märts 15, 2019

Paigalseisev Kasahstan

Reuters/Scanpix
Kasahstani president Nursultan Nazarbajev kasahhide rahvusliku ühtsuse päeval 1. mail 2016 kasahhi rahvuskostüümis.
Kasahstani president Nursultan Nazarbajev kasahhide rahvusliku ühtsuse päeval 1. mail 2016 kasahhi rahvuskostüümis.

President Nazarbajevi valitsemisaeg on parem alternatiiv eesootavale määramatusele, usuvad kasahhid.

Selle aasta veebruaris käis nii Kasahstani kui ka rahvusvahelisest meediast läbi, et Kasahstani president Nursultan Nazarbajev lasi valitsuse erru. Kohe pärast seda ilmus nii Kasahstani telekanalite ekraanidele kui ka Youtube’i peaminister Bakõtžan Äbdirulõ Sagõntajevi

videoavaldus, kus ta kiidab presidendi ettenägelikkust ja tarkust. Tituleerides Nazarbajevit lugupidavalt Elbašiks (targim, austusväärseim), teeb peaminister üsna lipitseva sõnavõtu, kiites presidenti selle eest, et too oma ettenägelikkuses taipas, nagu tuleks riigi ja rahva õitsva tuleviku nimel senine valitsus asendada teisega. Peale selle tänas Sagõntajev presidenti selle eest, mida too on väga lühikese iseseisvusperioodi jooksul riigi ning rahva heaks teinud. Avaldus läks rahva sekka nii kasahhi kui ka vene keeles.

President Nazarbajevi samm on täiesti legitiimne, tal on selleks konstitutsiooniline õigus. Nazarbajev ise põhjendas valitsuse errulaskmist sellega, et tema korraldused tõsta majanduslikku heaolu ja SKTd ning viia läbi seda tõusu tõstvad reformid jäid olemasoleva valitsuse poolt täitmata. Veel süüdistati valitsust hinnatõusus, mistõttu Kasahstani elanikud peavad järjest suurema osa oma perekonna eelarvest kulutama toiduainete ostmisele. Viimaseks piisaks olevat Nazarbajevile olnud see, et valitsusel puudus konkreetne plaan, kuidas 2019. aastal tõsta Kasahstani SKTd viis protsenti, nii nagu neile oli  sama aasta jaanuaris ülesandeks antud. Kasahstanis järgnes sellele sammule vaikus. Põgus internetifoorumite monitoorimine näitas, et erilist emotsiooni ja vastukaja valitsuse errusaatmine rahva seas ei tekitanud.

Vaiksed protestimeeleolud

Pealtnäha näib, et Kasahstaniga on kõik korras. See Kesk-Aasia riik pole segatud suurtesse rahvusvahelistesse skandaalidesse ja on järjekindlalt püüdnud kasvatada oma rahvusvahelist reputatsiooni.  Kasahstani pealinnas Astanas aset leidnud EXPO ja rida sealsamas  toimunud Lähis-Ida konflikte käsitlevaid rahvusvahelisi kohtumisi on Kasahstani paremini maailmakaardile jäädvustanud ja teinud ta märgatavaks ka üleilmselt. Riik, mida kümmekond aastat tagasi seostati läänemaailmas kõige rohkem Boratiga, on näidanud, et ta võib silma paista rahvusvahelises poliitikas, spordis, disainis ja regionaalses majanduses. Ka Kasahstanis endas on tunda uusi tuuli. Linnad on saanud värskema ja moodsama ilme, rajatakse parke ning moderniseeritakse peatänavate ümbruse rajoone.

Minu jaoks on väga tähtis, et viimasel ajal on suisa palavikuliselt hakanud levima väikeste stiilsete hipsterkohvikute laine, kus kohvijookide valik on lai ja kõik on väga kvaliteetne.  Head kohvi, mille järele ei pea linna teise otsa minema, olen ma Kasahstanis kõik need aastad taga igatsenud. Eriti jõudsalt areneb Kasahstani majanduskeskuse Almatõ ilme. Kesklinna jalakäijate tsooni on mitu korda laiendatud, seal on pingid, puud ja erinevad stiilsed istumiskohad. Jalgrattureid näeb järjest enam, kusjuures sõidavad ka keskealised ja vanemad inimesed, nädalalõputi suisa perekondade kaupa. Mitmetes linnades on sisse viidud rattaringlus ja  inimesed kasutavad seda rattarentimise teenust päris aktiivselt. Linnaliinibussides annavad juhid tegelikult ka pileti ja kui sa unustad selle võtta, siis tuletavad seda meelde. Piletikontrollid naeratavad ja tänavad.

Seda enam hämmastasid mind mitte just positiivsed muutused elanikkonna meeleoludes. Kui paljud kohalikud venelased on alati armastanud Kasahstani riigi ja presidendi kohta kriitiliselt väljenduda, siis kasahhid seda võõraste ees põhimõtteliselt ei tee.  Seetõttu oligi üllatuseks, et mitmed taksojuhid hakkasid minuga vesteldes Nazarbajevit kiruma. Venemaal on ütlus, et taksojuhid ja kojamehed teavad, aga ka peegeldavad kõige paremini rahva seas valitsevaid meeleolusid, ja see rahvatarkus tuli mulle meelde.

Eriti ettevaatlikult on Kasahstanis seni suhtutud presidendi kritiseerimisse. President Nursultan Nazarbajevi hüüdnimi rahva seas on Papa (isa) ja teatud mõttes on ta selle hüüdnime ka välja teeninud. Enam on vast teada Venemaa presidendi Vladimir Putini „käsujuhtimissüsteem”, ent Kasahstani president on selle kaugemale viinud. Juhtimisstiililt sarnaneb Nazarbajev pigem Valgevene presidendi Lukašenkaga, kes inspekteerib tehaseid ja laseb lahti direktori, kui riietusruumis on aken katki. Samasugust riigi ja rahva heaolu nimel detailidesse süüvimist näitavad Kasahstani erinevad telekanalid igas uudistesaates. Ühel hommikul tegin hotelli restoranis hommikukohvi juues endale märkmeid. Nazarbajev käskis lasteaedades sisse viia turvakaamerad. Nazarbajev käskis viia sisse uue õpetajate kvalifikatsiooni tõstmise kursuste metoodika. Nazarbajev jagas kiitust parimatele matemaatikaõpetajatele. Ju siis oli haridusega seotud tööpäev, ent pilt sellest, kuidas riigi president hoolitseb lasteaedade turvakaamerate eest, on väljaspool Kasahstani siiski üllatav. Ka nimetab president ainuisikuliselt ametisse ülikoolide rektoreid, otsustab oblastite eelarve suuruse üle ja kiidab heaks koostööprojektid välisfirmadega.

Kasahhi keele ja kultuuri erinevad tähendused

Paistab, et selline juhtimisstiil on hakanud viimastel aastatel korralikke tagasilööke andma ja järjest kasvavat pettumust presidendi tegevuse erinevate aspektidega ei suuda summutada isegi Kasahstani kõikvõimas riiklik julgeolekuteenistus, mida üldiselt tuntakse tema venekeelse lühendi KNB järgi.

Kasahhide seas kasvab kriitiline suhtumine Nazarbajevi suutmatuse suhtes üles ehitada Kasahstan kasahhide riigina. Esiteks ei ole – hoolimata kõlavatest loosungitest ning raportitest kasahhi keele eduka juurutamise poliitika kohta – suudetud Kasahstani venekeelsele elanikkonnale (keda on elanikkonnast 35–40 protsenti) selgeks õpetada kasahhi keelt. Vene keel pole Kasahstani põhiseaduse järgi mitte riigikeel, vaid „rahvastevahelise suhtlemise keel”, aga faktiliselt on ta ääretult domineeriv. Kasahhi keeles ei saa kohustada suhtlema ühtegi inimest, kui ta valdab vene keelt, ning Kasahstani põhja- ja idaosas on oblasteid, kus kasahhi keelt osatakse väga vähe kui üldse. Enamikus valdkondades eksisteerivad Kasahstanis vene- ja kasahhikeelsed paralleelstruktuurid –  nii võib ülikoolides õppida enamikku aineid mõlemas keeles, ametlik dokumentatsioon on kakskeelne jne. See, et venekeelsed Kasahstani elanikud ei vaevu kasahhi keelt ära õppima, on kasahhidele ammu pinnuks silmas, sest üksteisest arusaamise huvides peavad kasahhid vajaduse korral üle minema vene keelele, ent vastupidi ei juhtu peaaegu kunagi. Arvestades, et riiklikud võtmepositsioonid on Kasahstanis kasahhide käes, on keelepoliitika läbikukkumine eriti kibe.

Kasahhide siseriikliku positsiooni tugevdamine rahvusena on saanud tagasilöögi ka etniliste kasahhide tagasikutsumise poliitika osas. Juba 1990. aastate alguses kutsus Nazarbajev tagasi Mongoolias, Hiinas, Afganistanis või Türgis elavaid kaasmaalasi ja neid saabus palju. Probleem on aga selles, et neid pole õnnestunud edukalt postsovetlikku Kasahstani ühiskonda integreerida. Ma rõhutan siin just „postsovetlikku”, sest see on praeguse konflikti üks põhjusi.

Etnilistest kasahhidest naasjad – tuntud oralmanidena – ei oska reeglina vene keelt ja seega on nende sotsiaalne mobiilsus ääretult piiratud. Peale selle on nad kordades konservatiivsemad ja religioossemad, kui seda on Nõukogude Liidu ateistlikus keskkonnas üles kasvanud kasahhid. See, et oralmanid süüdistavad n-ö kodukasahhe kasahhi traditsioonide – eriti islami – hülgamises, tekitab piisavalt paksu verd. Kasahstani kasahhid vaatavad oralmane omakorda kui konservatiivseid ja ajas maha jäänud inimesi, kes on arengus kusagil 19. sajandis seisma jäänud. Konflikti võtab väga hästi kokku lause, mida ma kuulsin ühe vestluskaaslase suust, kui me rääkisime oralmanide naasmise programmidest: „Mulle ei meeldi, kui keegi mulle ette kirjutab, kuidas ma kasahh olema pean!”

Suur osa oralmanide esivanemaid põgenes Kasahstanist erinevate lainetena, viimased neist olid Venemaal Oktoobrirevolutsiooni järel möllanud kodusõja ja sellele hiljem järgnenud stalinliku kollektiviseerimise eest. See on ka põhjus, miks oralmanidel on raske integreeruda, sest vene keele oskuse puudumise kõrval ei suuda nad lugeda kirillitsat, vaid kirjutavad kasahhi keeles, kasutades araabia tähestikku, nagu seda tehti kuni 1930. aastate lõpuni.

Kõige selle tagajärg on, et oralmanid moodustavad mitmetes Kasahstani linnades oma enklaavisarnaseid kvartaleid, mis pole just kõige parema reputatsiooniga ning paistavad sageli silma lagunenud tänavate ning kanalisatsiooni puudumisega. Samas on oralmanide seas levinud arvamus, mida nad ei kipu ka enda teada hoidma, ja nimelt see, et Kasahstani kasahhid on vene keele kasutamise või suisa sellele ülemineku ja religioosse leigusega reetnud kasahhi kultuuri ning traditsioonid. Oralmanide tagasipöördumine või õigemini tagasitoomine on Kasahstani meedias pidevalt üleval ja ei saa väita, et kõik kasahhid kaasmaalaste remigratsioonist tänapäeval vaimustuses oleksid. Oralmane kasutati alguses selleks, et luua kasahhidest enamus venelaste domineeritud Põhja- ja Ida-Kasahstanis, mis olid nõukogude ajal loodud tööstusrajoonideks. Nüüd on aga tänu venelaste väljarändele Venemaale ja kasahhide saabumisele piirkonda vajadus sellise regionaalpoliitika järele kadumas.

Sumbunud majandus ja korruptsioon

Hoolimata rahulolematusest võimude keele- ja kultuuripoliitikaga on peamine kitsaskoht Kasahstani elanikkonna jaoks siiski riigi majanduspoliitika. See on üks neid kohti, kus võib täheldada erinevate sotsiaalsete ja etniliste rühmade olemist ühel arvamusel. President Nazarbajev on koondanud enda, oma sugulaste ja klanni kätte kontrolli peaaegu kogu majanduse üle. See nõuaks omaette artiklit, kuid mainida tuleks kas või seda, et erinevate struktuuride kaudu on umbes 80 protsenti Kasahstani riiklikke ettevõtteid ja seega ka lõviosa Kasahstani majandusest allutatud ühele riiklikule trustile, mida juhib Nazarbajevi klannikaaslane. Presidendi lähisugulane juhib riiklikku julgeolekut, laste käes on de facto riiklik gaasimonopol, tütar juhib veel ülikoole atesteerivat organisatsiooni ja nii läheb see edasi.

Tühjaks on osutunud ka Nazarbajevi loosungid viia läbi n-ö neljas tehniline revolutsioon ehk muuta Kasahstani majandus kaasaegseks ja digitaliseerituks. Neljanda revolutsiooni loosungeid on täis terve riik, ent praktikas on loodud mitmeid üksteist dubleerivaid ettevõtluse arendamise riiklikke fonde, mille tegevus on nii segane, et neile antud rahade kasutamisest puudub üldsusel ülevaade. Siin on võim loonud skeemid, mis sunnivad ettevõtjaid ühel või teisel kujul toetama Nazarbajevi perekonna kontrollitud riiklikke ja eraettevõtteid.

Hea näite tõid mulle mitmed ettevõtjad ja majandusanalüütikud Kasahstani gaasimajandusest. Nimelt on Kasahstanis võetud kurss loodussõbralikkuse egiidi all viia ettevõtete küttesüsteemid üle kivisöeküttelt gaasiküttele. Praktikas tähendab see aga ühe või teise Nazarbajevi lapse valduses või hallata oleva gaasifirma teenuste kasutamist, sest riiklikud kontrollid teiste ettevõtete installeeritud küttesüsteeme alati ei sertifitseeri. Kui ettevõte aga keeldub sellistel tingimustel gaasikütet sisse seadmast, siis ähvardavad teda looduskaitseinspektsiooni trahvid.

Kogu see endeemiline klannipoliitika on muidugi ka suurepärane korruptsiooni taimelava, mis on nüüdseks viinud sinnamaani, et inimesed ei usalda ei riiklikke korrakaitseorganeid ega kohtuid. See omakorda on tinginud selle, et kasahhid üritavad omavahelisi konflikte lahendada mitteametlikult, kasutades ülikeerulise kasahhi suguvõsade ja klannide süsteemi traditsioone, otsides eestkostet võimsate suguvõsade peadelt ehk aksakallidelt ja kasutades nende abi, kui tekivad probleemid riiklike struktuuridega. Kasahstanis läheb müügiks kõik, alates ülikoolides pandavatest hinnetest kuni ametipostideni riiklikes struktuurides ja teinekord isegi eraettevõtetes. See jälle tekitab nördimust nende seas, kellel pole seljataga võimsat suguvõsa või piisavalt suuri vahendeid, et teha kingitusi vajalikele ametimeestele.

Iseenesest on selline olukord kestnud juba peaaegu alates Nõukogude Liidu kokkuvarisemisest, ent õli valab tulle Kasahstani majandusliku olukorra halvenemine, seda just eriti viimase kahe aasta jooksul. Kasahstani majandus sõltub naftaekspordist samamoodi ja samas ulatuses (umbes 70 protsenti riigikassast) kui Venemaa majandus ning viimaste aastate naftahindade kukkumine lõi ka Kasahstani sama valusalt kui Venemaad.

Kui veel 2017. aastani suutis riik leida vahendeid, et kompenseerida inflatsiooni mitmetele elanikkonnagruppidele (kooliõpetajad, üliõpilased, pensionärid), siis nüüd selleks vahendeid enam pole. Pideva hinnatõusu tõttu on juhtunud see, mille puudumise üle kasahhid on alati uhkust tundnud. Nimelt on endise Nõukogude Liidu Kesk-Aasia vabariigid Venemaal tuntud kui odava võõrtööjõu allikad. Kasahstani elanikud, erinevalt Kõrgõzstanist, Tadžikistanist ja Usbekistanist, pole kunagi sõitnud Venemaale, et seal miinimumtasu eest ehitustel töötada või tänavaid pühkida. Nüüd on aga Kasahstanis esmakordselt tuntav töömigratsioon Venemaale. Samas eksisteerib pidev ja vaikne ajude äravool, seda suures osas Euroopasse. Viimasele on riik üritanud erinevaid tõkkeid seada, näiteks peavad vanemad, kui nende lapsed lähevad riiklike stipendiumitega Euroopasse õppima, panema oma kinnisvara panti, et garanteerida järelkasvu tagasitulek. Sellest hoolimata pole suudetud haritud inimeste emigratsiooni tõkestada, kusjuures selliste väljarändajate seas – sarnaselt Venemaale – on põhjused üha vähem puhtalt majanduslikud, vaid hoopis kasvavalt poliitilised.

Lõpetuseks

Kõigil eespool nimetatud põhjustel suhtub enamik Kasahstani elanikkonnast valitsuse muutumisse õlakehitusega. Üldine rahva seas valitsev usk on, et valitsuse koosseisust sõltub vähe niikaua, kui reaalne poliitiline ja majanduslik võim on ühe klanni käes. Mis inimesi enam huvitavad ja mille poole vaadatakse suisa kartusega, on 2020. aastal toimuvad presidendi- ja parlamendivalimised. Küsimus on, kuidas käitub Nazarbajev. Kas ta läheb ära ja määrab uue järeltulija? Või  jääb ta endiselt riiki juhtima ilma järeltulijat määramata? Kas ta muudab riigi üldist poliitikat ja kui, siis millises suunas? Kas algab kerge demokratiseerumine või siis pigem mutrite kinnikeeramine?

Üldjuhul kardetakse Kasahstanis, et kaunis kõrges vanuses Nazarbajev lahkub siit ilmast ilma järeltulijat nimetamata. See tähendaks – vähemalt nii arvatakse – suuremastaabilist klannidevahelist maadejagamist, kus omavahel põrkuksid kokku mitte ainult majanduslikud, vaid ka poliitilised huvid – natsionalistid oleksid vastamisi venemeelsete gruppidega. Nazarbajev on praegu ainukene isik, kes suudab Kasahstanis säilitada stabiilsuse ja etteaimatava elu. Seega, nagu ütles üks mu kolleege: „Kui Nazarbajev ei lähe vabatahtlikult ilma pärijat määramata, siis on parem, kui ta jääb ja hoiab asju oma kontrolli all. Inimesed kardaksid niimoodi ebamäärast tulevikku vähem.”

Kategooriates: PaberväljaanneSildid: ,