NATO lennukeelutsoon Ukrainas ei ole lahendus

NATO on varasemates konfliktides lennukeelutsoone kasutanud. Allianss tegi seda 1992. aastal Bosnia ja Hertsegoviina kohal, mis viis NATO kõigi aegade esimese lahingutegevuseni – tulistati alla Bosnia ja Hertsegoviina neli J-21 Jastrebi lennukit – ning õhukaitseobjektide ning teiste maal ja õhus paiknevate vahendite hävitamiseni. Samuti kehtestas NATO lennukeelutsooni 2011. aastal Liibüa kohal. Mõlemale operatsioonile anti ÜRO julgeolekunõukogu resolutsiooniga luba ja need võeti ette tänasega võrreldes hoopis teistsuguses strateegilises kontekstis.

Täieliku või osalise lennukeelutsooni kehtestamine tähendaks NATO-le hiiglaslikku sammu sõjas osalemise poole. Selleks peaksid NATO õhusõidukid astuma Vene õhusõidukitega otseselt lahingusse, ründama Vene ja Valgevene maapealseid õhukaitsesüsteeme, millest osa asub Vene ja Valgevene territooriumil, ning võib-olla ka ründama õhuväebaase ning õhus ja merel paiknevaid stardiseadeldisi, millelt tulistatakse väljastpoolt Ukrainasse tiibrakette. Paratamatult peaks Venemaa sellele reageerima ja olukord võiks kiiresti muutuda ennustamatuks, võib-olla isegi katastroofiliseks. Vladimir Putin on otsesõnu Läänt ähvardanud, et Venemaa ründamisele vastab ta tuumarelvadega. Targad inimesed on juhtinud tähelepanu sellele, et Putini valmisolekus tuumarelvi kasutada ei maksa kahelda.

Sellega kaasneks kiiresti ka muutus narratiivis: Putini kallaletungisõjast slaavlastest vennasrahva vastu saaks Venemaa kangelassõda, milles kaitstakse isamaad NATO pealetungi vastu. Kaoks igasugune lootus, et Putin võiks riigi sees võimu kaotada rahulolematu rahva või sanktsioonide sihtmärgist eliidi käe läbi.

Praegu on NATO lennukeelutsooniga kaasnevad riskid lihtsalt liiga suured, et olla vastuvõetavad. Me ei peaks unistama sellest, mida me ei saa teha, vaid keskenduma sellele, mida saame.

Lisaks on veel sõjalised kaalutlused. Ametnikud ja analüütikud on olnud üllatunud, et pärast esimesel päeval korraldatud tiib- ja ballistiliste rakettide rünnakuid, mida ei saaks hävituslennukite abil kehtestatava lennukeelutsooniga niikuinii tõhusalt ära hoida, on Venemaa kasutanud õhujõudu piiratud mahus. Senimaani on Ukraina saanud jätkata mõningaid õhuoperatsioone ja riigi õhukaitse, mille hulka kuuluvad ka annetatud Stingerid, on osaliselt säilinud. Samas ei saaks lennukeelutsooni kehtestamisel Ukraina ise praegusel moel oma õhuruumi kasutamist jätkata. Pealegi on paljud Venemaa rünnakud taristu ja elanike vastu korraldatud maa peal paiknevate raketiheitjate ja suurtükisüsteemide abil, mida lennukeelutsooni olemasolu ei mõjutaks.

NATO saab hästi aru, milliste ohtudega on tegu. Allianss on küll lubanud kaitsta kõiki oma liikmed ja on astunud konkreetseid samme heidutuse suurendamiseks idatiival, aga nii NATO tervikuna kui ka üksikud liitlased eraldi on vägagi selgelt öelnud, et nad ei alusta Ukraina kaitseks sõjategevust ei õhus ega maal. Veebruaris välistas Joe Biden isegi sõjalise toetuse kasutamise USA kodanike evakueerimisel. Erinevalt Ukraina meedias levinud teadetest ei luba Poola oma õhuväebaase Ukraina pilootidel kasutada. Tegelikult ei saada Poola, Slovakkia ega Bulgaaria Ukrainasse isegi nõukogudeaegseid hävituslennukeid.

Kui olukord ei muutu just dramaatiliselt, ei alusta NATO mitte mingit lahingutegevust ei Ukrainas ega Ukraina toetuseks, sest see tähendaks sõda Venemaaga. Need, kes innustavad NATOt seda tegema, rõhuvad jõu ja au tähtsusele olukorras, kus teised on näidanud nõrkust ja eetilist ebamäärasust. Nemad võivad end kindlalt tunda, sest nad teavad, et ei pea seisma silmitsi enda soovitatud tegevuste tagajärgedega.

NATO ei ole abitu. Alliansil on vähem riskantseid (kuigi mitte täiesti riskideta) valikuid, mida tasub tõsiselt kaaluda. Liitlased saavad jätkata ja isegi suurendada Ukrainale sõjavarustuse tarnimist. Nad saavad, nagu Euroopa Liidu kaitseministrid on ka kokku leppinud, pakkuda rohkem luureteavet. Nad saavad kaaluda sõjaliste vahendite kasutamist humanitaarabi osutamiseks, nagu seda tehti Berliinis õhusilla kaudu, mis sunniks Putinit otsustama, kas ta tahab alustada konflikti NATO ja Venemaa vahel.

See on kohutav, et riigid peavad keelduma oma sõprade otsesest toetamisest, kuigi riigijuhid ja rahvas kisendavad abi järele, et astuda vastu rünnakule, mida nad pole esile kutsunud. See on tülgastav, et teiste kiusaja heidutab meid. Siiski ei ole tegu lepituspoliitikaga. Praegu on NATO lennukeelutsooniga kaasnevad riskid lihtsalt liiga suured, et olla vastuvõetavad. Me ei peaks unistama sellest, mida me ei saa teha, vaid keskenduma sellele, mida saame.