Müüride langemise aegu
1989. aastal kukkus kokku Berliini müür. Või ehk polegi nõnda kõneleda päriselt õige ega õiglane. Kätkeb selline väljenduslaad ju eneses viidet passiivsele, otsekui iseeneslikult, raskusjõu mõjul toimunud sündmusele. See 28 aastat püsinud Euroopa lõhestatuse sümbol kisti maha berliinlaste kätega. Samad käed kandsid müüri hiljem ka kivi kivi haaval laiali.
Berliini müüri lammutamine on vast parim sümbol tähistamaks kogu murdelist 1989. aastat. See üsna lühike ajaperiood tõi enesega põhjalikud vapustused, muutes olukorda Euroopas tundmatuseni. Aastakümneid püsinud status quo varises põrmu. Kommunismileer Ida-Euroopas haihtus korraga olematusse ning seespool Nõukogude Liidu riigipiire vallandunud poliitiline ja ühiskondlik energia kulmineerus kaks aastat hiljem üliriigi kadumisega maailmakaardilt.
Kuid see oli ka radade lahknemise aasta. Erinevad riigid kulgesid oma ajaloorännakuil läbi erinevate maastike.
Kesk-Euroopa maad ning Balti riigid jõudsid vabaturumajanduse ja demokraatia tõotatud randadele. Rumeenia diktaatori Nicolae Ceaușescu kukutanud mäss oli laulust ja sametist kaugel ning selle tulemuseks veel aastaid väldanud kvaasinomenklatuurne režiim. Kosovo Polje lahingukohal Kosovos kõlanud Slobodan Miloševici kõne oli aga mõtteliseks alguspunktiks Jugoslaavia lagunemissõdade verisele saagale, mis jõudis lõpule alles kümme aastat hiljem – sealsamas Kosovos.
Praegu, 20 aastat hiljem, on midagi märgilist läbi elamas aga Iraan, üks olulisim Euroopa aia taga toimuvat mõjutav maa. Pärast juunikuiseid presidendivalimisi vallandunud rahutused on islamivabariigi ühiskondlikku ja poliitilist lõimet muutmas. Status quo on varisemas.