Moskva ja Rooma: kas suur pakane hakkab lõppema?

“Ottše naš, suštšii na nebesah, da svjatitsja imja tvoje” – see kõlab ilmeksimatult venekeelse meieisapalvena, aga ometi kuidagi kummaliselt moodsa ja lausa ilmalikuna. Isa Sergei Timašov peab parajasti missat Moskva südalinnas Patuta Saamise katedraalis, mis on peamine roomakatoliku keskus Venemaa pealinnas. Poolteise kilomeetri kaugusel lausuvad Püha Ristija Johannese kirikus õigeusklikud meieisapalvet endiselt kirikuslaavi keeles. Seda keskajast pärit keelepruuki kasutab vene õigeusu kirik tänapäevani, kuid usuasjadega vähem kokkupuutunud venelastele jääb see suuresti mõistetamatuks.

Isa Sergeid ei ole kuulama tulnud just palju inimesi, aga nad on kõik venelased, kes osalevad teenistusel selle korra alusel, mille sätestas II Vatikani kirikukogu ja mis lubab rahvakeelset jumalateenistust. Nii see kui ka Rooma paavsti tunnistamine kõrgeimaks vaimulikuks võimuks eristab neid selgelt Püha Ristija Johannese kirikusse kogunenutest, kes kuuluvad Venemaa vanimasse ja suurimasse kirikusse – vene õigeusu kirikusse. Katoliku kiriku andmeil on ainuüksi Moskvas 65 000 katoliiklast, kogu Venemaal aga peaaegu 600 000. “Neid on palju vähem,” rõhutab siiski õigeusu kiriku Moskva patriarhaat. “Kui liita kokku kõik poolakad, sakslased ja leedulased ja lugeda nad kõik katoliiklasteks ja panna juurde veel turgudel tegutsevad vietnamlased, kelle seas on ka palju katoliiklasi, siis saab vahest kokku 600 000, aga ka ainult nii,” märgib patriarhaadi välissuhete osakonna esindaja.

Kahe kiriku suhted pole kunagi olnud pingevabad. Venelaste peas püsib kibe mälestus katoliikliku Poola sõdadest Venemaal XVI ja XVII sajandil. XVII sajandi algul poolakad isegi okupeerisid lühiajaliselt Moskva ja panid võimule oma tsaari. Kui Venemaa, Preisimaa ja Austria jagasid hiljem omavahel nõrgenenud Poola, üritas õigeusu kirik pöörata sealsed katoliiklased oma usku. Venemaa tsaaririigis olidki katoliiklased tavaliselt pärit lääneosast, näiteks Poolast ja Leedust, või siis Saksamaalt, kust alates Peeter I aegadest hangiti suur osa tsaariarmee ohvitsere. Pärast enamlaste riigipööret 1917. aastal said valdavalt katoliiklikud Poola ja Leedu iseseisvaks (kuigi Stalin okupeeris Leedu 1940. aastal), kiriku riikliku tagakiusamise tõttu Venemaal aga kadusid seal katoliiklased peaaegu täielikult. Vene õigeusu kirik, kes väga ränka hinda makstes nõustus kommunistidega koostööd tegema, suutis püsima jääda ning rajas isegi 1964. aastal suhted Vatikaniga pärast seda, kui paavst Paulus VI ja oikumeeniline patriarh Athenagoras tühistasid vastastikku kirikuvande ja panid sellega aluse kahe “vennaskiriku” dialoogile.

Kui kommunistlik impeerium 1991. aastal lagunes, hakkas katoliku kirik taastama oma positsioone Venemaal. Peapiiskop Kondrusiewicz (leebe olekuga poolakast prelaat, kes on sündinud endises Valgevene NSV-s) armastab meenutada, et sel ajal oli kogu Venemaa peale ainult kümme katoliku kogudust ja kaheksa preestrit. Praegu on kogudusi üle 200 ja preestreid peaaegu 300, kuigi 80 protsenti on seniajani välismaalased. Esimesed venelastest preestrid ordineeriti 1999. aastal, aga nende arv on kasvanud visalt.

Inimesed on segaduses

1991. aastast on Venemaal valitsenud usuvabadus. Aastakümneid kestnud kommunistliku surve all nõrgenenud õigeusu kirik pidi korraga astuma võitlusse paljudel rinnetel: koguduseelu taastamine, kiriku omandi tagastamine, uute seminaride loomine ja tuhandete preestrite väljaõpetamine. Lisaks sellele tuli võidelda venelaste hinge pärast protestantlike misjonäridega, New Age’’i kummardajatega, kõikelubava popkultuuriga ja seda kõike ühiskonnas, kus valitses 70 aastat kestnud ateistliku ajuloputuse järel peaaegu täielik teadmatus üldse igasuguse religiooni osas. Mulle meenub alles mõne aasta eest bussis kuuldud vestlus, kus üks noor naine küsis teise käest: “Kuule, kes see Rooma paavst on? Kristlane, budist või mis asi?”

Kui kommunistlik impeerium lagunes, oli kogu Venemaa peale ainult kümme katoliku kogudust ja kaheksa preestrit. Praegu on kogudusi üle 200 ja preestreid peaaegu 300, kuigi 80 protsenti on välismaalased.

Statistika annab Venemaa religioosse olukorra kohta mõneti segadusseajava pildi. Hiljutise arvamusuuringu põhjal, mille korraldas Venemaa Teaduste Akadeemia koos Saksamaa Friedrich Eberti Fondiga, on veendunud ateiste kuni 15 protsenti. Samas kinnitas ainult 38 protsenti, et usub kindlalt jumalasse. Enamik inimesi on niisiis ükskõiksed, ebakindlad või tunnevad huvi pigem okultismi, maagia ja mitmesuguste New Age’i voolude vastu. Lisaks sellele ilmnes veel üks paradoks: õigeusklikeks tunnistas ennast rohkem inimesi kui oli jumalasse uskujaid. Kommunismijärgses vaimses kaoses peavad paljud õigeusku omamoodi rahvusliku identiteedi määratlejaks, millega ei kaasne aga veel kohustust minna kirikusse või järgida paastu. Küsimuse peale “Keda te usaldate?” platseerub õigeusu kirik tavapäraselt kolmandaks Putini ja sõjaväe järel. Aga kuigi religiooni puudutavate küsitluste läbiviimine on märkimisväärselt keeruline ning nende tulemused väga mitmeti tõlgendatavad, lubavad mõned andmed siiski oletada, et ainult viiendik ennast õigeusklikuks nimetavatest inimestest käib kirikus rohkem kui kord aastas ja kõigest viis protsenti kord nädalas.

Piiskopkonnad pahameeleallikaks

Sellistes tingimustes on mõistetav, et õigeusu kiriku juhid vaatavad katoliku kiriku tegevust väga kahtlustavalt. Õigeusu kirik kasutab oma ajaloolise ülevõimu kinnitamiseks mõisteid “traditsiooniline konfessioon” ja “kanooniline territoorium”. Süüdistusi proselütismis hakati katoliiklaste pihta lennutama kohe pärast apostellike administratuuride rajamist. Patriarhaat protestis nende arvu suurenemise, katoliku piiskoppide konverentsi loomise ning paavsti visiidi puhul Ukrainasse (enamik sealseid õigeusklikke kuulub ametlikult vene õigeusu kiriku Kiievi harru). Vatikani otsus anda neljale Venemaa Föderatsiooni apostellikule administratuurile täieõigusliku diötseesi ehk piiskopkonna staatus keskustega Moskvas, Saratovis, Novosibirskis ja Irkutskis tekitas Moskva patriarhaadis tõelise protestitormi. Patriarh Aleksius ja Püha Sinod koostasid avalduse, mille kohaselt on selline samm “ebasõbralik” ning tõestab veel kord, et katoliku kirik peab Venemaad misjonimaaks. Kõik kontaktid Vatikaniga lükati “määramata ajaks” edasi.

Õigeusu kiriku juhte ärritas eriliselt see, et Venemaa katoliku piiskoppide konverentsi juht peapiiskop Tadeusz Kondrusiewicz, kes varem oli apostellik administraator, määrati mitte lihtsalt uue Moskva Püha Neitsi diötseesi peapiiskopiks, vaid et talle anti ka metropoliidi nimetus. Varem oli ta kümme aastat olnud titulaarpiiskop. Sellega muudeti patriarhaadi arvates Venemaa roomakatoliku kiriku provintsiks, mis tähendab otsest sekkumist õigeusu kiriku kui “traditsioonilise” kiriku õigustesse.

“Nelja diötseesi moodustamine oli puhtadministratiivne samm,” väidab peapiiskop Tadeusz Kondrusiewicz, “ega mõjuta kuidagi tegelikkust.” Teist meelt on Moskva patriarhaadi välissuhete osakonna ametnik Igor Võžanov: “Venemaa tsaaririigis oli sadu tuhandeid, võib-olla isegi miljoneid katoliiklasi, eriti poolakate, leedulaste ja sakslaste seas, aga mitte kunagi pole rajatud sellisel tasemel haldusstruktuuri, mida me näeme nüüd, kus maal on katoliiklasi kümneid kordi vähem. See uus struktuur on mõeldud usklike aktiivseks ja järjekindlaks enda poole võitmiseks. Ja see on kõige ehtsam proselütism.”

Mulle meenub alles mõne aasta eest bussis kuuldud vestlus, kus üks noor naine küsis teise käest: “Kuule, kes see Rooma paavst on? Kristlane, budist või mis asi?”

Patriarhaadi kinnitusel on nende piiskopkonnad Euroopas ja mujal mõeldud ennekõike venelaste ja muude traditsiooniliselt õigeusklike rahvaste teenimiseks ega tegele aktiivse misjonitööga. Katoliiklased väidavad sellele vastu, et neil ei ole õigeusklikuks saamiseks vajagi usku vahetada. “Me tunnistame absoluutselt kõiki õigeusu kiriku sakramente,” sõnab peapiiskop Tadeusz Kondrusiewicz. “Mida rohkem õigeusklikke on Venemaal, seda parem. Mulle teeb see ainult rõõmu.” Usklike rahvuse kohta märgib peapiiskop: “Kirik on universaalne. Me ei palu vereproovi, kui keegi astub katoliku kirikusse. Ja ma olen päris kindel, et kui näiteks sakslane astub Berliinis õigeusu kirikusse, ei aeta teda sealt välja.”

Katoliku kiriku juhid Venemaal kinnitavad, et Vatikani viimased sammud vastavad igati kehtivatele seadustele. Seda ei sea kahtluse alla ka patriarhaat. “See ei ole juriidiline küsimus, see on eetiline küsimus,” ütleb Igor Võžanov. “Proselütism ei tähenda ainult otsest usuvahetust. Kui katoliiklased nimetavad meid “vennaskirikuks”, ei peaks nad meie nina eest võimalikke usklikke ära näpsama. Rooma kirik peaks oma idapoolse venna hoopis jalule aitama, mitte aga ära kasutama tema hetkeraskusi.”

Sõltumatute vaatlejate arvates osutavad sellised kaebused õigeusu kiriku nõrkusele, mis tunneb, et tal on võitluses venelaste hinge pärast väga tugev ja märksa paremini rahastatud konkurent. “Pärast piiskopkondade rajamist peavad kohalikud võimud kõiki katoliku preestreid enam-vähem otseseks Vatikani esindajaks,” sõnab religiooniteemadel kirjutav ajakirjanik Ilja Arhipov. “Katoliiklased tunnevad end märksa kindlamini, kui nõuavad oma kirikule maad või taotlevad luba koole ja seminare avada.” Eravestluses on üks Venemaal tegutsevaid kõrgeid katoliku prelaate sama mõtet väljendanud.

1997. aastal õnnestus õigeusu kirikul edukalt läbi suruda oma soovid uude usuühenduste seadusse, mis soosib avalikult niinimetatud traditsioonilisi religioone, mille all mõeldakse õigeusku, islamit ja budismi. Seadus sai inimõiguslaste kriitika osaliseks, kuid toona peeti seda ennekõike evangeelsete jutlustajate ja New Age’i sektide vastu suunatuks. Siiski ei pidanud seadus “traditsiooniliseks” ka rooma-katoliku kirikut. Peapiiskop Kondrusiewicz ja Venemaa katoliku piiskoppide konverents on seda ägedalt tauninud. Nad osutavad katoliku diötseesi olemasolule Venemaa tsaaririigis, kus Sankt-Peterburgi peapiiskopi ametit täitis enne enamlaste võimuletulekut 1917. aastal järjepanu 27 vaimulikku.

Vatikani 2002. aastal langetatud otsus moodustada diötseesid oli ilmselgelt mõeldud tegeliku olukorra muutmiseks ja katoliiklaste positsiooni tugevdamiseks Venemaa võimude silmis. Viimased peavad enamasti “vene rahvuslikuks” kirikuks just õigeusu kirikut. Mitmel pool Venemaal on võimud kohalike õigeusu preestrite nõudmisel korduvalt takistanud muudel kirikutel rajada pühakodasid või avada õppeasutusi.

Mida usklikum, seda umbusklikum

See on üks kommunismijärgse Venemaa uusi ilminguid: mida aktiivsem on kohalik õigeusu kogudus, seda konservatiivsem see kaldub olevat ja seda suurema umbusuga või isegi otsese vaenuga suhtuma võõramaalastesse, eriti aga mitteõigeusklikest kristlastesse. Ajaloolane ja sotsioloog Andrei Zubov väidab, et enamik preestreid ja aktiivseid koguduseliikmeid kipub maailma must-valgelt vaatama. “Venelastele on täiesti tavaline mõelda absoluutsetes väärtustes. Religiooni osas tugevdab seda tendentsi veelgi vaimne vaakum, mis tekkis pärast nõukogude süsteemi ja kogu sellega kaasnenud propaganda kokkuvarisemist,” sõnab Zubov. “Suurem osa usklikke on neofüüdid, kes 15 aasta eest vaevalt üldse teadsid Jeesuse Kristuse nime. Nende jaoks on ainus reaalsus õigeusk ja kes ei ole õigeusklik, on hereetik. Sellepärast polegi koguduste tasemel erilist toetust oikumeenilisele liikumisele. Enamikule usklikest on see lihtsalt liiga keeruline asi – ja paraku ka paljudele preestritele.”

Zubov oli üks neist, kes koostas 2000. aastal heaks kiidetud vene õigeusu kiriku sotsiaalse mõõtme kontseptsiooni. Tema arvates saavad õigeusu kiriku juhtkonnas lisaks patriarh Aleksius II veel mitmed inimesed aru, et katoliiklastel ja õigeusklikel on rohkem ühist kui erinevat. Aga nad ei saa seda avalikult välja öelda, sest nii võiks tekkida kirikus lõhe mõõdukama vähemuse ja konservatiivse enamuse vahel.

Valge kirik, mille keskus asub New Yorgis, on kategooriliselt keeldunud isegi kõnelemast Moskva patriarhaadi juhtidega, süüdistades neid endiselt enda mahamüümises kommunistidele

Samasugusele arusaamale jõuab Moskva patriarhaadi esindajatega eraviisiliselt suheldes: kuigi nad avalikult astuvad katoliku kiriku vastu, on nad säilitanud katoliiklastega head töised suhted. “Kulub vähemalt kolmkümmend aastat, enne kui enamik usklikke on valmis oma suhtumist muutma,” ütles üks patriarhaadi välissuhete osakonna töötajaid. “Katoliiklased ei taha sellest lihtsalt aru saada, et siin ei saa kiirustada, nagu nad oma diötseeside loomisega tegid. Asju tuleb ajada tasapisi. Nad tahavad, et me soostuksime paavsti visiidiga. Kas tõesti soovivad Vatikani tegelased, et tuhanded inimesed tuleksid preestrite juhtimisel Moskva südamesse ja hakkaksid patriarhaati kividega pilduma – on see siis oikumeeniline ja vennaliku armastuse väljendus?”

Katoliku ja õigeusu kirik ei põrku aga mitte ainult Venemaal, vaid ka Ukrainas. Lääne-Ukrainas on taas domineerivaks muutunud katoliku idakirik ehk uniaatlik kirik, mille Stalin keelustas ja mida Nõukogude võim üle 40 aasta taga kiusas. Moskva patriarhaat kinnitab, et uniaadid ahistavad õigeusklikke. Moskva süüdistab neid oma mõju laiendamises väljapoole tavapärast geograafilist piirkonda ning katses levitada katoliiklust kogu Ukrainas, kus enamik usklikke on õigeusklikud ning alluvad Moskva patriarhaadi Ukraina õigeusu kirikule. Ukraina uniaatliku kiriku vaimne juht, kardinal Ljubomõr Guzar, taotleb Vatikanis visalt uniaatliku patriarhaadi moodustamist keskusega Kiievis. See tekitaks Igor Võžanovi sõnul ränga kriisi kõigi õigeusu kirikute ja Püha Tooli suhetes. “Patriarhaat on iseloomulik just õigeusule. Need peamiselt idas tegutsevad patriarhaadid, mis praegu kuuluvad katoliku kiriku koosseisu, ei ole Rooma asutatud, vaid on ennast Roomale allutanud,” selgitab Võžanov. “Ukraina kreeka-katoliku patriarhaadi rajamine tekitaks uue ja väga ohtliku pretsedendi ning tooks vältimatult kaasa konflikti mitte ainult Moskva ja Rooma, vaid õigeusu ja katoliikluse vahel tervikuna.”

Valge kirik

Patriarhaadi esindajad on mures ka sellepärast, et Vatikani tegevus võib takistada hiljuti alustatud suhete paranemist Moskva patriarhaadi ning vene õigeusu kiriku välismaal vahel. Viimast nimetatakse sageli valgeks kirikuks, sest see on ennekõike vene emigrantide kirik, mis katkestas suhted Moskvaga 1927. aastal pärast seda, kui metropoliit Sergius tunnustas nõukogude võimu ja asus sellega koostööle. NSV Liidus tegutsenud “punasele” kirikule vastanduv valge kirik päris ka enamiku revolutsioonieelse õigeusu kiriku välismaistest varadest, millest osa on hindamatu väärtusega – näiteks maailmakuulus Maarja Magdaleena kirik Jeruusalemmas Õlimäel või Püha Aleksandri konvent Püha Haua kiriku läheduses.

Sügavalt monarhistlik ja oikumenismivastane õigeusu kirik välismaal teenis 1920.–1930. aastail miljoneid vene emigrante. 1981. aastal kuulutas kirik õndsaks tsaar Nikolai II ja tema perekonna. Ajapikku siiski usklike arv kahanes, ulatudes parimal juhul mõnesaja tuhandeni, ning pärast kommunismi kokkuvarisemist paistsid selle päevad olevat loetud. Samas on valge kirik, mille keskus asub New Yorgis, kategooriliselt keeldunud isegi kõnelemast Moskva patriarhaadi juhtidega, süüdistades neid endiselt enda mahamüümises kommunistidele. 1910. aastal sündinud valge kiriku metropoliit Vitali väitis täiesti regulaarselt, et vene õigeusu kirik on läbi imbunud endistest KGB nuhkidest, ning süüdistas seda “oikumenismipatus”.

Kommunismijärgses vaimses kaoses peavad paljud õigeusku omamoodi rahvusliku identiteedi määratlejaks, millega ei kaasne aga veel kohustust minna kirikusse või järgida paastu.

Aleksius II on juba pikka aega pidanud silmas eesmärki taasühendada kaks õigeusu kirikut. See suurendaks määratult vene õigeusu kiriku prestiiži maailma teiste autokefaalsete õigeusu kirikute seas ja jäädvustaks Aleksius II kindlasti ajalukku. 2000. aastal kuulutas vene õigeusu kirik tsaaripere õndsaks, millega eemaldati üks takistusi taasühinemise teelt. Eelmisel aastal kõrvaldas valge kiriku sinod omamoodi paleepöördega metropoliit Vitali ja tõstis tema asemele peapiiskop Lavri, kes väidetavalt pooldab lõhe vähendamist Moskvaga. Katoliku diötseeside rajamist Venemaale võiks aga valge kiriku konservatiivid hinnata Moskva patriarhaadi nõrkuse märgina, mis näitab, et see ei suuda koduski korda majja seada. Igasugune järeleandmine Vatikanile, rääkimata juba sisulisest dialoogist, õõnestaks niigi vaevarohket õigeusu kirikute taasühinemist. See on üks põhjustest, miks patriarhaat paavsti otsusele nii ägedalt reageeris. Siiski märgivad mitmed vaatlejad, et vene õigeusu kirik välismaal peab varem või hiljem end Moskva tahte alla painutama – või lihtsalt välja surema. Ehk teisisõnu – ohjad on Moskva patriarhaadi käes, mis võib oma tegevust jätkata ka ilma üha suuremasse isolatsiooni sattuvale New Yorgi sinodile tähelepanu pööramata.

Milline on lahendus?

Kondrusiewicz usub, et kõigi mainitud probleemide üks võimalikke lahendusi oleks Venemaa ja Vatikani ametliku lepingu sõlmimine. “Kasahstan, Leedu ja teised postkommunistlikud riigid on sõlminud Püha Tooliga konkordaadi. See kõrvaldaks paljud takistused,” sõnab peapiiskop. “Siis ei oleks probleeme diötseeside loomisega Venemaal, sest leping hõlmaks kõike: usuharidust, piiskoppide ja preestrite nimetamist, haldusstruktuure.” Selle olulisim takistus on Venemaa Föderatsiooni ja Vatikani täielike diplomaatiliste suhete puudumine. Nii nuntsiatuur kui ka Venemaa missioon Vatikanis on ainult esindused, mitte aga saatkonnad, ja kuigi nende juhid, vastavalt peapiiskop Georgio Zur ja Vitali Litvin, kannavad suursaadiku nimetust, seisavad nad ametiaja pikkusele vaatamata kindlalt diplomaatilise korpuse nimekirjas viimastel kohtadel. 1990. aastal rajatud suhteid nimetatakse “ametlikeks”, aga mitte “diplomaatilisteks”. Venemaa välisministeeriumi väitel pole “veel aeg” seda staatust muuta, mille üheks põhjuseks on just õigeusu kirikuga seotud tundlikud probleemid.

Suurem osa Venemaa usklikke on neofüüdid, kes 15 aasta eest vaevalt üldse teadsid Jeesuse Kristuse nime. Nende jaoks on ainus reaalsus õigeusk ja kes ei ole õigeusklik, on hereetik

Kondrusiewicz näeb veel üht võimalust: Venemaa katoliku piiskoppide konverentsi ja võimude ametlik koostöödokument. Samasugusele dokumendile on näiteks alla kirjutanud õigeusu kirik Poolas. Kuid pärast diötseeside rajamise järel puhkenud raevutormi ähvardab isegi mõte suhted katoliiklastega kuidagi ametlikuks muuta valla päästa uue vihapuhangu. 2002. aasta aprillis pooldas 450 riigiduuma saadikust peaaegu 170 ultranatsionalistlike saadikute esitatud eelnõud, mis nägi ette rooma-katoliku diötseeside kaotamise põhjendusega, et need kujutavad endast “ähvardust Venemaa territoriaalsele terviklikkusele”. “Mis meil puudub, on dialoog,” kaebab Tadeusz Kondrusiewicz. “1990. aastate algul otsustati kohtuda regulaarselt kaks korda aastas. Aga see lõppes siis, kui algas vaenutegevus Balkanil. Miks? Kas paavst siis kuulutas, et toetab sõda või mõnda selles osalevat poolt?”

Siiski on ta kindel, et lõhe õigeusu kirikuta ajapikku väheneb. “Kui Euroopa suudab pragmaatilistel kaalutlustel ühineda ühe raha taha,” sõnab Moskva katoliiklik metropoliit, “siis ei saa meie, kristlased, ju kuidagi vältida oma ühinemist. Kirik on terviklik. Ennekõike peame me aga üksteisega rääkima.”

Inglise keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane