Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: USA-Iisrael vs Iraan ja konflikti laiem mõju, Prantsusmaa tuumaheidutus, Ühendkuningriigi kaitsekulud
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 10. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
USA selgitused rünnakute kohta
Helga Kalm, RKK asedirektor ja välispoliitika programmi juht
Eile kommenteeris USA administratsioon lõpuks president Donald Trumpi otsust koos Iisraeliga Iraani sõjaliselt rünnata. Nii presidendi kui ka välisministri kommentaaridest selgus, et USA sekkus, teades, et Iisrael kindlasti ründab ja sellega kaasneb vahetu oht USA üksustele regioonis, mida siis omakorda taheti minimeerida.
President Trump tõi välja neli eesmärki, mida loodetakse Iraanis saavutada: 1) hävitada Iraani merevägi ja 2) ballistilistide rakettide varu, 3) tõmmata kriips peale nende võimekusele arendada välja tuumarelv, 4) ning hävitada Iraani võimekus toetada mässulisi mujal Lähis-Idas. Administratsiooni hinnangul kestab sõda veel vähemalt 4–5 nädalat, aga võibolla ka kauem. Eeldatakse, et USA kaitseväelasi hukkub veel.
Rünnatud on ka USA saatkondi, näiteks Saudi Araabias sai droonirünnakus viga USA Riyadhi saatkond ja Pakistanis on kohalikud elanikud USA esinduste juures jõuliselt protestinud.
USA avalikkus ei oodanud seda sõda ning senistes küsitlustes see ei ole populaarne olnud. Edasine hinnang sõjale sõltub kindlasti sellest, kas hukkub veel USA sõdureid ja mis saab naftahinnast, arvestades, et majanduslik toimetulek on inimeste peamine mure. Kui sõda kujuneb suhteliselt kiireks ja edukaks, võib see omada vahevalimistele piiratud posiitivset mõju, kuid inimeste majanduslik olukord on olulisem.
Vaata ka | Terevisioon (03.03): Helga Kalm. Lähis-Ida konflikt
Lähis-Idas on alanud peatamatud protsessid
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Nädalavahetusel alanud USA ja Iisraeli teine sõjaline kampaania Iraani vastu pärast mullu suvel toimunud 12-päevalist sõda on kogu Lähis-Ida tuleviku teelahkmeks. Praegu pole kellelgi aimu, kuidas sõda lõppeda võiks. President Donald Trump võib pärast edukaid õhurünnakuid ja juhtkonna likvideerimist öelda, et töö tehtud, režiimimuutus mingil kujul on ellu kutsutud – eriti kui talle antakse mõista, et kes iganes Iraanis riigitüüri juurde tõuseb, on valmis USA sõna rohkem kuulama (vrd Venezuela).
Sama hästi võib kampaania kujuneda pikaajalisemaks ja siduda USA käsi rohkem – müriaadi eri põhjuste tõttu, alates režiimi võimetusest USAle kapituleerimist signaliseerida omaenda järeleandmatuse tõttu või lihtsalt sellepärast, et ei saadagi selgust, kes Iraani nimel praegu kõnelema peaks kuni ohuni, et sõtta tõmmatakse teisi piirkondi.
Siinkohal tasub arvestada, et kuigi sõtta läksid USA ja Iisrael üheskoos ning mõlemad kirjutavad alla kampaania maksimalistlikule eesmärgile – šiia vaimulike ja revolutsioonilise kaardiväe lahkumine maailma areenilt –, ei pruugi nad olla sama meelt, kui palju poliitilist kapitali ja jõudude sidumist on nad valmis selle peale kulutama. Iisraelile sobib nõrk, sisemise võimuvõitluse küüsis Iraan, mida käia aeg-ajalt pommitamas. See-eest USA võib olla valmis kaardiväega diili tegema, kui see annab neile kiire võiduka šõu. Laheriigid pelgavad, et segaduste küüsis Iraanist võib välja kasvada laialdane ebastabiilsus, mis võiks valguda üle riigi piiride. Samas ärritasid Iraani rünnakud nende tsiviiltaristu pihta kõiki laheriike, sest seavad ohtu nende “rahutus regioonis stabiilsuse oaasi” mudeli.
Unustada ei maksa ka Iraani elanikke, kelle rahulolematus oma poliitilise ja majandusliku olukorraga on selge, aga kellel pole olnud jõudu olukorda muuta. Kui uus valitsus Teheranis kujuneb seniste jõustruktuuride toel, oleks see ilmselt vähem “islamistlik” ehk poleks nii orienteeritud religioossetele repressioonidele ja võiks pehmendada oma senist agressiivset välispoliitikat, aga ei pruugiks sugugi olla vähem aldis elanikkonna vastu vägivalda tarvitama.
Igal juhul on selge, et Yahya Sinwari poolt 7. oktoobril käima lükatud doominojadas on kukkunud järgmine kivike ja seda protsessi peatada ei saa.
Pettumus Omaanis
Hille Hanso, RKK koosseisuväline teadur (Omaan)
Omaanis väljendas välisminister Badr bin Hamad Al Busaidi vaoshoitult pettumust, kuna tema sõnul otsustati Iraani rünnata punktis, kui tuumaprogrammi läbirääkimistel oli USA ja Iraani vaheline “rahuleping käeulatuses”. Omaan on ajalooliselt piirkonna neutraalseim riik ja aktiivne rahuvahendaja, kelle seisukoht on, et USA “ei tohiks lasta end sellesse konflikti tõmmata, kuna see pole USA sõda”.
Omaan on rünnakutest peaaegu puutumatult pääsenud ning Iraani välisminister vabandas ekslikult Omaani tabanud droonirünnaku eest, ehkki sellele järgnes järgmine. On siiski ilmne, et ülejäänud Araabia lahe riigid polnud sellise intensiivsusega rünnakuteks naaberriigi suunalt valmistunud. Omades peamiselt kaitse-, mitte ründerelvastust, ning tahtmata lasta end sõtta tõmmata, tuleb neil nüüd analüüsida, kas USA julgeolekugarantiid neile siiski kehtivad ning leida võimalusi end kaitsta. Energiataristu mitmes laheriigis on juba märkimisväärselt kannatada saanud ning Hormuzi väina laevaliiklus on halvatud. Eesti kodanik tunnetab Lähis-Idas toimuvat peagi, kui paagitäie kütuse eest tuleb maksta oluliselt kallimat hinda.
Kuula ka | Vikerraadio (02.03): Hille Hanso. Iraani režiimi saavad kukutada vaid selle enda juhid
Ebameeldiv üllatus Moskvale
Igor Gretski, RKK teadur
Hiljutised USA ja Iisraeli õhurünnakud Iraanile tulid Moskvale äärmiselt ebameeldiva üllatusena. Venemaa välisministeerium väljastas Iraani kohta katkematu avaldustevoo, kritiseerides Iisraeli ja Ameerika Ühendriike iga päev, samal ajal saatis Vladimir Putin Iraani presidendile ebatavaliselt emotsionaalse kaastundetelegrammi ajatolla Ali Khamenei surma puhul.
Kuni 2026. aasta 28. veebruari hommikuni oli Kreml veendunud, et Donald Trumpi juhtimisel järgivad Ameerika Ühendriigid oma uuendatud riikliku julgeolekustrateegia uusi põhimõtteid ja piiravad oma huvisfääri läänepoolkeraga. Washington lahkus Ukrainat toetavate riikide ridadest ning hakkas isegi avalikult arutama oma kohaloleku vähendamist Euroopas. Venemaa kõrged ametnikud läksid nii kaugele, et kirjeldasid uut USA administratsiooni sellisena, mis mõistab ja kuulab Venemaa geopoliitilisi muresid, sealhulgas Ukraina teemal.
Sellises kontekstis tajuti Moskvas 2025. aasta suvel Isfahani, Fordowi ja Natanzi tuumaobjektidele suunatud täppisrünnakuid kui Trumpi omamoodi katset survestada Teherani ja näidata Ameerika valijatele, et ta suudab Iraaniga sõlmida parema kokkuleppe kui Barack Obama. Seetõttu võttis Venemaa võimude reaktsioon nii Nicolás Maduro välkkiirele vahistamisele kui ka Venemaa varilaevastiku tankerite tagaajamisele suhteliselt vaoshoitud kuju. Kreml jäi veendumusele, et globaalne domineerimine käib Ameerikale üle jõu ning läänepoolkerast kaugemal hoiduvad Ameerika Ühendriigid otsustavatest sammudest.
USA-Iisraeli sõjaline ühisoperatsioon nurjas Venemaa juhtkonna arvestused. Iraanis on nüüd päevakorral režiimimuutuse väljavaade, mis avab potentsiaalselt ukse piirkondliku geopoliitilise tasakaalu muutumisele Kremli kahjuks. Nagu selgub, võib Trumpi ettearvamatuse mõju olla mitte ainult Venemaa kasuks, vaid pöörduda ka tema vastu.
Tõenäoliselt hakkab Putini lähikond läänt süüdistama reetmises ja kahepalgelisuses. Sellegipoolest ei riski Kreml tõenäoliselt avaliku Trumpiga vastasseisuga seni, kuni too hoidub Ukraina toetamisest ja survestab Kiievit sisuliselt kapituleeruma.
Kuigi Venemaa sümpaatia on täielikult Iraani poolel, ei ole Kremlil vahendeid märkimisväärse abi osutamiseks, kuna kõik ressursid on Ukraina rindel seotud. Moskva loodab, et Washington jääb sõjaliste operatsioonidega Iraanis kinni sohu nagu juhtus Iraagis või Afganistanis ja see nõrgestab lõpuks läänt. Vahepeal püüab Venemaa tõenäoliselt tugevdada suhteid läänevastaste riikide, eelkõige Hiinaga.
Iraan ja Pekingi-Moskva suhted
Toomas Hanso, RKK nooremteadur
USA-Iisraeli sõjaline löök Iraanile 28. veebruaril pälvis Pekingilt ja Moskvalt terava hukkamõistu. Iraan ja Hiina on olnud igakülgsed strateegilised partnerid alates 2021. aastast ning Iraan ja Venemaa alates 2025. aastast. Kuigi praegused sündmused mõjutavad eelkõige Teherani suhteid oma põhja- ja idapoolsete partneritega, võib neil olla tagajärgi ka Hiina-Venemaa suhetele.
Hiina Rahvavabariigi välisministeeriumi pressiesindaja nimetas 1. märtsil Iraani-vastaseid rünnakuid “rängaks rikkumiseks Iraani suveräänsuse ja julgeoleku vastu”, öeldes, et Hiina on sellele kindlalt vastu ja mõistab selle teravalt hukka. Peking kutsus üles lõpetama sõjategevus ja naasma läbirääkimiste juurde, nagu ka Moskva – vastavalt välisministrite Wang Yi ja Sergei Lavrovi telefonikõne järel avaldatud pressiteadetele. Teatati ka, et Hiina ja Venemaa on valmis tugevdama omavahelist koordinatsiooni ja suhtlust, et edastada selgeid sõnumeid ÜROs ja Shanghai Koostööorganisatsioonis.
Hiina suurenev energiasõltuvus Venemaast
Hiina on maailma suurim toornafta importija. 2025. aastal ostis Hiina keskmiselt 1,38 miljonit barrelit Iraani toornaftat päevas, mis moodustas 13,4% Hiina kogu mereteed pidi imporditud naftast. Kui USA suudab mõjutada Iraani naftaekspordi sihtkohti (nagu nad on teinud Venezuelas), on üle kümnendiku Hiina toornafta impordist tõsises ohus. Lisaks on teised Lähis-Ida toornafta tarnijad juba konfliktist mõjutatud. Saudi Aramco suurimat naftarafineerimistehast Ras Tanuras on tabanud Iraani droonirünnakud ja tootmine on peatatud. Peale selle tähendab Hormuzi väina sulgemine, et toornafta ei jõua Hiinasse vaevaliselt mitte ainult Saudi Araabiast, vaid ka Iraagist, Araabia Ühendemiraatidest ja Kuveidist. Need tarnijad moodustavad vähemalt veel 25% Hiina naftaimpordist. Kes suudaks selle lünga täita? Ilmne vastus on Moskva.
Kui Peking näeb Lähis-Ida ebastabiilse impordiallikana, võib lühikeses ja keskpikas perspektiivis tulemuseks olla sõltuvuse vähendamine sellest piirkonnast ja suurema koguse Vene toornafta importimine. Moskvale tuleks see sobival hetkel, arvestades Delhi eemaldumist Vene naftast. Samal ajal näeb Peking, et rohelise energia edendamine on pikas perspektiivis õige geopoliitiline samm, sest ei sõltu ülemaailmsete tarneahelate volatiilsusest. Lähiajal võib toornafta impordi suurenemine Venemaalt Hiinasse Venemaa rahvusvahelist positsiooni siiski tugevdada – andes Moskvale teatud mõjujõu muidu Hiina poolt domineeritud kahepoolses suhtes ning lappides ka langevate naftatulude auku, kuna teised riigid piiravad vene nafta importi.
Hiina-Venemaa-Põhja-Korea dünaamika
Peking ja Pyongyang võivad oma praeguse toetuse Moskva sõjale Ukrainas pärast Teherani toetuse kadumist ümber kujundada, kui nad soovivad hoida rindejoone status quo’d vastavalt oma strateegilistele huvidele. 2025. aastal teatas Wang Yi väidetavalt Kaja Kallasele, et Hiina ei soovi näha Venemaa kaotust Ukrainas. Kui see nii on, võib Hiina otsustada toetust suurendada, kuna Iraani oma väheneb.
Hiina ei suuda siiski Iraani sõjalist tuge korvata, arvestades, et nad on piiranud end mittesurmava ja nii tsiviil- kui militaarkasutust võimaldava toetusega Venemaale. Nii jääks Iraanist jääva võimaliku lünga täitmine Põhja-Korea hooleks.
Iraani sõjaline toetus Venemaale on olnud märkimisväärne. Alates 2022. aastast on Iraan tarninud Venemaale rakette, droone, suurtükimürske, laskemoona, lõhkeaineid ja muud sõjavarustust. Rakette on müüdud väidetavalt kuni 2,7 miljardi dollari eest, sealhulgas Fath-360 raketikandjad ja lühimaa ballistilised raketid. Teheran on Moskvaga jaganud ka Iraani droonitehnoloogiat, kuigi nad ei sõltu enam sellest, sest Shahedide (Venemaal “Geran”) tootmine toimub nüüd Venemaal ilma Iraani abita. Iraan on tarninud Venemaale väidetavalt umbes miljon laskemoonaühikut ja 300 000 suurtükimürsku, samuti lõhkeainet. Iraani sõjavarustuse peamiseks saabumispaigaks ja logistiliseks sõlmpunktiks peetakse Venemaa Kaspia mere äärset Olja sadamat.
Seega võivad Peking ja Pyongyang Iraani toetuse kadudes astuda samme Teherani rolli korvamiseks – Peking suurendaks majanduslikku toetust, samal ajal kui Pyongyang surmavat toetust. Nii saaksid nad toetada oma eelistatud tulemust Ukrainas ehk olukorda, kus Venemaa ei kaota. Seega on üks variant, et Iraani võrrandist eemaldamine viib ülejäänute kolmepoolse partnerluse tugevnemise, nagu seda sai esmakordselt näha Xi-Putini-Kimi fotosessioonil 2025. aasta septembris Pekingi võiduparaadil.
Kui Peking ja Pyongyang ei ole kas võimelised või ei taha Iraani toetust asendada, võib see Venemaale tähendada uusi raskusi lahinguväljal.
Pakistani ja Afganistani konflikt suurendab Lõuna-Aasias ebastabiilsust
Ivan U. K. Klyszcz, RKK teadur
Alates Talibani võimuhaaramisest 2021. aastal on Kabulist ja Islamabadist saanud kunagiste sisuliste liitlaste asemel vaenlased. Pärast mitu kuud kestnud pingete kuhjumist seoses Talibani haru (nimega Tehrik-e-Taliban Pakistan) tegevusega Pakistanis, eskaleerusid rünnakud koos vastastikuste süüdistustega sõja piiril balansseerimises. Need jõudsid haripunkti eelmisel nädalal, kui Pakistan käivitas nn kättemaksu ja pommitas Kabuli, Kandahari ja mitmeid teisi sihtmärke.
Koos USA ja Iisraeli rünnakutega Iraanile on Lõuna-Aasia muutunud suureks konfliktikoldeks ajal, mil rahvusvahelistel institutsioonidel pole võimekust pakkuda rahumeelseid lahendusi. Samal ajal kui kaubandus- ja investeerimisvood ebastabiilsusega kohanevad muutuvad need piirkonna riigid, mis naudivad veidigi stabiilsust, globaalselt olulisteks partneriteks.
Macroni euroopalik tuumapoliitikakõne
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Prantsusmaa president Emmanuel Macron pidas esmaspäeval, 2. märtsil Ile Longue’i tuumaallveelaevade baasis kõne, et selgitada Prantsuse tuumadoktriini Euroopa mõõdet.
Macron mainis , kuidas Prantsusmaa tuumaheidutuspoliitika on alates 2020. aastast (kui ta esimest korda tuumadoktriinist rääkis) arenenud vastavalt muutunud keskkonnale ja ohtude kombinatsioonile. Seda arengut iseloomustab Prantsusmaa heidutusvõime tugevdamine ja edasijõudnud heidutuse (dissuasion avancée) järkjärguline rakendamine Euroopa mandril. Prantsusmaa suurendab oma tuumalõhkepeade arvu (praegu alla 300) ja lõpetab selle avaliku kommunikeerimise. Samal ajal moderniseeritakse rakette ja kandesüsteeme nii õhus kui ka merel. Prantsuse presidendi sõnul on see uus heidutushoiak Prantsuse doktriini Euroopa mõõtme täpsustamine. Tuleb siiski märkida, et Euroopa mõõde on olnud alati olemas alates tuumaprogrammi käivitamisest 1960. aastatel.
Edasijõudnud heidutus on ka 2025. aastal Saksamaa, Belgia, Taani, Kreeka, Hollandi, Poola ja Rootsiga algatatud dialoogi tulemus. Samal ajal tugevdati Northwoodi deklaratsiooni kaudu veelgi sidemeid ainsa teise Euroopa tuumajõu Ühendkuningriigiga. Emmanuel Macron märkis, et mainitud partnerid osalevad Prantsuse tuumaheidutuse õppustel oma tavajõududega ning prantsuse strateegiliste õhujõudude elemendid võidakse paigutada nende territooriumile, et muuta vastase kalkulatsioone keerulisemaks ja pakkuda Euroopale suuremat strateegilist sügavust.
Tegemist oli jõulise ja väga Euroopa-keskse kõnega, kuigi see keskendus sõjalisele võimele, mis määratleb Prantsusmaa enda suveräänsust. Kõnele eelnenud kommunikatsioon nii riiklikul kui Euroopa tasandil oli eriti hoolikas ja üksikasjalik – kahtlemata muuhulgas selleks, et tagada kõne laialdasem omaksvõtmine verstapostina, millest oleks raske tagasi pöörduda isegi siis, kui 2027. aastal võidaks valimised erakond, mis ei jaga Emmanuel Macroni Euroopa-visiooni.
Britid mures kaitsekulude pärast
Tony Lawrence, RKK kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht
Brittide venitamine kaua oodatud kaitsekulutuste investeerimiskava avaldamisega ajendas eelmisel nädalal Londonis protestima kaitsetööstuse töötajaid, kes muretsevad oma töökohtade pärast.
Kava, mida oodati juba eelmise aasta sügisel, kuid mis lükati edasi käesoleva aasta kevadesse, peaks üksikasjalikult kirjeldama võimekusi, mida kaitseministeerium peab järgmise kümnendi jooksul hankima, et täita 2025. aasta juunis paika pandud strateegilise kaitseülevaate eesmärke.
See võib nõuda kuni 65–70 miljardi naela jagu uusi investeeringuid; samal ajal väidab kaitseministeerium, et ainuüksi järgmise nelja aasta praegu kehtivate plaanide täitmiseks on neil puudu 28 miljardit naelsterlingit. Muret süvendab ka kaitseministeeriumi teade, et 2027.–2028. aastal langeb kaitsekulutuste osakaal vaid 2,13 protsendini SKTst (Ühendkuningriigi metoodika järgi). Selle põhjuseks on küll majanduskasvu prognoosi korrigeerimine, mitte tegelike kaitsekulutuste vähendamine. Sellest hoolimata tekitab see tõsiseid küsimusi Ühendkuningriigi suutlikkuse kohta täita uusi NATO kulutuste eesmärke, mis lepiti kokku eelmisel juunis Haagis. Ühendkuningriik oli seal üks liitlastest, kes pooldas pikema rakendamisajakava kehtestamist. Uudiste kohaselt kaalub valitsus võimalusi kaitsekulutuste kiiremaks suurendamiseks, kuid Brexiti jätkuvate mõjude käes vaevlevas majanduses pole lihtsaid lahendusi.