Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina ja Lähis-Ida, NATO, Prantsusmaa
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 30. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Ukraina sõjalise juhtimise küsimused
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Ukraina sõjalise juhtimise kriis ei tekkinud viimaste nädalatega ja seda ei saa taandada ainult Mõhhailo Fedorovi ja Oleksandr Sõrskõi isiklikule konfliktile. Rahulolematuse põhjustena nimetatakse juhtide omavoli ja karistamatust, intriige, reformide pidurdamist, võimekate noorema põlvkonna lahingülemate tõrjumist ning sõdurite elude kaotust.
Paljud neist probleemidest võivad olla objektiivsed, kuid peegeldavad eelkõige ühiskondlikku tunnetust. Kindlasti tunneb ühiskond kõige selgemalt mobilisatsiooniga kaasnenud vägivalda ja kuritarvitusi ning mobilisatsioon on Ukrainas armee korraldada. Üks Fedorovi ja Sõrskõi eriarvamusi saigi sellest alguse. Relvajõududes korraldatud auditi põhjal väitis kaitseminister, et mobiliseerituid oli piisavalt, kuid väljaõppe, personalihalduse ja korruptsiooni tõttu jõudis lahinguüksustesse vaid osa neist. Sõrskõi nägi ministeeriumi sekkumises seevastu ohtu käsuliinile ja kindralstaabi rollile.
Kindlasti on ülekohtune kirjeldada Sõrskõid kui läbikukkunud kindralit. Tema saavutuste hulka kuuluvad muuhulgas olulised rollid Kiievi kaitsmisel, Izjumi läbimurdes ja Kurski operatsioonis ning mehitamata süsteemide väeliigi loomisel. Ukraina relvajõudude uuelt ülemjuhatajalt Mõhhailo Drapatõilt oodatakse ilmselt paremat kommunikatsiooni, väljaõppe reformimist, tehnoloogilise innovatsiooni jätkamist ja nõukogulike juhtimiselementide vähendamist. Mobilisatsioon jääb jätkuvalt keeruliseks ja sisulised reformid vajaksid ka seadusemuudatusi.
Fedorovi tagandamine ei pruugi aga veel olla lõplik. Ukraina president väitis seda otsust tehes, et ta pidi lõpetama kaitseministri ja ülemjuhataja vahelise konflikti ühe neist ametist vabastades, esimeseks osutus kaitseminister. Protestijate sõnul peaks nüüd Fedorovi ametisse ennistama. Viimase nädalaga on Fedorovi usaldusväärsus ühiskonnas tõusnud 35 protsendilt 65 protsendile. Protestijad pole lihtsalt suvalised plakatitega noored, vaid nende taga on arvestatav hulk tegevteenistuses olevaid sõjaväelasi, veterane ja sõjaliste heategevusfondide juhte ning neil on suur avalikkuse tähelepanu ja usaldus. Meeleavaldused Kiievis ei lõppe ja kui nõudmisi ei täideta, plaanitakse alustada igapäevast tähtajatut protestimist.
USA valmistub Lähis-Idas uueks eskalatsiooniks
Merili Arjakas, Diplomaatia peatoimetaja
Vaherahu lõppemine USA ja Iraani vahel näitab, et kaardivägi Teheranis ja Valge Maja Washingtonis tõstavad panuseid, lootes, et vastaspool murdub esimesena. Iraan on lauale käinud naftahinna, mis on alates 8. juulist mõne ajutise tagasilangusega kerkinud, kuigi jääb veel alla märtsi-juuni perioodi hindadele. Samuti peavad nad silmas tulevaid vahevalimisi, ehkki välisteemadel pole ajalooliselt USA valimistele suurt mõju olnud. Võib-olla ootavad nad lihtsalt, et Trump oma kannatamatusega pöörab tähelepanu mujale – lubas ta ju Ameerika rahvale korduvalt, et ei plaani olla seotud järgmise igavese sõjaga Lähis-Idas.
USA, see-eest, ootab, et niigi kehval järjel ja ebapopulaarset režiimi saab finantssurve ja sõjaliste võimekuste nõrgendamisega sedavõrd kurnata, et Trumpile järele andmine hakkab Teheranile tunduma vähem kulukas kui vastupanu jätkamine. Sõjaliselt on USA Iraanist selgelt üle, kuigi vaenutegevus on kaasa toonud ka hukkumisi ja vigastusi piirkonnas paiknevate USA sõjaväelaste seas. Samas eeldab Teheran, et õhulööke suudavad nad veel välja kannatada, kogu Iraani ründamiseks maavägedega pole USAl tahtmist ning midagi vähemat – näiteks Khargi saare okupeerimine – on ikkagi nii keeruline, et Pentagon seda Trumpile ei soovita.
Aeg näitab, kummal poolel on rohkem tahtmist kulusid kanda. Praegu soovivad mõlemad eelkõige demonstreerida oma meelekindlust. Kui Teheran näeb sõda enda jaoks eksistentsiaalsena, siis USA otsust sõda alustada ja jätkata peavad nad valikuks, mida Trump võib surve suurendamisega tagasi pöörata.
Aga strateegilises plaanis on USA heidutus Lähis-Idas ja mõju Iraani üle saanud tõsise löögi ning Trumpil pole mingit tahtmist veelgi rohkem häbisse jääda. Mullu 12-päevase sõja ajal suutsid USA ja Iisrael Iraani tuumaprogrammi ulatuslikult kahjustada, samas kui Teherani vastus jäi tagasihoidlikuks. Nüüd teeb Iraan teeb kõik, et nende kätte jääks täielik kontroll Hormuzi väinas toimuva kaubaliikluse üle, olles valmis eskalatsiooni jätkama. Seega liigub USA tagasi sõjaplaanide juurde, kus ühtegi head varianti kriisist välja tulemiseks ei ole.
Macron kindlustab viimastel ametikuudel oma välispoliitilist pärandit
Marianne Paire, RKK külalisteadur
Viimastel nädalatel on Euroopa liidrite osavõtul toimunud oluliste sündmuste jada, mille eesmärk on näidata nii oma otsustavust jätkata Ukraina toetamist kui ka valmisolekut võtta senisest suurem vastutust Euroopa mandri julgeoleku eest.
Sellesse jadasse kuulusid G7 tippkohtumine Evianis, Euroopa Ülemkogu, E5 koordinatsioonikohtumine Berliinis ning lõpuks NATO tippkohtumine Ankaras, kus kinnitati ametlikult koormuse ülekandmise (burden shifting) põhimõte – see tähendab, et esmane vastutus Euroopa kaitse eest antakse üle eurooplastele endile. Selle saavutamiseks nähakse muu hulgas ette kaitsekulutuste selget suurendamist ning tugeva kaitsetööstuse arendamist kogu mandril.
Prantsusmaa võtab selles enda kanda juhtiva rolli nii operatiivsel kui ka poliitilisel tasandil. Ta on tugevalt kaasatud NATO idatiival, alustades maavägede kohalolekust Rumeeniast Soomeni läbi Eesti, ning õhus regulaarse osalemisega NATO õhuturbemissioonidel, mille käigus on viimastel kuudel tuvastatud ja alla tulistatud mitmeid droone Balti riikide kohal, samuti mereväemissioonidel nagu Baltic Sentry. Viimasel NATO tippkohtumisel teatas Prantsusmaa ka, et panustab NATO eesliini maaväeüksustesse (Forward Land Forces) Soomes.
Pariis on olnud esirinnas ka Ukrainale toetuse kogumisel. G7 tippkohtumisel Evianis veenis president Macron Ameerika Ühendriike jätkama Ukraina toetamist ning tema Euroopa kolleegid pidasid ta rolli otsustavaks. Tahtekoalitsiooni kaasjuhina otsustas Prantsusmaa president oma ametiaja viimasel Bastille’ päeva sõjaväeparaadil esile tõsta nii Ukraina kui ka Euroopa “strateegilist ärkamist”.
Lisaks sellele sümboolsele žestile – mis on presidendi jaoks tõenäoliselt erilise tähendusega, sest ta on alates oma 2017. aasta Sorbonne’i kõnest seisnud Euroopa strateegilise autonoomia eest – teatas Macron ka edusammudest kahepoolses kaitsekoostöös Ukrainaga. Nende hulka kuulusid tegevuskava 16 Rafale hävitaja hankimise kohta, SAMP/T NG õhutõrjepatarei, täiendavate radarisüsteemide tarnimine ning AASM täppisjuhitavate pommide, Aster 30 õhutõrjeraketide ja SCALP-tiibrakettide litsentsitud tootmine Ukrainas. Ta tutvustas ka uusi algatusi koos Euroopa partneritega, sealhulgas integreeritud ballistikavastase raketikaitse koalitsiooni loomist.
Nende teadaannetega on Prantsuse president selgelt näidanud oma kavatsust jääda Euroopa julgeoleku võtmetegijaks kuni oma ametiaja lõpuni 2027. aasta mais. Tähelepanuväärne on, et paljud Prantsusmaa Euroopa partnerid püüavad samuti kindlustada süvendatud koostöövorme enne tema ametist lahkumist. 17. juulil toimunud Prantsuse–Saksa tippkohtumine – mis tuletas ühtlasi meelde, et Prantsuse–Saksa mootor on endiselt elujõuline, hoolimata sellistest tagasilöökidest nagu FCAS programmi kokkuvarisemine – tõi käegakatsutavat edu nii kaitsetööstuses kui ka tuumakoostöö vallas. Tugevdades sidemeid Euroopa riikide vahel ning säilitades samal ajal kindla toetuse Ukrainale, kujundab Emmanuel Macron järjekindlalt oma pärandit. Jääb vaid loota, et need algatused püsivad võimalikult kaua, sest Euroopa vajab neid.
NATO pärast Ankarat
Tony Lawrence, RKK teadur, kaitsepoliitika ja -strateegia programmi juht
Tippkohtumisel Ankaras näitas kaitseallianss end üleminekujärgus viibivana. Euroopas paiknevad liikmesriigid ja Kanada suurendavad kulutusi, et taastada oma sõjalist võimsust ja täita USA rolli kahanemisest tekkivaid lünki. Euroopastumiseks tuleb NATO-l asuda nüüd poliitiliste, sõjaliste ja institutsionaalsete ümberkorralduste juurde.
Loe edasi: NATO pärast Ankarat
Euroopa Liidu loogika: lühike ülevaade Vene teaduspublikatsioonidest
Elena Pavlova, Johan Skytte poliitikauuringute instituudi analüütik
Maria-Elisabeth Mihhin, Tartu ülikooli rahvusvaheliste suhete magister
Arvamused Euroopa Liidust Venemaal on vastakad. Lühike ülevaade Venemaa politoloogia teadusajakirjatest ja teadlaste intervjuud näitavad põlvkondlikku lõhet. Euroopa Liidu sanktsioonipoliitikat nähakse mitte ainult kui vastasseisu Venemaaga, vaid ka kui vahendit Euroopa integratsiooniks. Tulemusena Euroopa Liidu kui normatiivse jõu roll väheneb, samas kui selle roll pragmaatilise partnerina saab noore teadlaste põlvkonna seas uue tähtsuse.
Loe edasi: Euroopa Liidu loogika: lühike ülevaade Vene teaduspublikatsioonidest
Rahvusvahelisest lepingust lahkumine – kas õiguse viimane korisemine või hoopis märk elujõulisusest?
Gregor Pihlak, Tartu Ülikooli õigusteaduse magister
Rahvusvaheline õigus on kõige märkamatum siis, kui ta toimib. Riigid kohtuvad, vahetavad andmeid, täidavad lepingulisi kohustusi, kontrollivad kohustuste täitmist ja sõlmivad uusi lepinguid. Kriis jääb tõenäoliselt ära, sõda ei puhke ja relvi ei kasutata.
Õiguse proovikivi saabub siis, kui julgeolekukeskkond muutub ja usaldus kaob. Kui naaberriik peab vallutussõda. Kui leping, mis kunagi näis humanitaarse edusammuna, hakkab osalisriigi hinnangul piirama tema võimet ennast kaitsta. Just siis on lihtne kuulutada rahvusvahelise õiguse kriisi või surma, sest riigid käituvad pingestunud õigussüsteemis tavapäratult – õigust rikutakse, kohustusi peatatakse ja lepingutest lahkutakse.
Kuid riigi lahkumine relvastuskontrollilepingust ei tähenda alati õiguse läbikukkumist. Mõnikord näitab see hoopis, et õigus töötab ka kriisis: riik ei riku lepingut salaja, vaid kasutab lepingus endas ette nähtud mehhanismi kohustustest loobumiseks. See vahe on oluline Eestile ja kõigile riikidele, kes tahavad ka pingelises julgeolekukeskkonnas jääda õiguspäraselt käituvaks ja usaldusväärseks partneriks.
Loe edasi: Rahvusvahelisest lepingust lahkumine – kas õiguse viimane korisemine või hoopis märk elujõulisusest?