Artikli pealkiri on: Nädal välis- ja julgeolekupoliitikas: Riigiduuma valimiste eelvaade, Taani välispoliitika, Island
Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse (RKK) 2026. aasta 36. nädala uudiskiri. RKK teadurid kommenteerivad olulisi sündmusi ja suundumusi välispoliitikas ja julgeolekuvaldkonnas.
Riigiduuma valimiste eelvaade: tulemused määratakse Kremlis
Marko Tamming, RKK teadur
Ukraina vastu peetava sõja mõjud on 2026. aastal esimest korda jõudnud enamiku venemaalasteni. Olgu selleks kütusepuudus bensiinijaamades, mis on tingitud Ukraina droonirünnakutest ja Venemaa riigirahandusele väga kalliks maksma läinud, või Ukraina droonirünnakute põhjustatud suured kahjud Venemaa Amazoniks nimetatud Wildberriese ladudes, kus on hävinenud sadade miljonite dollarite väärtuses kaupu, või üha järelejätmatumalt levivad kuuldused peatsest mobilisatsioonist, mida võimud on küll korduvalt püüdnud ümber lükata. Ühtlasi süvenevad riigis majandusraskused, mis on juba venemaalaste elatustaset langetanud ning mille tulemusena on värske arenguna senise tööjõupuuduse asemel hakanud suurenema hoopis töötus.
Kõige selle taustal ootab Venemaad 18.–20. septembril ees igasügisene nn. ühtne valimispäev, mis koondab endas erinevaid munitsipaal- ja regionaaltasandi valimisi. Seekord toimuvad neile lisaks ka valimised Riigiduumasse. Tegemist on esimeste Riigiduuma valimistega alates Venemaa alustatud täiemõõdulisest sõjast Ukraina vastu 2022. aasta veebruaris.
Kui algselt oli oodata igavaid ja halle valimisi, siis kasvavad ühiskondlikud pinged ja Kremli tegevus valimiste haldamisel on toonud neisse omajagu elu, mis küll vähemalt Riigiduuma valimiste kontekstis palju ei muuda. Riigiduuma uus koosseis saab olema jätkuvalt kuulekas, koosnedes üksnes neist parteidest, kes on avalikult Vladimir Putinile ja tema kursile suuremal või vähemal määral truudust vandunud. Ametlikud valimistulemused on valitseva režiimi kommunikatiivsed sõnumid nii Venemaa kodanikele kui ka laiemale maailmale. Seejuures ei ole Kreml kuidagi originaalne, vaid see on kõigi autoritaarsete režiimide ühine joon.
Valimisteks ongi toimuvat raske nimetada, kuivõrd kõik, alates sellest, kes üldse neil osalema pääsevad kuni tulemusteni välja, on Kremli range kontrolli all. Kui enne 2022. aasta veebruari eksisteerisid Venemaal veel mõned üksikud kodanikuvabaduste riismed (valimised olid juba siis Kremli range kontrolli all), siis järgnevate aastate jooksul on riik üha kiirenevas tempos liikunud olukorra poole, mida viimati nähti Nõukogude Liidu ajal. Seejuures ei meenuta tänane Venemaa mitte Mihhail Gorbatšovi aegset hilist Nõukogude Liitu, vaid muutub järjest sarnasemaks Jossif Stalini valitsetud riigiga. Viimasest eristab tänast Venemaad suuresti veel üksnes massirepresioonide puudumine.
Loe edasi: Riigiduuma valimiste eelvaade
Väikeriikide sari
Taani: superatlantistist Euroopa pistrikuks
Anders Wivel, Kopenhaageni ülikooli rahvusvaheliste suhete professor
Pärast Venemaa täiemahulist kallaletungi Ukrainale 2022. aastal ja Donald Trumpi teistkordset presidendiks valimist 2024. aastal asendus Taani julgeolekukäsitluses usk Atlandi-üleste suhete igikestvusse Euroopa pistrikuks olemisega. Taani on küll jäänud liberaalse maailmakorra veendunud pooldajaks ja USA lähedaseks liitlaseks, aga riigile julgeoleku tagamisel ei unustata tugevat territoriaalkaitset ja tihedat koostööd partnerriikidega Euroopas.
Pärast külma sõja lõppu on Ameerika Ühendriike Taanis peaaegu alati peetud normidest lähtuva rahvusvahelise korra kõige olulisemaks tagajaks. Väikeriigina on Taani huvitatud tugevatest rahvusvahelistest institutsioonidest, mis kaitseksid majanduslike, sõjaliste ja sotsiaalsete ohtude eest, edendaksid läbipaistvust, võimendaksid nõrgemate tegutsejate häält ning laseksid reeglite rikkumise korral karistada isegi suurriike. Reguleeritud maailmaturg tuli Taani väiksele avatud majandusele ja konkurentsivõimelisele erasektorile kasuks, sest see tekitas võimalusi majanduskasvuks. Pealegi nähakse liberaalset rahvusvahelist korda Taani heaoluriigi väärtuste peeglina, sest see tuleb liberaalsele demokraatiale ning inim- ja sotsiaalsetele õigustele kasuks.
Ehkki Taani pole USA-ga kunagi olnud täiesti ühte meelt kõigis küsimustes (näiteks kliima- ja soolise võrdõiguslikkuse poliitikas), avaldati Ameerika suurriigile tunnustust selle eest, et ta garanteerib tugevaid rahvusvahelisi institutsioone, suveräänsete riikide võrdsust ning liberaalse demokraatia ja turumajanduse õitsengut. Seepärast toetaski Taani sellist rahvusvahelist korraldust, kus esikoht kuulus USA-le, sest muidu oleksid aukoha hõivanud Venemaa ja Hiina.
Pärast Donald Trumpi valimist USA presidendiks 2016. aastal ja iseäranis alates tema teise ametiaja algusest 2025. aastal ei oodata USA-st enam liberaalse rahvusvahelise korra alalhoidmist, mis rajaneks normidel. Trumpi administratsioon kiidab varjamatult heaks maailma jaotamist suurriikide mõjualadeks, eelistab vabakaubandusele kaitsetolle ning hindab teisi riike mitte demokraatiast kinnipidamise, vaid pigem selle järgi, millist kasu nad USA huvidele toovad. Võimaluse korral jätkab Taani koostööd USA-ga, aga diplomaatilises tegevuses keskendub tegutsejaile Ameerika ühiskonnas, kes toetavad liberaalset, normidest lähtuvat rahvusvahelist korraldust kasvõi osaliselt ning suudavad USA välispoliitikat kallutada vastavas suunas.
Ühtlasi on Taani hakanud julgeolekupoliitikas oma iseseisvust suurendama. Seistes alates Venemaa täiemahulisest kallaletungist Ukrainale 2022. aastal tema toetajate esireas, rõhutab Taani nii pragmaatilisi (ta aitab Ukrainal heidutada Venemaad ründamast Euroopa Liidu ja NATO liikmesmaid) kui ka normatiivseid argumente (ta aitab Ukrainal rahvusvahelist õigust alal hoida). Päevselgelt soovib Taani, et teda nähtaks eeskujuliku maailmakodanikuna, kes annab rahvusvahelise ja Euroopa julgeolekukorralduse heaks oma panuse.
Loe edasi: superatlantistist Euroopa pistrikuks
Väikeriikide sari
Kui vanad tõed enam ei kehti: Põhjala-Balti riikide välispoliitika kohanemise valud
Kristi Raik, RKK direktor
Põhjala-Balti riikide julgeolek toetub tugevalt transatlantilisele liitlassuhtele ja reeglipõhisele maailmakorrale. Need kaks välispoliitika alustala on aga viimastel aastatel nõrgenenud ja ühtlasi teineteisest kaugemale nihkunud, sundides meie regiooni väikeriike ebamugavasse, kohati lausa võimatusse spagaati.
Loe edasi: Põhjala-Balti riikide välispoliitika kohanemise valud
Väikeriikide sari
Reformida, et alal hoida: Soome ja reeglitel põhinev rahvusvaheline kord
Matti Pesu, FIIA vanemteadur
Samamoodi nagu teised väikesed lääne demokraatiad, on ka Soome saanud tohutult kasu Teise maailmasõja järel loodud reeglitepõhisest rahvusvahelisest korrast: nii ÜRO süsteemi ümbritsevast universaalsest raamistikust, mis kaitses suveräänset võrdsust, mittekallaletungimist ja territoriaalset terviklikkust, kui ka USA juhitud „paksemast“ liberaalsest korrast, mille institutsioonid on üles ehitatud vabakaubanduse, rahvusvahelise kriminaalvastutuse, inimõiguste ja liitlaste solidaarsuse põhimõtetele.
Loe edasi: Soome ja reeglitel põhinev rahvusvaheline kord
Islandi valijad pöörasid ELile selja
Steven Blockmans, RKK asedirektor/välispoliitika programmi juht
Islandi ja EL ühinemisläbirääkimiste taasalustamise tagasilükkamine eelmise nädalavahetuse referendumil tabas Brüsselit halval hetkel. Kasutamata jäi võimalus anda ühenduse laienemis- ja reformiprotsessile uus hoog.
Nagu oodatud, oli tulemus tasavägine: 52,8 protsenti Islandi valijatest lükkas 29. augustil tagasi oma valitsuse ettepaneku alustada uuesti ühinemisläbirääkimisi Euroopa Liiduga, samas kui 47,2 protsenti hääletas “jah”. Rahvahääletuse (mida Brüssel ei taotlenud ega mille nimel ta kampaaniat ei teinud) negatiivse tulemuse tagajärjed hakkavad tahtmatult kahjustama just ELi.
Loe edasi (inglise keeles): Iceland’s Voters Give the EU the Cold Shoulder