Õnnetina valamine Gaza maaribal

Vahemere kohal Gaza sektorile suuna võtnud Iisraeli õhujõudude hävitajad oleksid radariekraanidel võinud kergesti tunduda tavaliste tsiviillennukitena. Iisraeli piloodid imiteerisid teadlikult reisi- ja transpordilennukite radariprofiili. Kui valida sobiv lennukiirus, hoida masinaid üksteisest minimaalsel võimalikul kaugusel – piltlikult väljendudes lennata üksteise kukil -, siis on täiesti võimalik, et vastase õhuseiresüsteemil pole lähenevast ohust aimu enne, kui reageerimiseks on juba liiga hilja.

Kell pool kaksteist päeval tabas Gazat otsekui välk selgest taevast esimene õhulöökide laine. Kolme kuni viie minuti jooksul hävitasid Iisraeli lennukitelt teele läkitatud täppispommid ja -raketid ligikaudu 40 sihtmärki.¹ Oli laupäev, 27. detsember 2008. Käivitus Iisraeli sõjaline operatsioon „Valatud tina” (Cast Lead) Gaza sektori üle valitseva Hamasi mahasurumiseks.

Teiste ja hilisemate andmete kohaselt osales esimeses, 220 sekundit väldanud ründelaines 88 Iisraeli lahingulennukit, kes andsid löögi ligi sajale varem kindlaksmääratud sihtmärgile²: juhtimis- ja sidekeskustele ning varjenditele, relvaladudele ja töökodadele ning Egiptuse-Gaza piiri alla kaevatud tunnelitele, väljaõppekeskustele ning Hamasi juhtkonna arvatavatele asupaikadele.

Õhukampaania esimese nelja päeva jooksul ründasid Iisraeli õhujõud Gaza sektoris kokku rohkem kui 450 sihtmärki ning mõningate kõrgete Iisraeli ohvitseride hinnangul polnud võrdlus Kuuepäevase sõja esimeste tundidega 1967. aastal sugugi kohatu.³ Toona, 1967. aasta 5. juunil purustas Iisrael ennetava löögiga Egiptuse ja Süüria õhujõud.

Liibanon 2006

Koos 3. jaanuaril alanud maavägede pealetungiga vältas „Valatud tina” ühtekokku 22 päeva ja kujutas endast selle kümnendi kõige massiivsemat ja põhjalikumalt ettevalmistatud sõjalist operatsiooni. Mõistmaks Tel Avivi otsust kasutada Hamasi vastu ülekaalukat sõjalist jõudu tuleb kõigepealt aga lühidalt peatuda kolmel peamisel piirkondlikku julgeolekuolukorda kujundanud seigal.

Neist esimene on 2006. aasta juulis ja augustis Liibanonis toimunud sõjaline kokkupõrge Hezbollah’ ning Iisraeli vahel. See 34-päevane konflikt lõppes Iisraelile õnnetult. Tõsi, Iisraeli õhujõud suutsid lahingutegevuse esimestel päevadel hävitada märkimisväärse osa Hezbollah’ valduses olnud suurema lennuulatusega rakettidest. Kuid maaväed kandsid Lõuna-Liibanoni mägisel maastikul raskeid kaotusi (kokku langes 121 Iisraeli sõdurit ning 628 sai haavata), kogu operatsioon oli puudulikult ettevalmistatud ja halvasti ellu viidud, Hezbollah’le kui organisatsioonile olulist ja püsivat kahju tekitada ei suudetud ning kokkuvõttes lõppes Teise Liibanoni sõja nime saanud kokkupõrge nii Lähis-Ida laiema avalikkuse kui Iisraeli kodupubliku silmis Tel Avivi lüüasaamisega. Et puhtsõjalises mõttes oli tegemist mitte kaotuse, vaid patiseisuga, osutus vähemtähtsaks.

Õhukampaania esimese nelja päeva jooksul ründasid Iisraeli õhujõud Gaza sektoris kokku rohkem kui 450 sihtmärki.

Muljel Iisraeli lüüasaamisest Liibanonis oli otsene tulevikku suunatud julgeolekumõõde. Üheks kõige olulisemaks Iisraeli julgeolekukontseptsiooni osiseks on nimelt aastakümneid olnud sõjaline heidutus⁴. Lihtsustatult seisneb see kuvandis, mille kohaselt võimalikel vastastel ei ole mõeldav väljuda Iisraeliga puhkenud konventsionaalsest konfliktist võitjana: Tel Aviv reageerib ülekaaluka jõuga ja vajadusel ennetavalt Iisraeli ja/või tema kodanikke ähvardavale sõjalisele ohule, Iisraeli kaitsejõudude kvalitatiivne üleolek ükskõik millisest piirkonnas leiduvast võimalikust vastasest määrab konflikti tulemuse aga juba ette Tel Avivi kasuks.

Hamasi ülevõim Gaza maaribal

Teise seigana tuleb silmas pidada islamiliikumise Hamas (Harakat al-Muqawamat al-Lslamiyyah, Islami Vastupanuliikumine) võimuletulekut Gazas. 2006. aasta jaanuaris toimunud Palestiina omavalitsuse parlamendivalimistel tuli võtjaks just Hamas, noppides 132st parlamendikohast 74. Ei Euroopa Liit, USA ega Iisrael aga ei tunnistanud Hamasi palestiinlaste huvide legitiimse, demokraatlikult valitud esindajana. Põhjus seisneb Hamasi mitmepalgelises loomuses, mis muutis tema osalemise valimistel juba algusest peale Lääne ning Iisraeli jaoks viitsütikuga pommiks. 1987. aastal Egiptuse Moslemivennaskonna eeskujul loodud Hamas on ühest küljest küll islamiliikumine, mille tegevuses ja organisatsioonis on olulisel kohal sotsiaalabi- ja hoolekanne, haridus jms. Hamasil on näiteks olemas oma (islamistlik) koolivõrgustik, sotsiaalabikeskused, meediaväljaanded jne. Teisalt on Hamas poliitiline liikumine – või pigem isegi partei – koos kõige sellest tulenevaga. Kuid kolmandaks on Hamasi näol tegemist just nimelt sellega, mis kätketud tema enda nimesse: see on moodustis, mida palestiinlased käsitlevad vastupanuliikumisena, Iisrael ja Lääs aga terroriorganisatsioonina. Just Hamas oli see, kes tõi Iisraeli-vastastes rünnakutes alates 1994. aastast taktikana käibele ohvriterohked enesetapurünnakud busside, kohvikute, koolide ja turgude vastu. Hamasi põhikirja kohaselt on organisatsiooni eesmärgiks islamiriigi loomine kogu Palestiina, ehk siis ka praeguse Iisraeli territooriumil. Hamas ei ole ka praeguseni tunnustanud Iisraeli õigust eksisteerida, mis on Tel Avivi jaoks fundamentaalse tähtsusega.

Nii Euroopa Liit kui USA olid pärast Hamasi võitu Palestiina valimistel seega algusest peale tupikus. Ühelt poolt oli võimatu tunnustada legitiimse läbirääkimistepartnerina terrorisitlikku organisatsiooni. Seda lisaks muudele asjaoludele kas või seetõttu, et taolise pretsedendi tekkides oleks keerukas tulevikus põhjendada keeldumist käsitleda poliitilise partnerina näiteks mõnda al-Qaedast välja kasvanud poliitilist parteid kusagil mujal. Teisalt oli keerukas valimiste võitjat Hamasi eirata tekitamata muljet, et kogu Lääne jutt demokraatlikest väärtustest pole midagi enamat silmakirjatsemisest. Olukord nagu Vene muinasjutus: lähed vasakule – kaotad käe, lähed paremale – kaotad jala.

2006. aasta Palestiina parlamendivalimiste järel püsis samas teatav lootus, et olles kord juba osaline ja seotud poliitilise protsessiga läbi avaliku võimu teostamise, kaldub Hamasi tegevuse raskuspunkt paramilitaarselt tegevuselt pigem poliitilisele ning lõpuks jõutakse ka ehk kokkuleppeni Iisraeli eksisteerimisõiguse tunnustamise osas.

Teine Liibanoni sõda lõppes nii Lähis-Ida laiema avalikkuse kui Iisraeli kodupubliku silmis Tel Avivi lüüasaamisega.

Paraku need lootused ei täitunud. Alates 2007. aasta jaanuarist kuni sama aasta juunini vältas Gaza maaribal madala intensiivsusega – aeg-ajalt lahvatav, siis jälle rahunev – relvakonflikt Fatah’ ja Hamasi vahel. See kodusõda lõppes suuremalt jaolt 2007. aasta juunis, kui Hamas võttis mitu päeva kestnud lahingute järel Gaza sektoris kontrolli enese kätte, tappes või vangistades rea Fatah’ olulisi liikmeid ning sundides paljud Palestiina omavalitsuse presidendi Mahmoud Abbasi partei liikmed Gazast põgenema. Fatah’ julgeolekujõud omakorda arreteerisid Läänekaldal rea Hamasi liikmeid. Alates 2007. aasta juunist oli Hamas Gaza maaribal ainuperemees, olles selle positsiooni saavutanud relva jõul ning teostades oma võimu pea diktaatorlikul moel. Pinged Hamasi ja Fatah’ vahel samas jätkusid. Pärast viie Izz ad-Din al-Qassami brigaadide komandöri hukkumist pommiplahvatuses 2008. aasta juulis korraldas Hamas järgmisel kuul suurejoonelise julgeolekuoperatsiooni, mille käigus vahistati sadu Fatah’ pooldajaid.

Pärast Hamasi ainuvõimu saavutamist Gazas algas ka islamiorganisatsiooni sõjalise tiiva, Izz ad-Din al-Qassami brigaadide strukturaalne ümberkujundamine. Varasema rakupõhise ülesehitusega ja peamiselt terrorirünnakute täideviimiseks suunitletud struktuuri asemele tekkis ülesehituselt Hezbollah’t kopeeriv ning pigem regulaararmeele sarnanev organisatsioon. 2008. aasta kevadel kirjeldasid Iisraeli allikad Izz ad-Din al-Qassami brigaade kui ligikaudu 10 000-list nn täisajaga võitlejast koosnevat organisatsiooni, mis jaguneb kuueks konkreetse vastutusalaga brigaadiks, viimased omakorda pataljonideks, kompaniideks jne.⁵ Sellele lisaks oli Hamas loonud ca 8000-mehelised n-ö siseväed (ingl k Executive Force), mille ülesandeks oli tegeleda organisatsiooni vastastega Gaza maariba enese piires.

See Hamasi sõjalise võimekuse üsna kiire ümbersünd oli Iisraeli silme läbi nähtuna olulise tähtsusega. Üks asi on seista vastamisi pommirünnakuid kasutava terroriorganisatsiooniga, sootuks teine on olla sunnitud tegelema konventsionaalsele armeele sarnast organisatsiooni valdava vastasega. Viimase kontekstis on jällegi asjakohane viidata Liibanoni ja Hezbollah’ kogemusele.

Lisaks sõjalisele ümberkujunemisele tihenesid alates 2007. aastast oluliselt ka Hamasi sidemed Iraaniga. Iisraeli Gaza ründamise pärast karmisõnaliselt kritiseerinud Türgi peaministril Recep Tayyip Erdoganil oli õigus, kui ta pärast konflikti lõppu antud intervjuus sedastas – Hamasi näol pole tegemist Teherani käepikenduse või käpiknukuga.⁶

Kuid samal ajal on vähe põhjust kahelda ka väidetes, mille kohaselt lisaks aastas kümnete miljonite dollariteni küündivale rahalisele abile oli ja on Iraanil oluline roll ka Hamasi sõjalisel toetamisel – see hõlmab väljaõpet, tehnoloogilist oskusteavet ning relvastust. Eelmise aasta kevadest pärineva informatsiooni kohaselt oli Iraanis kuni kuus kuud väldanud väljaõppekursustel viibinud 150 Izz ad-Din al-Qassami brigaadide instruktorit ning teist samapalju viibis parasjagu koolitusel Iraani revolutsioonilise kaardiväe kinnistes treeninglaagrites.⁷ Veel 600 Hamasi liiget olid väidetavalt läbinud väljaõppekursused Süürias paiknevates treeningkeskustes, kus nende instruktoriteks olid juba Iraanis koolitatud inimesed. Iisraeli asundustesse hakkasid maanduma Iraanis valmistatud miinipildujamiinid, Hamasi võitlejate kätte ilmusid Iraani toodetud õhu- ja tankitõrje raketikompleksid, relvaladudesse aga samast allikast pärinevad, tehasetoodanguna valmistatud raketid.

Just Hamas oli see, kes tõi Iisraeli-vastastes rünnakutes alates 1994. aastast taktikana käibele ohvriterohked enesetapurünnakud.

Kokkuvõtlikult: Hamasi sõjaline suutlikkus arenes seitsmepenikoormasaabastega, ilma Iraani osaluse ja mahituseta oleks see olnud leebelt väljendudes keeruline.

See toob meid Gaza sõja konteksti mõistmisel kolmanda olulise seiga juurde – selleks on Iraan, Teherani kasvav piirkondlik mõju ja ambitsioonid ning raketi- ja tuumaprogramm. Juba mitmeid aastaid käsitleb Iisrael avalikult ja kõige kõrgemal poliitilisel tasandil Iraani peamise ohuna oma julgeolekule. Mitte väga harva kasutavad Iisraeli poliitikud ja ametnikud isegi väljendit „eksistentsiaalne oht”. Viimatised Iisraeli ähvardanud eksistentsiaalsed ohud said suures osas otsa koos Saddam Husseini režiimile päitsete pähe panemisega esimeses Lahesõjas eelmise kümnendi alguses, Tel Avivi silmis on Iisraeli julgeolekuolukord praegu tänu Iraani esiletõusule aga kiiresti halvenemas.

Ka 2006. aasta kokkupõrget Hezbollah’ga käsitles Iisrael osaliselt lahinguna tema ja Iraani vahel toimuvas külmas sõjas. Sarnaselt Hamasile ei ole ka Hezbollah sugugi mitte Teherani hüpiknukk, kuid selle Liibanoni šiiitliku organisatsiooni näol on siiski palju otsesemalt tegemist Iraani Revolutsioonilise Kaardiväe kreatuuriga. Ilma Iraani (ja Süüria) aktiivse toetuseta Hezbollah’t tema praegusel kujul ja sõjaliste võimetega ei eksisteeriks.

Eesmärgid ja motiivid

Iisraeli esimeseks ja vahetuks eesmärgiks operatsiooni „Valatud tina” käivitamisel oli lõpetada Gaza maaribalt lähtuv raketi- ja miinipildujatuli oma asulate ja linnade pihta.

Hamas oli Lõuna-Iisraeli asulaid Gaza töökodades valmistatud primitiivsete Qassam-rakettidega ning miinipildujatulega kostitanud juba aastaid. Möödunud aasta juunis Iisraeli ja Hamasi vahel sõlmitud vaenutegevuse ajutise lõpetamise lepe tegi rünnakutele suuresti lõpu, novembris ja detsembris jätkus raketi- ja miinipildujatuli aga uue hooga. Viimatimainitud kahe kuu jooksul kokku tulistati Gaza maaribalt Iisraeli asulate pihta üle 250 raketi ning ligi 170 miinipildujamiini.⁸

Olukord oli aga varasemast märkimisväärselt tõsisem. Kui varem olid Hamasi käsutuses vaid 8-13 kilomeetrise lennuulatusega ja ebatäpsed, Gaza enda relvaseppade valmistatud Qassamid, siis nüüdseks olid Hamasi arsenali ilmunud sajad Iraani tehastes litsentsi alusel valmistatud 122 mm kaliibriga Grad-raketid. Nende tabamisraadiuseks on sõltuvalt modifikatsioonist kas 20 või 43 kilomeetrit. See kõlalt tehniline detail omab tegelikult olulist kaalu. Gaza maaribaga piirnev 10-kilomeetrine tsoon on nimelt üsna hõredalt asustatud, 40 kilomeetri raadiusesse jääval maa-alal elab aga kokku ligi 800 000 – 900 000 inimest ehk üle 10 protsendi Iisraeli elanikkonnast. Sellesse tsooni jäävad Tartust kaks korda suurema elanike arvuga Ashdod (207 000 elanikku) ning Tallinnast rahvarohkem Beer Sheva (531 000 elanikku). Et muuta võimatuks normaalne elutegevus mingil konkreetsel territooriumil, ei pea raketituli seejuures tingimata olema täpne või tooma kaasa suuri inimohvreid. Selleks, et luua majandusliku kahju ja poliitilise surve tekitamiseks vajalik hirmuõhkkond, piisab pidevast ähvardusest ning häireolukorrast.

Olukord nagu Vene muinasjutus: lähed vasakule – kaotad käe, lähed paremale – kaotad jala.

Tel Avivi teiseks eesmärgiks oli muuta julgeolekuolukorda Lõuna-Iisraelis viisil, mis tagaks vähemalt lähiaastateks sealsele elanikkonnale rahulikuma elu. Selleks tuli anda tõsine löök Hamasi sõjalisele ja organisatsioonilisele võimekusele ning kahjustada olulisel määral relvastuse Gazasse smugeldamiseks kasutatavat tunnelivõrgustikku Gaza-Egiptuse piiri all. Kuid mitte ainult. Eesmärgiks oli vastata Hamasile sedavõrd ülekaaluka jõuga, et viimane loobuks relvajõu kasutamisest üldse või mõtleks enne uute rünnakute alustamist vähemalt kaks, aga soovitavalt neli-viis korda põhjalikult järele.

Kolmandaks oli Iisraeli perspektiivist nähtuna tegemist ka ennetava sõjalise löögiga. Hamasi raketiarsenal oli kahe aasta jooksul nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt arenenud väga kiiresti. Sama arengutempo jätkudes ei oleks olnud võimatu, et aasta-paari pärast oleksid Hamasi käsutuses olnud juba näiteks 75-kilomeetrise lennuulatusega Iraani Fajr-5 ballistilised raketid, mida Teheran on tarninud ka Hezbollah’le. Selline löögiulatus oleks tähendanud seda, et Hamasi raketimeeskonnad oleksid saanud oma sihikud rihtida juba Tel Avivi eeslinnadele. Izz ad-Din al-Qassami brigaadide sõjalise võime kiire tugevnemine ning Gaza maaribal toimuvad kindlustustööd – tunnelite, punkrite jms rajamine – omakorda oleks tähendanud seda, et ükskõik milline tulevikus toimuv sõjaline operatsioon Hamasi relvitustamiseks oleks olnud tunduvalt raskemini teostatav ja suuremate ohvritega.

Et võimalik sõjaline vastasseis Iraaniga viimase tuumaprogrammi pärast pole endiselt sugugi võimatu, oleks Iisrael võinud ennast ühel hetkel kergesti leida olukorrast, kus kaks Teherani toetusel tegutsevat organisatsiooni suudavad raketitule all hoida suurt osa kogu Iisraeli territooriumist – Hezbollah põhjast ning Hamas lõunast. Ning Iisraeli enese kaitsejõud pidanuksid taolise ohustsenaariumi realiseerudes kahel rindel alustama täiemõõdulist sõjalist operatsiooni sügavalt sissekaevunud vastase vastu. Sellise stsenaariumi tekkevõimalus tuli välistada.

Neljandaks eesmärgiks oli taastada Liibanonis kahjustada saanud Iisraeli heidutusvõime usutavus üldiselt: veenda nii Hamasi, Hezbollah’d kui Iraani, et Iisraeli juhtkond ei kõhkle vajadusel jõudu kasutamast ning tema kaitsejõud suudavad vastast lüüa ise olulisi kaotusi kandmata.

Oma raketirünnakutega konflikti provotseerinud Hamasi motiivid ja eesmärgid võib mahutada ühisnimetaja „blokaad” alla. 2007. aasta septembris oli Iisrael jätkuvate rünnakute tõttu deklareerinud Gaza maariba vaenulikuks territooriumiks, 2008. aasta jaanuaris aga jõustas Tel Aviv Gaza suhtes pea täieliku blokaadi. 350-ruutkilomeetrise pindala ning 1,5 miljoni elanikuga Gaza maaribal on välisilmaga ühenduse pidamiseks kaks võimalust. Neist esimeseks on Rafah piiriületuspunkt Egiptuse-Gaza piiril (Kairo sulges selle pärast Hamasi võimupööret Gazas). Teiseks ühenduslüliks on piiriületuspunktid Iisraeli-Gaza piiril. Pärast Tel Avivi kehtestatud blokaadi halvenes olukord maaribal kiiresti, sest piirangud ei kehtinud mitte ainult pea kõikide kaubaliikide, vaid ka inimeste liikumisele ning Iisraelist lähtuvatele energia- ja kütusetarnetele. Eelmise aasta juunis sõlmitud vaenutegevuse peatamise leppe järel lootis Hamas blokaadi leevendamist kui mitte lõpetamist. Seda aga ei juhtunud kahel põhjusel. Esiteks nõudis Iisrael blokaadi lõpetamise eeltingimusena Hamasi tunnustust Iisraeli õigusele eksisteerida ning püsiva vaherahu sõlmimist. Teiseks nõudis Hamas omalt poolt nende sammude astumise eeltingimusena Iisraeli-poolse “agressiooni” – ehk blokaadi – lõpetamist.

Detsembris raketirünnakuid taasalustades eeldas Hamas, et valimiste ootuses Iisraeli poliitiline juhtkond on lõhenenud ja otsustusvõimetu ning Iisraeli sõjaline vastus jääb piiratuks. Organisatsioon oli seni edukalt üle elanud kõik Iisraeli õhurünnakud ning isegi kui Tel Aviv oleks käivitanud maavägede operatsiooni, lootis Hamasi juhtkond tekitada Iisraeli armeele Gaza tänavatel olulisi kaotusi, sundida juudiriiki sissetungi lõpetama ilma olulist edu saavutamata (nagu juhtus 2006. aastal Liibanonis) ning rääkida uue vaenutegevuse lõpetamise leppe osas läbi juba parematelt positsioonidelt. Saavutades muuhulgas ehk ka blokaadi lõpetamise.

Tegemist oli ränkade strateegiliste valearvestustega ning see sai Hamasi juhtkonnale Gazas selgeks juba „Valatud tina” esimestel päevadel.

Tulemused ja tagajärjed

„Valatud tinaga” seonduvad maailma avalikkuses esimese asjana tsiviilohvrid. Palestiina Inimõiguste Keskuse andmetel hukkus 22-päevase sõjategevuse käigus 1285 inimest, kellest vaid 50 olid Hamasi võitlejad ning 168 Hamasi sisevägede personal.⁹

Iisraeli väitel hukkus konflikti käigus 1166 palestiinlast, kellest 709 olid Hamasi võitlejad.¹⁰

Alates 2007. aasta jaanuarist kuni sama aasta juunini vältas Gaza maaribal relvakonflikt Fatah’ ja Hamasi vahel.

Gaza on maailma üks kõige tihedama asustusega piirkondi ning kas kurb või küüniline – vabal valikul -, kuid garanteeritud on see, et ilma tsiviilohvriteta sellises piirkonnas sõjalist operatsiooni korraldada on võimatu. Seda teadsid mõlemad konflikti osapooled. Veelgi enam. Vaevalt on maailma ajaloos peetud ühtegi sõda, kus tsiviilelanikest hukkunud oleksid üldse puudunud. Hamas oli oma kaitsepositsioonid rajanud elamurajoonidesse ning kasutas relvaladudena mošeesid ja koole. Hamasi varasemaks taktikaks on olnud vastase tsiviilelanike sihiteadlik ründamine. Ning iga uudis Iisraeli käe läbi süütult hukkunud rahulikust elanikust toodab Hamasile poliitilist kapitali – sest see kahjustab Iisraeli.

Iisraeli teadlikuks valikuks selles kokkupõrkes oli omakorda pigem avada kui mitte avada tuli olukorras, kus on valida oma sõdurite tule alla sattumise ning võimaluse vahel tabada süütuid kõrvalseisjaid. Rünnakupiirkondades elavad Gaza palestiinlased said enne konkreetseid raketi- ja pommilööke lendlehtede, telefonikõnede ja isegi SMSide kaudu Iisraeli armeelt hoiatusi evakueeruda ohualalt. Selliseid kõnesid said isegi Hamasi juhtide perekonnaliikmed enne nende majade ründamist. Iseküsimus on see, kuhu ja kuidas oli neil võimalik evakueeruda.

Oma esmased eesmärgid Iisrael täitis. Sõjaline operatsioon oli hoolikalt ettevalmistatud ja planeeritud, üksused hästi välja õpetatud ning lahinguplaan rakendus ellu laitmatult. Kogu Hamasi käsutuses olnud infrastruktuurist pole suurt midagi alles jäänud, rida Izz ad-Din al-Qassami brigaadide keskastme sõjalistest juhtidest on tapetud, vähemalt 1200 raketti Hamasi käsutuses olnud kuni 3000-st hävitatud (veel 600 tulistas Hamas konflikti käigus Iisraeli pihta) ning 80 protsenti Gaza-Egiptuse piiri alla kaevatud ligi 300 tunnelist purustatud. Hamasi tiivad tunduvad vähemalt sõjaliselt ja vähemalt lähemaks aastaks-paariks olevat kärbitud. Tunnelid kaevatakse uuesti lahti ja ka komandopunktid taastatakse, kuid see kõik võtab aega.

Ka tundub Hamasile heidutusekammitsate pähepanemine olevat mõnevõrra õnnestunud. Alates sõja lõpust on Gazast Iisraeli suunas lennanud küll üksikud raketid, kuid Hamas on kiirustanud kinnitama, et rünnakute taga ei seisa nende liikumine. Veelgi enam: märtsi keskel mõistis Hamas raketirünnakud Iisraelile hukka ning lubas teha kõik endast oleneva nende lõpetamiseks. Väidetavalt on Hamasi julgeolekujõud arreteerinud sporaadiliste raketirünnakute taga seisnud Palestiina Islamidžihaadi liikmeid ning sundinud neid allkirjastama lubaduse rünnakute lõpetamiseks.

„Valatud tinaga” seonduvad maailma avalikkuses esimese asjana tsiviilohvrid.

Hamasi siseanalüüsi kohaselt kukkus organisatsioon konflikti käigus küll sõjaliselt läbi, kuid samas on alustatud pingutusi võitlustaktika ja relvastuse parendamiseks.¹¹ Hoolimata kahjustustest kontrollib islamiliikumine endiselt kindlalt Gaza maariba ega kavatse sealt kuhugi kaduda. Ning kui tüli Hamasi ja Fatah’ vahel oli juba enne tõsine, siis nüüd on paksu verd varasemast veelgi enam. Fatah’ allikatelt saadud luureinfo oli Iisraelile oluliseks abiks Hamasile löökide jagamisel. Egiptuse vahendusel toimuvad läbirääkimised Fatah’ ja Hamasi vahel ühtsusvalitsuse moodustamiseks küll toimuvad, kuid nii Gaza maariba kui Läänekallast kontrolliva ühtse ja funktsioneeriva Palestiina omavalitsuse taastekkimine on varasemast tunduvalt vähemtõenäoline. Mis omakorda muudab märkimisväärselt keerulisemaks ka nn kahe riigi – Palestiina ja Iisraeli – ideele toetuva püsiva rahulahenduseni jõudmise.

Iisraeli-Palestiina rahuprotsessi seni toetanud mõõdukate araabia riikide (Saudi Araabia, Jordaania, Egiptus) valitsustel on pärast Gaza operatsiooni oma elanikkonnale aga üha raskem selgitada püüdlusi Tel Avivi positiivselt hõlmata.

Nii jääbki õhku küsimus, kas Iisraeli operatsiooni näol Gaza maaribal oli pikas plaanis tegemist pigem õnne- või õnnetusevalamisega.