus ja konkurents: Elio Calcagno pilguheit NATO lõunatiivale
Seni on NATO eelkõige keskendunud idatiivale ning käsitlenud Venemaad kõige tähtsama ja otsesema ohuna liitlaste julgeolekule. Nüüd aga – eriti pärast 2023. ja 2024. aastal peetud tippkohtumisi Vilniuses ja Washingtonis – käib laiem arutelu lõunatiiva üle, mis katab strateegiliselt olulist piirkonda Lähis-Idas, Põhja-Aafrikas, Sahelis ja Vahemere ümbruses. Ollakse üksmeelel, et lõunatiiva peamiseks ohuks on ebastabiilsus Euroopa naabruses, selle laiemad tagajärjed ja viisid, kuidas vaenlased suudavad ebastabiilsust meie vastu ära kasutada.
Justin Leveque: Prantsusmaa välis- ja sisepoliitilised karid
Juuli algul toimunud parlamendivalimised Prantsusmaal tõid kaasa patiseisu, kus ühelgi erakonnal pole selget teed valitsuse moodustamiseks. Vasakliit on lõhestunud Venemaa ja Ukraina küsimuses, nii on sotsialistid ja rohelised välispoliitikas enam president Emmanuel Macroniga ühel meelel, ent vasakradikaalse Jean-Luc Mélenchoni erakond ei võta Venemaa ohtu tõsiselt. Vastasääres kogus jõudu Marine Le Peni Rahvuslik Liikumine.