Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Ukraina ja Iraan, NATO ja Euroopa kaitse
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 26. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Julgustavad signaalid Ukrainale, selgusetus Iraanis
Marek Kohv, RKK julgeoleku ja kriisikindluse programmi juht
Donald Trumpi retoorika Ukraina suunal on viimasel ajal mõnevõrra muutunud. G7 kohtumisel Prantsusmaal võeti vastu selge toetusavaldus ja viimase aja sõnavõttude toon on olnud võrreldes aasta tagusega erinev. Saame peagi näha, mis juhtub NATO tippkohtumisel Ankaras.
Tundub, et USA presidendile avaldavad muljet võidud, mida Ukraina on viimasel ajal rindel näidanud. Droonirünnakud Venemaa sügavusse, eriti Moskvasse ja Peterburi ning üldine süvenev sotsiaalne pinge on Vene juhtkonna olukorda tuntavalt raskendanud.
Siiski ei tea keegi, mis saab edasi, kui peaks aset leidma näiteks järjekordne telefonikõne Vladimir Putiniga või toimub ootamatuid pöördeid. Venemaa on igal juhul alustanud USA-d ja Läänt mõjutava kommunikatsioonikampaaniaga, ähvardades taaskord eskaleerida.
Olulist rolli mängib siin ka see, mis seis on parasjagu USA-Iraani käimasolevate läbirääkimiste ja relvarahuga.
Konflikti täiesti lõppenuks kuulutamine tundub olevat ennatlik. Ka USA eeldus, et majandusliku abi andmine Iraani režiimile muudab neid kuidagi vähem sõjakaks. See raha ei lähe mitte Iraani ühiskonna ülesehitamisele, vaid režiimi jõu taastamisele.
Lisaks ei saa Iraan leppida Liibanoni ja oma käsilaste hülgamisega piirkonnas. Samal ajal ei pruugi ka Iraanil olla absoluutselt käsuõigust nendesamade käsilaste (nagu Hezbollah ja houthid) tegevuse üle. Venemaa võib praegusest seisust omakorda järeldada, et repressiivne režiim suudab igasuguse surve üle elada, kuniks kodumaal vastupanuvõimet pole.
Igal juhul pole praegu Ukrainal läbirääkimistelaua taha kiiret ja nad ei ole tormanud vastu võtma Venemaa soove alustada kõnelusi nn Istanbuli tingimustel.
Euroopa peaks praegu väga selgelt Ukraina toetamist jätkama, mida õnneks praegu Poolas Gdanskis toimuv Ukraina taastekonverents ka kinnitab.
Diskussioonid selle ümber, kas ja kes peaksid Venemaaga otse läbi rääkima hakkama ei ole selles kontekstis viljakad, oluline on ühisrinne ja kindel toetus ning valmistumine Ukraina ülesehitamiseks.
NATO ühtsuse otsinguil Ankaras
Oana Lungescu, RUSI teadur, NATO kõneisik (2010-2023)
Iga tippkohtumisega tahab NATO teatavaks teha, et tema ühtsus ületab Atlandi ookeani. Ankara kohtumisel on tähtsam kui eales varem, et see taas õnnestuks. Ühtsuse säilitamiseks peavad riigijuhid allianssi Euroopas tugevdama, samal ajal jätkates Ameerika kaasatust.
Ühtsus on NATO raskuskese. Nii heidutus kui ka kaitse on selleta mõeldamatud. Kuna Venemaa käitub agressiivselt, Hiina tekitab raskusi ja Lähis-Ida on kaosesse paisatud, peavad selleks, et meie inimestel oleks julge olla, Euroopa ja Põhja-Ameerika endiselt seisma külg külje kõrval.
NATO kõneisikuna esitasin Põhja-Atlandi Nõukogule iga tippkohtumise eel soovitusi, kuidas tuleks ühtsust sõnastada. Meenutasin suursaadikuile, et ühtsus oli iga liikmesriigi pealinna kohustus; see vajas väljendamist mitte üksnes sõnas, vaid ka teos; unustada ei tohiks, et meie plaanid võivad jääda ootamatute sündmuste varju. Need manitsused kehtivad nüüdki, kui NATO riigijuhid valmistuvad Ankaras 7.-8. juulil kohtuma.
Loe edasi: NATO ühtsuse otsinguil Ankaras
Euroopa muutuvas maailmas
Oleksandra Matviitšuk, Kodanikuvabaduste keskuse juht, Nobeli rahupreemia laureaat (2022)
See oli täiemahulise invasiooni neljas talv. Ja see oli väga raske. Vene rakettide ja droonidega hävitati tahtlikult energiataristut, millest sõltub tsiviilisikute ellujäämine. Jaanuaris ja veebruaris langes temperatuur –25 kraadini. Ukraina linnad sõna otseses mõttes külmusid ära. Miljonitel inimestel puudus täielikult või osaliselt juurdepääs küttele, veele ja elektrile.
Kui venelased alles alustasid energiataristu ründamist, ilmus veebis üks foto Kiievi kooliõpetajast. Seljas punane talvejope ja peas soe müts, küünitas ta väljas kikivarvul seista metallist posti kõrval, millele oli pannud oma arvuti – lähedal oli pood, mille elektrigeneraator töötas ja olemas oli internetiühendus. Sealsamas, käreda külma käes, andis ta õpilastele tundi.
Ja mina mõtlesin, et venelased on tulnud meilt ära võtma kõike: meie maad, meie vabadust, meie tulevikku, meie laste haridust. Ja see Kiievi kooliõpetaja otsustas neile mitte midagi anda. Lausa nii lihtsast asjast nagu koolitunni pidamisest sai vastupanuvõitlus.
Ma olin Kiievis, kui Vene väed üritasid linna sisse piirata. Ma ei olnud nõus evakueeruma ja me jätkasime koos osa kolleegidega tööd kohapeal. Mul on meeles, et sõja alguses tähistasime iga hommikut võiduna, sest meil oli õnnestunud veel üks öö vastu pidada. Mul on meeles, et rahvusvahelised organisatsioonid evakueerisid oma töötajad. Toona ei olnud ainult Putin, vaid ka kõik lääne analüütikud veendunud, et Ukraina ei suuda vastu hakata ja et Kiiev langeb kolme päevaga.
Kui ei ole võimalik loota rahvusvahelisele rahu ja julgeolekut tagavale süsteemile, on alati võimalik loota inimestele.
Meenutan seda lugu teatud põhjusel. Venelased kujutasid ette, et sõda on matemaatika, mistõttu nad hindasid Ukrainat ainuüksi kvantitatiivsetel alustel. Läänemaailma optika oli suunatud ainuüksi institutsioonidele. Kumbki neist ei näinud aga inimesi arvude ja reitingute taga.
Tean isiklikest kogemustest, et kui ei ole võimalik loota rahvusvahelisele rahu ja julgeolekut tagavale süsteemile, on alati võimalik loota inimestele. Oleme harjunud mõtlema sellistes kategooriates nagu riigid ja valitsusvahelised organisatsioonid, aga tavalistel inimestel on palju rohkem jõudu, kui nad isegi ette kujutavad. Tavalised inimesed suudavad teha ebatavalisi asju.
Loe edasi: Euroopa muutuvas maailmas
Ukraina kohastumine: väljast stabiilne, seest pinges
Balázs Jarábik, Minority Reporti asutaja
Ukraina siseolukord on muutlik ning pinge aina kerkib nii valitsemise, energeetika kui ka siseturvalisuse vallas. See vastandub järsult soodsamale arengule lahinguväljal, kus Ukraina armee on stabiliseerinud rindejoone ja saavutanud droonisõjas suhtelise ülekaalu, hoolimata teravast inimjõu puudusest. Tulemuseks on kasvav lahknevus riigi sõjalise võime ja sisevõimekuse vahel.
Pärast Andri Jermaki presidendi kantseleist lahkumist on poliitiline süsteem ümber korraldatud. Tekkinud on killustatum, ent siiski presidendikeskne valitsemismudel. Esialgne segadus parlamendis on kontrolli alla saadud ja otsuste langetamine koondub endiselt president Volodõmõr Zelenskõi kui sõjaaegse legitiimsuse peamise allika ümber. Võimu teostatakse nüüd rohkem läbirääkimiste ja tehingu mehhanismide kaudu. Samal ajal võib juhtuda, et käimasolev korruptsioonivastane uurimine põhjustab tõsiseid häireid.
Avalik arvamus üldjuhul endiselt toetab sõjategevust ja enamik on kompromissidele avatud. Jermaki mantlipärija Kõrõlo Budanov on näidanud lahenduse asjus üles suuremat paindlikkust kui ametlik joon, jäädes samal ajal institutsiooniliselt presidendisüsteemiga kindlalt seotuks.
Ootused leppe peatse sõlmimise – ja sellele järgnevate valimiste – suhtes on taandunud, eriti pärast Iraani sõda. Kiiev valmistub nüüd sõja kestmiseks vähemalt 2026. aasta lõpuni. See poliitilisest lõppmängust eemaldumine on süsteemi lühiajaliselt stabiliseerinud, kuid kasvava institutsioonilise pinge hinnaga. See paistab välja parlamendi killustatuses, korruptsioonikuritegude uurimiste kasvavas rollis poliitilise tegurina ja riigi suutlikkuse vähenemises sellistes valdkondades nagu õiguskaitse ja energiajuhtimine. Siseturvalisusest on kujunemas kõige pakilisem mure.
Loe edasi: Ukraina kohastumine
Lõks sulgub: kuidas Venemaa surub alla vastupanu okupeeritud Ukrainas ja kuidas me ikkagi aidata saame
Jade McGlynn, RKK koosseisuväline teadur, Londoni King’s College
Vastupanu Vene okupatsioonile Ukrainas on reaalne, dokumenteeritud ja see jätkub, ent seda tuleb käimas hoida ränga jälgimise tingimustes ning vahistamise, piinamise ja surma ohus. Osa lääneriikide toetusest, mis on mõeldud vastupanu toetama, on olukorda hoopis halvemaks muutnud. Milline näeb välja aus ja tõhus toetus: vastupanu mitte sellisena, nagu me sooviksime, et see oleks, vaid millisena see tegelikult võib ellu jääda? Ja mida me saame teha, nii et aitame, mitte ei kahjusta?
Vastus nõuab silmitsi seismist Venemaa repressioonide kõikehõlmava ülesehitusega ja süsteemsete puudujääkidega selles, kuidas lääne valitsused on vastupanu toetamist rahastanud, ning selgust selle suhtes, mida välisosalejad saavad õiguspäraselt teha: operatiivne vastupanu on Ukraina julgeolekuteenistuste, mitte vabaühenduste või lääne lepinguosaliste ülesanne.
Mis üle jääb, on siiski tähendusrikas: toetada vastupanu ukrainluse olemuse hävitamisele. Balti riikide ja nende naabrite jaoks pole see kauge poliitiline küsimus. Venemaa okupatsioonimeetodeid on täiustatud ja avardatud, võrreldes Nõukogude okupatsiooni ajal kasutatud meetoditega. Mahasurumise loogika – filtreerimine, administratiivne lõks, identiteedi kriminaliseerimine, põlvkondade püüdmine – on hästi dokumenteeritud.
Loe edasi: Lõks sulgub
Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
Andrii P. Zagorodnjuk, Kaitsestrateegiate Keskuse esimees
Euroopa julgeolekutrajektoor on jõudnud otsustava tähtsusega punkti. Kuna maailmajaos on valla pääsenud Teise maailmasõja järel suurima ulatusega sõda, siis pole sõjategevuse praktika, tööstuspoliitika ja strateegiline otsustamine enam endised.
Ukraina asub muudatuste keskmes nii Vene agressiooni ohvrina kui ka tehnoloogilise novaatorina. Ränga surve all on tema kaitseökosüsteemist saanud ülimalt adaptiivne, innovatsioonile orienteeritud keskkond.
Euroopa seisab strateegilise valiku ees: kas lõimida neid kogemusi kiiresti ja süstemaatiliselt või leppida kasvava lõhega oma suutlikkuse ja nüüdissõja reaalsuse vahel. Esimene valik tähendab valmisolekut Venemaa potentsiaalset agressiooni tagasi lüüa, kuna ta soosib tõsiseltvõetava konventsionaalse heidutuse väljatöötamist. Teine valik tõstab agressiooni riski, sest annab märku Euroopa soovimatusest muuta end sõjaliseks jõuks.
Loe edasi: Sõjaaja innovatsioon Euroopa kaitsevaldkonnas
FCASi kokkukukkumine – näide Euroopa koordinatsiooniprobleemist
Tevian Thomson, RKK praktikant, Sciences Po magistritudeng
Peale Napoleoni isikliku sõjalise andekuse domineeris Prantsuse keiser Euroopas toona suuresti seetõttu, et järjestikused vastaskoalitsioonid ei suutnud oma ülekaalu tõhusaks tegevuseks rakendada. Konkureerivad huvid, lahknevad strateegilised prioriteedid ja kehv koordinatsioon takistasid eurooplastel ühisele vaenlasele ühiselt vastu astumast. FCASi (tuleviku lahinglennukisüsteem, Future Combat Air System) kokkuvarisemine tuletab meelde, et see väljakutse pole mandrilt päriselt kadunud.
FCAS, mis oli ette nähtud Euroopa kaitseintegratsiooni lipulaevaprojektina, pidi sümboliseerima Euroopa riikide suutlikkust ühise strateegilise eesmärgi nimel rahvuslikest ja tööstuslikest rivaalitsemistest üle saada. Selle läbikukkumine toob esile poliitilise ja tööstusliku killustumise, mis jagab Euroopat endiselt ning muudab kaitsekoostöö keerulisemaks, kui paljud poliitikakujundajad tahaksid tunnistada.
Tundes kasvavat haavatavust Venemaa ohtude ja USA näilise taandumise tõttu Euroopas, on enamik EL-i liikmesriike suurendanud kaitsekulutusi, et taastada oma sõjalist võimsust ja tugevdada Euroopa strateegilist autonoomiat. Tegelik lahinguvõimekus ei sõltu aga üksnes sellest, kui palju raha kulutatakse, vaid ka sellest, kuidas ja millele seda kulutatakse. Seetõttu kujutab Euroopa kaitstetööstusbaasi (EDTIB) killustatus – sõjaliste platvormide dubleerimine, ühishanke läbikukkumised ning kaitsetööstuse ettevõtete protektsionism – suurimat takistust Euroopa sõjalise potentsiaali rakendamisel.
Ühendades Prantsuse Dassault Aviation’i, Hispaania Indra Groupi ja Saksamaa Airbusi – oma riikide lipulaevad –, nägid Euroopa suurriigid ette kuuenda põlvkonna hävituslennuki ehitamise, mida pole veel ühegi riigi arsenalis. 2017. aastal Prantsusmaa ja Saksamaa algatatud projekt pidi ületama rahvuslikud huvid ja tööstusliku konkurentsi ning taaskäivitama Prantsuse-Saksa suhted ühise strateegilise eesmärgi nimel: tugevdada ja moderniseerida Euroopa kaitsesuutlikkust.
Vaatamata FCAS-iga seotud kõrgetele lootustele lõpetati programm sisuliselt 8. juunil 2026, kui selgus, et ei Prantsusmaa ja Saksamaa valitsused ega nende tööstuslikud lipulaevad ei suutnud jõuda kokkuleppele töö jaotuse, intellektuaalomandi õiguste ega lennuki põhifunktsioonide osas.
Loe edasi (inglise keeles): FCASi kokkukukkumine
ÜRO järgmise peasekretäri valik – suur väljakutse
Théa Delval, RKK praktikant
ÜRO peasekretäri valimised on organisatsioonile keeruline väljakutse. Aasta lõpus ametist lahkuva António Guterrese järglane ei pea mitte üksnes ületama organisatsiooni sügavaid poliitilisi ja rahalisi väljakutseid, vaid ka ellu viima ÜRO 80. aastapäeva algatuse ja sellega seotud olulised reformid, et ÜRO oleks tulevikus asjakohane ja tõhus asutus – ajal, mil multilateralism ja rahvusvaheline õigus on otsese rünnaku all.
Juunis astus järgmise ÜRO peasekretäri valimistulle uus kandidaat: endine Guyana välisminister Carolyn Rodrigues Birkett. Kandidaatide nimekirjas oli juba kolm naist ja kaks meest: Michelle Bachelet (endine ÜRO inimõiguste ülemkomissar ja endine Tšiili president), Ecuadori diplomaat ja endine poliitik María Fernanda Espinosa, Rafael Grossi (Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri praegune peadirektor), Rebeca Grynspan (ÜRO Kaubandus- ja Arengukonverentsi praegune peasekretär) ning Macky Sall (Senagali endine president).
Aprillis esitati tollastele neljale ametlikule kandidaadile küsimusi ÜRO Peaassamblees. Dialooge juhatanud ÜRO Peaassamblee president Annalena Baerbock märkis, et tegemist on olulise etapiga, mis langeb ÜRO jaoks murrangulisele ajale.
Kuid enne seda osutub väljakutseks juba kandidaadi nimetamine ise. ÜRO põhikirja artikli 97 kohaselt nimetab Peaassamblee peasekretäri ametisse Julgeolekunõukogu soovitusel. Julgeolekunõukogu 15 liikmel – ja eelkõige viiel alalisliikmel, kellel on vetoõigus mis tahes kandidaadi suhtes – on seega otsustav roll. Lõplik otsus sõltub nende võimest jõuda konsensusele. Ometi on Gaza, Ukraina ja nüüd Iraani kriisides ilmnenud riikide omavahelised erimeelsused ja Julgeolekunõukogu ummikseisud. See näitab selgelt, kui raske on ees ootav ülesanne.
Ebakindlust trotsides: Põhja-Balti riikide julgeoleku plaan B
Peter Viggo Jakobsen, Taani Kuningliku Kaitsekolledži kaasprofessor
Taani mereväe patrull-laev F357 Thetis ja Prantsuse fregatt Bretagne seilamas Põhja-Atlandil osana NATO õppusest Artic Endurance tänavu jaanuaris. FOTO: AFP/Taani kaitsejõud/Scanpix
Ehkki 2022. aastast peale on relvajõudude lõimimisel tehtud märkimisväärseid edusamme, tuleb Põhjala ja Läänemere riikidel nüüd valmistuda halvimaks stsenaariumiks. See hõlmab ühist kaitseplaneerimist, konventsionaalseid ja hübriidvõimeid ning läbirääkimisi liitlastega USA tuumavihmavarju Euroopa täienduse üle.
Norra Rahvusvaheliste Küsimuste Instituudi professor Karsten Friis kirjutas mullu Diplomaatias, et Põhjala ja Balti riigid peavad saavutama suutlikkuse heidutada Venemaad ilma Ameerika Ühendriikideta. Ta leidis, et vastavaid edusamme takistab kõige enam vastutavate isikute soovimatus sellist vajadust tunnistada. Poliitikud ja tippametnikud Põhjala ja Balti riikides ei tahtnud endiselt uskuda, et USA võiks neid Venemaa rünnaku korral omapäi jätta.
Aastaga võib palju muutuda. Taani relvajõud asusid 2026. aasta jaanuaris Gröönimaal positsioonidele, varustatuna lõhkeainete ja veresäilituskottidega, et Nuukis ja Kangerlussuaqis lennuvälju õhku lasta, kui Ameerika väed üritaksid Gröönimaad enda valdusse võtta. Kuna puudusid märgid rünnaku peatsest toimumisest, taheti operatsiooniga Washingtonile teada anda, et Gröönimaa vaenulik ülevõtmine tähendaks „NATO lõppu”, nagu väljendus Taani peaminister. Sõnumit võimendas Prantsusmaa, Saksamaa, Madalmaade, Põhjala riikide ja Suurbritannia sümboolne osalus. Kui Trump ähvardas vägesid siirvatele riikidele sanktsioone kehtestada, hoiatas Euroopa Liit, et tasub samaga. Trump kuulutas end siis võitjaks, ehkki Gröönimaa ega Taani ei pakkunud talle midagi konkreetset.
Loe edasi: Ebakindlust trotsides