Optimistliku kindlameelsuse tippkohtumine

Puhtformaalselt on NATO kõrgeim kogu – Põhja-Atlandi Nõukogu – alati sama otsustuspädevusega ning seda sõltumata sellest, millisel tasandil nõukogu on kogunenud: kas suursaadikute, välisministrite, kaitseministrite või tippkohtumisena riigi- ja valitsusjuhtide vahel.

Põhjus tippkohtumiste korraldamiseks on seega seotud millegi enamaga, kui konkreetsed otsused, mis ametlikult heaks kiidetakse: tippkohtumisega antakse NATOle laiem poliitiline suund, mille riigi- ja valitsusjuhid oma kohtumise sõnumite ja õhkkonnaga loovad ning milleks suursaadikute tasand vaatamata oma formaalsele otsustuspädevusele kunagi suuteline ei ole. Nii tuntakse näiteks Praha tippkohtumist 2002. aastal Alliansi “laienemise” tippkohtumisena, mis lisaks laienemise otsustamisele andis uue hoo ka laienemisdebatile üldiselt; Lissaboni tippkohtumine 2010. aastal kujunes aga “partnerlussuhete” tippkohtumiseks, mille vaimsuse najal arendati veel pikalt pärast tippkohtumist debatti sellest kuidas partnereid, sh Venemaad, paremini kaasata ja hõlmata.

Chicago tippkohtumise eel valitses läänemaailma mõttekodades, ajakirjanduses ja nn julgeolekuvaldkonna avalikkuses valdavalt pessimistlik õhkkond: palju räägiti Aasia kasvavatest jõukeskustest ja sellega seoses ka USA tähelepanufookuse pöördumisest itta, NATO liikmesriikide kahanevatest kaitse-eelarvetest ning raskustest laienenud liikmeskonnaga organisatsioonis poliitilisi otsuseid langetada. Pessimism oli paljuski emotsionaalne, kuna olulisemad faktid selleks alust ei anna – NATO kui terviku kaitsekulud on täna suuremad kui viisteist aastat tagasi, samuti ka ümberpaigutatavate ja seega kasutatavate vägede hulk ning nagu tõestas NATO operatsioon Liibüas, suudab Allianss vajadusel ka rasketes küsimustes kiireid otsuseid langetada.

Chicago tippkohtumise olulisim tulem oli optimistliku ja kindlameelse õhkkonna taasloomine ning see peegeldub ka kõigis konkreetsetes otsustes, mis tippkohtumisel langetati.

Esmalt Afganistan, mille osas pandi paika edasine tegevuskava ning otsustati ka pärast NATO praeguse sõjalise operatsiooni lõppu 2014. aastal jätkata Afganistani toetamist. See on oluline otsus, kuid sellest olulisemakski võib pidada arutelusid, mis antud teemat saatsid: nimelt, kuidas pärast aastaid kestnud mahuka sõjalise operatsiooni lõppu kindlustada NATO kui aktiivse ja koostegutsemisvõimelise sõjalise liidu tulevik. Jah, just “kuidas”, kuna “kas” polnud teemaks: riigi- ja valitsusjuhtide jaoks oli iseenesestmõistetav, et NATO on ja jääb ka tulevikus kõigi liitlaste julgeoleku nurgakiviks ning seda sõltumata sellest, milliseid lühi- või pikaperspektiivilisi ohte erinevad liitlased oma julgeolekule näevad.

Seega polnud põhilises – NATO loomuses – kahtlust ning Chicago tulemina, paradoksaalselt just välisoperatsiooni puudutava arutelu osana, saab näha edasiste arutelude tugevamat fokusseerumist teemadele nagu mitmerahvuseliste ühisõppuste korraldamine erinevates Alliansi piirkondades, kaitse- ja operatiivplaneerimise tõhustamine ning liitlaste relvajõudude, sh sõjaliste staapide, omavahelise sidususe suurendamine.

Teiseks tuleb peatuda raketikaitsel. NATO raketikaitse loomise otsus langetati Lissaboni tippkohtumisel, mil kiideti heaks ka ajaline graafik selle võime väljaarendamiseks. Chicagos kuulutati välja raketikilbi esimese faasi valmissaamine – pealtnäha vaid saavutatud tehnilise progressi äramärkimine kõrgel poliitilisel tasandil. Selle tähendus on siiski palju suurem: on üldiselt teada, et raketikilp on kahjuks kujunenud NATO-Vene suhete üheks põhiliseks vaidluskohaks, mille osas on emotsioonid sageli ka avalikkuse ette jõudnud. Seega on Chicagos väljakuulutatu näide sellest, et NATO kaitsmise küsimustes langetab otsuseid NATO ise ning kuigi teisi riike püütakse igati kaasata ja hõlmata, viiakse oma otsused kindlameelselt ellu.

Raketikaitse vallas saavutatud progress on näide ka NATO suutlikkusest oma lubaduste täitmisel: sõltumata paljude riikide kaitse-eelarvete kärpimisest on Allianss püsinud ülimalt keeruka ja ressursimahuka raketikilbi loomisel iseenda poolt seatud graafikus. Lisaks kinnitab see, et USA eemaldumine Euroopast või huvipuudus Euroopa julgeoleku küsimustes ei vasta tõele: Euroopa liitlaseid kaitsvat raketikilpi ehitatakse ju suuresti ameerika maksumaksja rahade toel.

Chicago tippkohtumise olulisim tulem oli optimistliku ja kindlameelse õhkkonna taasloomine.

Kolmandana väärib esiletõstmist nn “tark kaitse”, mis nii Chicago eel kui ajal sageli äramärkimist leidis. Tegemist on arusaamaga, mille kohaselt tuleb võimete arendamisel teha senisest suuremat koostööd, et mitte dubleerida teiste liitlaste poolt juba tehtavat. Sellisel moel – koos tegutsedes ning dubleerimisi vältides – saame sama raha eest enam kaitsevõimet. Targa  kaitse “sildi” all kiideti Chicagos heaks terve rida tegevusi, mis just sellele põhimõttele vastavad. Sealhulgas kontseptsiooni ühe lipulaevana ka tähtajatu Balti õhuturbelahendus: operatsioon, mis võimaldab Balti riikidel hävitajate hankimise asemel arendada jõukohaseid võimeid, kasutades õhuruumi turvamiseks liitlaste juba olemasolevaid vahendeid.

Edasiste protsesside suunamise mõttes tähendab tark kaitse ja selle ümber Chicagos toimunu aga enamatki kui ühiselt arendatavate projektide kogumit. Targa kaitse rõhutamine tippkohtumisel kinnitab, et NATO ei kavatse oma ambitsioonitaset muuta, vaid teeb pingutusi et jääda maailma võimsaimaks sõjaliseks liiduks ka paljude liitlaste jaoks keerulises majandussituatsioonis.

Tark kaitse kinnitab ka liitlaste pühendumust koostegutsemisele: kontseptsiooni edasine arendamine viib senisest tihedamale sõjalisele lõimumisele, mis omakorda liidab NATOt tugevamalt kokku ka poliitiliselt. Sõjaliste võimete ühine arendamine tähendab ju seda, et liitlaste sõltumine üksteisest suureneb; see eeldab suurt usaldust ja toimivaid poliitilisi mehhanisme, mille tõhustamisele peavad NATO liikmesriigid organisatsiooni erinevatel otsustustasanditel nüüd keskenduma.

Chicago põhilised teemad ja neis langetatud otsused lõid seega kokkuvõttes optimistliku kindlameelsuse õhkkonna, mis samas ei tähenda nagu oleks riigi- ja valitsusjuhid eiranud NATO ees seisvaid väljakutseid. Kõige selgemalt kerkis murekohana esile see, et Euroopa riikide osakaal NATO kaitsekulutustes on langenud tasemele, mis on Külma sõja järgse perioodi madalaim. See tähendab, et ameeriklased peavad kandma aina suuremat koormat NATO kui terviku kaitsevõime tagamisel.

Kui Euroopa kaitse-eelarvetele viimastel aastatel iseloomulikud trendid jätkuvad saab USA tulevastel valitsustel olema aina raskem oma valijaile ning nende esindajaile Kongressis seletada, miks on NATO tõsiseltvõetavus USA huvides, ning miks peab ameerika maksumaksja investeerima projektidesse, mis tagavad alamõõduliste kaitse-eelarvetega liitlaste julgeolekuvajadusi.

Praktiliselt tingib Euroopa kaitse-eelarveline mahajäämus ka mahajäämuse kalliste kõrgtehnoloogiliste sõjaliste võimete osas, mis omakorda võib pikemas perspektiivis viia selleni, et sõltumata poliitilise tahte olemasolust muutub eurooplaste ja ameeriklaste sõjaline koostegutsemine võimatuks.

Kaitse-eelarvete küsimuses toimus Chicagos avameelne arutelu, mille käigus tunnistasid eelnimetatud probleeme kõik. Ühtlasi lepiti kokku, et praegusest tasemest madalamale enam Euroopa kaitsekulud langeda ei tohi ning toodi esile riike, kes vaatamata raskustele siiski kaitsekulusid hoida või tõsta on suutnud. Sellega Eestile osaks saanud positiivne tähelepanu andis meie sõnumitele tugevama kaalu ning võimaldas meil Chicagos langetatud otsuseid ja tippkohtumise üldist tonaalsust mõjutada. Paljuski selle tulemusena võime tippkohtumisega ka igati rahule jääda.