Naiste talv

Kadri Jõgi töötab Tallinna Ülikoolis lektorina. Kadri Jõgi on õppinud araabia keelt ja politoloogiat Durhami Ülikoolis Suurbritannias, Aleksandria Ülikoolis Egiptuses ja Venemaa Teaduste Akadeemia Idamaade Instituudis.

Naiste olukord araabia maailmas on vaatamata emantsipatsioonile, mille Hoda Shaarawi algatas 1923. aastal, kui julges avalikult eemaldada näolt kombekohase loori, jäänud endiseks. Loori eemaldamine oli tol ajal šokeerivalt julge samm, mida järgis tasapisi suur hulk naisi üle araabia maailma. Ent siiski – paljudes araabia riikides peab naistel tänaseni olema välismaale reisimiseks meessugulase kirjalik luba või peab abikaasa, isa või vend reisil lausa kaasas olema.

Kuna kõik araabia riigid on islamiriigid, siis baseerub kogu õigussüsteem islami seadustel ehk šariaadil, milles on sätestatud naiste elule konkreetsed reeglid seoses pärimise, laste hoolduse, lahutuse ja muuga. Loomulikult on erandeid, nagu Tuneesia ja Egiptus, kus on vastu võetud ka ilmalikke seadusi. Näiteks võttis Egiptuse parlament 2000. aastal vastu perekonnaseaduse paranduse, nn khula lahutuse,  mis lubab naisel algatada lahutusprotsessi, loobudes samas lastest ja varalistest õigustest. See on karm hind vabaduse eest, kuid vähemalt säästab naist avalikust abikaasade intiimelu lahkamisest kohtusaalis, sest traditsioonilise lahutuse põhjused peavad olema väga täpselt tõendatud. Sama seadusega tõsteti ka vanust, milleni lapsed võivad lahutuse korral (kui tegemist on tavapärase lahutusega) ema juures elada.

Naiste osalus poliitikas on riigiti varieerunud. Egiptuses püüti Mubaraki režiimi ajal suurendada naiste osalust poliitikas, määrates neile kvoodid parlamendis (64 kohta), loodi erinevaid ülemaalisi naiste ja laste organisatsioone, määrati ametisse naiste- ja perekonnaküsimustele keskenduv minister ning kehtestati abiellumise ametlikuks vanusepiiriks 18 aastat. Tuneesias on tugev ametiühingute süsteem, mis hõlmab ka naisteorganisatsioone. Seoses iselaadse poolilmaliku ühiskonnaga on Tuneesias pööratud ka rohkem tähelepanu naiste reaalsetele vajadustele. Juba alates 1962. aastast on riigis ametlikult lubatud rasestumisvastased vahendid ja 1965. aastal korrigeeriti seadusi, mis võrdsustasid meeste ja naiste õigused nõuda abielulahutust. Ka Alžeerias on naised seisnud meestega teatud ajahetkedel võrdsel tasemel. Näiteks võitluses Alžeeria kodusõjas Prantsuse vägedega seisid naised lahingutes meeste kõrval, kuid peale võitu saadeti nad tagasi koju. Köök olevat naistele paslikum koht. Need on mõned näited emantsipatsioonist araabia maailmas. Samas pole enamikus araabia riikides naiste mured ja probleemid tänaseni lahendust leidnud – jätkuvalt praktiseeritakse  naissuguorganite mutatsioonioperatsiooni, sõlmitakse tüdrukute varaseid abielusid, eelistatakse poisse tüdrukutele koolihariduse andmises jne, jne.

Kogu maailma šokeeris naisdemonstrantide viimine neitsilikkuse kontrolli Egiptuse julgeolekujõudude poolt.

Mida on araabia kevad toonud naistele araabia maailmas praeguseks, peale suuri muutusi kogu regioonis? Kas nüüd on saavutatud võrdõiguslikkus ja otsustusvabadus? Araabia kevade sündmustes on naised, kas looriga või ilma, teksades või traditsioonilistes riietes, osalenud kõrvuti meestega demonstratsioonidel. Mis on aga tegelikkuses lisaks meedias levinud kuvandile juhtunud naisdemonstrantidega? Oluline on kinnitada ajaloolist sammu, milleks oli Tuneesias parlamendivalimiste tulemusena esimest korda ajaloos naise nimetamine parlamendi asespiikriks. Kahjuks on see seni aga jäänud ainsaks märkimisväärseks positiivseks sündmuseks naistele pärast revolutsiooni. Seni toimunud parlamendivalimiste tulemusena on naiste hulk nii Egiptuse kui ka Tuneesia parlamendis vähenenud.

Kogu maailma šokeeris naisdemonstrantide viimine neitsilikkuse kontrolli Egiptuse julgeolekujõudude poolt. Kontrollimise vajadust põhjendati argumendiga, et sõjavägi ei ole kasutanud seksuaalset vägivalda naiste vastu, vaid nad ei olnud juba enne arreteerimist neitsid. Maailma tegi sõnatuks ka nn sinise rinnahoidja lugu, kui sõjaväelased tirisid kombekohaselt riietatud noore naise  aluspesu väele ja vedasid  teda mööda Kairo tänavaid. Need on näited tegelikust elust. Tuneesias on aga peale valimisi, mille võitis islamistlik Ennahda partei, alustatud juba ka õigussüsteemi modifitseerimisega, annulleerides kõik varem eksisteerinud ilmalikud seadused, mis võimaldasid muuhulgas ka naistele suuremaid õigusi ja vabadusi. Samast kavatsusest on teatanud ka Liibüat valitsev Rahvuslik Üleminekunõukogu. Egiptuses on teatanud islamistliku partei El-Nour esindaja, et keeldub televisioonis esinemast, kui teda intervjueerib katmata peaga naine. Lisaks on juba enne Egiptuse parlamendivalimisi, mille võitsid ülekaalukalt islamistid (Moslemi Vennaskonnast välja kasvanud Vabaduse ja Õigluse Partei ja salafistlik El-Nour partei), teada, et naistele kehtinud kvoodid võidakse annulleerida.

Jääb vaid loota, et revolutsioonile järgnev ei sunni naisi tagasi kööki, nagu see juhtus Alžeerias.

Siinkohal ei saa jätta rõhutamata naiste rolli araabia kevade sündmustes. Väljapaistvaim naisaktivist on Jeemenist pärit Nobeli rahupreemia laureaat Tawakkul Kamran, kes pälvis ülemaailmse tunnustuse oma tohutute pingutuste eest patriarhaalses klanniühiskonnas. Oma meeletut pühendumust näitasid ka Bahreini naisarstid, kes ravisid haavatuid vaatamata ähvardustele ja hilisemale arreteerimiste lainele, mis tipnesid jõhkrate kohtuotsustega vaatamata sellele, et arstid täitsid vaid oma arstivannet ja toimisid vastavalt südametunnistusele. Ka Egiptuse naisinseneride roll oli märkimisväärne, kui nad aitasid Google’I IT-inseneri Wael Ghuneimi ta režiimivastases Facebooki kampaanias ja asendasid teda ta vangistuse ajal. Need ja paljud teised naised on julged revolutsioonis osalejad. Nad on osa võimalikuks saanud muutusest, nad on andnud oma panuse uue riigikorra ja valitsemise tekkeks. Jääb vaid loota, et  revolutsioonile järgnev ei sunni naisi tagasi kööki, nagu see juhtus Alžeerias, ning et araabia maailma naistele antakse võimalus end ka soovi korral poliitikas teostada. Tulevik näitab, kas seni teisejärgulistest ühiskonnaliikmetest, kelle eest tänini otsustavad mehed, saavad võrdõiguslikud kodanikud. See kõik on uute valitud liidrite kätes, kelle võimuses on valitseda riiki, kuid ka julgustada ühiskonda, vaatamata traditsioonidele, avatusele ja tolerantsusele.