Musta mere heitlused

Venemaa tegevus Ukrainas on radikaalselt muutnud Euroopa julgeolekuvõrrandit ning Musta mere piirkonnast on saanud aina ägedama võitluse objekt Venemaa ja NATO vahel. Musta mere lääne- ja lõunakaldal asuvate NATO liikmesriikide Bulgaaria, Rumeenia ja Türgi ning sama mere teistel kallastel paiknevate Venemaa ja Ukraina vastastikused suhted kujundavad aina plahvatusohtlikuma keskkonna.

NATO 2014. aasta septembris peetud Walesi tippkohtumisel märgiti, et „sündmustel võib olla pikaajaline mõju Musta mere piirkonna stabiilsusele, mis on jätkuvalt Euro-Atlandi julgeoleku tähtis komponent”. Aga kui ka piirkonna arengus on toimunud dramaatilised muutused, on selle kohta käivad konventsioonid, näiteks Montreux’ konventsioon, jäänud sisuliselt samasuguseks nagu külma sõja ajal, mis suurendab pingeid arhailistel alustel teotsevate piirkondliku julgeoleku institutsioonide ja tegeliku olukorra vahel.

Eelmise aasta 26. novembri pressikonverentsil Kiievis sedastas NATO vägede ülemjuhataja USA kindral Philip M. Breedlove mitu ohtu, mis tulenevad Krimmi poolsaare vallutamisest Venemaa poolt ja selle militariseerimisest, tuues sealhulgas välja Krimmi ressursside kasutamise Venemaa sõjalise jõu suurendamiseks ning juba poolsaarele paigutatud uued vahendid – tiibraketid, õhutõrjeraketid, potentsiaalselt isegi tuumarelv –, mis võivad süvendada Venemaa võimet rakendada piirkonnas oma jõudu.

Võidurelvastumine

Piirkondlikud pinged pigem suurenevad kui kahanevad. Nii kavatsevad Ühendriigid rajada 2015. aastal Rumeeniasse raketitõrjebaasi, Venemaal on aga kavas oluliselt tugevdada Musta mere laevastikku, mis on peamine vahend oma jõu rakendamisel Vahemerel.

Venemaa silmis on mõju säilitamine piirkonnas otsustava tähtsusega enda kui globaalse tähtsusega riigi staatuse säilitamisel. President Vladimir Putin lausa õigustas Krimmi annekteerimist osaliselt ka vajadusega säilitada Venemaa pääs Mustale merele. Krimmis asuvad mõned Venemaa tähtsamad strateegilised ressursid, sealhulgas Musta mere laevastiku baas Sevastopolis, laevatehas Mõkolajivis, õhuväebaas Katšas, veel üks suur mereõhuväebaas Gvardeiskojes ja õhutõrjepolk Sevastopolis. Krimmi annekteerimine andis Moskvale võimaluse vabaneda mitmesugustest piirangutest Venemaa sõjaväe tegevusele ja paigutamisele Sevastopolisse, mis tulenesid 1997. aasta lepingust Ukrainaga Sevastopoli baasi kasutamise kohta. Kui näiteks 1997. aasta leping piiras Venemaa maaväelaste arvu Ukrainas 2000 mehega, siis praegu on poolsaarel üle 20 000 Venemaa sõduri. Samuti ei maksa Venemaa kaitseministeerium enam Ukrainale aastas 100 miljonit dollarit renti, mida leping ette nägi, vaid kasutab vabanenud vahendeid sõjalise jõu moderniseerimiseks ja tugevdamiseks poolsaarel.

Krimmi annekteerimine andis Moskvale võimaluse vabaneda mitmesugustest piirangutest Venemaa sõjaväe tegevusele ja paigutamisele Sevastopolisse, mis tulenesid 1997. aasta lepingust Ukrainaga Sevastopoli baasi kasutamise kohta.

Venemaa valitsusel on kavas märkimisväärselt Musta mere laevastikku suurendada, mis muudaks jõudude tasakaalu piirkonnas. Septembris teatas laevastiku juhataja viitseadmiral Aleksandr Vitko, et kümnendi lõpuks täieneb laevastik enam kui 80 uue alusega, nii et kokku saab Musta mere laevastikus olema 206 laeva. Möödunud aasta lõpul täienes Musta mere laevastik Venemaa esimese projekt 636.3 „Varšavjanka” tüüpi peitetehnoloogiat kasutava (stealth) diisel-elektriallveelaevaga Novorossiisk. Selle projekti allveelaevad ongi spetsiaalselt mõeldud peal- ja allveelaevade vastaseks võitluseks Musta mere suhteliselt vähese sügavusega vees. Vitko lisas, et 2016. aastaks ehitatakse lõplikult valmis teine mereväebaas Novorossiiski lähedal, mis täiendab tunduvalt seni Sevastopoliga piirdunud võimeid. Moskva toetatud ukrainavenelastest mässulised üritavad praegugi taas pealetungile asuda, et hõivata veel Ukraina kätte jäänud Musta mere sadamalinnad. Nende hõivamine isoleeriks ja nõrgestaks Ukrainat veelgi ning annaks Moskvale täiendava mõjutusvahendi, millega takistada Ukraina liitumist NATOga.

Venemaa õhu- ja maavägi on samuti aina suurendanud Krimmis asuvate jõudude arvu ja tugevust. Nii näiteks paigutatakse Belbeki õhuväebaasi üle tosina neljanda põlvkonna hävituslennuki. Lisaks maavägede arvu kasvule poolsaarel pärast Venemaa anneksiooni sõlmis Moskva 24. novembril Abhaasia nukuvalitsusega lepingu, mille kohaselt Abhaasia relvajõud hõlmatakse ühisväkke, mida juhib Venemaa ohvitser.

Nii NATO sõjaline kohalolek kui ka alliansi panus piirkonnas kasvavad. NATO sõjalaevad tegutsevad Mustal merel aina agaramalt. Möödunud aasta algul sisenesid USA sõjalaevad Mustale merele Sotši taliolümpiamängude terrorismivastase julgeoleku ja abi osutamiseks ning Ukraina konflikti tõttu on nad seal edaspidi püsivalt viibinud. USA maavägi saatis möödunud kevadel Poolasse ligikaudu kuussada 173. õhudessantbrigaadi langevarjurit. Lisaks on viissada USA sõdurit püsivalt Musta mere roteeruvate jõudude koosseisus, mis baseerub Rumeenia Mihail Kogălniceanu õhuväebaasis. Laevade pideva roteerumisega saavutas NATO aluste arv Mustal merel üle aastate kõrgeima taseme.

USA ja NATO Musta mere ääres asuvad sõjalised baasid annavad alliansile tänuväärt geostrateegilise positsiooni jõu kiireks kasutamiseks nii Kaspia mere piirkonnas kui ka Lähis-Idas. Need on stabiilsuse hoidmisel piirkonnas otsustava tähtsusega, kaitstes USA ühendusliine Afganistanis ning andes NATO liitlastele ja partneritele selge märgi USA huvist nende julgeoleku vastu. Viidates USA juhtimisel toimunud rahvusvahelisele sõjalisele õppusele Lääne-Ukrainas, hoiatas USA maaväeminister John McHugh Venemaad: „Kui keegi seab kahtluse alla Ühendriikide pühendumise Musta mere piirkonna julgeolekule, soovitan neil lähemalt vaadata, mis toimub Rapid Trident 14-l.”

USA ja NATO Musta mere ääres asuvad sõjalised baasid annavad alliansile tänuväärt geostrateegilise positsiooni jõu kiireks kasutamiseks nii Kaspia mere piirkonnas kui ka Lähis-Idas. Need on stabiilsuse hoidmisel piirkonnas otsustava tähtsusega, kaitstes USA ühendusliine Afganistanis ning andes NATO liitlastele ja partneritele selge märgi USA huvist nende julgeoleku vastu.

Viimase aja sündmused on juba tekitanud tõsiseid pingeid mitme Musta mere julgeolekurežiimi osas. Venemaa süüdistab Türgit ja selle liitlasi 1936. aasta Musta mere väinade režiimi reguleeriva Montreux’ konventsiooni rikkumises. Selle kokkuleppe kohaselt jäi Türgile kontroll Musta merd ja Vahemerd ühendavate väinade üle, aga kui Venemaa laevad võivad neid läbida ilma piiranguteta, siis Musta mere ääres mitteasuvate riikide alustele on seatud mahupiirangud. Nad tohivad korraga merele saata maksimaalselt üheksa alust, mis võivad seal viibida kuni 21 päeva, ning nende kogutonnaaž ei tohi ületada 45 000 registertonni. Venemaa sõjalennukid on korduvalt „sumisenud” NATO sõjalaevade ümber väinades, mõnel juhul rikkudes 42 aasta eest Moskva ja Washingtoni sõlmitud merevahejuhtumite lepingut, mille kohaselt mõlemad pooled kohustusid püsima teise poole sõjalaevadest turvalisel kaugusel, millisele tingimusele madalad ülelennud kindlasti ei vasta. Venemaa sissetung Krimmi raputas tõsiselt ka kahe pikaajalise merejulgeolekut tugevdava ettevõtmise aluseid: neiks on Türgi algatusel vastavalt 2001. ja 2004. aastal käivitatud BLACKSEAFOR ja operatsioon „Musta mere harmoonia”. Türgi lootuste kohaselt pidanuks need andma Musta mere äärsetele riikidele võime korraldada piirkondliku julgeoleku küsimusi välistest jõududest sõltumatult, kuid nüüd ei ole see enam võimalik.

Moldova mured

Mis ka ei juhtuks Ukrainas, peab NATO kiiresti võtma meetmeid Venemaa sõjalise sekkumise vältimiseks Moldovas ning tugevdama julgeolekugarantiisid NATO liikmesriikidele Bulgaariale ja Rumeeniale. Venemaa väed Transnistrias lõhestavad Moldovat ja püsistavad külmunud konflikti NATO idapiirile ohtlikult lähedal. Venemaa võib tungida Ukrainasse ning võib-olla ka Moldovasse ja Rumeeniasse Transnistria venelaste kaitsmise ettekäändel. Mainitud kaks NATO liikmesriiki on Venemaa survest sama ohustatud nagu mõned NATO liikmesriigid põhjas, täpsemalt Poola ja Balti riigid. Lisaks on Bulgaaria ja Rumeenia tugevat toetust tarvis Lääne eesmärkide edendamiseks Balkanil, Kaspia mere piirkonnas ja Kesk-Aasias. NATO optimaalne strateegia oleks kinnitada Moskvale, et Moldova ei ühine niipea NATOga, ning samal ajal parandada alliansi kollektiivset võimet kaitsta Bulgaariat ja Rumeeniat välise agressiooni eest.

Ukraina konflikt tõstis taas esiplaanile Moldova julgeolekudilemma. Moldovlased on võib-olla kõige läänemeelsemad kõigi nende eurooplastega võrreldes, kelle riik allianssi ei kuulu. Moldova sidemete tihendamise ees NATO või ELiga seisab rida tõsiseid takistusi. Nagu Ukraina ja Gruusia puhul manipuleerib Moskva Moldova välispoliitika mõjutamiseks sealse separatistliku liikumisega. Eriti tuleb märkida, et Venemaal on lahkulöönud Transnistria piirkonnas üle tuhande sõjaväelase.

Peamine organisatsioon, mis on võtnud vastutuse Moldova olukorra lahendamise eest, on Euroopa julgeoleku- ja koostööorganisatsioon (OSCE), suurim rahvusvaheline julgeolekuorganisatsioon Euroopas, millesse kuulub 56 riiki, sealhulgas kõik NATO liikmesriigid ning Venemaa ja teised kunagised liiduvabariigid. 1993. aastast on OSCE-l liikmete antud mandaat „püüelda konflikti lahendamise poole Moldova territoriaalse terviklikkuse alusel”. 2005. aastast osaleb OSCE Moldova konflikti lahendamise mitmepoolses raamistikus, nõndanimetatud 5 + 2 protsessis. Sellesse on kaasatud Moldova mõlemad konfliktipooled (Moldova Vabariik ja Transnistria), kolm rahvusvahelist vahendajat (Venemaa, Ukraina ja OSCE) ning vaatlejatena Ühendriigid ja Euroopa Liit. Ometi pole protsessi saatnud kuigi suur edu: kõnelusi peetakse ebaregulaarselt, neil ei osale alati kõik osapooled, sageli toimuvad need mitteametlikult, mistõttu isegi juhul, kui neil midagi kokku lepitaks, poleks sel siduvat jõudu.

Mis ka ei juhtuks Ukrainas, peab NATO kiiresti võtma meetmeid Venemaa sõjalise sekkumise vältimiseks Moldovas ning tugevdama julgeolekugarantiisid NATO liikmesriikidele Bulgaariale ja Rumeeniale.

Osapooled on kaalunud meetmeid, mille korral ühelt poolt Transnistria saaks spetsiaalse juriidilise staatuse, teiselt poolt aga säiliks Moldova suveräänsus ja territoriaalne terviklikkus. Samuti on arutatud vastastikust usaldust ja julgeolekut süvendavaid meetmeid, sealhulgas Venemaa isikkoosseisu ja relvastuse väljaviimist Moldovast. Viimasel ajal ei ole enam niivõrd keskendutud püsiva lahenduse väljatöötamisele, kuivõrd konflikti negatiivsete tagajärgede ületamisele, püüdes näiteks suurendada ühest piirkonnast teise suunduda soovivate inimeste liikumisvabadust. Siiski on jäänud püsima ületamatud erimeelsused. Kui Moldova on valmis pakkuma Transnistriale ainult suuremat autonoomiat uue föderatsiooni koosseisus, siis Transnistria natsionalistid nõuavad kahe üksuse juriidilist võrdsust, mille puhul Transnistrial oleks vetoõigus põhiseaduse muutmise osas.

Venemaa sõjalise kohaloleku ametlik põhjendus Transnistrias on seal asuvate suurte moonaladude kaitsmine. Tõepoolest, neist Transnistria ladudest on jõudnud Nõukogude relvi ja moona rohkelt kogu maailma mustale turule, kuid tegelikult on Venemaa vägede peamine mõju olnud konflikti taasalgamise vältimine Transnistria separatistide kaitsmise kaudu.

Ukraina kriis on taas suurendanud muret, et Moskva võib konflikti „lahti sulatada”, nagu seda on varem tehtud 2014. aastal Krimmis ja 2008. aastal Gruusias. Transnistria separatistide valitsus on uuesti pöördunud Venemaa poole palvega kas liita territoorium Venemaa Föderatsiooniga või tunnistada Transnistria iseseisvust ning anda selle kodanikele õigus elada ja töötada Venemaal.

Seni ei ole Putin ilmutanud erilist huvi piirkonda ametlikult Venemaaga liita. See ei rahusta just kuigi palju, sest ta ei ilmutanud ka huvi Krimmi liitmise vastu enne, kui alles vahetult mõni päev enne selle teostumist. Siiski võib Venemaa eelistada hoida Transnistria kaarti hilisemaks varus, mitte seda kohe välja käia. Jättes endale võimaluse tunnustada Transnistria iseseisvust, saab Venemaa märksa tõhusamalt Moldova poliitikat mõjutada. Et mitte õhutada Moskva pistrikke, peaks NATO austama Moldova elanike nii valimistel kui ka arvamusküsitlustel avaldunud tahet jääda sõjaliselt neutraalseks ja mitte liituda Rumeeniaga ka juhul, kui süvendatakse sidemeid NATO ja ELiga.

Bulgaaria ja Rumeenia jälgivad tähelepanelikult Moldova sündmusi. Mõlemad NATO liikmesmaad on kindlalt otsustanud osaleda alliansi tähtsates operatsioonides ning peavad selle laienemist Balkanil otsustavaks enda potentsiaali realiseerimisel olla riigid, mis seovad Euroopat Kaspia mere piirkonna ja selle energiavarudega. Sõltudes sõjalise nõrkuse tõttu tugevasti NATOst, olles viimasel ajal kogenud rekordiliselt palju õhuruumi rikkumisi Venemaa poolt ja sattunud viimase tugevneva tähelepanu alla oma sõjalise tegevuse tõttu Musta mere piirkonnas, kus asub ju ka Krimm, on mõlemad riigid sarnaselt kõigi Ida-Euroopa maadega tõsiselt mures, kas Ühendriigid ja nende liitlased ikka suudavad ära hoida Venemaa sõjalise agressiooni.

Et mitte õhutada Moskva pistrikke, peaks NATO austama Moldova elanike nii valimistel kui ka arvamusküsitlustel avaldunud tahet jääda sõjaliselt neutraalseks ja mitte liituda Rumeeniaga ka juhul, kui süvendatakse sidemeid NATO ja ELiga.

Eriti Rumeenia tunneb väga suurt huvi Moldova julgeoleku vastu, sest see ala kuulus kunagi neile ja praegugi elab seal miljoneid inimesi, kes kõnelevad rumeenia keelt. Rumeenia innustusel on paljud moldovlased omandanud Rumeenia (ja seeläbi ELi) kodakondsuse. Kuid Moldova ametlik soov liituda Rumeenia või NATOga kohtaks kahtlemata Transnistrias ja Moskvas äärmiselt negatiivset suhtumist. Moskva võib isegi vastu seista Moldova sammudele ELiga lähenemise suunas, nagu ta tegi seda Ukrainas.

Lõuna-Kaukaasia ja Türgi

Lõuna-Kaukaasia on teine Venemaa tulevase agressiooni põhiline sihtmärk. Venemaa tungis juba 2008. aasta Lõuna-Osseetia sõja ajal Gruusiasse ning hoiab tänaseni oma vägesid lahkulöönud Lõuna-Osseetia ja Abhaasia territooriumil. Gruusia on üks neist riikidest, mis Euroopa julgestusalgatuse raames saab „suuremal hulgal õppuseid, väljaõpet ja roteeruvaid vägesid” ning on tervitanud „jõudude püsivamat siiret” Musta mere piirkonda. Kuid Gruusia seisab silmitsi püsiva Venemaa ohuga, mis jätkuvalt üritab muuta rindejoont Gruusia ning Lõuna-Osseetia ja Abhaasia vahel (mille sõltumatust Venemaa tunnustas 2008. aasta augustisõja järel) püsivaks piiriks. Gruusia meelest vähendavad need katsed võimalust, et Tbilisi võiks üldse kunagi lahkulöönud alad tagasi saada, lisaks aga peetakse seda ka jätkuvaks uute alade annekteerimiseks, sest Moskva üritab neid piire suruda aina sügavamale Gruusia territooriumile. Samuti on viimastel kuudel Venemaa lennukid rikkunud Gruusia õhuruumi ning Moskva on varjatult rahastanud mitmeid Gruusia Venemaa-meelseid rühmitusi ja erakondi.

Ühes Ukrainaga taotleb Gruusia NATO liikme staatust. Selle asemel on NATO pakkunud Gruusiale välja võimetepaketi, mille hulka kuuluvad täiustatud poliitiline koostöö, Gruusia sõjaväe väljaõpe ja täiendav toetus riigikaitse reformidele. Ühendriikide ees seisaks tõsine võimeprobleem Gruusia või Ukraina julgeoleku garanteerimisel, kui pidada silmas Venemaa tavapärase sõjaväe üleolekut.

Aserbaidžaan ja Armeenia on viimastel aastatel süvendanud koostööd NATOga, võõrustades mitmeid õppusi ja osaledes ise mujal peetavatel õppustel. Eriti eelmisel aastal peeti mitmeid Bakuu ja Brüsseli kõrgetasemelisi kohtumisi ning NATO liitlaste ühendvägede juhatuse mobiilne väljaõppemeeskond koostas hiljuti Aserbaidžaani sõjaväe tarbeks logistilise toetuse väljaõppekursuse. Isegi Armeenia, mis on kolmest Kaukaasia vabariigist tavapäraselt kõige enam Moskva tuules liikunud, on andnud oma panuse sellistesse NATO missioonidesse nagu KFOR ja ISAF. Siiski on Armeenia ja Aserbaidžaan ühtlasi hädas omavahelise külmutatud konfliktiga Mägi-Karabahhi pärast. Kuni 20 000 Armeenia ja Aserbaidžaani sõjaväelast seisavad üksteise vastas demilitariseeritud „kontaktliinil”, jääb Mägi-Karabahhi piirkond võimalikuks Venemaa sekkumise ajendiks.

Ometi ei ole Türgi valitsus soovinud otseselt vastu seista Venemaa kasvavale enesekindlusele piirkonnas. Euroopa Liitu mitte kuuludes ei ole Türgi olnud sunnitud rakendama sanktsioone, mille EL kehtestas Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas, ja ta pole ka soovinud seda teha.

Türgi on piirkonna arenevas julgeolekukeskkonnas otsustava tähtsusega tegur. Türgi seisund on äärmiselt delikaatne, kuna ta peab tasakaalustama oma kuulumist NATOsse ja sõltumist Venemaa energiast. Erimeelsused Süüria suhtes on pingestanud Ankara ja Moskva suhteid ning formaalselt on Türgi tõotanud seista krimmitatarlaste õiguste eest, kes üldiselt on vastu oma kodumaa annekteerimisele Venemaa poolt. Ukraina territoriaalse terviklikkuse ja suveräänsuse rikkumise pretsedent seab mõnevõrra kahtluse alla Türgi enda võimu riigisiseste vähemuste üle, suurendades nende omavalitsuspüüdlusi ja ähvardades „lahti sulatada” teised külmutatud konfliktid Musta mere piirkonnas.

Ometi ei ole Türgi valitsus soovinud otseselt vastu seista Venemaa kasvavale enesekindlusele piirkonnas. Euroopa Liitu mitte kuuludes ei ole Türgi olnud sunnitud rakendama sanktsioone, mille EL kehtestas Venemaa agressiooni tõttu Ukrainas, ja ta pole ka soovinud seda teha. Türgi juhid suhtusid arvatavasti rahvarevolutsiooni naabruses asuvas Ukrainas mõningase rahutusega, sest selleks ajaks olid ka Türgis käinud enneolematult kaua – lausa kuid – ägedad protestid. Putin on seni Türgi-kaarti oskuslikult välja mänginud, nii et Ankara on olnud nii Gruusia kui ka Krimmi kriisi ajal vakka, aga kui Moskva jätkab varasemate Nõukogude alade hõivamist, võib see lõpuks sundida Türgit taas omaks võtma traditsioonilist Venemaa-vastast positsiooni, eriti Musta mere piirkonnas.

Kuidas edasi?

Liitlased peavad kaaluma, kuidas tugevdada selles kriitilise tähtsusega piirkonnas NATO kollektiivse kaitse võimet ning vähendada Venemaa viimasel ajal ilmnenud oskuse tabada allianssi ootamatult mõju. Luure-, seire- ja kohaluurevõime tihendamine piirkonnas ning sealsete valitsuste õhutamine kulutama rohkem oma kaitsevõime parandamisele ja poliitiliste ja majanduslike kitsaskohtade ületamisele aitaks sellele kindlasti kaasa.

Eriti peavad aga alliansi juhid kaasa aitama Bulgaaria ja Rumeenia sõjalise jõu kasvamisele, sest nende riikide relvajõud jäävad tunduvalt alla paljude NATO liikmesriikide omale. NATO on selles osas astunud mõningaid samme, aga teha on vaja veel palju. Näiteks võib Rumeenia tugevdada oma mereväge, Bulgaaria aga võtta vastu senisest veel rohkem USA ettesiirdud ressursse. Samuti peaks NATO paigutama neisse riikidesse rohkem oma ressursse kindlustamaks, et vajaduse korral piirkonna kaitsele saadetavad jõud leiavad eest toetust, ning suurendama õhutranspordivõimet, et suuta kiiresti vägesid piirkonda siirda. Transpordilennukite kaitsmiseks võib olla vajalik ka paigutada Rumeeniasse ja Bulgaariasse rohkem õhutõrjeüksusi.

NATO liikmesriigid saavad kaasa aidata kohalike võimete arendamisele, leevendades piiranguid, mida on seatud relvamüügile Gruusiasse, Ukrainasse ja teistesse NATO-välistesse partnerriikidesse. Kuigi on väheusutav, et Moskva sooviks sattuda sõjalisse konflikti mõne NATO liikmesriigiga – sest see aktiveeriks Põhja-Atlandi lepingu artikli 5, mis näeb ette kõigi liikmesriikidev vastastikust ühist kaitsmist –, keelitaksid sellised heidutust tugevdavad meetmed Venemaad ühtlasi loobuma sõjalistest sammudest NATOsse mittekuuluvate riikide, näiteks Moldova ja Ukraina vastu, ning annaksid kõhklevatele liikmesriikidele, näiteks Türgile, kindlustunnet, et USA ja NATO on valmis seisma nende piirkondlike julgeolekuhuvide eest.

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.