Moskva Balti-ekspert: isegi „positiivne käitumine“ ei anna Eestile sama rolli mis Soomele

Venemaa võimud ja diplomaadid on sellega leppinud, et Eesti on iseseisev riik, sest kahe riigi elanike mentaalne vahe on juba liiga suur, ütles Eesti-Vene suhete saja-aastase ajaloo kohta intervjuus Diplomaatiale Aleksandr Sõtin, kes töötas kümme aastat Venemaa välisluurega seotud Vene strateegiliste uuringute instituudis (RISI). Kolm aastat tagasi RISIst vallandatud Sõtin on Moskvas üks väheseid otseselt Baltimaade spetsialiste, kes 2011. aastal kaitses väitekirja teemal „Balti riikide ja Venemaa suhted 20. sajandi lõpus ja 21. sajandi alguses (1985–2007)“.

Mis olid teie töö peamised järeldused? Ja miks alates 1985. aastast?

Mina loen seda aastat protsesside alguseks, mis viisid Venemaa lõpuks Nõukogude Liidu lagunemiseni ning lõppesid Baltimaade jaoks iseseisvumisega. Mu töö oli suunatud sellele, et mõnevõrra rehabiliteerida Baltimaid Venemaa avaliku arvamuse silmis. Muidugi nende silmis, kes loevad (selliseid töid). Ma lõpetasin töö kirjutamise 2010. aastal ning siis oli mul veel illusioon, et Venemaa võiks mõningad Baltimaade kogemused üle võtta. Praegu ma loodan, et nende kogemustega arvestab Ukraina. Kuigi kui Baltimaadel võttis minu hinnangul vähemalt kümme aastat, et Nõukogude ajast välja tulla ning postnõukogude sündroom ületada, siis võrreldes Ukrainaga olid mastaabid ju hoopis teistsugused. Venemaa pole seda sündroomi siiani suutnud ületada. Tänane Venemaa on hübriid keisriimpeeriumist ja Nõukogude Liidust, mis ikka ja jälle näitab välja oma arenguvõimetust. Võib ju süüdistada Leninit, (Aleksandr) Parvust (marksismi teoreetik, keda tänasel Venemaal serveeritakse kui tegelikku „bolševike revolutsiooni deemonit“ 1917. aastal – JP), inglasi, ameeriklasi, sakslasi, keda iganes, aga mõlemad impeeriumid lagunesid just sellepärast, et ei olnud võimelised arenema. Arengu all on (Venemaal) alati peetud silmas uute territooriumide hõivamist. Aga tegelikult pole see muidugi mingi areng.

Venemaal on üldse üldine ajalooline kirjaoskamatus, ka omaenda ajaloo suhtes, täiesti vapustav. Praegu võib Venemaal iga inimene nimetada ennast ajaloolaseks, ajada suust täielikku jama ning tunda ennast täiesti mugavalt.

Teeme väikse hüppe tänapäevast saja aasta taha. Kas Eestil võiks olla põhjust panna mälestusmärk Leninile Eesti iseseisvuse tunnustamise eest, nagu nii mõnigi – kes tõsisemalt, kes vähem tõsiselt – on arvanud?

Pigem muidugi mitte. Tänastes oludes oleks see järeleandmine Venemaa süsteemsele propagandale, mis räägib, et kõik tollal iseseisvunud riigid moodustusid tänu Venemaale. Tegelikult sündisid nad tänu keiserliku Venemaa lagunemisele. Lenini eesmärk oli impeeriumi lammutamine, aga selle asemele pidi tulema maailmarevolutsioon, tööliste ja talupoegade ülemaailmne liit. Ka Eestis. Kui 1940. aastal toimus (Nõukogude Liidu) anneksioon, siis see ei toimunud mitte ainult sakslastega sõlmitud lepingu järgi (Moskva silmis), vaid seda esitati teatud sotsiaalsete kihtide võiduna. Selline seisukoht on ju siiani Venemaa ajalookäsitlustes kõige levinum.

Kuidas Venemaa ajalookäsitlustes Eesti – Nõukogude Venemaa vahelist sõda 1918–1920 näidatakse? Kui palju seda üldse mainitakse, sest tegemist on ikkagi esimeses sõjaga, ja üldse ühe vähese sõjaga, mille Punaarmee kaotas?

Seda tõlgendatakse reeglina esiteks (Vene) kodusõja ja interventsiooni kontekstis. Teiseks, kuna Venemaal on tänu natsionalismi kasvule populaarne valgete liikumine, siis kirjutatakse, et vaadake millised halvad nad (Eesti valitsus ja armee – JP) olid, sest nad ei toetanud vajalikul hetkel Judenitšit. (Silmas peetakse Vene valgekaartliku kindrali Nikolai Judenitši Loodearmee pealetungi bolševike Petrogradile 1919. aasta sügisel, mis algas küll edukalt, aga kukkus läbi, kuna linnas ei alanud Judenitši loodetud mässu ning tugevdust saanud Punaarmee asus ootamatult vasturünnakule. Sõtini viidatud seisukohtades aga süüdistatakse Eestit, et see ei andnud Loodearmeele otsustaval hetkel sõjalist abi ning seejärel võttis lüüa saanud ja Eestisse taganenud Loodearmeelt üldse relvad ja interneeris isikkoosseisu. – JP) Tugev vähemus – kuid neid inimesi on! – saab sellest aru, et poolakad, ukrainlased, lätlased, soomlased, eestlased ei saanud juba põhimõtteliselt toetada (Vene) valgeid, sest nende loosung oli „ühtne ja jagamatu (Venemaa)“.

Nii et Venemaal ei ole neid palju, kes teaksid, et Venemaa kaotas sada aastat tagasi sõja Eestile?

Venemaal valitseb üldse üldine ajalooline kirjaoskamatus, ka omaenda ajaloo suhtes, täiesti vapustav. Praegu võib Venemaal iga inimene nimetada ennast ajaloolaseks, ajada suust täielikku jama ning tunda ennast täiesti mugavalt.

Kuidas teile tundub, kas Venemaa eliit on lõpuks harjunud mõttega, et Eesti on iseseisev riik? Ja Läti ja Leedu muidugi ka?

Jah! Eriti käib see just Eesti kohta ning on muutunud iseäranis arusaadavaks peale Ukraina sündmusi. Baltimaade suunas on neil postnõukogude sündroom üle elatud, nad on sellest terveks saanud.

Ukraina kriisi ajal näitasid Baltimaad Vene propagandale väga head vastupanuvõimet. Selle kõige tõttu on Venemaa huvi Baltimaade vastu peaaegu kaotanud.

Kes on Baltimaade suhtes sellest Venemaal üle saanud?

Võim ja diplomaadid. Kui nad meenutavadki Baltimaid, siis selles kontekstis, et Lääs lubas Baltimaid NATOsse mitte võtta, aga vaat, nüüd seisavad seal varsti juba raketid, mis lendavad Peterburi kõigest mõne minutiga jne. Aga see mentaalne kuristik (Eesti ja Venemaa elanike vahel), mis oli varemgi ja nüüd ainult tugevneb – arusaamine sellest on kohale jõudnud. See on teine maailm (kui tänane Venemaa). Teine asjaolu on venelaste elatustase Narvas, üldse Eestis. Mulle tundub, et see ei ole halb, eriti kui võrrelda (kõrvalasuva) Pihkva oblastiga. Sest kui see oleks halb, siis karjutaks sellest igal sammul. Ei õnnestu veenvalt näidata, et venelased elaksid Baltimaades halvasti. Allasurumise teemaga ei saa ka enam välja tulla. Selleteemaline pearõhk langeb Lätile, kuna Riias elab lihtsalt nii palju venelasi ning seal on ka palju rohkem professionaalselt (selle teemaga) tegelevaid inimesi, kes elavad tänu Moskva toetusele. Eestis oli laias laastus ainult see Pronkssõduri asi, peale mida saabus täielik vaikus (venelaste allasurumise teemal).

Te ise töötasite pikalt Kremlit teenindanud uurimisinstituudis. Kuidas sellised instituudid Eestisse, üldse Baltimaadesse suhtuvad, kuidas meie peale vaatavad?

Kui mina veel RISIs töötasin, siis suhtuti (Baltimaadesse) selgelt kui teisejärgulisse teemasse. Laias laastus võib öelda, et Eesti huvitas meid vaid NATO kontekstis. Lihtsamalt öeldes: kas NATO paneb raketid (Eestisse) või mitte, kas (Eesti puhul) rakendatakse (NATO lepingu) 5. artiklit või mitte. Isegi Ištšenko-tüüpi mehed ei räägi enam sellest, et on hädavajalik Baltimaad vallutada. (Sõtin peab silmas Ukraina kukutatud presidendi Viktor Janukovõtši administratsioonis töötanud Rostislav Ištšenkot, kes peale Maidani revolutsiooni põgenes Moskvasse ning hakkas kirjutama väga teravaid Ukraina ja Baltimaade teemalisi artikleid, nt põhjendas ta veel 2015. aastal, miks on Venemaal vaja Baltimaad vallutada. –JP)

Mis on selle põhjus?

Ma näen teatud märke sellest, et Venemaa välispoliitika hakkab peale (märtsis toimuvaid presidendi)valimisi mõnevõrra taanduma. Eelkõige puudutab see muidugi Ukraina suunda ning vähem Süüria ja Lähis-Ida suunda.

Mis on saanud RISIst pärast seda, kui seda asus juhtima Vene välisluure ülema kohalt lahkuma sunnitud endine peaminister Mihhail Fradkov?

See on nüüd täiesti kinniseks instituudiks muutunud, selle eksperdid ei esine enam avalikult.

Kas Eesti ja Venemaa vahel on teie meelest üldse kunagi normaalseid suhteid olnud? Või huvitab Eesti Venemaad niivõrd vähe, et polegi kunagi põhjust mingitest erilistest suhetest rääkida?

Minu arust pole praegugi midagi eriti halba.

Alles jaanuaris riidles välisminister Sergei Lavrov Eestiga, käskides meie riigi juhtkonnal Venemaa suhtes end paremini üleval pidada.

Mida ta muud võikski rääkida? Ma mäletan, kuidas Moskva kesklinnas riputati Eestisse reise müüva firma ette suur plakat: „Müü maha kodumaa, osta reis Eestisse“ – sellega võrreldes on praegu ju väga hea olukord. (See plakat pandi üles 2007. aastal Pronkssõduri sündmuste ajal. – JP) Praegu pole mingeid probleeme sõita Venemaalt Eestisse ja vastupidi, keegi ei hoiata Eesti eest. Lavrov peab ju midagi rääkima, sest on juba loodud pilt, et kõikjal maailmas valitseb russofoobia. Selles propaganda loodud maailmas on lihtsalt Baltimaadele määratud sõimatava roll. Ma ei pööraks sellele üldse mingit tähelepanu.

Venemaaga pole nii võimalik, et peate läbirääkimisi ja siis lihtsalt lepite mingi ühise projekti kokku. Sellele järgneb kindlasti ka poliitiline surve.

Kas Venemaa on lähiajaloos teinud Baltimaade suhtes ka valearvestusi? Valinud nende suhtes vale poliitika?

Venemaa oli pikka aega veendunud, et kui nad lõpetavad transiidi läbi Baltimaade, siis Baltimaad tulevad alandlikult ja paluvad seda tagasi. Samuti oldi veendunud, et Baltimaad tulevad Nord Streami taha ja tahavad sellest teenida. Aga kuna keegi kuhugi ei tulnud ega midagi ei palunud, siis sai ka Venemaale selgeks, et selline šantaažipoliitika ei toimi. Kui nüüd ka Ukraina suudab selle probleemi, et nad jäävad gaasitransiidist ilma, enda jaoks lahendada, siis saab Venemaa lõplikult aru, et selline poliitika ei tööta. Teiseks, Ukraina kriisi ajal näitasid Baltimaad Vene propagandale väga head vastupanuvõimet. Selle kõige tõttu on Venemaa huvi Baltimaade vastu peaaegu kaotanud. Ukrainalt on see huvi roomanud Baltimaade asemel Balkanile. Vahemeri, eriti Bosporuse väin, huvitab Venemaad palju enam. Läänemeri on venelastele võõras, seda on eriti hästi märgata Kaliningradis.

Olete kindel?

No võrrelge ise venelaste emotsionaalset suhtumist Musta mere ja Läänemere suhtes! Tulemus on ju ilmne: Läänemeres ei saa normaalselt ujudagi.

Eestis arvavad paljud, et Eesti poliitikud peaksid eeskuju võtma Soome poliitikutest: olema Venemaa suhtes pragmaatilisemad, vähem väärtustest lähtuma ning rohkem vaikima, mis tooks kaasa paremad suhted ja rohkem majanduslikku läbikäimist. Mis te sellest arvate?

Mingeid ulatuslikumaid majandussidemeid ei tule. Venemaa juhtkond on korduvalt öelnud, et isegi kui (Lääne) sanktsioonid lõpetatakse, siis see ei garanteeri vastusanktsioonide äramuutmist. Ehk mingid Eesti kaubad ei satu ka sel juhul enam Vene turule. Vähemalt nähtavas tulevikus. Aga mis soomlasi puudutab, siis nende justkui head suhted Venemaaga ei takista soomlasi vaikimisi tegemast järjest rohkem uuringuid koostöö kohta NATOga. Asi on ka selles, et isegi „positiivse käitumise“ korral vaevalt et Eesti võib enam saada sellise staatuse, kui on Soomel. Kasvõi seetõttu, et Peterburi rikkad ostavad endale suvilaid Soome, mitte Eestisse. Iseasi, kas see oleks üldse Eestile hea. Ma tean, et Soomes paneb see paljusid muretsema.

Te siis arvate, et Eestit ei aitaks suhetes Venemaaga see kuidagi, kui me ise hakkaks „positiivset atmosfääri“ looma?

Mina arvan, et pole mingit mõtet. Kui te näiteks tahate selle abil suurendada Eesti toidukaupade eksporti Peterburi turule, siis see on täna igal juhul ebareaalne. Reaalsem oleks midagi saavutada infrastruktuuriprojektides, kuid siis tuleb arvestada, et milleski on vaja järele anda. Venemaaga pole nii võimalik, et peate läbirääkimisi ja siis lihtsalt lepite mingi ühise projekti kokku. Sellele järgneb kindlasti ka poliitiline surve. Ma arvan, et Venemaa poolt jätkub praegune poliitika vähemalt veel viis-kuus aastat, kõik sõltub sellest, kuidas – ja kas üldse – lahendab Putin oma järeltulija küsimuse. Eesti peaks seni jätma kõik nii, nagu praegu on. Radikaalselt pole Eestil põhjust midagi muuta. Venemaa poolt mingit ohtu pole. Kogu nende energia on suunatud mujale. Jälgige näiteks rohkem seda, kuidas Venemaa üritab Euroopa Liitu sisemiselt lõhestada. Selleks rõhuvad nad eelkõige nendele riikidele, kus äriringkonnad mõjutavad oma riikide valitsusi. Need on Saksamaa ja Itaalia.

Kas mingit rolli Eesti-Vene suhetes mängib ka asjaolu, et Putin ise suhtub ilmselt Eestisse negatiivselt, kuna teadaolevalt reetsid eestlased Teise maailmasõja ajal tema isa – Narva all Saksa vägede tagalasse saadetud Punaarmee diversandi – asukoha sakslastele ning ta sattus vangi?

Ma arvan, et ei. Vähemalt pole selle kohta mingit konkreetset tõendit.

Kui inimene kuskil 1975. aastal sõitis Moskvast või Leningradist, rääkimata kuskilt provintsist Eestisse, siis oli see tema jaoks peaaegu välismaale sattumine. Teisest küljest oli ta uhke: see on kõik ka meie oma.

Venemaal on väga levinud järgmine suhtumine Eestisse ja teistesse Baltimaadesse: meie ehitasime teile Nõukogude Liidu ajal vägevad tehased ja muud infrastruktuuri, tõime teile n-ö õitsengu ning teil vedas tohutult, aga teie olite tänamatud, lõhkusite liidu ning nüüd nõuate veel kompensatsioonigi jne. Seejuures ei saada aru pealtnäha imelihtsast asjast: kas venelased oleksid ise õnnelikud, kui näiteks ameeriklased okupeeriksid nad, ehitaksid maa täis tehaseid nii, et kõigi elatustase tõuseks kaks korda, või nad ikkagi pigem tahaksid elada iseseisvalt ning nõnda, et võõras võim ei valitseks ega määraks? Kas sellest ei taheta aru saada või milles on küsimus?

Ei, nad ei saa sellest aru. Kui inimene kuskil 1975. aastal sõitis Moskvast või Leningradist, rääkimata kuskilt provintsist Eestisse, siis oli see tema jaoks peaaegu välismaale sattumine. Teisest küljest oli ta uhke: see on kõik ka meie oma. Venemaal on see oluline mõiste: meie oma ja mitte meie oma. Kolmandaks on asjaolu, et Venemaal pole majanduse struktuur muutunud: endiselt domineerivad kaitse- ja rasketööstus. Nemad peavad sellist suurtööstust suureks õnneks. Nad ei saa sellest aru, et võib need suurtehased likvideerida, luua nende asemele väiksemad ja mobiilsemad ettevõtted. Teenuste majandusest ei saada üldse aru. Venemaal loetakse üldiselt siiani inimese kõige suuremaks õnneks käia kogu elu tööl ühes ja samas tehases ning kruttida kogu aeg samu mutreid – see tähendab nende jaoks stabiilsust. Nende väärtussüsteemi jaoks on see, mida Baltimaad (oma majandusega) tegid, täiesti vastupidine asi.

Üks mu Moskva venelasest tuttav ütles, et Venemaal on omadus väga kiiresti unustada kõik see halb, mida nad on teisele rahvale teinud.

Ma ütlen veelkord, et enamik venelasi ei saa aru, et see oli kuidagi halb. Vene mentaliteet põhineb võrdsusel, mida nad nimetavad õigluseks. See võrdsus seisneb kõikide teistsuguste, nende omast erinevate eluvormide – mitte niivõrd isegi rikkuse – vihkamises. Nad suhtuvad vaenulikult kõigisse, kes ei ela nii nagu nemad.

Mis te arvate, kas on üldse võimalik, et Venemaal tuleb võim, mis palub siiralt kunagiste tapmiste, küüditamiste ja muude kuritegude eest oma naabrite käest vabandust, või on see põhimõtteliselt välistatud?

Mingid formaalsed vabandused on vist esitatud. No võib ju veelkord vabandada. Ainult et see ei muuda mitte midagi. Niikaua kuni Venemaa poliitika ei muutu.