NATO 3.0 – juhiseid allalaadimiseks

Ajalooliseks ja epohhiloovaks tituleeritud NATO tippkohtumine Lissabonis on läbi. Liitlastevahelised erimeelsused on selleks korraks ületatud ja hulk tähtsaid dokumente heaks kiidetud. Üle korratud on pikaajaline pühendumus Afganistani stabiliseerimisele ning Venemaaga on vajutatud taaskäivitusnuppu. 28 riigi juhid on kinnitanud, et NATOl on jätkuv, unikaalne ja asendamatu roll rahvusvahelise julgeoleku tagamisel. Ohtraid kiidusõnu on pälvinud peasekretär Rasmussen, kelle taktikepi all see kõik läbi viidi. 

Tippkohtumise ajaloolisim tulemus on kahtlemata uue strateegilise kontseptsiooni vastuvõtmine. Dokument, mille valmimisse liitlased sadu tuhandeid tunde, pabereid ja lennumiile kulutasid ning mille iga komakoht ja epiteet üksipulgi läbi räägiti, raamistab NATO tegevust järgmiseks kümnendiks. Paar aastat kestnud protsess sai alguse tõdemusest, et üldjoontes suurepärane 1999. aastal kirjutatud kontseptsioon oli siiski mitmes aspektis ajale jalgu jäänud. Elati siis ju veel rahudividendide ajastul, mõeldi Euroopa piiridele ja laienemisele, murelapseks oli Balkan. Terrorirünnakud 11. septembril, artikkel 5 väljakuulutamine Ameerika Ühendriikide toetuseks, sõda Afganistanis ja küberrünnakud kuulusid ulme valdkonda.

Pole kahtlustki, et uus kontseptsioon on julgelt tulevikku vaatav. Dokumendi toon on rõhutatult proaktiivne ja küpselt enesekindel. 1990-ndate identiteedikriisist ollakse üle saadud. Liitlased julgevad vaadata Afganistanist kaugemale, põimides uusi ohte traditsioonilistega ning tunnistades vajadust tsiviil- ja militaarmaailma siduva laiapindse julgeolekukäsitluse järele. Allianss on peeglisse vaadanud ja viimase dekaadi õppetundidest järeldusi teinud. Ei jää üle muud kui loota, et see nii on – samas ei saa kuitahes ettenägelik visioonipaber strateegilisi üllatusi välistada. Küll saab aga nende esilekerkimiseks valmistuda.

Kuigi strateegiline kontseptsioon kinnitab lakooniliselt, et NATO ei ole Moskvale ohuks, räägib viimane paraku teisel toonil.

Vastupidiselt varasematele ennustustele ei kujunenud suhted Venemaaga strateegilise kontseptsiooni võtmeteemaks. Võtmeküsimused olid teised – tuumaheidutuse tähtsus 21. sajandil, raketitõrje roll, NATO-ELi suhted. Kuigi rahvusvaheline meedia armastab polemiseerida Washingtoni leppe 5. artikli erinevate tõlgenduste teemal, rääkides haigutavast lõhest „uute“ ja „vanade“ liikmete vahel, siis strateegilise kontseptsiooni debattides ei küsitlenud keegi kollektiivkaitseklausli kehtivust või tähtsust. Eraldi küsimus on kollektiivkaitseks valmistumise osatähtsus NATO rutiinses tegevuses, kuid ka siin on liitlased viimaste aastate ebameeldivatest üllatustest Euroopa äärealadel õppust võtnud. Eestile oluline NATO põhifunktsioonist lähtuv tegevus toimub ja toimib.

Kuigi Venemaaga vajutati Lissaboni pilvises ilmas reset’i ja idanaaber on arusaadavalt tähtis partner, on tippkohtumisejärgselt juba kerkinud küsimus „taaskäivitumise“ olemusest ja ulatusest. Kuigi strateegiline kontseptsioon kinnitab lakooniliselt, et NATO ei ole Moskvale ohuks, räägib viimane paraku teisel toonil. Siin tasuks mainida vaid tippkohtumisel Medvedevi esitletud raketikilbiettepanekut ning sellele järgnenud Putini ähvardusi, et Venemaa ettepanekuga mittenõustumine toob kaasa tagajärjed. Puhtalt leheküljelt alustamine võiks ja peaks tähendama, et mõlemad osapooled seda teevad.

Strateegilise kontseptsiooni kõrval on teenimatult, kuigi arusaadavalt vähem kajastust pälvinud tippkohtumise deklaratsioon – avalik dokument, mille peamine väärtus seisneb asjaolus, et see „operatsionaliseerib“ strateegilise kontseptsiooni ehk muudab kontseptuaalse sisu praktilisteks ülesanneteks järgnevaks aastaks-kaheks. Ja viimaseid pole mitte vähe, ülesandepüstituste terviklik loetelu eeldaks lisalehekülgi. Eesti vaatenurgast väärib vahest esiletõstmist NATO küberkaitsepoliitika ülevaatus, milles Eestil kahtlemata oluline roll.

Kuna Lissaboni tippkohtumine mitte ei lõpeta, vaid hoopis algatab mitmeid olulisi protsesse, on mõnes ringkonnas näha ka teatavat rahulolematust. Ehk ootused olid ühed, kuid tulemused midagi muud. Nii näiteks on olnud signaale erinevate huvigruppide segadusest NATO tuumapoliitika osas – Lääne-Euroopa rahuliikumised ootasid riigipeadelt märkimisväärset sõnumit (julgemad isegi ühepoolset tuumarelvadest loobumist), kuid reaalsuses kinnitati, et nii kaua, kui maailmas eksisteerivad tuumarelvad, jääb NATO tuumaliiduks. Ja et edasiste tegevuste osas maharelvastumise kontekstis hoidutakse ühepoolsetest sammudest. Selline konservatiivne hoiak pole arusaadavalt kõigi toetust teeninud.

Raketitõrje osas lepiti kokku, et ühiselt – 28 vahel – ja järk-järgult arendatakse välja raketitõrjevõime, mida tulevikus saab koostöövõimeliseks teha nt Venemaa vastava süsteemiga. Põhimõtteliseks vastasseisuks kujunes aga mitte niivõrd raketikilbi vajalikkus kui selle roll laiemas NATO strateegias ehk küsimus, kas ja mil määral asendab võime olemasolu tuumaheidutust. Eesti positsioon langes siin kokku valdava ning lõpuks ka kompromissiks kujunenud arusaamaga – raketitõrje täiendab, aga ei asenda tuumaheidutuse vajalikkust.

NATO-ELi suhete arendamise teemal tuleb tunnustada peasekretäri isiklikku pühendumist – võiks lootusrikkalt tõdeda, et aastakümneid kahe organisatsiooni koostööd halvanud patiseis Türgi-Küprose-Kreeka suhetes kestabki täpselt nii kaua, kuni pole kõrgetasemelist visiooni ja julgust edasi liikuda. Samas oleks ennatlik ennustada kahe organisatsiooni kahjuks loosunglikuks muutunud koostöö süvenemist lähiajal, kuna selleks on võrrandis liiga palju muutujaid.

Paar aastat kestnud protsess sai alguse tõdemusest, et üldjoontes suurepärane 1999. aastal kirjutatud kontseptsioon oli siiski mitmes aspektis ajale jalgu jäänud.

Ehk veidi üllatuslikult jäi tippkohtumisel tagaplaanile Euroopa liitlaste vähenevate kaitsekulutuste teema. Majanduskriisist räsitud Euroopas, kuigi mitte igas pealinnas, on pahatihti just kaitsevaldkond kärbete ohvriks toodud. See on mõjutanud ja jääb mõnda aega mõjutama ka NATO ühisrahastatavaid eelarveid. Kuigi 2% SKPst kaitsele kulutamine on NATOs jätkuvalt tungivalt soovituslik ning Ühendriikide kaitseminister on korduvalt hoiatanud alarahastamise tendentsi jätkumise eest, pole see veel kõrgeimal tasemel ja kõikjal soovitud tagajärgi kaasa toonud.

USA suursaadikult NATOs Ivo Daalderilt pärineb ütlus, et Lissabonis esitleti uut allianssi ehk NATO 3.0: kui esimene versioon sündis 1949. aastal, siis teine sai alguse külma sõja lõppedes ja nüüd on käes kolmas. Kuigi NATO pole liikmete mõttes globaalne allianss, on ta selgelt globaalne tegija. Tõepoolest, uues kontseptsioonis on see ambitsioon selgesti nähtav. On meie huvides, et selle ambitsiooni poole ühiselt ka liigutakse. Kuid et kodust kaugel edukad oleksime, peab NATO jääma relevantseks ka kodus, nii virtuaalselt kui nähtavalt. See ei saa olla ühekordne projekt, vaid pidev protsess.

Seda, kas Lissaboni tippkohtumine oli ajalooline või mitte, näitab ainult aeg. Seniks võiksime aga enestelt küsida, milline oleks maailm ilma NATO-ta või, kui allianssi poleks olemas, kas see tuleks siis aastal 2010 kehtivasse reaalsusesse luua. Ja kui, siis millisena. Eesti õnneks on need küsimused alternatiivajaloo žanrisse kuuluvad.