Mitut gaasiterminali vajab Läänemere idakallas?

Arutelu maagaasitarnete mitmekesistamisest Balti riikides on vara lõppenuks lugeda. Kuigi Euroopa Komisjon on langetanud põhimõttelise otsuse – rajada regionaalne veeldatud maagaasi (ingl k: liquefied natural gas, LNG) terminal ühte kahest Soome lahe äärsest Euroopa Liidu liikmesriigist, väärivad alternatiivid (Leedu LNG-terminal, maagaasiga konkureerivad kütused) siiski kaalumist.

Võistlev terminal Leedus

Regionaalset LNG taasgaasistamise terminali nähakse peamise võimalusena maagaasi impordi mitmekesistamisel seni ainsast tarnijast sõltuvais Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes.

Terminali rajamist toetavad uuringud¹ tuginevad Euroopa energiaettevõtete värskele kogemusele hinnaläbirääkimistel, kus Gazprom nõustus vähendama maagaasi hinda partneritele, kel on gaasitarne lepingud mitme eksportijaga².

Terminali vajadust põhjendavates uurimustes pole analüüsitud olukorda, kus üks regiooni riikidest, Leedu, on terminali ehitamist juba alustanud. Jäävabas Klaipėda sadamas 2014. aasta lõpul valmiva LNG ujuvterminali võimsuseks on kavandatud kuni kaks miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas (võimalusega suurendada seda kuni nelja miljardi kuupmeetrini aastas)³.

Eestisse või Soome kavandatud regionaalse LNG-terminali planeeritud võimsuseks on kuni viis miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas. Jääb selgusetuks, kuidas kavatsetakse tagasi teenida kahe sama tarbijaskonna pärast võistleva LNG-terminali, mille summaarne võimsus on ligilähedane maagaasi kogutarbimisele regioonis, kulud.

Tarbijate vähesus

Olulisim risk, millega iga uus turule tulev gaasitarnija, nt regionaalse LNG-terminali operaator, peab arvestama, ongi tarbijate piiratud hulk Läänemere idakalda riikides.

Võrreldes Eestiga on maagaasi osakaal Läti ja Leedu energiabilansis suhteliselt suur. Soome energiatarbimises on maagaasi osakaal väike, kuid koguseliselt võrreldav maagaasi tarbimisega Eestis ja Leedus kokku.

Regionaalset LNG-terminali nähakse peamise võimalusena maagaasi impordi mitmekesistamisel seni ainsast tarnijast sõltuvais Eestis, Lätis, Leedus ja Soomes.

Läti ja Soome tarbijate huvi regionaalses terminalis taasgaasistatud LNG ostmiseks piiravad pikaajalised tarnelepingud: Soome Gasumi lepe Gazpromiga kehtib aastani 2025⁴ ja Latvijas Gaze lepe Gazpromiga aastani 2030⁵. Järelikult peab regionaalse terminali kaudu imporditava LNG hind olema oluliselt soodsam, et Gasumi ja Latvijas Gaze partnerid oleksid leppetrahvidele vaatamata valmis tarnijat vahetama ja neilt (st Gazpromilt) vähem maagaasi ostma.

LNG-terminali kaudu imporditud maagaasi saab müüa Leedus ja Eestis juba 2015. aastast, kui lõppevad Lietuvos Dujose ja Eesti Gaasi tarnelepingud Gazpromiga⁶. Klaipėda LNG-terminal tahetaksegi käiku anda 2015. aasta alguses.

Piisav hulk tarbijaid on probleemiks ka Klaipėda LNG-terminali puhul, sest projekti tasuvuse tagamiseks kohustati kõiki Leedu tarbijaid seaduse jõuga ostma vähemalt veerand vajaminevast maagaasist terminali operaatorilt⁷. Juhul, kui seadus jõusse jääb, on niisuguse turukorralduse puhul Eestisse või Soome kavandatud regionaalse terminali kaudu imporditud LNGl Leedu turul raske võistelda⁸.

Ka uute tarbijate lisandumist pole Balti riikides niipea loota. Prognoosid maagaasi tarbimise järkjärgulisest suurenemisest pole täitunud. Leedule ennustati gaasitarbimise kasvu Ignalina tuumaelektrijaama sulgemisel. Kuid Leedu avas elektrituru, suurendas elektrienergia importi ning maagaasi tarbimine kasvas arvatust vähem (vt tabel).

Tabel. Maagaasi aastased tarbimismahud Balti riikides (miljon kuupmeetrit)

	2007	2008	2009	2010	2011
Eesti	1003	962	653	701	632
Läti	1645	1665	1528	1821	1604
Leedu	3720	3245	2727	3115	3398
3B kokku	6368	5455	5139	5637	5634
Soome	3967	4055	3619	3999	3497
Kokku	10335	9510	8758	9616	9131

Balti riikides takistab maagaasi tarbimismahu suurenemist kriisieelsele tasemele Venemaalt imporditava gaasi suhteliselt kõrge hind, võrreldes konkureerivate, ennekõike Euroopa Liidu kliima- ja energiapoliitika toetatud taastuvate kütuste hinnaga.

Hinnakonkurents kütuseturul

Neis riikides, kus pole tekkinud gaasitootjate ja -tarnijate omavahelist konkurentsi, võistleb maagaas kütuseturul vedel- ja tahkekütustega. Tarbijate käitumist sellisel turul mõjutab kütuse suhteline hinnaeelis. Nii on ka Balti riikide hinnatundlikud tarbijad soetanud või soetamas seadmeid, mis võimaldavad toota energiat erinevaist kütustest⁹. Sellest tulenevat lisakulu korvab võimalus asendada energiatootmisel kallim kütus odavamaga¹⁰.

Kütuste hinnakonkurents on teine tegur, mis paneb kahtlema rohkem kui ühe LNG-terminali rajamise otstarbekuses Läänemere idakaldale. Lisaks taastuvatele kütustele tuleb terminali kaudu imporditud ja taasgaasistatud LNGl võistelda ka nn torugaasiga.

Neis riikides, kus pole tekkinud gaasitootjate ja -tarnijate omavahelist konkurentsi, võistleb maagaas kütuste turul vedel- ja tahkekütustega.

Maagaasi tarbimise suurendamiseks peaksid Eesti, Läti, Leedu ja Soome valitsused piirama toetusi taastuvatele kütustele, et õigustada ühegi LNG-terminali rajamiseks tehtavaid kulutusi.

Kui taastuvad kütused on energiatootmisel maagaasist soodsamad, siis milleks Läänemere idakalda riikidele LNG-terminal?

LNG hinnast

Imporditud LNG hind ei hakka tõenäoliselt erinema veeldatud maagaasi hinnast mujal Euroopas¹¹. Põhjuseks turu väiksus, mis muudab hinda kujundada võiva regionaalse maagaasi müügisõlme (nn hub’i) rajamise vähetõenäoliseks.

Loodetakse, et LNG hinda Euroopas mõjutab USA astumine veeldatud maagaasi eksportijate ridadesse¹². Ettevalmistused selleks on alanud – USA läänerannikul on valminud ja valmimas mitu maagaasi veeldamistehast ning sealsed eksportijad on juba sõlminud esimesed pikaajalised tarnelepped nt Suurbritannia tarbijatega¹³. Esimesed kogused LNGd läkitatakse Euroopasse alles septembris 2018 ning kokkulepitud hind ei pruugi siis kujuneda tarbijale soodsamaks torugaasi hinnast.

Terminali vajadust põhjendavates uurimustes pole analüüsitud olukorda, kus üks regiooni riikidest, Leedu, on terminali ehitamist juba alustanud.

Sellel on vähemalt kaks põhjust. Esiteks on maagaas regionaalne kaup ja kildagaasi buumi tõttu kahanenud gaasihinnad USAs pole mujale ülekantavad. USA kildagaasi eksportides lisanduvad kulutused transpordile, ja kui gaasi veetakse välja vedelal kujul ehk LNGna, siis ka veeldamisele ja taasgaasistamisele. Teiseks on maagaas nt soojusenergia tootmisel sesoonne kaup, mistõttu lisanduvad hoiustamiskulud.

Kuigi aastaks 2020 ennustatakse maagaasi veeldamisvõimsuste kahekordistumist maailmas (võrreldes aastaga 2012)¹⁴, ei ole eksperdid üksmeelel, kuivõrd neist jagub Euroopa tarbeks¹⁵. LNG eksportijaile on ja jääb ahvatlevamaks maagaasi hind Aasias (vt joonis), kus oodatakse majanduskasvu jätkumist ja sellest tulenevalt ka nõudluse suurenemist, mida Euroopas ette näidata pole.

LNG hind ei saa Euroopas ka oluliselt langeda, sest madalam hinnatase ei meelita uusi pakkujaid maagaasi müüma. Euroopale ongi ennustatud Aasia kõrval nn lõppturu positsiooni, kuhu müüakse vaid ülepakkumise korral¹⁶. Seetõttu pole LNG madalatele hetkehindadele lootmine Läänemere piirkonnas põhjendatud.

Ühendused ja hoiustamine

Eesti, Läti ja Leedu ning Soome maagaasi infrastruktuur toimib tänini Venemaalt tarnitava maagaasi ülekandeks, hoiustamiseks ja jaotamiseks. Täiendav tarnekanal, nt regionaalne LNG-terminal, muudab senist olukorda. Seetõttu kavandatakse ühe uue regioonidevahelise ühenduse (Poola-Leedu gaasitoru ehk GIPL) ja ühe uue regioonisisese ühenduse (Eesti-Soome gaasitoru ehk Balticconnector) rajamist ning olemasolevate laiendamist (nt Leedu-Läti toruühenduse läbilaskevõimsuse suurendamine lõpetatakse 2013. aastal¹⁷).

Mitmesse Läänemere sadamasse kavandatakse LNG-terminale laevade varustamiseks gaasikütusega.

Läänemere idakalda riikidest on maagaasi hoiustamise võimalus seni vaid Läti looduslikus maa-aluses gaasihoidlas Inčukalnsis, kust sügis-talvisel kütteperioodil varustatakse maagaasiga nii kodumaised kui ka Eesti, Leedu ja Loode-Venemaa tarbijaid.

Kuna aastani 2017 on Inčukalnsi hoidla operaatoriks Latvijas Gaze, mida kontrollib Gazprom¹⁸, siis otsustas Leedu rajada oma maa-aluse loodusliku gaasihoidla Syderiaisse. Klaipėda LNG-terminal antakse käiku varem, kui saab kasutusvalmis Syderiai hoidla¹⁹. Seetõttu otsustas terminali operaator Litgas hoiustada alates 2015. aastast kuni 100 miljonit kuupmeetrit ja 2017. aastal kuni 200 miljonit kuupmeetrit terminali kaudu imporditud gaasi Inčukalnsi maa-aluses hoidlas²⁰.

Muud LNG-terminalid

Euroopas avaneb maagaasi veeldajaile kahe aasta pärast täiendav müügivõimalus. Mitmesse Läänemere sadamasse kavandatakse LNG-terminale laevade varustamiseks gaasikütusega, sest 2015. aastast karmistuvad nõuded väävlisisaldusele meretranspordi heitgaasides Põhja- ja Läänemerel²¹, mis sunnib laevaomanikke paigaldama alustele väävlipüüdurid või loobuma diiselkütusest gaasikütuse kasuks.

Laevade punkerdamisele mõeldud terminalid võivad hakata varustama ka maismaatarbijaid, kui nad ühendada maagaasi ülekandevõrku. Neil terminalidel võib olla mõju kütuste turule, kui sedakaudu imporditud gaasil on hinnaeelis regionaalse terminali pakutava LNG ees.

Kokkuvõtteks

Kui regionaalne LNG-terminal on täiendava tarnekanalina Soome, Eesti, Läti ja Leedu ühine huvi, siis peaks see väljenduma poliitilises kokkuleppes, millega asjaosalised kohustuvad jagama terminali rajamise kulusid. Kas sellist kokkulepet võib loota, kui terminali asukoht on otsustatud?

Maagaasi tarbimise suurendamiseks peaksid Eesti, Läti, Leedu ja Soome valitsused piirama toetusi taastuvatele kütustele, et õigustada ühegi LNG-terminali rajamiseks tehtavaid kulutusi.

Eespool mainitud uurimused soovitavad Läänemere idakalda riikide tarbeks üht LNG-terminali võimsusega neli miljardit kuupmeetrit maagaasi aastas. Kas kahe sellise võimsusega terminalile jätkub tarbijaid?

Regionaalseks LNG-terminaliks, mis täiendava tarnekanalina tasakaalustaks Gazpromi rolli Läänemere idakalda riikide gaasiga varustamisel, sobib Klaipėda LNG-terminal. Selle ehitamisega on juba alustatud ning terminali võimsust saab suurendada. Jäävaba sadam, piisavad ülekandevõimsused ning ühendus Lätiga võimaldavad anda Klaipėda terminalile regionaalse terminali ülesanded.

Alternatiiviks oleks taastuvate kütuste ehk biomassi laiem kasutamine energiatootmisel. Tõenäoliselt saaks LNG-terminali rajamiseks kavandatud rahaga (v.a Euroopa Komisjoni lubatud toetus) ehitada mitu kohalikul biomassil töötavat koostootmisjaama või katlamaja kõigisse kolme Balti riiki.