Nõukogude piiratud väekontingendi saabumine ja lahkumine

Veebruari alguses 1989 sain koos kahe armeekaaslasest sõbraga Rahvarinde juhtidelt põneva ülesande. Tuli lennata Venemaale Siberisse ja tuua küüditatud ja tapetud eestlaste ühiskalmudelt seljakotitäis mulda. Muld plaaniti puukirstukestes viieteistkümnesse Eesti maakonda jagada. Umbes samal ajal -15. veebruaril – tõmmati Nõukogude väed viimse meheni Afganistani Demokraatlikust Vabariigist välja. See oli meie kolme jaoks ülioluline fakt, kuna olime kõik kolmekesi koos 1985.-86. aastal Afganistanis 20 kuud järjest sõdinud. Sõda, mis väga äkitselt ja veriselt oli alanud 1979. aasta jõulude ajal, oli veidi üle üheksa aasta möödudes lõppenud, kui viimane soomustransportöör BTR sümboolselt koos vägede ülemjuhataja kindralleitnant Boriss Gromoviga üle piirisilla Nõukogude Liitu Termezi sõitis. Oleks vale öelda, et Nõukogude väed kaotasid sõja, nad lihtsalt ei võitnud seda. Selle aja jooksul hukkus hinnanguliselt 15 000 Nõukogude sõdurit (mitteametlikel andmetel kuni 40 000), sealhulgas ka 16 eestlast. Afganistani elanikke hukkus hinnanguliselt ligi miljon, neist kuni 80 protsenti tsiviilelanikke.

Miks saadeti piiratud väekontingent Afganistani? See oli seotud väga keerulise poliitilise olukorraga Afganistanis 1970. aastatel, kui käis võimuvõitlus kommunistliku Afganistani Rahvademokraatliku Partei (AHDH, asutatud 1965. a Kabulis) juhtide Nur Muhhamad Taraki ja Hafizullah Amini vahel. Amin kõrvaldas võimult Taraki ja lasi viimase tappa. Moskva kartis, et Amin pöördub abi saamiseks ja koostööks USA poole, mistõttu oleks Moskva oma lõunapiiril kaotanud mõjuvõimu ja selle saavutamiseks seni tehtud investeeringud. Paradoksaalselt oli ka Tarak palunud Moskvalt korduvalt sõjalise abi saatmist Afganistani, millest Moskva oli keeldunud.

Moskvale oli vajalik hõivata Kabul ja riigi võtmepiirkonnad, teha maa juhtkonnas vajalikud “kaadrimuudatused”, mis lõpetaksid “parteisisese lõhe”, nii et uus juhtkond suruks opositsiooni kindlakäeliselt maha ning “normaliseeriks” olukorra Afganistanis. Moskva otsustas Amini kõrvaldada ja upitada Afganistani presidendiks Nõukogude-meelse Babrak Karmali. Plaan oli paigutada Nõukogude väed garnisonidesse – see andnuks Afganistani armeele võimaluse valitsusvastane mäss maha suruda – ja seejärel olukorra normaliseerudes Nõukogude üksused riigist uuesti välja tõmmata. Seega oli invasiooni vaja, et hoida Afganistani edasi NSV Liidu mõjusfääris. Millal ja kuidas sündis NSV Liidu tippjuhtkonna otsus sõjaväega Afganistani minna, sellele on raske üheselt vastata. Üldpoliitiliselt jäi otsuse aluseks nn Brežnevi doktriin, mille kohaselt Moskval oli õigus takistada mis tahes Nõukogude mõju all oleva riigi poolevahetust. Plaan toimis enam-vähem täiuslikult ühe olulise erandiga – vägede riigist väljatõmbumine jäi venima…

Plaan oli paigutada Nõukogude väed garnisonidesse ja seejärel olukorra normaliseerudes üksused riigist uuesti välja tõmmata.

Miks ei tõmbutud pärast võimuvahetust tagasi? See olukord on ajaloos taas ja taas kordunud. Uus valitsus vajas kaitset, kuna ei saavutatud rahva laialdast poolehoidu, vastupanu kasvas suuremaks, selle mahasurumiseks oli vaja üha suuremaid jõude. Olukord sarnanes legendiga Tallinna linnast, mis kunagi valmis ei saavat. Millal siis oli “riik valmis saanud”, millisel hetkel oleks võinud kõrvale tõmbuda, kindel olles, et riik toimib “nii nagu vaja”? Vastus on otsapidi tänases päevas.

Kuidas paistis see sõda meile ja mida me sõduritena pidasime taandumise põhjuseks?

Esimene viga, millega Nõukogude Liit ei osanud arvestada, oli Afganistani elanike kultuur ja usk, nende surmapõlgus ja veritasu seadus. Nende motivatsioon oma maad või provintsi ja seal elavat perekonda kaitsta ning vaenlast kas või veidikene häirida oli mõõtmatult suurem Nõukogude sõdurite omast. Viimaste peamine motivatsioon minu silma järgi oli kohustuslik teenistusaeg läbida ja ellu jääda. Sõduritepoolne initsiatiiv oli üldiselt olematu, ülemate käske täideti leigelt võimaluste piirides. Eriti teravalt on kõikidele Afganistanis teeninud noorsõduritele isiklikult meelde jäänud lokkav “dedovštšina”, mis üldjoontes tähendas seda, et pea pooled Nõukogude armee sõdurid, kes olid vähem teeninud, pidid orjama staažikamaid ajateenijaid. Sisuliselt tähendas see seda, et kogu ärkveloleku kestel tuli neil mingeid tööülesandeid täita. Need võisid olla baasi ülesehituse või korrastusega seotud, kuid võisid olla ka isiklikku laadi, mõnd “vanemat” sõdurit teenindades. Ka kõik valved ja vahipidamised nii päeval kui öösel tuli noorsõduritel täita. Selle tulemusena langes nii moraal üldiselt kui ka võitlusvõimekus. Nõukogude sõdurite moraali kohta annab ilmeka pildi seegi, et eesotsas mõnede ohvitseride ja allohvitseridega müüdi ja vahetati afgaanidele Nõukogude armee varustust nii raha kui narkootikumide vastu. Kaubaks kõlbasid nii tsement, tööriistad, autorehvid ja -veljed kui ka tagatipuks laskemoon ja granaadid.

Teine viga, mille võib lugeda kogemuste puudumiseks, oli sõja taktikaline külg. Viimane suurem sõda Nõukogude Liidule oli Teine maailmasõda, kus vaenlasteks konkreetsed riigid oma armeede ja valitsustega. Armee löömise ja valitsuse kukutamise järel loeti sõda võidetuks. Afganistanis oli sõda alanud valitsuse kukutamisega ja kohalikud relvajõud olid abiks liitlasväena. Vaenlasega puudus rindejoon, puudus selgelt määratletav vaenlase “kuju”, keda hävitada. Nõukogude Liidul oli parimatel aegadel Afganistanis korraga ligikaudu 115 000 sõjaväelast ja selle massiga suudeti kontrollida Afganistani põhilist maanteed, mis kulges kaarena Kuškast läbi Herati-Šindandi-Farahi-Kandahari ja Kabuli kaudu Kunduzi ning sealt edasi Termizi ja Feyzabadi. Kabulist itta oli betoontee Jalalabadini samuti Nõukogude vägede kontrolli all.

Vaenlast püüti hävitada suurte reidide käigus, mille jooksul Nõukogude rasketehnika ja lennuvägi ründas mõnd vaenlase kontrolli all olevat mäekuru või relvaladusid. Lahing võidetud, tõmbuti tagasi oma baasidesse ning mudžahiidid valgusid samuti tagasi oma perede juurde. See oli nagu võitlus lohega, kus iga pea maharaiumise järel tuli kohe kaks tükki asemele. Selleks et sõda võita, oleks tulnud piltlikult öeldes kogu meessugu Afganistanis hävitada. Olgu öeldud, et Afganistanis oli elanikke 1972. aasta andmetel hinnanguliselt 17 miljonit.

Nõukogude sõdurite peamine motivatsioon minu silma järgi oli kohustuslik teenistusaeg läbida ja ellu jääda.

Kolmandaks kurnas see sõda Nõukogude Liitu oluliselt ka majanduslikult. Sõda kujunes planeeritust pikemaks. Kohaliku tööjõu kasutamisest odavamaks peeti kogu eluks vajalik varustus Nõukogude Liidu territooriumilt oma tehnikaga kohale vedada. Sellega seoses liikusid pidevalt autokolonnid Nõukogude Liidu ja Afganistani vahel, vedades peamiselt laskemoona, toiduaineid ja kütust. Kuna Nõukogude sõduri toidulaud oli väga kesine, sealt puudusid näiteks puuviljad, oli marodöörlus igapäevane nähtus – sellega külvati eneste vastu aga viha. Sõja tõttu oli kohalike kaubavahetus raskendatud, tekkis surnud ring. Lühidalt, selle asemel, et osta kohalikelt toiduaineid ja kütust, andes nii afgaanidele tööd ja võites poolehoidu, raskendati hoopiski äritegevust ja sageli laostati majapidamised. See jättis talupoegadele tihtilugu ainsa pääsetee – astuda mudžahiidide ridadesse. Kolonne rünnati regulaarselt, põhimagistraali kraavides vedeles tuhandeid auto- ja sõjatehnika vrakke. See kadu koos laskemoonaga ja muude sõjakuludega oli kahtlemata Nõukogude Liidu jaoks sotsialismimaade abipakettide kõrval oluline majanduslik kulu. Hinnanguliselt maksis 1987. aastal iga päev sõda Afganistanis NSV Liidule 14,7 miljonit rubla (tegemist oli inflatsioonieelse “tugeva” rublaga), kusjuures keskmine palk Nõukogude Liidus jäi samal ajal 150 rubla piiresse. Samuti oli 1985. aasta “kuiva seaduse” tagajärjel pärsitud Nõukogude Liidu üks kasumlikumaid majandusharusid läbi aegade – alkoholitööstus. Ka Tšernobõli tuumajaama katastroof 1986. aastal lasi omajagu aadrit Nõukogude Liidu majandussoontest.

Neljandaks heitis sõda Afganistanis Nõukogude Liidule halba valgust arenenud lääneriikide silmis. USA tõhus propagandamasin töötas vastava maine loomiseks täiel võimsusel. Maailma avalikkus oli jõuliselt selle agressiooni vastu, mis kokkuvõtteks vähendas Nõukogude rahvusvahelist autoriteeti ja mõjuvõimu. Mõnevõrra hämmastavana võib tagantjärele tunduda, et eesti soost sõdurid ei kippunud avalikkusele kuulutama, et olid Afganistanis sõdinud. Sellega polnud võimalik tolle aja kontekstis uhkustada. Poisikeste kombel laiamist tuli ette ainult tudengite pidude käigus ja loomulikult neidudele kõrva sosistades. Oma kogemusest mäletan Jaan Kaplinski artikleid 1987. aasta kevadel, kus ta heitis halba valgust kõne all olevale sõjale ja eelkõige seal sõdinud noormeestele. See jättis minu hinge tugeva jälje – kogu teenistuse jooksul kogetud õudus, kannatus ja ebaõiglus ei leidnud üldsuse silmis mingit kaastunnet, pigem vaikivat põlgust. Esialgu oli tugev solvumistunne, mis peagi asendus mõistmisega, et tegu oli sarnase okupatsiooniga nagu ka Eesti Vabariigis 1939. aastal.

Lisaks propagandale oli Afganistan ka heaks “polügooniks” uute relvade katsetamisel. Kui Nõukogude Liit oli sõja alustades peamiselt kasutanud tanke ja muud raskerelvastust, siis aduti peagi, et “kirvega on kurge raske püüda”. 1980ndate alguses hakati kasutama rohkem õhuväge, eriti koptereid Mi-24. Viimane oli eriti tõhus relv mägedesse tõmbunud mudžahiidide vastu ning käsirelvade tuli seda ei kahjustanud. Kaheksakümnendate keskel hakkas USA saatma Afganistani Stinger-tüüpi õhutõrjerakette, mis tõi mudžahiididele kiirelt tulemusi. Stinger-rakett lendas soojuse suunas ning sellega võis hõlpsasti koptereid ja lennukeid tabada kuni nelja kilomeetri kõrgusel. Relv oli nii tõhus, et mäletan oma luurerühma komandöri lauset 1985. aasta suvel Herati linna kammides: “Sellele, kes leiab Stingeri raketiseadeldise, garanteerin Nõukogude Liidu kangelase aunimetuse!”

Moskva kartis, et Amin pöördub abi saamiseks ja koostööks USA poole.

Kas Nõukogude Liit oleks suutnud selle sõja võita? Minu hinnangul oleks olnud vähemalt kaks teoreetilist võimalust. Esiteks (huumoriga pooleks) Afganistani muutmine NSV Liidu liiduvabariigiks. See oleks tähendanud Afganistani täielikku inkorporeerimist Nõukogude Liidu koosseisu koos massilise migratsiooniga provintsidesse.

Teine võimalus oleks olnud kogu maa “järeleaitamine”. Teatavasti oli Afganistani elanikkonna hulgas tervikuna kirjaoskuse tase alla 10 protsendi, maapiirkondades alla 5 protsendi. Nende inimeste maailm koosnes ainult sellest, mida kohalik mulla neile maailma asjust kõneles. Vaevalt oli neil inimestel ettekujutust, kes oli (Kabulis) võimul, milline riigikord valitses või kuidas võis välja näha nende jaoks ideaalne valitsemisviis. Järeleaitamise all pean silmas kirjaoskuse taseme olulist parandamist koos koolisüsteemi loomisega, maa elektrifitseerimist, teedevõrgustiku loomist – eriti maapiirkondades soodustamaks kaubavahetust -, arstiabiga kindlustamist (iga viies laps suri enne viieaastaseks saamist), seadusandluse loomist koos järelevalvemehhanismidega jms. See oleks tähendanud väga pikaajalist kohalviibimist, teiste arenenud riikide kaasamist ja tegelikku huvi Afganistani kui rahva ja riigi abistamise vastu. Ilmselt polnud Nõukogude Liidul iialgi oma ajaloos niivõrd altruistlikke eesmärke, kuigi osaliselt eespool nimetatud abi ka anti. Seega oli sõja taoline lõpp kogu riigi allakäigu taustal vältimatu.