Õnnelike inimeste Euroopa

Euroopa Liidu sündi tähistava Rooma lepingu sõlmimisel deklareeris kuus selles osalenud riiki ühe oma peamise eesmärgina rahva elu- ja töötingimuste pidevat parandamist. Pärast viitkümmet aastat ja 21 riigi lisandumist toonastele alustajatele võib selle eesmärgi poole liikumist hinnata edukaks.

2006. aasta lõpul läbi viidud Eurobaromeetri uuringust “Euroopa sotsiaalne tegelikkus” selgub, et enamik küsitletutest peab ennast õnnelikuks ning on rahul oma igapäevase elukeskkonnaga. Õnnelikuks tunnistab ennast tervelt 87 protsenti Euroopa Liidu kodanikest. Kõige õnnelikumad ollakse Taanis (97%), Hollandis (95%), Belgias, Iirimaal ja Rootsis (94%). Kõige vähem on õnnelikke inimesi Ungaris (68%), Lätis (72%), Leedus (74%) ja Eestis (75%) – ent ka siin moodustavad nad kodanike selge enamuse.

Eesti kodanike õnnetunnet ja eluga rahulolu on põhjust seostada Euroopa Liiduga liitumisega. Just pärast liitumist 2004. aastal on Eesti elanike rahulolu, sarnaselt uute liikmesriikide enamikuga, märgatavalt kasvanud. 2006. aasta sügisel oli eluga rahul 79% Eesti kodanikest. 72% aga leidis, et meie riik on Euroopa Liiduga liitumisest kasu saanud.

Eesti kuulub kõige optimistlikuma tulevikuvaatega riikide hulka mitte ainult Euroopa Liidu keskmisega võrreldes, vaid ka üksikute näitajate absoluutväärtuse poolest (vt. tabel 1). Tööga seotud olukorrale antud hinnangute osas läheb meie optimismiesikoht jagamisele Leeduga (siin on ootuste tase ka kõige madalam) ning positiivsetelt ootustelt riigi tööhõivele jääme õige pisut alla Hollandile ja Rootsile.

Tabel 1

Siiski sisaldavad uuringu tulemused lisaks rõõmustavatele, asjade praegust seisu kirjeldavatele andmetele ka murelikuks tegevaid aspekte. Ehkki ELi kodanikud pole veel kunagi olnud oma eluga nii rahul kui praegu ning kasvufaasis riikide kodanikele paistab ka tulevik endiselt helgena, valitsevad paljudes, eelkõige vanades liikmeriikides tõsised kahtlused, kas senine edu jääb kestma.

Üheks indikaatoriks, millega mõõdetakse Euroopa kodanike tulevikuootusi, on küsimus, kas noore põlvkonna elu tuleb kergem või raskem kui praegusel. Tervelt kaheksateistkümnes ELi liikmesriigis arvab üle poole küsitletutest, et tänastel lastel on tulevikus raskem. Viieteistkümnes vanemas liikmesriigis on sellisel seisukohal kolm neljandikku kodanikest. Vaid Portugalis ja Leedus usub üle poole inimestest, et laste elu saab olema parem. Positiivsed ootused on ülekaalus veel Soomes, Iirimaal ja Lätis. Eestis jagab optimismi 28 protsenti, seda, et elu läheb raskemaks, kardab 52% küsitletutest.

Seega, lühiajaliselt, järgmise 12 kuu olukorda prognoosides, on eestlased ELi suurimad optimistid, kaugemas perspektiivis aga kahtleme heaolu tõusus meiegi.

“Kas me oleme ikka õigel teel?” – “Te oletegi kohal!”

Selline dialoog leidis aset Eesti kultusfilmis “Viimne reliikvia” Hans von Risbieteri ja Ivo Schenkenbergi vahel. Risbieterile lõppes see jutuajamine mäletatavasti fataalselt.

Sama fataalne oleks tunnistada ka Euroopa Liidu “kohalejõudmist”, ehkki kartus teelt eksida võib suurendada soovi reisi ennetähtaegselt lõpetada. Objektiivselt on arusaadav, et liidu edukamaks toimimiseks on vaja nii poliitilis-institutsionaalset reformi kui ka edasist laienemist. Praegune kõrge heaolutase ning kodanike ebakindlus tuleviku ees loob aga selleks vastuolulised eeldused. Ühelt poolt avalikkus ootab poliitikutelt otsuste tegemist, mis teeksid tulevikuväljavaated kindlamaks, teiselt poolt aga pelgab suuri muudatusi ja liidu edasist laienemist, mis võivad ohtu seada praeguse heaolu.

Eesti kuulub Euroopa Liidu kõige optimistlikuma tulevikuvaatega riikide hulka

Euroopa Liidu poliitilist ühendamist toetas 2006. aasta sügisel 54% liidu kodanikest. Pärast Prantsusmaa ja Hollandi põhiseadusele öeldud “ei”-d tulnud langust on toetus jälle hakanud kasvama. Eestis peab Euroopa poliitilist ühendamist vajalikuks 59%. Toetus Euroopa Liidule kui poliitilisele ühendusele on tugevam uutes liikmesriikides, kus seda toetab 64% elanikest, vanades liikmesriikides peab seda ideed õigeks 52%. Kõige suurem on selles osas toetus kreeklaste ja hispaanlaste seas, kõige väiksem brittide ja soomlaste hulgas.

Madalam on toetus ELi edasisele laienemisele. Sellesse suhtub soosivalt 46% kõigist liidu kodanikest. Uutes liikmesriikides on laienemise toetajaid küll üle kahe kolmandiku, kuid seevastu viieteistkümne vana liikmesriigi keskmine toetus on vaid 41%. Eestis toetab ELi edasist laienemist 59% .

Euroopa ideaalid ja tegelikkus

Kui täna Eesti iseseisvuse taastamise järgsele viieteistkümnele aastale tagasi vaadata, paistab asjaolu, et Eestist on saanud nii Euroopa Liidu kui ka NATO täieõiguslik liige, nii iseenesest mõistetav ja loogiline, et see näib lausa ajaloolise paratamatusena.

Mina ei usu ajaloo käiku ettenägelikult suunava objektiivse vaimu olemasollu. Ajalool ei ole oma plaani Euroopa Liiduga. See, et Euroopa Liit on just selline, nagu see tänaseks on kujunenud, on kõikide liikmesriikide kodanike ja nende poolt valitud poliitiliste esindajate tegevuse tulemus. Teistsuguste eelduste korral oleks ka tulemus teistsugune.

Ühiskonnaelu on olemuselt reflektiivne: asjad juhtuvad siis, kui neisse uskujaid on piisavalt palju. Eesti suutis taastada oma iseseisvuse ning ühineda Euroopa Liidu ja NATOga tänu sellele, et uskujate osakaal ületas kahtlejad. Üksmeelse avaliku arvamuse korral kulgevad ajaloolised muutused ladusamalt, vastandlike huvigruppide võitluse korral valulikumalt. Seda tõdemust tasub silmas pidada ka siis, kui mõtleme ELi tuleviku peale.

Tervelt 18 Euroopa Liidu liikmesriigis arvab üle poole küsitletutest, et tänaste laste elu on tulevikus keerulisem kui neil endal

Berliini deklaratsioonis ELi ideaalmudeliks seatu ühendab majandusedu sotsiaalse vastutusega. Ülesanne panna Euroopa rahvad lisaks praeguse majandusedu nautimisele ka koos tegutsema ja üksteisest hoolima on väga ambitsioonikas. Kuidas saavutada ühine Euroopa identiteet ning õlg õla kõrval seismise tunne ajal, kui ühiskonna hajumise ja solidaarsuse vähenemise üle kurdetakse rahvusriikide siseseltki?

Euroopa Liidu teabevahetuspoliitika kohta on “Valges raamatus” toodud ühe olulise ülesandena esile ühise kommunikatsiooniruumi tekitamine. Just ühine suhtlusväli aitab ühiskonnal tekkida ja koos püsida, luues ja kinnistades ühiseid väärtusi. Et see on väga keeruline ülesanne, teame omast käest: pole ju sellist ühtset välja õnnestunud luua Eestiski, integreerimaks eesti ja venekeelset elanikkonda.

Üks peamine eeldus muutusteks – üldine arusaam, et midagi on vaja ette võtta – on siiski juba olemas. Teada, mida küsida, on juba pooleldi teada. Kui neid, kes soovivad lahendust leida, on piisavalt palju, siis lahendus ka leitakse. Peamine on, et poliitikute pakutud mudelid oleksid kooskõlas selle vaimse raamistikuga, mida võiks nimetada Euroopa subjektiivseks vaimuks.

Artiklis on kasutatud Euroopa Komisjoni tellimusel läbi viidud uuringute Special EUROBAROMETER 273 “European Social Reality” ja Standrad Eurobarometer 66” aruandeid – http://europa.eu.int/comm/public_opinion/index_en.htm