NATO uuendamine: osa suuremast pildist

Kakskümmend aastat pärast Berliini müüri langemist seisab NATO ristteel. Kas ta alustab uuesti otsast peale ning hakkab täitma Euroopa ja Põhja-Ameerika julgeoleku ja kaitsmise vundamendi rolli nüüdses mitmekesiste ja mittekonventsionaalsete ohtude maailmas, kus ohud on sageli pärit väljastpoolt Euroopat? Või pöördub tagasi passiivse ja geograafiliselt piiritletud ülesande juurde kaitsta Euroopa liitlasriikide territooriumit relvastatud rünnaku eest? Või ühendab need võimalused mingil uuel kujul? Kas ta suudab säilitada nii oma Euroopa kui ka Põhja-Ameerika liikmete poliitilise tahte ja valmiduse panustada majanduslike ning sõjaliste ressurssidega? Ehk lühidalt – milleks on NATOt vaja 2010. aasta maailmas? NATO kõrgema taseme ekspertgrupp peaks vastama neile põhiküsimustele aruandes, mis antakse peasekretärile üle 15. mail. Oma ulatuselt kõikehõlmav aruanne usutavasti rõhutab NATO vajadust tasakaalustatud poliitika järele, käsitledes kolme peamist alliansi sees seisvat probleemi:

Mil määral peab NATO keskenduma “kodule” või “välismaale”, see tähendab vastavalt artiklile 5 julgeolekule Euro-Atlandi piirkonnas või ekspeditsiooniülesannetele liitlaste julgeolekuohtude lahendamiseks seal, kus iganes need tekivad?

Mil määral peab NATO lisaks oma põhilistele sõjalistele funktsioonidele omaks võtma tsiviilrolli ja -võime, et tulla toime suure hulga tänapäeva julgeolekuprobleemidega, ja mil määral tuleb see roll jätta teistele organisatsioonidele?

Mil määral peab NATO ette valmistama eriolukorra plaane ja pidama vastavaid õppusi, et rõhutada oma pühendumist Euro-Atlandi piirkonna kollektiivsele julgeolekule, püüdes samal ajal järgida aina enesekindlama Venemaa kaasamise strateegiat?

Milleks on NATOt vaja 2010. aasta maailmas?

Ekspertgrupi töö on kahtlemata kiiduväärt. Nad on tuvastanud õiged probleemid ning suutnud tunduvalt lähendada NATO julgeolekupoliitika kogukonna seisukohti ja suhtumist nende põhiküsimuste lahenduste leidmisel – ning seda nii kõigis liikmesriikides kui ka paljudes partnerriikides. Ekspertgrupp külastas isegi Moskvat, ehkki seal olla neid vastu võetud jäiselt. Kõik see on kriitilise tähtsusega, sest kuigi NATO on alates 1989. aastast oluliselt kohandunud muutuva olukorraga, ei ole ta põhimõttelise tähtsusega küsimustes olnud kunagi nii lõhenenud kui täna.

Järgmised sammud

Kuid isegi ekspertgrupi hoolikalt välja töötatud seisukohad, mille aluseks on nõupidamised sadade transatlantilise kaitse asjatundjatega ja nende kaasamine, ei ole veel muutunud liitlasriikide avaliku arvamuse osaks ega kandunud üle nende peaministrite ja presidentide sõnadesse ja tegevusse. Ilma ülekandumiseta sisemaisesse poliitilisse debatti ei too isegi kõige julgemad NATO strateegilise kontseptsiooni ideed kaasa poliitilist tahet ja pühendumist, väeüksuste eraldamist, kaitsekulutusi ning tsiviilvõime loomist, mida on vaja selleks, et NATO suudaks tõhusalt lahendada 21. sajandi julgeolekuprobleeme. See näitab kätte järgmise hädavajaliku etapi. Pärast seda, kui ekspertgrupp on aruande üle andnud, ja enne seda, kui liitlasriikide valitsused lepivad sügisel kokku uue strateegilise kontseptsiooni lõpliku sõnastuse, peab NATO kindlasti pöörduma avalikkuse, parlamentide, ajakirjanduse ja riigijuhtide poole, et levitada ekspertgrupi põhilisi järeldusi ja nende üle arutada. Juba see üksi aitab tagada, et meie alliansi tuleviku hüvanguks mõeldud soovitustega kaasneb kindel poliitiline pühendumine ja ressursside eraldamine.

Ehkki tippkohtumisi on aina rohkem, on nende ülesehitus selline, et juhtide tegelik ja mõtestatud diskussioon on sisuliselt võimatu.

Laiema küsimuse tõstatamine

NATO rolli kindlaksmääramine on meie ühisele tulevikule olulise tähtsusega ning strateegilise kontseptsiooni väljatöötamine on selles mõttes äärmiselt tähtis. Kuid töö uue strateegilise kontseptsiooni kallal on ilmsiks toonud veelgi olulisema asjaolu: meie transatlantilise kogukonna ees seisvad probleemid on tunduvalt suuremad, kui on võimalik käsitleda ainuüksi NATO strateegilises kontseptsioonis. 1949. aastal kulutas transatlantiliste ja globaalsete liidrite eelmine põlvkond märkimisväärselt aega ja vaeva, et defineerida seda maailma, milles elati. Maailmas, mida rebestasid toore jõu näitamise ilmingud ning Läänes käiv võitlus fašismi ja demokraatlike riikide vahel, püüdsid transatlantilised juhid üles ehitada uut maailma, mille aluseks oleks universaalsete inimõiguste austamine. Nii loodigi NATO osana suuremast institutsioonidekogumist, mis olid mõeldud tagama korda sõjajärgses maailmas. Euroopa ja Ameerika juhid ilmutasid erakordset ettenägelikkust, luues Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni, Maailmapanga, Rahvusvahelise Valuutafondi, inimõiguste ülddeklaratsiooni, Rahvusvahelise Kohtu, Euroopa Söe- ja Terasekoondise (millest kasvas välja EL) ja veel mitmeid institutsioone. NATO oli laiema rahvusvahelise korra julgeolekuharu, mis kaitses ja laiendas sõjajärgses maailmas demokraatlike väärtuste ja julgeoleku mõjuala. 21. sajandil on aga sellele rahvusvahelisele korrale, mille raames NATO oma ülesandeid täidab, esitatud põhimõtteline väljakutse. See nõuab uut lähenemist kõigile meie eeldustele ja institutsioonidele, mitte ainult NATOle. Me ei pea uuendama kõigest NATO strateegilist kontseptsiooni, vaid kogu meie pühendumist laiapõhjalisele ja elujõulisele rahvusvahelisele korrale, mis aitaks jõupoliitika asemel kaasa demokraatlike väärtuste realiseerimisele. Nagu 1940. aastatel, peavad meie juhid tegutsema täna, et määrata kindlaks maailma pale, milles me elame aastakümnete pärast. Vastupidisel juhul määrab maailm kindlaks meie palge.

Pinged süsteemis

Rahvusvahelist korda, millele oleme võinud tugineda viimasel kuuekümnel aastal, ohustavad mitmed asjaolud oma koosmõjus.

Kuigi NATO on alates 1989. aastast oluliselt kohandunud muutuva olukorraga, ei ole ta põhimõttelise tähtsusega küsimustes olnud kunagi nii lõhenenud kui täna.

Esiteks on üleilmastumine sidunud maailma ühte. See, mis toimub mõnes Aafrika, Aasia või Lähis-Ida vaeses riigis, avaldab nüüd otsekohe ülemaailmset mõju, mis oli veel kümmekond aastat tagasi võimatu. Tehnoloogia toimib võrdsustajana, andes jõudu ja võimu väiksematele osapooltele ning võimaldades asümmeetrilistel ohtudel kujuneda tõsiseks probleemiks meie ühiskonnale. Tänapäeval on meie probleemid seotud rohkem nurjunud või nurjumise äärel riikide ning mitteriiklike teguritega kui traditsiooniliste riikidega. Teiseks on väljaspool transatlantilist perekonda hakanud esile kerkima uusi jõude. Algul olid neiks Jaapan ja Aasia “tiigrid”, kuid nüüd ka Hiina, India, Brasiilia, Lõuna-Aafrika ja teised riigid. Paljud neist on demokraatlikud, kuid majanduslikult võimsaim uus jõud Hiina mitte. Isegi demokraatlike riikide seas on paljudel omaenda riiklikud ja piirkondlikud huvid rahvusvahelise korra raames, mille on loonud teised. Üleilmastumine ning esilekerkivad jõud võivad tuua tagasi 19. sajandi merkantilismi ja jõudude tasakaalu poliitika. Kolmandaks seisab turumajanduslik kapitalism taas ideoloogiliselt silmitsi ühelt poolt autoritaarse kapitalismiga ja teiselt poolt vägivaldse äärmuslusega. Finantskriis, surutis, eurokriis ja transatlantilise piirkonna riikide majanduse võlakoorem on kahandanud usaldusväärsust, kärpinud vabalt kasutatavaid ressursse ning tekitanud lausa arusaama kapitalistliku süsteemi läbikukkumisest. Samal ajal näeb maailm, et Hiina autoritaarsem mudel suudab tagada kiire kasvu ja suure ülejäägi. Ka islamiäärmuslased toonitavad, et maailm, mille keskmes seisab kristlik Lääs, on ebaõiglane; samuti viitavad nad sekularismile kui kõlbelise allakäigu allikale. Nende argumentidega õigustatakse seejärel karmi antidemokraatliku süsteemi kehtestamist avatud ühiskonna ja turumajandusliku demokraatia asemel. Neljandaks on, nagu näitas selgelt ka hiljutine tuumatippkohtumine Washingtonis, massihävitusrelvade leviku probleem – eriti selliste riikide poolt nagu Põhja-Korea või ka Iraan, kes soovib saada tuumarelva – tõrjunud tänapäeva maailma ähvardava massihävitusohuna tagaplaanile USA ja Venemaa tuumaarsenalid. Kui lisada siia üleilmastumise ja ideoloogilise äärmusluse mõju, kerkib silme ette hirmuäratav väljavaade terroristidest, kes saavad enda käsutusse massihävitusrelvad ja lõpuks neid ka kasutavad. Me seisame silmitsi uut laadi eksistentsiaalse julgeolekuohuga meie ühiskonnale. Viiendaks on energiatarned ja energia varal kogutud jõukus muutunud uueks piirkondliku ja ülemaailmse jõu rakendamise tööriistaks. Eelis on tarnijatel, tarbivad riigid satuvad sõltuvusse. Paljud suurematest eksportijatest ei ole täiesti demokraatlikud ning halvimal juhul annavad isegi rahalise panuse teiste üleilmsete ohtude püsistamisse, näiteks ideoloogilise äärmusluse ja terrorirühmituste rahastamise kujul. Takistamaks seda, et meie enda energia ostmiseks kulutatud rahaga finantseeritakse ohte, millega me seisame silmitsi julgeolekusfääris, aga ka selleks, et säilitada oma igapäevane tegevusvabadus, peavad maailma arenenud riigid investeerima oma majandusele vajaliku energia allikate, marsruutide ja tüüpide mitmekesistamisse. Kuuendaks on meie institutsioonid muutunud teovõimetuks. ÜRO on vaevelnud juba aastaid. Täna võime aga näha ka poliitika minekut liikmesriikide kätte ja nõrka juhtimist ELis, avalikkuse usu kahanemist IMFi suhtes ning ühtse arusaama puudumist NATO rolli kohta. Kui me varem tuginesime üleilmse julgeoleku ja õitsengu tagamisel just neile institutsioonidele, siis täna ei tundu sest enam piisavat – nad ei ole esinduslikud, on kõhklevad, ebatõhusad, ressursse raiskavad ja samas liiga väheste ressurssidega. Kui institutsioonid enam ei toimi, siis ei määra maailma tulevikku universaalsed inimõigused, vaid majandusliku, poliitilise ja sõjalise jõu rakendamine.

Juhtide ülesanded

Eelmainitu peaks muutma murelikuks meie demokraatlike, väärtustele tuginevate ühiskondade avalikkuse ja juhid. Maailm, mis varem kindlustas aluse demokraatliku arengu, õitsengu ja julgeoleku süvenemisele, kaob kiiresti meie jalge alt. Meil tuleks nüüd panustada sammudesse, millega tugevdada väärtustele põhineva rahvusvahelise korra aluseid tuleviku tarbeks. Paraku leiab aset otse vastupidine. Ülemaailmne majanduskriis on muutnud demokraatlikud valitsused nõrgaks, rahanappuses vaevlevaks ning peamiselt vaid poliitilisele ellujäämisele orienteerituks. Toored võimulolijate vastu suunatud liikumised kipuvad lämmatama traditsioonilist, probleemidekeskset poliitikat. Euroopa ja laiema transatlantilise piirkonna riigid ei koondu, vaid lahknevad senisest veel enam. Meil tuleb seda suundumust muuta. Uue suuna võivad kätte näidata neli sammu. Esiteks peame suunama pilgu igapäevamuredest kaugemale. Transatlantilise piirkonna juhid on koondanud tähelepanu vahetute kriiside lahendamisele ja oma poliitilise toetuse säilitamisele. See on mõistetav ja väga oluline. Ometi peame mõistma, et kõik üksikud kriisid, millega meil tuleb tegemist teha, on õigupoolest seotud laiemate pingetega rahvusvahelises korralduses. Seepärast õnnestub meil lahendada oma maa probleeme edukalt ainult siis, kui meid saadab edu nende lahendamises ülemaailmselt. Me ei saa jätta seda bürokraatia hooleks ning samuti ei saa me tegelda laiemate suundumustega, kui kasutame kümneid tükitisi lahendusi. Ehkki tippkohtumisi on aina rohkem – olgu NATO või EL või US-EL või G8/ G20 või muud -, on nende ülesehitus selline, et juhtide tegelik ja mõtestatud diskussioon on sisuliselt võimatu. 1940.-1950. aastatel leidsid demokraatlike riikide juhid aega, et üksteisega pikalt ja üksikasjalikult kõnelda, kujundada meie ees seisvate ohtude osas ühine hinnang ning astuda ühiseid samme uue rahvusvahelise korra loomise nimel. Just sellist laadi juhtimist on meil täna taas vaja. Teiseks on meil vaja üht suurt visiooni, mitte paljusid väikeseid. Paljud meie sammud on seni olnud piiratud ja protsessipõhised. Me ei pea lihtsalt ellu viima Lissaboni lepingut või NATO reformi või kirjutama uut dokumenti. Me peame enda põlvkonna ajal tegema sama, mida tegi eelnev põlvkond meile: panema aluse rahvusvahelisele korrale, mis toetaks eelseisvatel aastakümnetel demokraatia ja turumajanduse arengut ning ülemaailmset julgeolekut. Selline kord peab eelistama väärtusi toorele jõule ning tuginema süveneva natsionalismi asemel demokraatlike riikide süvenevale solidaarsusele. Kolmandaks vajame korraliku visiooni kõrvale ka strateegiat ning parim strateegia on “liitlased kõigepealt”. Sisepoliitikas on esmatähtis tugevdada kõigepealt poliitilist baasi ja alles siis asuda tegelema laiema valijaskonnaga. Rahvusvahelises kogukonnas on meie baasiks sarnaselt mõtlevad demokraatlikud riigid. Kahtlemata tuleb meil tegelda autoritaarsete riikidega, massihävitusrelva levitajate, inimõiguste rikkujate ja muude muret valmistavate režiimidega. Kuid selleks peavad demokraatlikud, väärtustele tuginevad ühiskonnad esmalt koos välja töötama ühised seisukohad ning olema valmis ühiselt tegutsema. Neljandaks tähendab see avameelset suhtlemist avalikkusega ja selle toetuse pälvimist. See võib osutuda kõige raskemaks. Palju hõlpsam on avalikule arvamusele meelepärane olla, keskenduda suurte asemel pisiprobleemidele ning kärpida tänaseid ressursse, mitte aga investeerida homsesse. Ent suurimad meie ees seisvad probleemid on nii tõsised, et meil ei ole enam võimalik neid eirata. Juhid peavad selgitama karme valikuid, millega me silmitsi seisame, ning olema valmis mõnikord vastu võtma ka ebapopulaarseid otsuseid, et vältida tulevikus millegi veel hullema toimumist.

Kui institutsioonid enam ei toimi, siis ei määra maailma tulevikku universaalsed inimõigused, vaid majandusliku, poliitilise ja sõjalise jõu rakendamine.

Algus on hea, aga teha on veel palju

NATO uue strateegilise kontseptsiooni kallal töötamine on seni olnud väga tänuväärne. See on aidanud lähendada transatlantilise julgeolekukogukonna arusaamu selle kohta, mida NATO võib teha ja peaks tegema, ning samal ajal näidanud kätte ka piirid, mida on võimalik teha NATO abil. Nüüd, mil ekspertgrupi aruande esitamise aeg on kohe käes, on aeg asuda uue faasi kallale: kaasata avalikkus ja juhid arutelusse NATO tuleviku üle ning selle käigus õhutada juhte välja töötama veel suurem rahvusvahelise korra uuendamise visioon, mis lubaks demokraatlikel väärtustel õitseda ka järgnevatel aastakümnetel.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane