juuni 25, 2018

Nähtamatu naaber. Pool sajandit Eestit Rootsi meediapildis

Postimees/Scanpix
Üks suurimaid Eestiga seotud lugusid oli kahtlemata parvlaeva Estonia katastroof 1994. aastal. Pildil Estonia 1994. aasta suvel.
Üks suurimaid Eestiga seotud lugusid oli kahtlemata parvlaeva Estonia katastroof 1994. aastal. Pildil Estonia 1994. aasta suvel.

Eesti on jätkuvalt Rootsile tundmatu naaber.

Millist geokultuurilist mentaalset ruumi kujundas Rootsi meediakajastus Eestist eile ja millist kujundab täna? Kas Läänemeri ühendab või on endiselt eraldavaks piiriks Ida ja Lääne maailmade vahel? Kas Eesti on ikka veel  „vaene, vägivaldne ja metsik” või on meediamaastikul viimaste aastatega toimunud mingeid muutusi? Kuidas mõjutab pingestatud suhe Venemaaga Eesti kuvandit Rootsis? Need on küsimused, millele vastuste leidmisele käesolevas kirjutises keskendutakse.

Okupeeritud Eesti enesetsenseeritud ja Nõukogude-sõbralikus Rootsi ajakirjanduses

Kui Teine maailmasõda oli möödas ja sõjaaegse põgenikevooga oldi enam-vähem harjutud, järgnes Eestit ja eestlaskonda puudutavate kajastuste tuntav vähenemine. Piirid Ida ja Lääne vahel olid kindalt suletud, Rootsi ajakirjanike pääsemine Nõukogude Liitu käis läbi välisministeeriumi ja julgeolekuorganite nõelasilma. Ajakirjanikel õnnestus Eestisse pääseda ainult sel juhul, kui positiivne kajastus oli garanteeritud, muidu sulgusid riigipiirid alatiseks, rääkimata sellest, millised kohtumised ja paigad välisajakirjanikele välja valiti.

Ühe esimestest ajakirjanduslikest reisidest Baltimaadesse tegid 1966. aastal staažikad ajakirjanikud Erik Goland ja Göran Byttner, sellele järgnes Rootsi Raadios täiesti kriitikavaba reportaažiseeria „Baltikum 1966”. Saadetes kajastati okupeeritud Eesti, Läti ja Leedu toonaseid olusid mõõdutundetu naiivsusega. Pagulaskonnale mõjusid šokeerivalt reporterite kommentaarid stiilis, et kuigi sõnavabadust Baltimaades ei ole, siis ei näi okupeeritud rahvad ise sellest ka puudust tundvat, Eesti kohta tehtud raadiosaate pealkirjaks pandud tsitaat    „Täna on Eestil parimad ajad…” ja ridamisi teisi ajakirjanduseetika reegleid rikkuvaid avaldusi.1

Samas võtmes ilmus 1968. aastal Per Olov Enqvisti populaarne ja kõrgelt auhinnatud dokumentaalromaan  „Leegionärid”, mis ajakirjanduslikus vormis kajastab skandaalset Balti põgenike väljaandmist 1946. aasta jaanuaris ja väljasaadetute hilisemat elu Nõukogude Liidus. Romaan sai väga sooja vastuvõtu osaliseks ja see tõlgiti paljudesse keeltesse, kuigi sellele järgnes terve laine ajaloolaste ja asjaosaliste artikleid tervikteosteni välja, mille eesmärgiks oli Enqvisti nõukogudesõbralikke ja kohati täiesti vääri ajalootõlgendusi korrigeerida.2

Kui Andres Küng kirjutas Baltimaadest ja kriitiliselt, järgnes sissesõidukeeld

„Tänane rootslaste huvipuudus Baltikumi rahvaste saatuse vastu on eriti tähelepandav arvestades asjaolu, et küsimuse all on naaberrahvad, kellega seovad neid vanad intiimsed suhted,” märgib pagulaseesti taustaga Rootsi ajakirjanik ja meediategelane Andres Küng oma raamatus    „Saatusi ja saavutusi“[3. Aasta oli 1973 ja piirid Eesti ja Rootsi vahel juba veidi vabamad. Ka ajakirjanik Küngil oli 1970. aastal õnnestunud okupeeritud Eestit külastada, reisist ilmus raamat    „Estland – en studie i imperialism“ („Eesti – uurimus imperialismist“). Teose terav toon ja kriitika okupatsioonivõimude tegevuse suhtes tähendas Küngile aastateks sissesõidukeeldu Nõukogude Liitu.

Kuigi Küngile olid NLi riigipiirid suletud, jätkas ta Baltimaadest kirjutamist. Küng arutles paljudel teemadel – alates ajaloost ja hariduselust kuni kirikuni välja. Tema artiklid, hiljem avaldatud osaliselt nii rootsi- kui ka eestikeelsete kogudena, ja tervikteosed on kui pidev valgustustöö Eesti ja üldisemalt Baltimaade olude tutvustamiseks. 1989. aastal analüüsis ta taaskord Eesti uudiste kajastamist Rootsi meedias.4 Miks on ikka valitsevaks vaikus? Põhjusena nimetas Küng rootslaste musta südametunnistuse Balti põgenike väljaandmise ja Eesti okupatsiooni tunnustamise pärast, aga ka ajakirjanike vähese Baltimaade tundmise.

Vaid loetud kuud hiljem said legendaarsetest esmaspäevastest kokkusaamistest pressikonverentsid, kus Rootsi ajakirjanikud Balti poliitikutega kohtumas käisid. Küngi poolt 1989. aastal väljapakutud ideed avatud riikidevahelisest meediaalasest koostööst, sh nt ühistest telesaadetest Eestiga soodsat vastukaja ei leidnud, kuid kerkis ridamisi ajakirjanikke, kel oli huvi Eesti uudiseid kajastada ja kontaktid Eestiga olemas.5

Eesti kajastamisest taasiseseisvuse esimesel kahel kümnendil – banaalne orientalism

Olukord muutus märkimisväärselt alates ajast, kui ajakirjanikel oli taas võimalik ise Eestisse sõita ja kohalikel elanikel polnud enam vajadust iga oma sõna hoolikalt valida. Milline oli raudse eesriide langedes Lääne ajakirjanike vahendatud meediapilt?

Tartu Ülikooli meedia ja kommunikatsiooni magistrant Kristel Vaino uuris Rootsi ajalehtede Eesti kajastusi tänaseks juba rohkem kui kümme aastat tagasi, keskendudes esmalt 1995.–1997. ja hiljem ka 2002.-2003. aastatele.6 Oma juhendaja Peeter Vihalemma teadustöödele viidates selgitas ta rootslaste jätkuvat ükskõiksust Eesti vastu hoopis „sotsiaalse kaugusega“. Ülo Ignatsi sõnul hakkas see sotsiaalne kaugus Baltimaade vabadusvõitluse kõrgaegadel ja Rootsis laialt levinud esmaspäevaliikumise perioodil 1990-1991 vähenema, kuid piiride avanedes taas kasvama.7

„Aeg-ajalt saabuvad siia sellised ajakirjanikud, kes ei tea Eestist eriti midagi, ent omavad kindlaid ettekujutusi enam-vähem kõigest. Näha on, et nad tulevadki Eestisse selleks, et oma peas valmis olevatele lugudele pildikate muretseda, mitte selleks, et uurida, mis siin toimub“, kirjutab Vaino oma töös. Sealjuures ei sõida suletud arusaamadega Eestisse ainult kogenud Rootsi ajakirjanikud, vaid ka noored ajakirjandustudengid tõstavad huvipakkuvate teemadena esile needsamad aastate jooksul väljakujunenud Rootsi meedia stereotüüpsed käsitlused venekeelse vähemuse diskrimineerimisest, sotsiaalselt rasketest oludest lastekodude taustal või kuritegevuse, kirjeldab Vaino sealsamas.

„Rootsi ajakirjandust lugedes tundub, et on välja kujunenud kindel mudel endiste Ida-riikide kirjeldamiseks. Nendes kirjeldatakse üldjuhul nostalgiat endise suhtes, kehva teenindust, kõrget kultuuritaset, odavaid hindu ning sageli lisatakse ajaloolist tausta.”8

Stockholmi Ülikooli kauaaegne meediaprofessor Jan Ekecrantz (1940–2007) nimetab Rootsi meedia Eesti-kajastusi „banaalseks orientalismiks”. Läbivad teemad on äratuntavalt olemas juba 1920. aastate artiklites ja kuni aastatuhande vahetuseni välja on Eesti suhtes nähtav kolonialistlike mõttemudelite rakendamine.9 Ekecrantzi huvitasidki teadlasena globaalsed võimusuhted ja nende pidev (taas)kehtestamine meedia ja kommunikatsiooni kaudu. Seega ei ole sugugi üllatav, et Eestis olijatele tundub suurem osa Rootsi ajakirjanike kirjutatud artiklitest võõrastena ja justkui lavastatutena, milles iseennast ja Eestit väga raske ära tunda.

1995–2003  Dagens Nyheter on Eesti sõber number üks

Vaino tõstab oma 2004. aastal tehtud paar tuhat artiklit hõlmanud uurimuses esile Dagens Nyheteri kui kõige enam Eesti kohta artikleid avaldanud ajalehe. 1995–1997 ja 2002–2003 avaldati selles liberaalses päevalehes Eesti kohta keskmiselt 40–55 artiklit aastas. Konservatiivsem ja veidi parempoolsem Svenska Dagbladet jääb sellele alla, avaldades 30–40 artiklit aastas.

„Kõige Eesti sõbralikumaks leheks võib pidada Dagens Nyheterit. Selles lehes ilmus enim pikemaid Eestit käsitlevaid artikleid ning teemadering oli kõige laiem. Dagens Nyheteri puhul võib välja tuua ka mõningaid autoreid, kes Eestist järjepidevalt kirjutavad, ning tänu korrespondentide olemasolule on pilt, mis lugejale Eestist tekib, ilmselt kõige tasakaalustatum.”10

Eestist kõige enam kirjutanud ajakirjanike hulgas nimetab ta Tiina Merit, Tiia Derblomi, Mert Kubu, Elisabeth Crona, Reet Waiklat, Peeter Lukseppa, Staffan Skotti jt. Samas ei tähenda see, et need suures osas tuttavate eesti nimedega ajakirjanikud Eestist alati ilmtingimata positiivses võtmes oleks kirjutanud. Näiteks tõstetakse esile Mert Kubu kirjutisi kui pea alati negatiivseid ja skandaalihõngulisi, mis Eesti üldisele mainele märkimisväärset kahju tegid.

1990. aastail loodi Eestist pilt, mida hiljem muuta on olnud juba väga raske, sealjuures on Skandinaavia riikidest just Rootsi meedia Eesti suhtes kõige negatiivsemalt meelestatud. Millisena nähti siis naaberriigis Rootsis alles hiljuti okupatsioonist vabanenud Eestit?

1995.–1997. aasta ajalehed kirjeldasid sageli igapäevast elu, poliitilisi igapäevasündmusi, koostööd ja Eesti abistamist. Ruumi jagus Eesti looduse ja keskkonna tutvustamiseks, palju oli juttu keskkonnaprobleemidest ja sellest, mida Vene sõjavägi endast maha jättis, aga ka tööstuse katastroofilisest mõjust keskkonnale. Samas on artikleid Eesti ilusast loodusest ja metsade-soode rohkusest. Suurt tähelepanu pööratakse venekeelse elanikkonna olukorrale ja eriti nende kodakondsus- ja keeleprobleemidele.

Aastatel 2002-2003 oli koostöö ja abi Eestile endiselt oluline teema, poliitikat käsitleti endisest palju vähem, äramärkimist ei leidnud isegi president Arnold Rüütli külaskäik Rootsi. Suurt tähelepanu pöörati kuritegevusele, palju käsitleti Eesti kurjategijate pahategusid Rootsis, aga ka prostitutsiooni, vangide, mõrvade, maffia ja muu sellisega seonduvaid probleeme. Märkimisväärselt kasvas majandussuhetega seonduv, tähelepanu said ka eestlaste saavutused, sh olümpiamedalid ja Eurovision Eestis.

Sagedasti kujutati Eestit tüüpilise Ida-Euroopa kuvandi järgi, kus Rootsi on hea abistaja, tark  ja täiskasvanu, kes teab alati juba ette, mida Eestil tuleks teha, et oma probleemidest vabaneda. Paljudes artiklites eestlaste või Eesti kohta eestlastele endile sõna ei antudki, sobivaks näiteks on siin Andrus Veerpalu ja Kristina Šmiguni dopinguskandaalid. Kui    „meie ja nemad“    „Ida ja Lääs“ vastandused olid 1995.–1997. aastate artiklites pea märkamatud, siis 2002-2003 aastatel sisaldab 12 protsenti artiklitest sarnast eristust.    „Ohtliku Eesti“ kuvandit kandsid esimesel perioodil vaid kaheksa protsenti, kuid hilisemal juba 26 protsenti artiklitest. Samas „eduka Eesti“ pildiga toimus märkimisväärne vähenemine: 1990. aastail sisaldas seda 36 protsenti artiklitest ja hiljem vaid 14 protsenti.

Muutunud Rootsi meediamaastik ja Venemaa infosõda

Viimastel aastatel on meediamaastikul toimunud olulisi nihkeid. Sotsiaal- ja digitaalmeedia pealetung on surunud traditsioonilised tegijad uusi teid otsima.11 Märkimisväärselt agressiivsemaks muutunud Venemaa huvipiirkonnas on nii Eesti kui ka Rootsi, olles mõlemad muuhulgas ka Venemaalt suunatud infosõja sihtriigid. See omakorda tähendab suuri muutusi meediapildis ja ajakirjanike töös.

Paberkandjal päevalehtede tellijate arv on alates 2000. aastast vähenenud poole võrra, samal ajal on küll kasvanud ajalehtede digiväljaannete lugejaskond, kuid traditsioonilise meedia jõujooned on muutumas.12 Statistikat jälgides torkab silma põlvkondadevaheline lõhe. Tänaseks on digitaalmeedia, mida enamasti jälgitakse nutitelefoni vahendusel, paberkandjast populaarsem kuni 44-aastaste hulgas, kuid ka vanemas vanuserühmas on suhtumiste muutumine märgatav. Nii televisiooni kui ka raadio kasutamine esmaste uudiste allikana on endiselt stabiilne. Igapäevaselt vaatas 2017. aasta televisiooni 81 protsenti, raadiot kuulas 62 protsenti, ajalehti luges 56 protsenti, sotsiaalmeediat jälgis 65 protsenti ja  veebipõhist traditsioonilist meediat 51 protsenti 9–79-aastastest elanikest.

Rootsi „Usaldusbaromeeter 2018“13 näitas, et rahva usaldus Rootsi Raadio ja Rootsi riigitelevisiooni (SVT) vastu on kõrge. 65 protsenti vastanutest ütles, et neil on üsna kõrge või kõrge usaldus Rootsi Raadio suhtes, 58 protsenti vastanutest arvas sama SVT kohta. Ajalehtedest kõrgeima hinnangu sai Dagens Nyheter (45 protsenti, aastal 2008 oli usaldusmäär koguni 58 protsenti!), järgnesid kohalikud lehed, mida usaldas 43 protsenti vastanutest, siis Svenska Dagbladet (40 protsenti) ja Aftonbladet (samaväärne Eesti Õhtulehega 14 protsenti) ja kõige lõpus Expressen (10 protsenti).

Wikipedia ja Google’i usaldusmäär oli Rootsis suhteliselt kõrge ja täiesti võrreldav suurte päevalehtedega. Samas on usaldus viimastel aastatel langenud (vrd 2018. aastal 41 protsenti  ja 2012. aastal 54 protsenti). Täiesti eraldi klassist on Facebook, mille usaldusmäär on samuti langenud, olles nüüd vaevalt 10 protsenti (2011. aastal 16 protsenti).

Seoses Venemaa infosõjaga Euroopa suunal on palju analüüsitud meediapildi ja ajakirjandusvälja muutusi, eriti valeuudiste ja Venemaa propaganda levimist. Ülevaatliku teadusartikli Venemaa mõjutustegevusest Rootsis avaldas 2017. aastal Martin Kragh14, kes on Venemaa asjatundja Rootsis. Oma artiklis juhtis ta tähelepanu Aftonbladeti kultuuriosale, mis otseselt levitas Venemaa propaganda sõnumeid. Kraghi artiklile järgnesid väga jõulised isiklikud rünnakud nii sotsiaal- kui ka tavameedias. Samas polnud ta esimene, kes Aftonbladeti tegevusele tähelepanu juhtis. Samasisulise kriitikaga tulid välja ka Soome Välispoliitika Instituudi Venemaa mõjutustegevuse kohta avaldatud ülevaate    „Fog of Falsehood. Russian Strategy of Deception and the Conflict in Ukraine”15 autorid. Uuringus nimetatakse Aftonbladeti kõrval Venemaa sõnumite kriitikavabade edastajatena nii Dagens Nyheterit kui ka Svenska Dagbladetit.

Viimaste aastate välispoliitiliste ja kohalike sotsiaalsete muutuste taustal on Rootsi ajakirjanike töö raskem kui varasematel aastatel ka seetõttu, et otsesed rünnakud ja ähvardused ajakirjanikele on sagenenud. Netitrollide ja kirjutava meedia rünnaku alla on korduvalt sattunud näiteks tuntud ja tunnustatud kaitsepoliitika küsimusi kajastav ja avalikult Putini Venemaa kriitiline ajakirjanik Patrik Oksanen.16 Mainida tuleb siinjuures, et Oksanen on aeg-ajalt asjalikult kajastanud ka Eestiga seonduvat.

Eesti mainet Rootsis võivad ootamatult ja soovimatus suunas mõjutada Kremliga seotud isikud, nagu näiteks paremäärmuslik arvamusartiklite kirjutaja, mitme nime all esinev kunagine asüülitaotleja Igor Putilov. Tema hämara taustaga lugu tekitas möödunud aastal Rootsi avalikkuses suure skandaali17 ja äratas mitmed ametkonnad. Märkida tuleb, et hoolimata mitmete ajakirjanike Putilovi tegevust valgustavatest uurivatest artiklitest jätkab mees jõuliselt oma tegevust Rootsi n-ö alternatiivses meediapildis, muu hulgas rünnates neid samu ajakirjanikke.

Nähtamatu, kuid hirmutav naaber aastal 2017

Käesoleva aasta 20. märtsil toimus Stockholmi Eesti Majas Rootsi Eestlaste Liidu egiidi all meediaseminar, mille raames analüüsisin Rootsi ajalehtede kajastusi Eestist 2017. aastal ja Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva kajastamist meedias laiemalt. Vaatasin Dagens Nyheteri (DN) ja Svenska Dagbladeti (SvD) Eesti märksõnaga artiklite pealkirju, teemavalikut, fotomaterjali, sõnumeid. Eesti Vabariigi juubel oli märkimisväärne uudis Eestist, mis võimaldas positiivset kajastust. Mind huvitas, kas ja kuidas seda võimalust naaberriiki tähele panna Rootsi meedias kasutati. Alljärgnev on kokkuvõte tehtud ettekandest.

2017  Eesti Dagens Nyheteri vahendusel

Pealkirjades oli Eesti Venemaalt ähvardava ohu kontekstis ära märgitud seitsmel juhul, põhiliselt oligi Eestiga seoses keskmes julgeolek, sõja ja ohu teema. Artiklites kajastati Läänemere julgeolekukriisi, NATO tegevust, Venemaa reaktsioone või samme Eesti suhtes, Eesti relvastumist valmistumaks rünnaku vastu, koostööd Ameerika Ühendriikidega.

Ilon Wiklandi artikkel oli erandlik ja DN ise polnud ka seda Eesti teema alla märkinud, kuigi lugu keskendub Wiklandi põgenemisloost tehtud lasteooperile. Tegemist on huvitava artikliga, kus muuhulgas leiab kajastamist Eesti ajalooline tragöödia, mille tulemusena Ilon Wikland lapsena Rootsi jõudiski.

Kultuurirubriigis räägiti Eestist vaid ühes Henning Eklundi artiklis. Lühiartiklis edastati Dagens Nyheteri lugejatele Vene välisministeeriumi pressiesindaja Maria Zahharova Facebooki kommentaar, mis kritiseeris Balti riikide metsavendade ajaloost vändatud filmi. Ei filmi autorid ega ajaloolased sõna ei saanud, ainsa allikana tsiteeritaksegi Zahharova sotsiaalmeedia kontot, kus ta väidab, et Baltikumi metsavennad olid natsid. Tegemist on täiesti tüüpilise propagandasõnumiga Venemaal.

Kahel korral käsitleti majandusega seonduvat, esimene lugu räägib uuest valearvete lainest, mis Rootsi ettevõtjaid ohustab, teine eestlaste mitmemiljonilisest nõudest Swedbanki vastu. Pealkirjade järgi on tegevus mõlemal juhul suunatud Rootsi ettevõtjate vastu, kuigi teises loos on n-ö kannatajaks pooleks Eesti.

Spordis leidis kajastamist Kelly Sildaru edu. Pealkirjas jälle militaarne tar med storm, mille üks sünonüüme on fullständigt besegra,  mis tõlkes tähendab    ’täielikult alistama’. Üks tõenäolisemaid tõlkeid artikli pealkirjale võiks kõlada    „15-aastane alistas Eesti tormijooksuga”. Taavi Rõivasega seotud ahistamisskandaal kandus samuti ühe uudisena Rootsi, kus #metoo artikleid ilmus ridamisi, ja seega sobitus see üldisesse ajakirjanduskonteksti.

Eraldi tähelepanu väärib 25. jaanuari lehes ilmunud intervjuu Kersti Kaljulaidiga ja eriti selle artikli pealkirjad ja pildimaterjal. Tegemist on mahuka looga, mille pärast DNi ajakirjanikud Ingmar Neveus (foto) ja Magnus Hallgren (tekst) sõitsid Kadriorgu kohale. Eesti presidendi suur pilt ilmus DNi esikaanel, pealkirjaks    „Mehed, kes teevad presidendi elu kibedaks” (Männen som gör livet surt för presidenten), all väikesed fotod Trumpist ja Putinist. Järgnes tsitaat presidendilt: „Venemaa on agressiivne pool” ja Michael Winiarski ekspertkommentaar: „Ida-Euroopa väikeriigid riskeerivad Trumpi tehingus vahetusrahaks saamisega.”

Kaheksandal leheküljel, kus lugu jätkub, on suur pealkiri „Eesti president: Trump on kinnitanud, et NATO on tähtis koostööpartner”, järgmisel leheküljel on pilt veidi resigneerunud Kaljulaidist, kellele serveeritakse kohvi, ja pealkirja sõnastab juba lehe väliskommentaator Winiarski:  „Tallinn ei saa USA toetusele kindel olla”. Kaljulaidi väikeses kirjas tsitaat pildi all annab teada, et Venemaa peab end muutma, vastasel korral ei teki sügavamat dialoogi, ja veelkord kordusena, et just Venemaa on agressiivne pool.

DNi käsitus Eestist on kui Venemaast ohustatud ja rahumeelsetele naabritele veidi tüütust militaarsest väikeriigist, mis on kui nõrk naine, kellele suured mehed liiga teevad ja kelle võitmiseks piisab tegelikult vaid 15-aastasest tüdrukust. Ainult viie artikli puhul on DN oma ajakirjanikega ise teinud rohkem tööd kui edastanud teiste lugusid, märkimisväärne on intervjuu presidendiga ja Mikael Holmströmi intervjuu Eesti kaitsevägede juhataja Riho Terrasega. Ainsaks hästi kajastatud teemaks võibki pidada kaitsepoliitikat ja Läänemere julgeolekut, kus Eestil on oma kindel koht. Teine ja  ainus positiivne peatükk kultuurivallast on intervjuu Ilon Wiklandiga. Aasta jooksul saavad sõna veel mitmed eestlased, kuid enamasti vahendatakse teiste meediakanalite tehtud intervjuusid.

Oluliseks puuduseks on, et Rootsi suurimal päevalehel puudub Eesti korrespondent ja ajakirjanikud, kes Eesti uudistest reeglipäraselt artikleid kirjutaksid. Vähemalt ühel puhul on DNi ajakirjanik oma lugejatele otseselt edastanud Venemaa valeinformatsiooni ja seega kahjustanud DNi usaldusväärsust, Eesti kuvandit ja adekvaatset ajalookäsitust Baltimaadest.

2017 Svenska Dagbladeti Eesti-pilt

Eesti on Rootsi meedias esil ka julgeolekuteemadega, näiteks NATO ja Venemaa suhete taustal. Eelmisel aastal pidas ka Rootsi suuri Aurora õppusi, kuhu olid kutsutud teiste seas ka Eesti ja USA. Stockhomis avaldati selle vastu meelt. Traditsiooniliselt on Rootsi olnud neutraalne riik. TT/Scanpix

Svenska Dagbladet on Rootsi levikult neljas leht.Eestit märgiti 24 artiklis, seega on ka selles lehes toimunud vähenemine, võrreldes 1990. aastatega. Keskseteks märksõnadeks, mis Eestiga seotud artiklite puhul silma jäävad, on: Venemaa (11 korda), oht, sõda, julgeolek, relvastumine, NATO ja häkkerid. Samas on pealkirjade toon neutraalne, Eestit näidatakse tugeva ja edukana hoolimata julgeolekupoliitilisest vastutuulest.

Eesti saab positiivset tähelepanu Euroopa eesistujamaana, pealkirjades nimetatakse riiki Euroopa kõige edukamaks küberrahvaks, kes    „Euroopas korra majja lööb”,  ka antakse teada, et  „Tallinn haarab Euroopas ohjad”. Rootsi kaitseväe grand old man Karlis Neretnieks avaldab Läänemere julgeolekut käsitleva artikli, mille pealkirjaks   on  „Baltikum on ka Rootsi mure!”.

26. jaanuaril ilmub põhjalik intervjuu välisminister Sven Mikseriga, kus „minister hoiatab vene häkkerite uute rünnakute eest”. Mikserit tsiteeritakse veel ka 4. veebruari juhtkirjas: „Igal sõjal on tulevikus ka küberdimensioon”. Eesti kerkib pildile ka seoses Soome julgeolekuga ja seda taas neutraalses võtmes. Samuti ilmub reportaaž, kus kõrvuti Rootsi kaitsejõudude ülemaga tehakse intervjuu ka tema ametivenna Riho Terrasega. 3.juunil avaldatud intervjuust Soome presidendi Sauli Niinistöga valitakse pealkirjaks lause:   „Rünnak Eestile on ebatõenäoline”.

Majanduselus leiab kajastamist seesama Swedbankile esitatud miljoninõue. Detsembris ilmub artikkel ettevõttest, mis lahkub Eestist. Ka spordis ilmub ühte-teist, kuid pealkirjad on taas neutraalset laadi. Eesti nimetatakse ära ka Euroopa terviseuuringus ja põgenike küsimuse arutelul kõrvuti teiste riikidega. Kirjandusosas ilmub intervjuu lapsena perega Rootsi põgenenud Lena Männik Styreniga.

SvD artikleid iseloomustab läbiv rahulik toon. Eestit näidatakse kõrvuti teiste riikidega. Eesti inimesed saavad sõna koos teistega või eraldi intervjuudes ja nende sõnal on kaalu, nad on teatud valdkondades edukad. Domineerivaks on militaarsed ja julgeolekuteemad, sageli mainitakse Eestit koos Venemaaga, aga ka Soomega. Fotomaterjal näitab samuti kaalutletud ja suhteliselt neutraalset suhtumist Eestisse.

Eesti Vabariik sada Rootsi meedias

Kui Eesti sajandat aastapäeva Soomes jääb meenutama Helsingin Sanomate erinumber Helsingi Sõnumid, siis Rootsi meediast läks Eesti suure pidupäeva tähistamine vaikselt mööda. Erandi moodustasid mõned kohalikud lehed ja Rootsi raadio, sealjuures eriti klassikaraadio P2.

Nädal varem kandis Rootsi klassikaraadio P2 üle Eesti Vabariigi sajandale sünnipäevale pühendatud kontserdi. Rootsi raadio tellis Maria Kõrvitsalt just selleks kontserdiks heliteose „Through“, mis saates esmaettekandele tuli. Saatejuhid rääkisid kordamööda eesti ja rootsi keeles ja otseülekanne tehti 56 riigi raadiotes. Eesti muusika oli klassikaraadios aukohal ka järgnevatel päevadel.

20. veebruaril ilmus Västerbottens-Kurireni ajakirjaniku Mats Olofssoni põhjalik ülevaateartikkel Eesti sajandast aastapäevast, kus muuhulgas kiideti ka rootsieestlaste pidustusi Estival Stockholmi Raekojas. Artiklit illustreeris sini-must-valge lipu pilt, allkirjaks: „Kas uus lipp Põhjala peres?”. Samal päeval ilmus Borås Tidningi veergudel Enel Melbergi artikkel „Eestil täitub sada aastat ja laulab oma laule”, kus tuntud rootsieesti kirjanik ja tõlkija põhjalikult tutvustab Eesti ajalugu, uuemaid filme ja kirjandust. Paar päeva hiljem ilmusid veel kolmes kohalikus lehes intervjuud rootsieestlase Mihkel Nõmmega.

24. veebruari DN ei maini Eesti juubelit oma paberlehes. Digiportaalis ilmus Soome meediast vahendatud lühike lugu koos fotoga Eestis toimuvatelt juubelipidustuselt. SvDs ilmus Per Gudmundsoni lühike juhtkiri „Pikk tee vabaduseni”. Illustratsiooniks oli lisatud SvD 100 aasta tagune lühiteade sellest, et Eesti delegatsioon on jõudnud Rootsi ja kõik on valmis uue vabariigi sünniks.

Rootsi Raadio P1 hommikuprogrammis oli pikem reportaaž Eestist, kus Läänemere korrespondent Erika Gabrielsson 6 minuti ja 60 sekundi vältel tutvustas Eestit ja intervjueeris inimesi, hiljem tegi sama korrespondent kahe ja poole minutilise lõigu ka P1 uudistele. Mõlemad näitasid Eestit kui kiirelt arenevat riiki, mis on võrdväärne partner. Rootsi Raadio kodulehele oli uudise illustratsiooniks lisatud foto juhuslikest turistidest Tallinna vanalinnas, esiplaanil Venemaa lipp, tagapool pisike Rootsi lipp. Lühikene, ligi 15-sekundiline klipp oli Eesti juubelist ka õhtustes teleuudistes.

Kokkuvõtteks

Käesolev kirjutis hõlmab perioodi 1960. aastatest kuni tänapäevani välja, kuid kindlasti mitte ammendavalt. See, kuidas tänased Rootsi ajakirjanikud Eestit kujutavad, põhineb nende isiklikel teadmistel ja eelhoiakutel, mis aastakümnete jooksul on välja kujunenud. Tänaste kolme-neljakümneste põlvkond on koolis käinud sel ajal, kui Eesti ajalugu puudutav hakkas vaikselt kooli tagasi imbuma, kuid puudus täielikult nende vanemate õpikutest. Ikka veel võib siit-sealt leida geograafilisi kaarte, kus Eesti asemel on valge laik.

Eesti kujutamist 20. sajandi Rootsi ajakirjanduses on nimetatud banaalseks orientalismiks, mis tõukub ennekõike harjumuspärasest kolonialistlikust käsitusest endast väiksema ja geopoliitilise asendi tõttu kergelt haavatava naaberriigi suhtes. Okupatsiooniaastatel toimis meedia enesetsensuur, oli lubatud heast ajakirjandustavast mööda minna ja teha reportaaže, mis ajalugu ja asjaolusid tundvaid inimesi šokeerisid. 1990. aastaid iseloomustab järjekindel keskendumine venekeelse elanikkonna ja keskkonnaprobleemidele, samas ollakse solidaarsed ja Eesti arengust siiski üsna huvitatud. Kujuneb välja Eestist kirjutavate ajakirjanike põlvkond Rootsis. Viisavabaduse tulekuga liigub fookus vaesusele ja kuritegevusele, palju tähelepanu pööratakse Eestist Rootsi liikunud kriminaalidele ja prostituutidele, kes sel perioodil peamiselt kujundavadki avalikku arvamust Eestist.

Möödunud aastat iseloomustavad Läänemere julgeolek ja militaarteemad, Eestil on siin kindel koht, kuigi sageli samas lauses Venemaaga ja sealt tuleva ohufooniga. Samas võidakse ka kõige usaldusväärsemas meediaväljaandes kriitikavabalt otsest Vene propagandat ja valeinformatsiooni edastada, mis Eesti kuvandit kahjustab.

Kuigi Rootsi ajakirjandust peetakse professionaalseks ja ajakirjandusvabadus saab kõrgeima hinnangu, on meedia Eestist üldiselt väheinformeeritud, suurematel väljaannetel puuduvad Eestis korrespondendid. Eesti ja Eestiga seotud uudised ei ületa enamasti uudiskünnist, ei ärata ajakirjanikes huvi. Tulemuseks ongi nähtamatu ja võõras naaber, kõige lähem pealinn Stockholmile, mille nimegi enamasti ei teata.

______

1 Andres Küng, Estland vakna! Göteborg, 1989, lk 283. Samas tõstab Küng positiivselt esile Ingmar Lindmarkeri Svenska Dagbladetist, Staffan Teste Dagens Nyheterist, Jan Behre Göteborgs-Postenist ja ridamisi teisi ajakirjanikke.

2 Mind ennast hämmastas kõige enam tema leebelt sõnastatud Siberi laagrikirjeldus, milles väljasaadetute asemel tuntakse teatavat sümpaatiat hoopis valvurite vastu. Rääkimata naiivsusest, millega ta intervjueerib vaigistatud ja surmahirmus nõukogude kodanikke.

3 Andres Küng, Saatusi ja saavutusi. Baltikum tänapäeval. Eesti Kirjanike Kooperatiiv: Lund, 1973. Sama aasta kevadel ilmus rootsikeelne versioon ”Vad händer i Baltikum?”.

4 Andres Küng, Baltikum i svensk nyhetsförmedling – Kogumikus Estland vakna! Göteborg, 1989.

5 Eraldi põhjaliku peatüki võiks kirjutada eesti taustaga ajakirjanike kohta Rootsis, kes tegid ära suure töö, et valgustada Eesti olukorda Rootsis alates 40ndatest kuni tänapäevani välja. Käesolevas artiklis mainin vaid mõningaid.

6 Kristel Vaino, Eesti pilt Rootsi ajalehtedes 1995-1997 ja 2002-2003, Tartu Ülikool, Sotsiaal- ja haridusteaduskond, magistritöö, 2004.

7 Mainida tasub, et just nendel aastatel on Eestist ja ka pagulaseestlastelt otse Rootsi meediasse edastatud pressiteadete hulk märkimisväärne. Vt nt Eesti Vabadusvõitlejate Abistamiskeskus EVVA, mis peamiselt tegeleski pressiteadete tõlkimise ja edastamisega. Märkimisväärse negatiivse jälje jätsid 1991. aasta jaanuaris Tallinnas aset leidnud kahe Rootsi juhtiva ametühingutegelase jõhker mõrv ja 1994. aasta 28. septemberi öösel toimunud Estonia katastroof, mis nõudis 852 inimelu. Nende kahe traagilise sündmuse kajastamine ja mõju Eesti kuvandile Rootsis vääriks eraldi põhjalikumat analüüsi.

8 Kristel Vaino, op. cit. lk 36.

9 Viidatud Kristel Vaino Vaino op. cit. järgi.

10 Kristel Vaino op. cit. lk 60.

11 Põhjamaade meediamaastiku muutustest annab hea ülevaate Nordcvomi seeria “Nordic media trends”, samas on olemas ka iga-aastased ülevaated Rootsi meediast. nordicom.gu.se

12 Traditsiooniliselt ajalehtede hulgas esirinnas olnud Dagens Nyheteri digiplatvorm on populaarsuselt alles kolmas. Nimekirja eesotsas on Aftonbladet, mida iganädalaselt jälgib üle 50% inimestest, järgneb Expressen ja alles seejärel Dagens Nyheter, mille lugejaskond on vaid pool Aftonbladeti omast. Samas on viimastel aastatel märgata DNi juhtkonna jõulist pingutust, et seda trendi endale soodsas suunas muuta.

13 Förtroendebarometer mõõdab usaldust institutsioonide, poliitiliste erakondade, massimeedia ja ettevõtete vastu. Mõõtmisi tehakse alates 1997. aastast.

14 Vt lähemalt www.martinkragh.com (artikli täistekst on PDF dokumendina autori kodulehel vabalt kättesaadav).

15 Uuring on täistekstina kättesaadav instiuudi kodulehel www.fiia.fi/sv/publikation/fog-of-falsehood

16 Vt nt Folk och Försvar seminar Trollid ja alternatiivsed faktid, kus teiste hulgas esineb ka Patrik Oksanen. www.svt.se/nyheter/svtforum/motesplats-samhallssak…

17 Vt nt Josefine Sköldi ja Mattias Carlssoni artiklit Igor Putilovi identiteetidest 18. veebruari Dagens Nyheterist www.dn.se/nyheter/har-ar-egor-putilovs-nya-identit… ja Putilovi vastust sellele samnytt.se/ett-nytt-lagvattenmarke-i-dns-agendajou…