NATO tippkohtumine, relvastuskontroll ja KRKK juubeliaasta

Mida on oodata 2024. a NATO tippkohtumiselt?

Nele Loorents:

Ukraina sõja vallandumine on olnud NATO-le ja liitlassuhetele oluliseks reaalsuskontrolliks. Julgeolekukeskkonna väljakutsete nähtavuse olulise suurenemise tõttu on viimasel paaril aastal NATO tippkohtumistel võetud uus kurss eeskätt just heidutus- ja kaitsehoiakus. 2022. aasta Madridi tippkohtumisel oli oluliseks teetähiseks uue Strateegilise Kontseptsiooni kinnitamine, mis võttis oluliselt tugevama ja selgema joone alliansivastaste ohtude kirjeldamisel, sealhulgas puudutas see nii Venemaad kui Hiinat. Samuti tehti märkimisväärseid otsuseid idatiiva kaitseliini tugevdamiseks liitlasvägede kohalolu suurendamise ja vägede valmiduse tõstmise näol. 

2023. aasta Vilniuse tippkohtumine keskendus peamiselt ressurssidele. Muuhulgas kinnitasid liitlased üle kaitsekulutuste tõstmise vähemalt 2% SKTst tasemele, eesmärgiga tagada tugevdatud heidutus- ja kaitsehoiak. Samuti tehti otsuseid uute NATO kaitseplaanidega seotavate vägede võimete ja valmiduse kohta.

2024. aasta NATO tippkohtumise kontekstis tuleb arvestada, et tegemist on 75. aastapäeva tähistava liidrite kohtumisega, mis toimub Washingtonis juulis – vahetult enne Ameerika Ühendriikide presidendi valimiste aktiivset faasi. Seetõttu soovib NATO suurim liitlane kindlasti vältida kõiki liitlasi lõhestavaid ja tundlikke teemasid ning keskenduda pigem ümmarguse aastapäeva tseremoniaalsele tähistamisele.

Üks keerulisemaid teemasid on Ukraina liitumine NATOga. Kui NATO idatiiva liitlased sooviksid kokku leppida selges tegevusplaanis Ukraina liitumiseks, siis mitmed suuremad liitlased – eesotsas Ameerika Ühendriikidega –, ei soovi teemat avada enne Ukraina sõja lõppu. Pigem tahavad nad keskenduda Ukraina edasisele sõjalisele toetamisele.

2024. a tippkohtumisele eel on ilmselt jätkuvalt fookuses Ukraina vägede sõjalise toetuse jätkumine ja liitlasvägede Ukrainale annetatud varude taastamine, aga ka uute kaitseplaanidega seonduvad uued võimevajadused, nende hulgas õhuvahendid, laskemoon, luure- ja eelhoiatussüsteemid ja elektroonilise sõjapidamise vahendid, ning kaitsetööstuse võimekuste tõstmine. Oluliseks on siin ka koostöö kaitsetööstusega ning riikide valmidus kaitsetööstuse võimekuste tõstmisesse reaalselt panustada.

Järjest suuremaks proovikiviks muutuvad poliitilised otsused Ukrainale abi andmise jätkamiseks. Seda ilmestab eelmise aasta lõpul toimunud tõsised vaidlused Ameerika Ühendriikide kongressis. Presidendivalimiste lähenemisel muutuvad sealsed suhted ja jõujoonte dünaamika veelgi keerulisemaks. Kuivõrd Ameerika Ühendriigid on olnud läbivalt Ukraina toetamise vedavaks mootoriks, on kongressis toimuvate arutelude mõju kindlasti kaugemaleulatuv kui vaid sisepoliitiline küsimus.

NATO idatiiva heidutus- ja kaitsehoiaku tugevdamisel ollakse hetkel rakendusfaasis. Oluliseks komponendiks on plaanide läbiharjutamine õppuste raames, et tagada liitlasvägede juhtimisstruktuur ja koostoimelisus. Seetõttu on tähtis, et uute kaitseplaanidega saavad seotud konkreetsed väed. Arvestades NATO vägede võimealaseid kitsaskohti ja puudujääke, on 2024. a tippkohtumine kindlasti ka võimalus vahehinnanguks: kui palju liitlaste poolt viimasel kahel aastal antud poliitilistest lubadustest on reaalselt täidetud ja kui palju on endiselt jäänud loosungiks paberil.

Tänaseks on endiselt lõpule jõudmata Rootsi liitumine NATOga. Läänemere regiooni julgeoleku seisukohalt on oluline, et see protsess jõuaks lõpule võimalikult kiiresti, sest see aitab regioonis luua terviklikku julgeolekuala. Eelmise aasta lõpus otsustas Türgi viia parlamendis hääletusele Rootsi NATOga liitumine, mis on kindlasti samm edasi. Hetkel pole siiski teada hääletuse toimumise aeg. Samuti on endiselt ebaselge, kuidas ja millal kavatseb Ungari heakskiitmisega edasi liikuda. Liitlaste sooviks on liitumisprotsess enne suvist tippkohtumist lõpule viia, et Washingtonis saaks tervitada juba uut liiget.

Viimaseks võib välja tuua, et ilmselt saab NATO tippkohtumisega otsa NATO peasekretär Jens Stoltenbergi kümne aasta pikkune valitsemisaeg. Uut konkreetset kandidaati veel ei ole, aga nimesid on läbi käinud mitmeid, muuhulgas Taani peaminister Mette Frederiksen, Briti endine kaitseminister Ben Wallace, aga ka Eesti peaminister Kaja Kallas. Viimasel ajal on favoriidiks tõusnud Hollandi endine peaminister Mark Rutte.

Rahvusvaheline relvastuskontroll 2023 aastal. Mida oodata alanud aastalt?

Tõnis Idarand:

Rahvusvaheline relvastuskontrolli süsteem, mis on olnud oluline osa külma sõja järgsest maailmakorrast ja Euroopa julgeoleku arhitektuurist, on murenenud juba rohkem kui kümme aastat. Sõda Ukrainas on seda protsessi ainult kiirendanud. 2023. aasta oli relvastuskontrolli jaoks mitmes mõttes pöördeline. Relvastuskontrolli süsteemis on varemgi nähtud lepingu rikkumisi, neist lahkumist või osalemise peatamist, aga Venemaa tõttu oli 2023. aasta eriti sündmusterohke. 

Veebruaris peatas Venemaa osalemise strateegilist ründerelvastust piiravas NewStart leppes ning oktoobris tühistas Kreml üldise tuumakatsetusi keelustava lepingu (CTBT) ratifitseerimisotsuse. Vahepeal teatas ta tuumarelva paigutamisest Valgevenesse ja vormistas ametlikult oma lahkumise Euroopa tavarelvastuse lepingust. Kõik need sammud õõnestavad külma sõja järgset julgeolekusüsteemi. 

Venemaa on korduvalt tagasi lükanud USA ettepanekud dialoogiks strateegilise stabiilsuse küsimustes, s.h. tuumarelvastust reguleerivate meetmete tuleviku üle. Venemaa tänane huvi relvastuskontrolli vastu piirdub võimalusega kasutada seda hoovana, survestamaks lääneriike oma nõudmistega arvestama. Dialoogi eeltingimuseks on Venemaa seadnud USA ja lääneriikide poliitika muutumise Ukraina suhtes.

Kasvanud geopoliitiline ebastabiilsus ja Venemaa tuumaähvardused Ukraina sõja kontekstis on kõigutamas seni kehtinud rahvusvahelist tuumarelvade režiimi. Mõned tuumarelva seni mitteomanud riigid, s.h. Lõuna-Korea, on väljendanud huvi rahvusliku tuumavõimekuse kui võimaliku julgeolekutagatise vastu. See oleks proovikivi tuumarelva leviku tõkestamise lepingule (NPT), mis koos tuumakatsetuste üldise keelustamise lepinguga (CTBT) on aluseks tänases maailmas tuumarelvastuse ja -tehnoloogiate suhtes kehtivatele reeglitele. 

See režiim on üha rohkem ohustatud, kuna viimastel kümnenditel on maailma juurde tulnud tuumariike, kes sooviksid praeguse tuumarelvastust ja tehnoloogiaid reguleeriva režiimi ümber vaatamist, sest näevad seda diskrimineerivana – näiteks selles, mida tähendab olla tunnustatud kui ’legaalne tuumariik’, koos sellest tulenevate õigustega. Kõige uuem tuumarelvaga riik on Põhja- Korea, kes vaatamata ÜRO Julgeolekunõukogu nõudmisele ei kavatsegi tuumarelvast loobuda ning viib tõenäoliselt 2024. aastal läbi järjekordse tuumakatsetuse ilma, et peaks kartma uusi ÜRO JN sanktsioone või et Venemaa ja Hiina hakkaks täitma seni kehtivate sanktsioone.

On ka näha, et globaalses lõunas on kujunemas suhtumine senistesse relvastuskontrolli režiimidesse kui lääne konstruktsiooni ning seal ei olda huvitatud lepingutest ega reeglitest, mis võiks valikuid piirata.

Lääne suhtumises relvastuskontrolli on lõppenud aastal taaskinnistunud arusaam, et see on eelkõige julgeolekupoliitika instrument, mida tuleb võtta koos heidutuse ja kaitsega, mitte hüvena iseeneses. Mingid õiguslikult siduvad lepped, mis kunagi olid relvastuskontrolli aluseks, ei ole nähtavas tulevikus realistlikud. Pigem loodetakse uutele poliitiliselt siduvatele meetmetele, mis tänases ebastabiilses julgeolekukeskkonnas vähendaks riske ja suurendaks usaldust. Samas ei ole Hiina ja Venemaa dialoogist neil teemadel huvitatud, mistõttu on alanud aastal positiivne areng ebatõenäoline. Seda mitte ainult traditsioonilistel relvastuskontrolli teemadel, vaid ka silmas pidades uuemaid reguleerimist ootavaid valdkondi nagu näiteks küber või avakosmos.

Kõrgemate riigikaitsekursuste juubeliaasta

Madis Mikko:

Algava aasta lõpus tähistame 25 aastat kõrgemate riigikaitsekursustega (KRKK) algusest, millest tänaseks on saanud lahutamatu osa Eesti riigi ehitusest.

25 aasta jooksul on kursuse läbinud kaks ja pool tuhat kuulajat – poliitikud, kõrgemad riigiametnikud ja sõjaväelased, omavalitsuste, äriettevõtete ja ühiskondlike organisatsioonide juhid, ajakirjanikud ning haridus ja kultuuritegelased. Kursused on lõpetanud kolm viimast peaministrit ja kaks kaitseväe juhatajat, Eesti kirikute juhid, peaarstid ja paljud, paljud teised tublid Eesti inimesed. Kuulajate seas on olnud üle saja riigikogu liikme, üle 400 riigiametniku ja 300 ettevõtja.

Läbi aastate on kursuse kava põhiosas sama. Me anname ülevaate Eesti julgeoleku-, kaitse, ja välispoliitikast, riigikaitse üldisest korraldusest ning seadusandlikust keskkonnast, Eesti tegutsemisest NATOs ja Euroopa Liidus, riigikaitsealasest koostööst Eestis ja rahvusvaheliselt. Sellest, mis asi on see maagiline kaks protsenti ehk kuidas moos kommi sisse saab. Kursuste põhiosaks on grupitööd, mille käigus käsitletakse erinevaid kriisiolukordi sarnaselt proovikividega, mida tuleb lahendada vabariigi valitsusel.

„Peale seda nädalast kursust olete teie riigikaitse küsimustes targemad kui mina, kui ma ametisse asusin,“ ütles üks hiljutine kaitseminister kursusele lõputunnistusi üle andes.

Selleks, et kunagi kuuldu ei ununeks, oleme alustanud Eesti Riigikaitse Konverentsiga, mis toimub üle kahe aasta ja kus osalema on kutsutud kõik KRKK vilistlased. 2024. aasta lõpus tähistame konverentsiga kindlasti ka meie tagasihoidlikku juubelit.

Kõrgemate riigikaitsekursuste korraldamise tõuke saime Soomest, kus analoogne traditsioon kestab juba 1961. aastast. Täna oleme aga nii kaugel, et vahetame kuulajaid kahe kursuse ehk siis kahe riigi vahel.

Kursusest lähemalt: https://krkk.icds.ee/kursused