Muutustest Eesti julgeolekukontseptsioonis pärast 2004. aasta 2. aprilli

Võib öelda, et pärast 2004. aasta 2. aprilli võib Eesti lakata pead valutamast 20. sajandi julgeolekuohtude pärast. Sellest päevast oleme nende eest kaitstud nii hästi, kui praegu üldse võimalik. Ent samal ajal seisame kahe jalaga keset 21. sajandi maailma, mis on ohtlik uuel viisil, võib-olla veelgi hirmutavamalt.

Ekspertide hinnangul väheneb alanud sajandil märgatavalt riikidevaheliste sõdade ja kukutamisrünnakute oht, aga kasvavad globaalsed, sealhulgas niinimetatud asümmeetrilised ohud nagu terrorism, bioloogiliste ja keemiliste massihävitusrelvade levik, küberterrorism ja arvutiviirused. Jätkuvalt toodavad maailmas ebastabiilsust inimkaubandus, relvakaubandus, narkootikumide levik, rahva tervise üleüldine halvenemine ja vaesus.

Negatiivsed demograafiatrendid (Eesti puhul negatiivne iive ja lisaks umbes viissada hukksurma aastas) võivad kaasa tuua illegaalse migratsiooni koos kultuuri- ja religioonierinevustest tingitud konfliktidega, probleemidega meditsiinis ning tervishoius ja haridussüsteemis. Eestis elanikkond vananeb, ent enamikus maailma konfliktipiirkondades on rahvastik väga noor, näiteks Iraagis, Süürias, Kuveidis, Iraanis ja Saudi Araabias on üle poole inimestest nooremad kui 22 aastat. Pole vaja erilist läbinägelikkust, et haista siin imporditud radikalismi ja vägivaldsuse taimelavaks muutumise ohtu. Eestit on seni päästnud suhteline vaesus, ent meie rikkamad Skandinaavia naabrid on sellise asjakäigu esimesi märke juba omal nahal kogenud.

Veel üks ohtude grupp seondub ökoloogiaga. Ökokatastroofe võivad põhjustada meie naabruses asuvad vananenud tuumaelektrijaamad, läbi Tallinna kesklinna kulgev ohtlike veoste transiit ja ühepõhjalised tankerid Läänemerel, mille habras ökosüsteem on stressis niigi. Ning need on vaid lähimad ohud. Loomulikult ei jäta Eestit puudutamata ka globaalne kliima soojenemine, mille ärahoidmiseks me saame kahjuks teha oluliselt vähem kui ühepõhjaliste tankerite väljatõrjumiseks oma kodumerelt.

Loomulikult pole Eesti NATOsse astumine see, mis ohupilti muudaks, kuigi teatavat ebasoovitavat lisatähelepanu võime endale USA partnerina tõmmata. Peamised põhjused on aga teised. Globaliseerumine ühelt poolt ja demokraatia areng teiselt poolt loovad tänuväärse pinnase rahvusvaheliseks organiseeritud kuritegevuseks, tehnoloogia toodab piiriüleseid keskkonnaohtusid, konfliktipiirkonnad illegaalset immigratsiooni. Terrorism kui sotsiaalpoliitiline fenomen pole Läänemere maades veel tärganud, kuid seegi oht on latentselt olemas.

Muutunud situatsioon nõuab Eestilt avarama julgeolekukäsituse omaksvõttu ja asümmeetriliste ning “pehmete” ohtude sügavamat käsitlemist. Kuna tõenäoliselt on militaarse riigikaitse rõhk rahuvalveoperatsioonidel, siis “pehme” dimensiooni senisest olulisem sissetoomine kasvatab ka “kõva” julgeolekut.

Kompleksse, kõiki ohte arvestava julgeolekukäsituse teket pärsib Eestis ametkondlik killustatus. Kaitse-, välis-, sotsiaal- ja siseministeeriumi juhtide koostöö on ilmselt tihe, aga kas koostöö toimib niisama hästi nende ministeeriumide allüksuste vahel? Kas on integreeritud sellesse toimevõrku ka rahandus- ja majandusministeerium?

Kuna majandus on privatiseeritud ja suured riigiettevõtted töötavad nagu erafirmad kommertsalustel, siis ei ole kogu süsteemi julgeoleku tagamine konkreetselt kellegi asi. Puhuks, kui midagi juhtub, on tagajärgede likvideerimise skeemid ilmselt hästi läbi mängitud ja rollid täpselt jaotatud. Aga kelle ülesanne on riski ennetada? Kelle vastutusala näiteks on infotehnoloogia turvalisus, halvimal juhul küberterrorismi vältimine? Või kes vastutab transiidi- ja energeetikasektori riskide ennetamise eest oludes, kus ebastabiilsust võib suurendada lisaks terroriohule ka naaberriikide, sealhulgas Venemaa poliitiliselt manipuleeritava kapitali sissetung strateegiliselt olulistesse valdkondadesse nagu elektrijaamad, sadamad ja raudtee?

Selliste probleemide lahendamiseks on USAs olemas Rahvusliku Julgeoleku Nõukogu, Suurbritannias Erakorralise Planeerimise Ühing. Meie vastavatel instantsidel puudub tegevusvõimekus, toimiv bürokraatia ja vahendid ametkondadevaheliste protsesside mõjutamiseks.

Eesti huvidele vastab lai julgeolekukontseptsioon, mille kohaselt on riigikaitse eesmärkideks sõjaliste, majanduslike, ühiskondlike, poliitiliste ja keskkonnariskide maandamine.

Me peaksime arutama läbi, kas ei lähe ka Eestil vaja toimivat ametkondadeülest ennetava julgeolekuga tegelevat institutsiooni ja kuidas peaks see institutsioon tegutsema. Kindlasti aga peaks avalikus teabes valitsema suurem selgus ohtude ennetustöö vormide ja võimaluste osas.

Kuna julgeolek – nagu ka ohud – tunnistab riigipiire üha vähem, on asjakohane kaaluda nn pehmete väärtuste eksporti Põhjamaadest läbi Eesti teistesse Kesk- ja Ida-Euroopa riikidesse. Just naiste koostöövõrgustikel võiks selles protsessis olla vägagi oluline kaal. Mitmetes Kesk- ja Ida-Euroopa riikides nagu Gruusia, Ukraina ja ka Venemaa leidub arvukalt väga jõulisi naisliidreid, kes suudaksid kasvatada piirkonna stabiilsust, kui saaksid oma eesmärkide läbiviimiseks tuge rahvusvahelistelt organisatsioonidelt.

USAs ja Euroopas, aga ka näiteks Singapuris alustatakse julgeolekuteemalisi arutelusid tõdemusega, et traditsioonilised kaitse-, ohu-, ohjelduse ja sõjalise üleoleku kontseptsioonid on aegunud. Uues olukorras ei ole teada, milliselt territooriumilt vaenlane tuleb ja kuhu löögi suunab, missuguseid vahendeid ta kasutab ja mis on üldse rünnaku eesmärk. Eestis, hoolimata juba mitme-aastasest praktikast uute ohtude defineerimisel, käsitleb enamik ajakirjanduses ilmunud ja riiklikus julgeolekusüsteemis toimuvat puudutavaist artikleist jätkuvalt üksnes territoriaalkaitset, tuleviku sõjamehe varustust ja väljaõpet ning meie sõjalist nišši NATOs.

Ka kaitsekontseptsiooni ja kaitseväe reformide kirjeldamisel lähtutakse klassikalise “kõva” julgeoleku positsioonidelt ehk modernsest kontseptsioonist, kus rõhk on relvadel, samal ajal kui aeg nõuab postmodernset lähenemist, kus rõhk on sotsiaalpoliitikal, kultuuril, identiteedil, rahvusvahelisel koostööl, võrgustumisel. Peamine on aga lahknemine ohte puudutavate ootuste osas: vana arusaamise kohaselt valmistutakse võitluseks oodatud, planeeritud ja instrumentaalse vägivallaga või selle ennetamiseks; ent ohtudel on juba uus nägu, nüüd on need improviseeritud ja maskeeritud, need ei ilmu planeeritult, vaid ad hoc.

Kui sõjalise, nii-öelda kõva julgeolekuga tegeletakse ja sellest ka arvestataval määral räägitakse, siis teised ohutegurid leiavad süstemaatilist käsitlemist harva. Kas on põhjuseks probleemide jagunemine eri ametkondade vahel või probleeme teadvustavate efektiivsete populariseerijate puudumine, kuid “pehmed” ohud leiavad käsitlemist põhiliselt politseikroonikas.

Kahjuks on selline käsitlusviis juba ise asi, mis ohustab julgeolekut: mis tahes ohtude korral on oluline inimeste psühholoogiline valmisolek neid ära tunda ja õigesti tegutseda. Kodanike mentaliteet ja väärtused, teadmised ja oskused ohtudega toimetulekuks on just need asjad, mis saavad lõppkokkuvõttes määravaks.

Eesti huvidele vastab lai julgeolekukontseptsioon, mille kohaselt on riigikaitse eesmärkideks sõjaliste, majanduslike, ühiskondlike, poliitiliste ja keskkonnariskide maandamine. Siiani vähe esinenud julgeolekuriskide plahvatuslik tõus nõuab kaitsesüsteemi, millesse on haaratud riik, kohalikud omavalitsused, erasektor, kolmanda sektori institutsioonid, teadlased ja kodanikuühendused.

Ühe USA komisjoni otsus WTC terrorirünnaku kohta oli alljärgnev: kui luureteenistused, kaitsevägi, migratsiooniteenistus, politsei, piirivalve ja lennujaamade turvalisuse eest vastutajad oleksid teinud korralikult oma tööd ja tavakodanikud olnuksid natuke tähelepanelikumad, ei oleks 11. septembril juhtunu toimuda saanud.

Tark inimene õppivat teiste vigadest.

Merle Krigul on WIISi Eesti allorganisatsiooni president. Women in International Security (WIIS) on kaalukas rahvusvaheline organisatsioon, mille eesmärk on naiste osakaalu ja mõjukuse tõstmine välispoliitikas ja rahvusvahelises julgeolekupoliitikas.

Organisatsiooni kuulub üle maailma nii poliitikuid, diplomaate, kõrgemaid riigiametnikke, valitsuste nõustajaid, uurijaid, eksperte, ülikoolide õppejõude, ajakirjanikke kui ka kõrgemaid ohvitsere ja tegevsõjaväelasi.