Moskva ämblikuvõrk Ameerika kohal

Täpselt kolmeteistkümne päevaga sai läbi Venemaa-Ameerika spiooniskandaal. Sai läbi hämmastavalt rahumeelselt. 8. juulil toimus Manhattanil lõunaringkonna kohtus süüasja kuulamine. See oli niisuguste Ameerika vastu toime pandud kuritegude ajaloos kõige lühem protsess. Istung kestis kõigest üks tund ja nelikümmend viis minutit. Kõik kohtualused võtsid omaks, et tegutsesid Venemaa Föderatsiooni agentidena ilma ennast Ameerika justiitsministeeriumis registreerimata, nagu seda nõuab föderaalseadus.

Kuid istungil osalenud prokuratuuri esindaja teatas, et esialgu esitatud süüdistused on “kõigest jäämäe tipp”. USA riikliku julgeoleku ametkondade praegused ja endised töötajad on märkinud, et kiire vahetus ei võimaldanud vastuluurel välja selgitada kõiki tähtsaid asjaolusid.

10 x 4

Viin. 9. juuli 2010. Reede. Keskpäeval seisid firma Vision Airlines Boeing 767 ja Venemaa Föderatsiooni erakorraliste olukordade ministeeriumi Jak 42D üksteise lähedal Viini Schwechati lennuväljal, kus nende reisijad suundusid ühest lennukist teise. Umbes kell 14.25 Moskva aja järgi lendas Venemaa lennuk Venemaa suunas. 20 minutit hiljem lendas minema ka Ameerika lennuk.

Jak 42D maandus Moskvas Domodedovo lennuväljal kell 17.45. Reisijad viidi toonitud klaasidega autodes teadmata suunas. Umbes samal ajal maandus Ameerika Boeing Suurbritannia õhujõudude baasis Brize Norton Oxfordshire’is. Lennukist väljus kaks inimest, pärast mida lennuk suundus edasi Washingtoni. Suurbritanniasse jäid Sergei Skripal ja Igor Sutjagin. Ülejäänud kaks “vahetusfondi” liiget, Aleksandr Zaporožski ja Gennadi Vassilenko, valisid oma edasiseks elupaigaks Ameerika.

Illegaalidest agendid elavad võõra nime all, nende elulood on korraliku legendiga, neil ei ole sidemeid legaalse residentuuriga, sidet keskusega korraldatakse sidemehe kaudu ja reeglina mitte asukohamaal.

Aset leidnud agentide vahetus oli nii vahetatute arvu kui ka selle toimumise paiga poolest Venemaa ja Lääne eriteenistuste ajaloos enneolematu. Külma sõja ajal korraldati niisuguseid toiminguid Haveli jõel asuval Glienicke sillal, mis ühendas Ida-Berliini ja Potsdamit. Reeglina olid vahetused võrdväärsed, see tähendab agendid vahetati üks ühe vastu. Erilise tähenduse annab tehingule asjaolu, et Venemaa annab oma kodanikke välja haruharva.

Vanad ja uued luurevõrgud

Massimeedia nimetab kümmet Venemaa agenti illegaalseks võrguks. Kuid kindlalt võib illegaalideks nimetada ainult kaheksat agenti ehk nelja abielupaari. Illegaalidest agendid elavad võõra nime all, nende elulood on korraliku legendiga, neil ei ole sidemeid legaalse residentuuriga, sidet keskusega korraldatakse sidemehe kaudu ja reeglina mitte asukohamaal. Need on illegaalse võrgustiku kindlad tingimused.

Christopher Robert Metsos sündis enda sõnul 1955. aastal Kanadas. Ta õppis Vermonti osariigis Norwichi ülikoolis, kuid võttis juba pärast esimest semestrit tähtajatu akadeemilise puhkuse. Ta sooritas tihti reise Kanadasse. 2001. aastast 2005. aastani kohtus Metsos FBI andmeil vähemalt neljal korral veel ühe agendi, Richard Murphyga, ühes New Yorgi restoranis. 2004. aasta mais sai Metsos uurimise andmeil paki rahaga New Yorgis tegutseva Venemaa ÜRO esinduse sekretärilt. Osa rahast andis ta Murphyle, osa aga kaevas New Yorgi eeslinnas maasse. Hiljem kaevas selle raha välja agent Michael Zottoli.

Christopher Metsos peeti 29. juunil kinni Küprosel Larnaka lennujaamas, kust ta tahtis lennata Budapesti. Kuid kreeka kohtunik laskis Metsose dokumentide ja raha pandiks jätmise eest vabaks. Metsos naasis kohe hotelli ja tasus seal kahe nädala eest. Ent 30. juuni hommikul ei leitud toast ei Metsost ega tema asju. Ta ei ilmunud ka politseijaoskonda, nagu oli nõutud teda tagatise vastu vabastades.

Neil andmetel oli Christopher Metsos värvatud agent, kes oli kontaktis legaalse residentuuriga, mis tegutseb New Yorgis Venemaa ÜRO diplomaatilise esinduse kattevarjus.

Richard ja Cynthia Murphy (Vladimir Gurjev ja Lidija Gurjeva) olid legendi kohaselt õnnelik abielupaar. Richard ja Cynthia ütlesid naabritele, et elasid varem Torontos.  Richard Murphy oli 39-aastane. Naabrite sõnul olid Murphyd sõbralikud ja külalislahked inimesed, kes kasvatasid aias roose ning kutsusid kõiki pühapäeviti enda juurde grillima. Igal hommikul saatsid Murphyd oma tütred Kate’i ja Lisa koolibussile, pärastlõunal aga tõid nad koolist ära. Naabritele tutvustas Richard ennast arhitektina, tema abikaasa Cynthia töötas tagasihoidlikult raamatupidajana finantsteenuseid osutavas firmas Morea Financial Services. Üks firma klientidest oli Alan Patricof, Hillary Clintoni presidendikampaania põhirahastaja.

Richard lendas 2009. aasta veebruaris Milanosse. Seal sai ta Venemaa agendilt võltsitud passi ja dokumendid. FBI andmeil lendas Murphy 2010. aasta algul nädalaks Moskvasse (ikka sellesama võltsitud passiga), kaasas sülearvuti Asus Eee PC 1005HA-P, mille ta oli hankinud keskuse korraldusel, siis aga naasis USAsse samasuguse sülearvutiga ja andis selle ühele väidetavale kaasosalisele keskusega sidepidamiseks.

Kohtumaterjalide põhjal oli Murphy illegaalide võrgu tähtsaim tegelane. Ta kohtus regulaarselt keskuse sidemehe Metsosega, sai ohtralt sularaha ja jagas seda teistele rühma liikmetele.

Abielupaar vahistati 27. juunil 2010 üheaegselt teiste spiooniskandaali osalistega. Vahistamise hetkel elasid Murphyd Montclairi eeslinnas New Jerseys. Sinna olid nad asunud New Yorgist, kus elasid Queensi linnaosas.

Michael Zottoli ja Patricia Mills (Mihhail Kutsik ja Natalja Pereverzeva) olid legendi kohaselt tavaline kahe pisipojaga (ühe- ja kolmeaastane) ameerika pere Arlingtonis Virginia osariigis. Nad said finantshariduse Washingtoni ülikoolis Seattle’is.

Erilise tähenduse annab tehingule asjaolu, et Venemaa annab oma kodanikke välja haruharva.

Abikaasad kolisid sageli ühest eeslinnast teise, suhtlesid palju naabritega, vabandasid, et muretsevad väga laste pärast. Naabrid ei märganud neis kunagi midagi kahtlast, ehkki möönsid, et panid tähele nende kerget aktsenti.

Michael Zottoli ja Patricia Mills kohtusid mitmel korral New Yorgis Murphyga raha üleandmiseks. Nende elamu läbiotsimisel leiti umbes 100 000 dollarit sularahas, raadiosaatja ja muud varustust.

Juan Lazaro ja Vicky Pelaez. Vicky Pelaez sündis 1956. aastal Cuzcos Peruus. Ta lõpetas Lima San Marcose ülikooli ajakirjanduse erialal. Vicky töötas ajalehes La Prensa de Lima ning luges uudiseid telekanalis Frecuencia Latina. Pelaez tunnistati 1983. aastal Peruu parimaks teleajakirjanikuks. Veel Peruus elades abiellus ta Juan Lazaroga, kes legendi kohaselt oli ajakirjanik ja politoloogiaprofessor, pärit Uruguayst, veetnud aga lapsepõlve NSV Liidus. Tegelikult oli tema nimi Mihhail Vassenkov (66-aastane).

1987. aastal kolis Pelaez New Yorgi osariiki ja sai ka Ameerika kodakondsuse. 1988. aastal hakkas ta tööle New Yorgi hispaaniakeelses ajalehes El Diario La Prensa ning sai tuntuks artiklitega, milles arvustas USA välispoliitikat Ladina-Ameerikas. Juan ja Vicky sõitsid korduvalt Ladina-Ameerika riikidesse, kus nad olevat saanud Venemaa agentidelt ülesandeid ja materjale. Kohtumaterjalide põhjal said Pelaez ja Lazaro Venemaa kulleritelt eraldi raha 2000. ja 2007. aastal, samuti andnud nad üle nähtamatu tindiga kirjutatud kirju. 27. juunil 2010 vahistati Pelaez ja tema mees Yonkersis. Läbiotsimise käigus leiti korterist seif, milles oli 80 000 dollari väärtuses uhiuusi sajadollarilisi rahatähti.

Donald Heathfield ja Tracey Ann Foley (Andrei Bezrukov ja Jelena Vavilova) olid abielupaar, kes elasid koos kahe lapsega (20- ja 16-aastane) Massachusettsi osariigis Cambridge’is tervelt üksteist aastat. Donald, kes võttis endale Kanada imiku nime, kes oli surnud 1968. aastal kõigest kuuepäevasena, õppis Londoni majanduskoolis, sai magistrikraadi Harvardis Kennedy koolis riigijuhtimise alal ning oli lõpetanud bakalaureusena ka Toronto Yorki ülikooli majandusteaduskonna. Donald oli paljude Ameerika tähtsate rahvusvaheliste ühenduste liige: Oxford Futures Forum, Harvard China Group, Ivy Groups, US Government Relations and Public Affairs, National Emergency Management Resource Center ja World Future Society. Heathfield töötas ärikonsultandina infosüsteemide vallas kogu maailmas selliste firmade juures, nagu Alstom, Boston Scientific, General Electric, Praxair ja T-Mobile.

Tracey, kes kasutas võltsitud Briti passi, kinnitas, et on pärit Montrealist, kus õppis McGilli ülikoolis. Enda sõnul olevat ta mõnda aega elanud ja õppinud ka Å veitsis, Kanadas ja Prantsusmaal. Ta avas Cambridge’is turismiagen-tuuri, mis spetsialiseerus Prantsusmaa-reisidele, hiljem aga töötas kinnisvara alal. Foley oli samuti mitme Ameerika ja rahvusvahelise ühenduse liige: InterFrench, Expat Web, French American Business Alliance, Singapore Global, Global Mobility Management ja Worldwide ERC-US Domestic Relocation. FBI andmeil “töötles” Donald koos abikaasaga tulevasi poliitikuid ja diplomaate, kasutades ära oma soodsat elukohta Harvardi rahvusvaheliste suhete keskuse lähedal.

Lisaks mainitud abielupaaridele tuleb käsitleda ka koos nendega vahistatud Anna Chapmanit ja Mihhail Semenkot, kes ei vasta illegaalsete agentide põhitunnustele. Anna Chapman (neiupõlvenimega Kuštšenko) sündis sotsiaalvõrgustiku Odnoklassniki. ru väitel 23. veebruaril 1982. aastal. Lapsepõlve ja noorusea veetis ta Volgogradis. Tema isa oli Venemaa saadik Keenias. Kooli lõpetamise järel suundus Anna õppima Moskvasse, kus astus Venemaa rahvaste sõpruse ülikooli majandusteaduskonda.

Pärast ülikooli lõpetamist sõitis Chapman Suurbritanniasse, kus töötas suurfirmades mainekates ametites: tema töölehel on Barclays Bank, hedgefond Navigator, investeerimisfirma KIT Fortis Investments. 2006. aastal asutas Anna kinnisvara hankimisega tegeleva ettevõtte PropertyFinder Ltd. Suurbritannias abiellus ta eduka ärimehe poja Alex Chapmaniga. Abielu ei kestnud kaua, vaid 2002. aastast 2006. aastani.

Aset leidnud agentide vahetus oli nii vahetatute arvu kui ka selle toimumise paiga poolest Venemaa ja Lääne eriteenistuste ajaloos enneolematu.

2010. aastal sõitis Chapman USAsse, et asuda tegelema riskifondiga Time Ventures, mis pakkus investeeringuid Venemaa tegevust alustavatele ettevõtetele. Anna lõi oma lehekülje sotsiaalvõrgustikus Facebook ja pidas videoblogi, milles armastas kõnelda oma suurejoonelistest äriplaanidest. Veidi enne vahistamist võttis punapäise “spioonitariga” ühendust üks Ameerika eriteenistuste töötaja. Ta esitles ennast Venemaa luurajana ja palus Annal anda teisele Venemaa agendile kindlas kohas üle võltsitud pass – seal ta kinni võetigi. (Teise versiooni kohaselt arreteeriti Chapman, kui ta saadud valepassi diplomaadist isa soovitusel New Yorgi politsei kätte viis.)

Mihhail Semenko sündis 17. detsembril 1982. aastal Blagoveštšenskis. 2000. aastal asus ta õppima Amuuri riikliku ülikooli rahvusvaheliste suhete teaduskonnas (sinoloogia osakonnas) ning käis praktikal Hiinas, kus tegutses inglise keele õpetajana ja tõlgina suurfirmades. Ta valdab vabalt hiina, inglise ja hispaania keelt ning oskab ka saksa ja portugali keelt. Saanud stipendiumi, jätkas Semenko õppimist USAs, Seton Halli ülikoolis New Jerseys.

2009. aastal asutas ta Washingtonis turismifirma Travel All Russia LLC, mis tegeles hispaania- ja hiinakeelsete isikute turismireiside korraldamisega Venemaale. 26. juunil võttis Semenkoga ühendust Ameerika eriteenistuste agent, kes esitles ennast Venemaa diplomaadina. Semenko nõustus täitma salaülesannet, mille järel ta vahistati oma kodus Arlingtonis Virginia osariigis.

Chapman ja Semenko kujutavad endast Venemaa välisluureteenistuse uue suuna esindajaid.

Pärast NSV Liidu kadumist avanesid Venemaa piirid. Selle tulemusel kasvas märgatavalt Venemaa kodanike arv, kes elavad pidevalt välismaal või sõidavad sinna regulaarselt. “Vene” diasporaa (mille hulka kuuluvad ka teiste endise NSV Liidu liiduvabariikide elanikud) suuruseks hinnatakse USAs kolm-neli, Saksamaal kaks-kolm ja Iisraelis umbes miljon inimest.

Kahtlemata andis niisugune värvatavate baas SVRile võimaluse oma luuretegevus täielikult ümber korraldada. Sealjuures ei tasu arvestada ainult immigrantide arvu, vaid ka nende kvaliteeti. Nii on näiteks vene diasporaa Londonis vaid 300 000-pealine, kuid nende seas on väga mõjukaid ja rikkaid inimesi. NSV Liidu päritoluga inimesed etendavad Iisraelis olulist osa poliitikas, on valitud parlamenti, kuuluvad valitsusse ja töötavad ministeeriumides.

Luuretegevuse uute ja “ebatraditsiooniliste” kattevarjude hulka võib julgelt lugeda arvukad poolriiklikud kaasmaalaste ühendused, suurepäraselt organiseeritud ja struktureeritud usuühendused, poekesed, galeriid, restoranid ja “kultuurikoostöö” keskused ning mõistagi SVRi endise ülema Jevgeni Primakovi juhitava Kaubandus-Tööstuskoja välismaised esindused.

Uinuv agentuur

Venemaa ookeanitagune luurevõrk tegutses alates 1990. aastatest. Kuid nende edastatud andmeid, mida uurimine on välja selgitanud, saab väärtuslikuks nimetada vaid suure pingutusega. Nende andmete hulka kuuluvad Cynthia Murphy 2009. aasta sügise teave maailma kullaturu olukorrast, Lazaro kontaktid nimetamata jäänud mõjuka New Yorgi rahandustegelasega ning ühe kahtlusaluse kohtumine “teadlasega, kes on seotud punkrite hävitamiseks mõeldud lennukipommide väljatöötamisega”.

Aga kas oli üldse salajane teave FBI avastatud luurevõrgu peamine eesmärk?

Reeglina antakse uinuvale agentuurile üks põhiülesanne: legaliseeruda asukohamaal. Sealjuures peab legaliseerumine olema põhjalik, see ei tohi tekitada vastuluureteenistuses mingeid kahtlusi. Keskus kontrollib legaliseerumist korduvalt, sest uinuv agentuur on ju luureteenistuse pikaajaline investeering. Millal ja milleks neid agente kasutatakse, keskus ette ei tea. Tähtis on aga see, et sellisel agendil oleks täiesti laitmatu kate. Niisuguseid näiteid leidub küllalt.

Reeglina antakse uinuvale agentuurile üks põhiülesanne: legaliseeruda asukohamaal.

Eelmise sajandi kolmekümnendatel aastatel legaliseerusid USAs süvasalastatud agendid, kelleks oli Poola juutide perekond. Üks neist oli hambaarst (varjunimega šahmatist), kes sai arstidiplomi Prantsusmaal 1920. aastatel lõpul. Tema õpingute eest tasus GPU. 1940. aastate keskpaigani teda operatiivtöös ei kasutatud. Aga kui algas jaht USA tuumasaladustele (Manhattani projektile) ning oli vajalik ligi pääseda Robert Oppenheimerile, said nimelt neist agentidest võtmekujud salasidemete loomisel Oppenheimeri perega. Ja just see kontakt jäi Ameerika vastuluurel täiesti märkamata, sest agentide legaliseerumine oli olnud laitmatu. Sealjuures tuleb arvestada, et Robert Oppenheimer oli korraga nii FBI kui ka G-2 (sõjaväe vastuluure) vaatluse all.

Oluline on lisada, et uinuvad agendid on reeglina abielupaarid. Nende seast, keda Venemaa välisluureteenistus on tänaseks avalikustanud, võib ära mainida järgmised: Vassili ja Jelizaveta Zarubinid (Betty ja Vardo), Mihhail ja Jelizaveta Mukaseid (Zefir ja Elza), Gevork ja Goar Vartanjanid (nende varjunimed pole avalikustatud). Viimaselt komandeeringult naasid Vartanjanid 1986. aastal, olles tegutsenud illegaalidena 45 aastat. Asjatundjate hinnangul võib arvata, et nende luuretegevuse üksikasjad selguvad parimal juhul 30-50 aasta pärast.

Võib kindlasti väita, et illegaalide võrgu likvideerimine tähistab Ameerika eriteenistuste suurt edu.

“Muttide” labürindid

Kohtumaterjalide järgi jälgis FBI Venemaa luurevõrku peaaegu kümme aastat. 2006. aasta keskpaiku otsisid FBI töötajad juba läbi nelja abielupaari kodud, paigaldasid vähemalt kolme elamusse pealtkuulamisvahendid, jälgisid regulaarselt arvuti vahendusel edastatud šifreeritud tekste ning jäädvustasid kohtumisi, kus anti üle raha ja erivarustust.

Mis oli vastuluuretöö edu peamine põhjus?

Praegu kalduvad paljud eksperdid pooldama reetmisversiooni. On avaldatud arvamust, et spioonivõrk paljastati juba üle kümne aasta tagasi tänu teabele, mida saadi ülejooksik Sergei Tretjakovilt, kes aastail 1995-2000 oli resident New Yorgis, tegutsedes Venemaa Föderatsiooni ÜRO esinduse pressisekretäri kattevarjus. Aastail 1997-2000 oli Tretjakov topeltagent, töötades FBI kasuks, siis aga läks avalikult üle. Toona kõneles Tretjakov, et mingil hetkel oli tema alluvuses ÜRO juures töötanud üle 60 SVRi kaastöötaja, samuti oli tema käsutuses olnud üle 160 informaatori alates illegaalidest ja tõelistest spioonidest kuni isikuteni, kes teadlikult või teadmata edastasid kasulikku teavet.

Kuid seda versiooni on raske uskuda, sest illegaale teab ainult keskus (illegaalse luure valitsus). Legaalne residentuur ei tohi seguneda illegaalsega. See on konspiratsiooni elementaarne tingimus.

Kas oli üldse salajane teave FBI avastatud luurevõrgu peamine eesmärk?

Võib arvata, et läbikukkumise põhjust tuleb otsida teiste isikute reetmises. 1980. aastate lõpul paljastati Juri Andropovi nimelise Punalipulise KGB Instituudi (KI, rahvakeeli metsakool, 1994. aastast Välisluureakadeemia, lühendina AVR) parteisekretär Vladimir Piguzov (kes ühtlasi kuulus kogu luureteenistuse parteikomiteesse) CIA salaagendina, mõisteti süüdi, sai kõrgeima karistusmäära ja lasti maha. Piguzov oli alates 1974. aastast sihikindlalt kogunud teavet luureteenistuse isikkoosseisu kohta. Tema avastamine õnnestus tänu Ameerika reeturile Aldrich Amesile.

Ametikoha tõttu oli Piguzovil ligipääs nii paljudele luure kõige salajasematele dokumentidele, mis puudutasid riikliku julgeoleku organite kaadri ettevalmistamise süsteemi korraldust, kui ka peaaegu kõigi toonase metsakooli kaastöötajate isikutoimikutele, mis sisaldasid täielikke ja kindlalt tuvastatud andmeid.

Katastroof kaadriteabega süvenes pärast Piguzovi tabamist veelgi 1990.-1991. aastal, mil esimese peavalitsuse major Mihhail Butkov (koolis tuntud nimega Batov), kes viibis pikaajalises väliskomandeeringus NSV Liidu KGB Norra residentuuris ajakirjaniku kattevarjus, hüppas üle Suurbritanniasse. Butkov, kes oli kolm aastat olnud ühe KI põhiteaduskonna kursuse parteisekretär, teadis tänu oma parteilisele ametile samuti täielikke kontrollitud andmeid (ta pidi isiklikult ette valmistama ja üle kontrollima parteiankeedid ja iseloomustused), samuti kõigi NLKPsse astunud kursuslaste keelelist spetsialiteeti ja tööle suunamise kohta. Lisaks oli tal võimalik koguda sisuliselt täielikud andmed kõigi KI kursusekaaslaste isiklike omaduste kohta, mis võimaldas koostada nende psühholoogilise ja professionaalse portree.

Neis metsakooli nimekirjades võisid leiduda nii Andrei Bezrukov, Mihhail Vassenkov kui ka Mihhail Kutsik. Võisid leiduda ka nende kuraatorid ja sidemehed. Ja pole võimatu, et ülejooksikuid on olnud teisigi.

Eespool mainitud Gevork Vartanjan sõnas ühes intervjuus: “Luuraja elus on peamine, et teda ei tabaks reetmine. Kui seda ei juhtu, on ta tabamatu.”

Vastuseta küsimused

Praegu on kogu asjas veel väga palju arusaamatut.

Esiteks kogu see spiooniatribuutika, mida on maininud uurijad ja FBI agendid: nähtamatu tindiga kirjutavad sulepead, kohvrite ja pakkide märkamatu vahetamine, peidikud ja muud võtted, mida agentidele oli õpetatud. Kõik see on aga selgelt eelmine sajand. Tänapäeval on luuretehnika nii arenenud, et illegaalide kontaktide avastamine on äärmiselt keeruline.

Teiseks selliseid illegaalide võrke, kuhu kuuluks nii suur hulk luurajaid, ei ole lihtsalt olemas. Luurajate mälestustest on teada, et illegaalsed residentuurid koosnesid maksimaalselt kahest-kolmest agendist.

Chapman ja Semenko kujutavad endast Venemaa välisluureteenistuse uue suuna esindajaid.

Kolmandaks, kuidas juhtus, et Venemaa agendid ei märganud aastaid enda jälgimist? Suvalisi inimesi illegaalidena tööle ei võeta. Neid õpetatakse välja väga hoolikalt.

Kunagine Mossadi tähtis agent Victor Ostrovsky on märkinud, et Iisraeli eriteenistused õppisid ära tundma nõukogude kolleegide jälgimist ning teadsid, et NSV Liit on selles vallas juhtpositsioonil. Luure on väga konservatiivne. Seepärast on vaevalt agentide ettevalmistamises kuigi palju muutunud. Selle põhjal arvab Ostrovsky, et Venemaa agendid vaid teesklesid, et paista asjatundmatutena ning juhtida tähelepanu mõnelt teiselt võrgult kõrvale.

See ja veel paljud küsimused on praegu vastuseta, sest poliitikud andsid endast kõik, et asi ei jõuaks kohtusse.

Pikslite “nähtamatu” tint

Kohtumaterjalide põhjal andis Juan Lazaro (Mihhail Vassenkov) üle nähtamatu tindiga kirjutatud kirju, Michael Zottoli (Mihhail Kutsiku) juurest leiti läbiotsimisel raadiosaatja, Richard Murphy (Vladimir Gurjev) lendas aga Moskvasse sülearvutiga Asus Eee PC 1005HA-P.

Kuid just sülearvutite abil laadisid Venemaa illegaalid üldkasutatavatele veebilehekülgedele üles väliselt süütuid pilte, mis sisaldasid kodeeritult läkitusi keskusele. Asjatundjate sõnul on tegemist teadaolevalt esmakordse nüüdisaegse steganograafia praktilise kasutamisega, kuigi teoreetiliselt oli see meetod tuntud juba 1990. aastatel.

Asja sisu peitub arvkoodi muutmises, millega arvutites tähistatakse värvusi. Pildi igale pikslile vastab kolm arvväärtust, mis vastavad värvuse punasele, rohelisele ja sinisele komponendile. Neis väärtustes väga minimaalseid muudatusi tehes on agentidel võimalus peita pildi pikslite väärtustesse kindla tähendusega ühtesid ja nulle, kusjuures väliselt jääb pilt ikka samasuguseks.

Niisiis tuleb agendil koostada keskusele lähetatava teate tekst ja vajutada klahvile Enter ning Moskvas sülearvutile Asus Eee PC 1005HA-P paigaldatud programm šifreerib teate, muutes valitud pildi pikslite arvväärtusi.

Tavalisest šifreerimisest erineb steganograafia selle poolest, et varjatud ei ole mitte ainult läkituse sisu, vaid ka sidepidamise fakt ise. Kodeeringu usaldusväärtust kindlustab see, et internet on sõna otseses mõttes üle külvatud kõikvõimalike piltidega.

Lisaks suhtlesid agendid omavahel spetsiaalse sülearvutitesse paigaldatud suhtlusprogrammi abil. Selleks piisas vaid teineteisest möödumisest.

Millest algab kodumaa

24, juulil rääkis Vladimir Putin telepublikule, et kohtus USAst välja saadetud Venemaa agentidega ning laulis koos nendega filmist “Kilp ja mõõk” tuntud laulu “Millest algab kodumaa”. Samuti tundis Putin agentidele kaasa nende raske saatuse pärast ja teatas, et talle on teada neid välja andnud isikute nimed. See sündmus oli tähenduslik mitmel põhjusel. Esiteks ei ole NSV Liidu ja nüüdse Venemaa ajaloos illegaale vastu võtnud ja autasustanud ükski kõrgem ametiisik kui KGB (SVRi) ülem. Teiseks ei ole ükski riik mitte kunagi ametlikult tunnistanud, et kasutab luuretegevuses illegaale. See ei ole lihtsalt kombeks.

Kolmandaks teatas riik rahvale, et nõukogude ühiskondliku teadvuse mudelid – kangelaslikud luurajad, kelle üle võib uhkust tunda, ning reeturid, keda tuleb likvideerida – on endiselt elus. Sedalaadi teadvuse levikut soodustatakse. Neljandaks oli tegemist sõnumiga illegaalidele, kes ei ole veel “külmast” tagasi tulnud: kodumaa ei unusta teid, enam ei ole 1930. aastad, kõiki ootab ees “huvitav ja kirgas elu”.

Endine KGB Londoni residendi asetäitja Oleg Gordijevski, kes üheksa aastat juhtis illegaalide rühmi ja hüppas üle 1985. aastal, teatas, et Venemaa käsutuses võib leiduda kuni viiskümmend abielupaari, kes töötavad “sügava katte” all USA pinnal. Saksamaa põhiseaduse kaitse liiduameti iga-aastase aruande põhjal on Venemaa välisluureteenistuse ridades praegu üle 13 000 inimese.

“Ümberlaadimise/reset’i” uus hingus Jasenevo aroomiga

9. septembril 1997. aastal korraldas Itaalia vastuluure ülem Gianfranco Battelli operatsiooni Brancaccio. Selle eesmärk oli Roomas läbi viia Itaalia, Ameerika, Venemaa, Saksamaa, Prantsusmaa ja Hispaania eriteenistuste kohtumine.

Elukutseline luuraja, NSV Liidu KGB viimane esimees ja välisluure juht Leonid Šebaršin teatas toona: “Ma tahaksin hoiatada eksituse eest käsitleda salateenistusi külma sõja saadusena… Salateenistused on alati olemas olnud, nii rahu- kui sõjaajal, sest nende siht on ette näha konfliktide tekkimine ja varustada oma riiki teabega, millest võib olla kasu nende ärahoidmisel või nendega võitlemisel. Seepärast on arvamus, mida kohtab mõnes lääneriigis, et pärast vaenlase – Nõukogude Liidu – kadumist ei ole salateenistuste järele enam vajadust, tõsiselt ekslik.”

FBI andmeil „töötles” Donald koos abikaasaga tulevasi poliitikuid ja diplomaate, kasutades ära oma soodsat elukohta Harvardi rahvusvaheliste suhete keskuse lähedal.

Laua ümber istuvad “endised” vastased noogutasid nõusolevalt pead. Kuid nende erilise heameele teenisid ära kindrali järgmised laused: “Me oleme kõik head sõbrad, aga ometi püüame me alati ja igal juhul teada saada võõraid saladusi, mõistagi, seadust rikkudes… Isegi kõige õnnelikumates peredes tekib aeg-ajalt vajadus pisikese spioneerimise järele.”

9. juunil 2010. aastal, pärast kümne paljastatud Venemaa agendi naasmist Moskvasse, sõnas üks Venemaa presidendi administratsiooni kõrge ametnik, et USAs vahistatud venemaalaste tagasipöördumine kodumaale õnnestus korraldada kiiresti, tehniliselt ja raskusteta “tänu Venemaa-Ameerika suhetes kujunenud uuele vaimule, vastastikuse mõistmise kõrgele tasemele ja kahe riigi presidendi vahel valitsevale usaldusele”.

Tasub meenutada, et suurim usaldus kahe riigi vahel valitses Teise maailmasõja ajal, mil NSV Liit ja USA olid liitlased. Aga just sel ajal varastasid välisluure agendid ameeriklastelt aatomipommi saladuse. Sealjuures täielikult, esimesest viimase jooniseni.

Seepärast on mõistagi õigus ajalehe The Washington Post arvamustoimetajal Fred Hiattil, kes kinnitas 18. juulil lehe veergudel, et “ümberlaadimine (reset) annab Venemaa diktaatoritele aega, ruumi ja ressursse täiendavalt kindlustada oma võimu”.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane