Paar märkust lahetaguse asjus

Kaja Tampere kirjutab (“Arutlevad soomlased, vaikivad soomlased”, lk 6-7), et Soomes “poliitilistest eelistustest ei kõnelda sageli isegi oma pereliikmetega. Info sellest,  keda valid,  on äärmuslikult   privaatne, isiklikku ruumi kuuluv, teistel sellega asja ei ole”. Huvitav, et Soome ajakirjanikel, kes valimispäevadel jaoskondade juures inimesi küsitlevad, pole telesaadete järgi otsustades kunagi raskusi nende leidmisega, kes oma valimiseelistuse   lahkelt kaamerasse teada annavad. Ka minu isiklik kogemus (kümnete sõprade ja sadade tuttavate baasil) kinnitab, et sisepoliitika ja erakondlikud eelistused pole mingi tabuteema ka huvitatud välismaalasega. Veelgi enam, arvestades poliitilise elu stabiilsust ja kodanike valimiseelistuste püsivust juba kodusõjast ja iseseisvuse algaastatest saadik, pole soomlase perekondlikku ja majanduslikku tausta vähegi teades üldse keeruline tema poliitilisi sümpaatiaid mõistatada. Erinevalt Eestist on Soomes vägagi juurdunud terve perekonna või suguvõsaga kindla erakonna toetajaskonda kuulumine läbi sugupõlvede. Muidugi jõuti ametliku n-ö lepituseni punaste ja valgete vahel juba enne Talvesõja algust, kuid perekondades mäletatakse ikka veel hästi, kes vanavanematest kummal poolel seisis. Ja seda räägitakse ka välismaalastele lahkesti nii vennaskalmul kui kõrtsilauas.

Oma poliitiliste eelistuse varjamine (kui sa just kommunist või muu N Liidu ripakile jäänud käsilane ei ole) pole ka loogiliselt põhjendatud. Soome ühiskonnas on erakonnastunud inimeste hulk Eesti tasemest märksa kõrgem. Ja meiega erinevast minevikust tulenevalt pole Soomes erakonda kuulumises midagi häbimärgistavat. Puudub mõistlik alus kartuseks, et kedagi tema poliitilise kuuluvuse või eelistuste tõttu tööalaselt diskrimineerida võidaks.

Kaja Tamperegi möönab, et Soomes on kodanikuühiskond kõrgelt arenenud, mis tähendab, et kodanikud püüavad mõjutada poliitilisi otsuseid ka valimistevahelisel ajal. Kui kodanikud osalevad aktiivselt seaduseelnõude avalikul arutelul, siis kuidas küll on seda võimalik teha nii, et arutleja poliitilised või erakondlikud eelistused avalikkusele silma ei paistaks?

Erinevalt Eestist on Soomes vägagi juurdunud terve perekonna või suguvõsaga kindla erakonna toetajaskonda kuulumine läbi sugupõlvede.

Viimne ebaloogilisus Tampere väitestikus avaldub tsitaadis: “Kuueaastase Soomes elamise ja töötamise kogemuse järel ei ole ma juhtunud kuulma, et tavaline soomlane maailmapoliitikast huvituks nii palju, et sellest ka rääkima hakkaks.” Kui Soome poliitika, sh välispoliitika suuna määravad just need “tavalised soomlased”, siis  kuidas  on osutunud võimalikuks   Soome   ebaproportsionaalselt suur osa globaalses humanitaartegevuses, ÜRO rahuvalvejõududes jne tingimusel, et nad sellest isegi mitte ei räägi? Kuidas   saadakse  vaikides kokku kõik need toidu- ja rahaabi koormad nälgivale Aafrikale? Kuidas juhtub see, et soomlased (nagu näiteks viimased presidendid Martti Ahtisaari ja Tarja Halonen) on pääsenud juhtima suuri rahvusvahelisi missioone või organisatsioone, kui selle taga ei ole rahva toetust? Muuseas, needsamad “tavalised soomlased” osalevad  riigi,   kiriku ja erastruktuuride koosseisus sadade ja tuhandete kaupa arengukoostöö   vabatahtlikena Aafrikas, Aasias, Ladina-Ameerikas. Soome riik pani 2008. aastal arenguabisse 0,44 protsenti oma sisemajanduse kogutoodangust (SKT) ehk 1,8 protsenti riigieelarvest. Kui on kodanikuühiskond, siis tekitab 2 protsenti riigieelarvest (Eesti võrdlusarv oleks orienteerivalt 2 miljardit krooni) laialdasi avalikke arutelusid. Kui soomlased omavahel maailmast ei räägiks, ei oleks ka seda eelarverida olemas. Ja Jyväskylä, keskmisest kõrgemalt haritud elanikkonnaga (ja linnavolikoguga) linn, mille linnavalitsusel on kodulehelgi rahvusvaheliste suhete peatükk, ei tohiks küll kogu rahvusvahelisest elust rääkiva Soome vaikiv erand olla.

Muutused Soome julgeolekupoliitikas, mida eeskätt rahvusliku Koonderakonna poliitikute jõul soovitakse NATO-rekke keerata, on aeglased ja vintsutusterohked Soome poliitilise süsteemi eripärade tõttu. Eestist vaadatuna tundub see tõepoolest imekspandav ning paljud panevad parema puudumisel Soome NATO-pürgimuste aegluse või puudumise Venemaa-hirmu süüks. Soome poliitiline süsteem on teatavasti hästi tasakaalus ning taganud nn konsensuspoliitika püsimise rahvusvahelistes küsimustes aastakümneid. NATO-juhtum näitab aga hästi, kuidas muidu laitmatu süsteem võib mingis kohas alt vedada ja üksikisiku tahtest täielikku sõltuvusse sattuda.

Nimelt on Soomes presidendil Eestiga võrreldes märkimisväärselt suurem võim ja seda eriti välispoliitikas. Aastakümneid valisid Soomes presidenti valijamehed, alates 1994. aastast mindi üle presidendi otsevalimistele, mis aga teatavasti annab presidendile kasutada hoopis tugevama sümboolse mandaadi kui kaudsed valimised. Presidendil on Soomes nüüd rohkem hääli kui ühelgi erakonnal parlamendis ja seega soovi korral võimalus hõlpsasti tegutseda “rahva tahte” toel vastu erakondade soove. Et rahvas tervikuna kipub olema pigem alalhoidlik, muutustele vastu (mida ilmestavad ka Kristel Engmani loos (“Sama eesmärk, erinevad teed”, lk 8-9) avaldatud toetusprotsendid NATOga liitumisele), on presidendil sellele rahva tahtele viidates üsna lihtne takistada julgeolekupoliitika ümberkujundamist, kuigi tegelikult kaitseb president avaliku arvamuse kilbiga oma isiklikke poliitilisi arusaamu. Lisaks on Soome president rahuaja riigikaitse kõrgeim juht, kaitseväe ülemjuhataja ning sellelt positsioonilt saab ta üsna mugavalt suruda maha ka Soome sõjaväe juhtide (kindralite seas on NATO-küsimus vaikimisi juba ammu positiivselt otsustatud) avalikku initsiatiivi riigikaitse põhimõtete uuendamisel.

Soome ühiskonnas on erakonnastunud inimeste hulk Eesti tasemest märksa kõrgem.

Niisiis, kui küsida, miks president Soome NATO-protsessi igakülgselt takistab, tuleb vastuseid otsida tema poliitilise põlvkonna kujunemisloost ja -ajast (suurepärase taustainfo allikana kõlbab siia ehk lugemissoovituseks Kjell Westö värske Helsingi-romaan “Älä käy yöhön yksin”). 1960ndatel üliõpilas- ja seejärel ametiühinguaktivistina karjääri alustanud Halonen määratles end veel viimase presidendivalimiste kampaania ajal “vankumatu sotsialistina”. Tema noorpõlve vasakpoolsus oli aga tugevasti tembitud sõja- ja Ameerika-vastasusega ning sümpaatiaga kõikvõimalikesse (tegelikult N Liidu kontrollitavatesse) rahvusvahelistesse rahuliikumistesse. Soome poliitiline suunamuutus suhtumises Eesti pagulaskonda ja meie õiguslikku järjepidevusse just Halose poliitilise kujunemise ajal ei puutu otse asjasse, kuid kaudsemalt küll, sest idee või surve nii käituda pärines samast allikast, kust USA-vastasuski. Ikka Moskvast, mis sotsialismi võidukäigu sümbolina kahetsusväärselt paljusid vaba maailma idealiste pikka aega ära petta suutis. Arvestamine Moskva võimalike soovidega Soome välispoliitiliste otsuste tegemisel on kirjutatud poliitikute vanema põlvkonna alateadvusse ja reljeefselt näha president Tarja Halose poliitikas. 2012. aasta presidendivalimiste tulemusel see kõik muutub. Ja tõenäoliselt lõpeb mõni aeg pärast seda ka praegune ainus sügav loogiline vastuolu Soome rahvusvahelises tegevuses. Kui kõikjal ja kõiges kuulutab Soome, et parem on olla “laua taga otsustajate hulgas” kui hääleõigusteta kõrvaltvaataja, siis lõputult ei suudeta ka NATO-küsimuses sellele heale põhimõttele erandit teha.