Olga Oliker: Venemaa uurimine muutunud oludes

Ukrainas kestva ägeda sõja saatel tunduvad Venemaa regiooni uuringud olevat jõudnud ristteele. Kriitikud väidavad, et see valdkond vajab põhjalikke ümberkorraldusi. Nad heidavad ette, et analüütikud ei ole olnud küllalt kriitilised Venemaa narratiivide suhtes ning on selle asemel nõustunud Kremli seisukohtadega tema erandlikkusest ja õigusest piirkonnas domineerida ning võimendanud sellist vaatenurka.

Mõni soovitab kulutada vähem energiat Venemaale endale ja rohkem Ukrainale, Kõrgõzstanile, Gruusiale ja nende naabritele. Teised hindavad ükskõik millise töö kvaliteeti selle põhjal, kui hästi see otseselt teenib suuremat hüve, näiteks toetades Ukraina vastupanu.

Samal ajal piirab Venemaa kaua aega võtnud, kuid nüüd hoo sisse saanud eraldatus aina enam nii andmete kättesaadavust kui ka nende usaldusväärsust. Et koostada analüüsi, mille alusel saab kujundada paremat poliitikat, peavad teadlased jätkama Venemaa uurimist, isegi kui nad seisavad silmitsi omaenda eelarvamustega. Samuti on vajalik osaleda arutelus ja võtta omaks tehnoloogilised võimalused.

Regiooni uuringud on teinud läbi suure arengu

Ajalehed ja Twitteri vestlused annavad küllaldaselt tõendeid selle kohta, et nii poliitikakujundajad kui ka tavavaatlejad panevad jätkuvalt Venemaa ja teised Nõukogude Liidu järglasriigid ühte patta. Kuid analüütilised kogukonnad, kes tegelevad nende teemadega nii Läänes kui ka Venemaal endas, on juba ammu välja kujundanud nüansirikkama hoiaku. Siiski, ka nemad pole täiesti vabad uuskolonialistlikest hoiakutest.

Omal ajal ei eristanud nõukogude-uuringud tihtipeale kuigivõrd Venemaad ja Nõukogude Liitu. Ukrainale, Moldovale, Aserbaidžaanile, Kasahstanile või Eestile keskendunud uurimustega tegeles teadlaste väike alarühm. Lääne poliitikakujundajad pöörasid vähe tähelepanu sellele, mida enamik pidas sisepoliitikaks riigis, kus nende hinnangul ei olnud sisepoliitikal tähtsust.

Nüüdisaegsed Lõuna-Kaukaasia eksperdid ei väida, et nad mõistavad Türkmenistani, ja vastupidi.

Nõukogude Liidu lagunemine tõestas, et neil ei olnud õigus. Koos sellega lõppesid ka nõukogude-uuringud. Ehkki see võttis aega, energiat ja arengut, on kolme möödunud aastakümnega välja arenenud paljud uurimisvaldkonnad, mis eristuvad geograafia, kultuuri ja teiste muutujate järgi. Nüüdisaegsed Lõuna-Kaukaasia eksperdid ei väida, et nad mõistavad Türkmenistani, ja vastupidi, kui nad pole just teinud vajalikke võrdlevaid uuringuid.

Uuskoloniaalsed jooned on kindlasti säilinud, kuid ilmnevad ootamatul viisil. Näiteks regionaaluuringualases kirjanduses võib „Venemaa prisma“ kui selline olla märksa väiksem probleem kui inglise ja vene keelele eelisõiguse andmine, mis viib paljude põlisrahvaste häälte vaigistamiseni. Tõsi, just vene kolonialism, sealhulgas oma nõukogulikul kujul, hoidis paljudes riikides vene keele domineerivana – ent selles suundumuses on viimasel ajal toimunud pööre. Nüüd aga julgustab tugevasti angliseerunud inforuum teadlasi eeskätt ingliskeelse publiku poole pöörduma.

Kui halb olukord päriselt on?

Ei saa öelda, et selles geograafiliselt keerulises piirkonnas oleks ühegi riigi kohta küllaldaselt uurimusi tehtud. Kuid vajadus uurida Ukrainat ei muuda tarbetuks vajadust tundma õppida Venemaad. Tõepoolest, julgeoleku-uuringutes on rõhuasetus Venemaale mõttekas täpselt samadel põhjustel kui Ameerika Ühendriikide rolli rõhutamine. Venemaa, nii nagu ka Ameerika Ühendriigid, on tõestanud, et ta võiks palju tõenäolisemalt pidada sõdu enda valikul kui Ukraina, Kõrgõzstan või tänapäeva Hispaania.

Julgeoleku-uuringutes on rõhuasetus Venemaale mõttekas täpselt samadel põhjustel kui Ameerika Ühendriikide rolli rõhutamine.

Samuti ei aktsepteeri Venemaa välispoliitikat käsitlev akadeemiline kirjandus ega väitlused Kremli narratiive ilma kriitilise meeleta. Vastupidi, paljud teadlased on juba ammu tunnistanud Venemaa koloniaal- ja uuskolonialistliku hoiaku mõju riigi naabritele, isegi kui nemad ja teised esitavad argumente, mis põhinevad näiteks tsentraliseeritud otsustamisel, sool ja ideoloogial. Koguni siseriiklikke tegureid kõrvale jätvad koolkonnad Venemaal ja mujal peavad pikaajalist dialoogi vähem ja rohkem võimsate riikide rolli üle rahvusvahelises julgeolekusüsteemis. Kõik see annab rikkalikku toitu arutelule, mis aitab selgitada Kremli käitumist ja määratleda võimalusi sellele vastu astuda.

Ei saa siiski öelda, et Venemaa uurimise või teiste postsovetlike riikide uuringutega oleks kõik hästi. Ehkki nostalgia nii Vene impeeriumi kui ka nõukogude mineviku järele on osutunud murettekitavalt vastupidavaks, on nüüd palju inimesi, kes sellele rõõmuga tähelepanu juhivad ja mõlema kirstu naelu löövad. Siit tulenev väitlus rikastab valdkonda tervikuna. Tuleb siiski nentida, et see debatt pole veel täielikult ulatunud kogu kuulajaskonnani, millest annab tunnistust juba mainitud madalakvaliteediline arutelu paljudes meediakanalites.

Eesseisvad ohud

Suutmatus teadvustada mõtteviiside mitmekesisust NSV Liidus oli üheks asjaoluks, mille tõttu jäi lõpuks liidu allakäigule kaasa aidanud dünaamika sovetoloogidel märkamata. Tänapäeval jõuab analüütik, kes ei sea kahtluse alla oletusi või eeldusi praeguse Venemaa kohta, kindlasti mõne vale järelduseni, nagu tõendab käimasolev Venemaa sõjalise võimsuse ümberhindamine.

Moonutatud analüüsist ei saa tuleneda muud kui halba poliitikat. Viha ja soovunelmad on niisama ohtlikud kui halvima stsenaariumi põhjal plaanimine: kõik kolm viivad ebaadekvaatse valmisolekuni. Näiteks on eriti suur oht, et Vene ühiskonna iseloomustamiseks ning sõja (ja muude patoloogiate) toetamise selgitamiseks tehtavad väga olulised jõupingutused langevad laiaulatuslikesse, halvasti põhjendatud üldistustesse, jõuavad eelarvamuste piirimaile ja aitavad seega selliseid eelarvamusi õigustada. Eksperdid saavad seda ohtu leevendada, kui nad kontrollivad omaenda eelarvamusi erilise hoolega ning on avatud kriitikale ja aruteludele.

Venemaa jätkuv suletus tekitab samal ajal aga tohutuid sisulisi probleeme. Statistilised andmed, mis pole kunagi täiesti usaldusväärsed, on muutunud veel ebakindlamaks. Aina raskem on küsitlusi korraldada ja nende ulatus on piiratum. On isegi küsimärgi all, kas ja kuivõrd küsitluste tegemine üldse jätkub.

On oht, et Venemaa isolatsioon asendab koostöö Venemaal ja väljaspool seda asuvate inimeste vahel läänepõhise vene mõtlemise analüüsiga.

Venemaa riiklikud piirangud ja külastajate jälgimine vähendavad uurimisreiside viljakust. Kui nii tavalistel venelastel kui ekspertidel on keelatud avalikult kriitilisi arvamusi avaldada sellistel teemadel nagu Venemaa relvajõudude olukord, on nii nende enda kui ka kõigi teiste võimalused arenguid täpselt hinnata piiratud. Samuti tagab see piirang sihilikult, et meedia ja muud teabeallikad lihtsalt ei suuda edastada sellist teavet nagu varem. Lääne poliitika, mis raskendab venelaste reisimist, vähendab ühtaegu venelaste suutlikkust publikuni jõuda.

Peale suletusest tulenevate ebatäpsuste on oht, et Venemaa isolatsioon asendab koostöö Venemaal ja väljaspool seda asuvate inimeste vahel läänepõhise vene mõtlemise analüüsiga, mida tehakse enamasti inglise keeles. Külma sõja stiilis lähenemine, mis on jäänud tavapäraseks näiteks Venemaa sõjalise mõtlemise uurimisel, laieneb siis kogu ülejäänud valdkonda.

Sel juhul võib ka kindel olla, et mõni analüütik teeb poliitilisi valikuid, milliseid Venemaa sõnumeid ta edastab ja võimendab, rõhutades näiteks opositsiooni või Kremliga seotud hääli. Peale kogu keeruka tegelikkuse moonutamise muudab see inimesed väljaspool Venemaad vahekohtunikeks selle üle, millest laiemale maailmale teada antakse ja millest mitte.

Uued tööriistad, uued (ja vanad) mured

Kuigi arenev uus normaalsus on hirmutav, ei tähenda see, et uurimistöö jaoks löödaks hingekella. Erinevalt Lääne teadlastest, kes püüdsid uurida NSV Liitu, ei tee tänapäeva analüütikud järeldusi selle põhjal, kes paraadi ajal tribüünidel seisab.

Esile on kerkinud uusi tööriistu ja lähenemisi, millest paljud on seotud arenenud tehnoloogiaga: alates satelliidipiltidest ja sotsiaalmeediast ning lõpetades andmebaaside ja muu valitsuselt pärineva teabega. Viimane ei pruugi olla enam avalikult kättesaadav, kuid seda võib lekitada (ja lekitataksegi), müüa ja muul viisil levitada.

Täiustatud tehnoloogia, mis võimaldab kodumaale jäänud venelastel oma identiteeti varjata, tähendab, et nendegi teadmised ja hääl pole täielikult kadunud.

Välisvenelased – kellest paljud säilitavad kodumaised kontaktid – pakuvad Lääne analüütilisele kogukonnale vähemalt praegu väärtuslikke ressursse. Täiustatud tehnoloogia, mis võimaldab kodumaale jäänud venelastel oma identiteeti varjata, tähendab, et nendegi teadmised ja hääl pole täielikult kadunud. Ja loomulikult annavad infot edasi ametlikud kõneisikud ja hoolikalt sõnastatud kommentaarid.

Kuid uued tööriistad toovad kaasa omad ohud. Teadlased peavad otsustama, kas neil on mugav kasutada – ja usaldada – ebaseaduslikult kogutud andmeid. Nende töö võib ohtu seada oma uuritavaid isikuid ja koostöö tegijaid, mistõttu peavad teadlased tegema moraalselt keerukaid valikuid. Kas isiku teadmatus postituste avalikust kättesaadavusest küündib tema privaatsusõiguste kaotamiseni? Milliseid seadusi ja juhiseid tuleks kohaldada, suheldes elanikega riigis, kus õigusriik puudub? Mida võlgneb Läänes elav õpetlane vahistatud kolleegile ja mida tal on võimalik tolle heaks teha?

Ebakindla kursi mahamärkimine

Valdkonnas seega tööd jagub. Parimal juhul võimaldavad hoogsad, kuid avatud arutelud kogukonnal hüpoteese katsetada, parandades ühtaegu tehnoloogia ja kontrolliandmete kasutamist, ohverdamata seejuures moraali ja eetikat.

Halvima stsenaariumi korral barrikadeerivad valdkonna ideoloogilised alamhulgad end koos mõttekaaslastega ja võitlevad juurdepääsu eest poliitikakujundajatele, halvustades samal ajal alternatiivseid seisukohti ja väljavaateid. Tasub püüelda esimese stsenaariumi poole, sest viimasega leppimine viiks hukatuslikule teele ning mõistaks nii analüütikud kui ka poliitikakujundajad aastateks Venemaad valesti mõtestama.