Mineviku tulevik

Eesti ajalooteadvuse peamine häda ei ole mitte ajalooteaduse kehv seis ega selle teaduse tulemuste populariseerimise vilets olukord. Need ehk on ka, aga minu asi pole siin sõna võtta. Lõpuks ei ole ega saagi olla mitte ükski teadusharu nii väikese rahva juures ühtlaselt heal tasemel kaetud. Ometi on Eesti ajaloolased läbi aegade ja isegi nõukogude võimu kiuste avaldanud pidevalt huvitavaid uurimusi. Kõigist neist ei saanud väga häid ajaloo populariseerijaid, aga ka kirjanikusoonega rahvalikke ajaloojutustajaid on meil samuti alati olnud. Kas või Eduard Vilde, Lennart Meri, Jaan Kross.

Viga ei ole mitte süsteemi – ajaloouurimuse-kirjutuse-jutustuse-arusaamise – kehvas töös, vaid süsteemi enda põhimõttes, alustes.

Ma arvan, et Eesti-suguse väikese piiririigi puhul tuleb eriti selgesti välja rahvusliku ajaloojutustuse piiratus, võimatus, paratamatu ummikussejooksmine. Muidugi on seda märgatud ka mujal, suure ajalootraditsiooniga suurtel maadel. Ja juba kena mõnikümmend aastat on traditsioonilise suure rahvusajaloo kõrvale ilmunud teisi, “väikesi” ajalugusid, mis püüavad selle kitsust ületada.

Rahvusajalugu on fiktsioon täpselt samavõrd kui romaan (muide selle kaksikvend, samal ajal sündinud), sest mõlema keskne kangelane on fiktiivne (kuigi alati elulise põhjaga).

Rahvusest sai keskne ajaloofiguur teadagi Euroopa vana korra loojangul, kui senised kangelased, salvitud valitsejad, kaotasid oma külgetõmbejõu. Vanad kuninga- ja vürstikodade kroonikad muidugi kubisevad samuti väljamõeldud imelugudest, nii nagu on võltsinguid ja vahelejätte kõigis neis liiga kaugele (Aadama, Aabrahami, Caesari, Püha Louis’ või mõne Kiievi suurvürstini) tagasi venitatud genealoogiates. Ometi, suguvõsaajalool on siiski mingi reaalne inimlik põhi, vähemalt kuhugi maani: pärilikkus, põlvest põlve edasi antud traditsioonid, valdused, geenid.

Rahvus aga on nende poolväljamõeldud valitsejasuguvõsade kõrval midagi täiesti väljamõeldut. See on ajaloolaste, kirjanike ja demokraatlike või populistlike poliitikute mõttelooming. Millel muidugi on ka oma reaalne tagapõhi. Vähemalt olevikus. Iga ajalookirjutuse nõrk koht aga ongi see, et ajalugu kirjutatakse ikka olevikust minevikku liikudes, oleviku jaoks ja mõõdu järgi. Ajalugu on oleviku selga parajaks traageldatud minevik. Tõsi, sageli, eriti natuke eemalt ja silmad vidukil vaadates istub see ju päris kenasti.

Ajalugu on oleviku selga parajaks traageldatud minevik.

Rahvusajaloo (poolteadmatud-tahtmatud) loojad põrkasid muidugi kohe raskele kirjanduslikule probleemile: kuidas jutustada nii amorfse kollektiivse olendi, nagu seda on rahvus, lugu. Lahendus tuli märkamatult kaasa vana korra aegsest ajalookirjutusest: kangelane-rahvus personifitseeriti rahvuskangelastes, suurmeestes ja natuke ka -naistes (suurnaised, jah…). Need moodustavad iga rahvuse ajaloos omamoodi dünastia ja selle dünastia lugu ongi rahvuse lugu, hallidest aegadest, frankidest või soome-ugri alghõimudest saadik.

Ajalookirjutus on alati olnud kõigepealt poleemiline, ikka on kirjutatud ajalugu millegi tõestamiseks (oma õiguse, mõistagi). Valitsejakodade ajalugu pidi tõendama nende võõrandamatut õigust oma maale ja rahvale. Õiguse andis ju põlisus: see on nii, sest see on alati nii olnud, meie perekond on teid valitsenud aegade algusest saadik. Rahvuse ajalugu peab tõestama ühe rahva – tegelikult praeguse poliitilis-kultuurilise kogukonna – võõrandamatut õigust ühele territooriumile. See ongi põhiliselt kõik. Rahvusajaloo eesmärgiks on tõendada selle rahvuse põlisust sellel maal. “Meie” oleme olnud siin viis või kui tahes mitu tuhat aastat. Muidugi ei ole see võimalik genealoogiliselt (või geneetiliselt), sest juba vähegi kaugemal läheks pilt kole kirjuks ja tuleks välja, et kõigil, vähemalt Euroopa piires, on põline vereõigus ükskõik missugusele maanurgale. Selle asemele tulebki keele, kultuuri, kangelaste järjepidevus. Nii nagu Aabraham sünnitas Iisaki, Louis Püha järgmised Louis’d, nii sünnitas Lembitu Jakobsoni, Kristjan Jaak Peterson Juhan Liivi jne.

Mõningad hädad sel viisil, rahvuse loona, maa ajaloo jutustamisega muidugi on. Suurtel rahvastel see häda, et nende suurmehed on kippunud tegutsema kole laialt ja nii kisub ka nende rahvusajalugu enda kätte juba tükke tervete kontinentide ajaloost. Meie puhul pigem see, et läbi aegade on siin tegutsenud ja valitsenud suurmehi, keda on väga raske assimileerida meie praegusesse rahvusesse-persooni, ühesõnaga, nimetada eestlasteks. Need tuleb siis kõrvale jätta ja kuna alamrahva ajaloost on andmed kole kesised ja lünklikud, pealegi sobivad halvasti ajaloolt vaikimisi nõutava kangelasjutustuse koesse, polegi nagu palju millestki rääkida. Keskenduda tuleb üksikutele värvikatele võitlusmomentidele, kui sellel maal on esile kerkinud kangelasi, keda võib kõhklemata pidada rahvuslikeks.

Nõnda ongi eesti rahvuslik ajaloojutustus, par la force des choses, kujunenud kole lünklikuks. Ajalugu oleks siin ärganud justkui ainult hetkedeks, et suikuda siis jälle oma liivimaalikku surmaunne (sa magad, mehike, magad). On muistne vabadusvõitlus, sest sellest nimetavad kroonikud mõnda kohalikku väe- ja rahvapealikut. Ja siis enam-vähem järgmine ongi ärkamisaeg. Noh, võib ka natuke ajalugu kududa mõne vahepealt teada oleva suur- või poolsuurkuju ümber, nagu sõjamees Ivo Schenkenberg või kooliõpetaja Forselius. Aga täit epohhi neist siiski välja ei joonista. Jakobsoni “kuuesaja-aastane orjaöö” oli pideva rahvusliku ajaloojutustuse võimatuse geniaalne väljendus. Just nimelt, öö: midagi pole näha. Sest pole kangelasi, kes meile seda ööd valgustaksid. Või kangelased muidugi on, aga need meile ei sobi.

Ajaloo kramplik jutustamine rahvusajaloona on nõnda meie jaoks olnud kohutavalt vaesustav. Enamik aega meil polegi ajalugu olnud. Ometi on. Aga kellel? Või hoopis millel?

Rahvusajalugu on fiktsioon täpselt samavõrd kui romaan, sest mõlema keskne kangelane on fiktiivne.

Jah, mulle tundub, et palju produktiivsem ja valgustavam oleks käsitleda ajalugu mitte rahvuse, vaid otseselt ja ausalt maa loona (niikuinii seda osaliselt tehakse ja ajaloo nimigi on ikka Eesti ajalugu, kuigi tõe huvides peaks pigem olema Eesti rahva ajalugu), siis jääksid ära sellised kimbatused ja veidrused, mis ilmnevad kas või kõige viimases suures rahvuslikus ajalooköites, “Eesti ajaloo” 18. sajandit ja 19. algust esitavas osas. Seal on näha, et ajaloolase sulg on nobedasti jooksnud, kui on vaja olnud jutustada tollastest Vene, seega ka Eesti- ja Liivimaa valitsejatest. Ka nende provintside (kindral)kuberneride elu ja töö valgustamisega ei olda kitsid. Aga talu- ehk maarahvast rääkides piirdutakse põhiliselt juba ammu teada etnograafilis-sotsiaalsete klišeedega. Rahva elu oli, ühesõnaga, raske.

Veel suurem segadus on baltisakslaste, see tähendab, meie maa tolleaegse eliidiga. Mida neist rääkida, kui isiklikuks minna? Juhul, kui neist on ette tuua mõni rahvusvaheline suurmees nagu Baer, siis on ju hästi, temast annab peaaegu rahvusliku ajaloo kangelase joonistada. Aga mida peale hakata kõigi nende väiklaste ja kitsarinnaliste junkrutega, kes ometi mängisid siin esimest viiulit? Lugu on, aga jutustada ei saa, sest kangelased hästi ei sobi.

Need hädad langeksid ära, kui maa ajalugu uurida ja esitada tõepoolest maa, mitte rahva ajaloona (muidugi, lugu räägiks ikka inimestest, aga raamistik, alus, toimumispaik oleks maa, kangelaste keel, rahvus, sugu, sotsiaalne seisund poleks ette antud). Maal nimelt on see eelis, et erinevalt rahvast on ta ka minevikus olnud ikka põhiliselt seesama paik maakeral (maa teljenihke jms võib ajaloolise aja piires tühiseks lugeda), kuhu on paistnud enam-vähem nii palju päikest ja olnud selline ja selline loodus, millega inimestel ja nende kultuuril on tulnud kohaneda. See, kui me piiritleme Eesti näiteks tänase Eesti Vabariigi (või sõjaeelse, lastagu aga käia) territooriumiga, ei keela meil minemast ükskõik kui kaugele minevikku, jääaega ja jääaja taha minu pärast. Pind, kus need asjad on toimunud, jääb samaks. Mis siis, et sel pinnal on toimunud samaaegselt väga erinevaid ja mitte tingimata üksteisega seotud asju.

See tähendab, selle maa asemel on olnud mitu maad, või on see maa kuulunud teistesse riikidesse. Miski ei takista meil samamoodi kui Eesti ajalugu jutustada Järva või Hiiu ajalugu. Või Tallinna ajalugu. Või Harjumäe ajalugu. Või ühe talu või talu põllu või karjamaa ajalugu. Maa on küll ka ajas muutlik (kas või need väikesed kliimaperioodid, millest rahvusajalugu samuti senini vaikib), kuid tema muutlikkus on inimlikus, moraalses mõttes neutraalne. See ei sega meid tõde otsimast.

Nüüd aga, kas see on huvitav? Ajalugu ilma tolle kuulsate kangelaste reata? Nii-öelda arheoloogiline ajalugu, pinnaseproov?

Minu arust on. Sest peale poliitilise ja pragmaatilise tõestamiseesmärgi on ajaloo kirjutamisel ometi alati olnud ka teine, vaimne siht. See on tõe ja arusaamise otsimine, sama, mis kõigil teadustel ja kunstidel nende õiges tähenduses.

Maa, mitte rahvuse loo jutustamine vabastaks meid tõe huvides nii mõnestki kammitsevast sundusest, mis muidu paneb alatihti ühte silma kinni pigistama. Muidugi, selline ajalugu ei sobi ehk rahvusterviku ülesehitamise ideoloogiana. Aga kas seda ongi enam vaja üles ehitada? Kas see pole juba ära tehtud, kas see pole juba ammugi lahendatud minevikuülesanne, mida me nüri järjekindlusega ikka edasi tüngime?

Maa lugu ei jutustaks mitte teleoloogilisest järjepidevusest, sellest, kuidas kõik oli tegelikult juba algusest peale, Lembitust, Kolõvanist, Lindanisast ja viikingitest saadik olemas ja ette määratud, vaid hoopis ühte teist lugu. See oleks lugu lõputust ettemääramatusest, lõputust dünaamikast, liikumisest, muutumisest, inimeste rändamisest ja paiksusest, usutruudusest ja meelemuutustest. Sellest, kes kõik on tulnud ja läinud (jäänud pole ega jäägi ju keegi), võidelnud oma võitluse, mis ikka, sügavamas, on võitlus teadmatusega, milleski võitnud, milleski alla vandunud. Ja siis on tulnud uued inimesed, rääkinud nii- ja naasuguseid keeli, uskunud end olevat need ja teised. Omanud, õppinud, sünnitanud ja kasvatanud uusi inimesi, hõime, kogukondi, kultuure, maid ja riike, ja siis jälle uusi. Aga ikka siinsamas.

Eesti-suguse väikese piiririigi puhul tuleb eriti selgesti välja rahvusliku ajaloojutustuse piiratus, võimatus, paratamatu ummikussejooksmine.

Rahvuslikku ajalugu esitatakse teadvustamatult nii, nagu oleksid inimesed alati teadnud, mida nad teevad, nagu nad oleksid juba aegade algusest peale ehitanud seda olevikku, mis oleme ja kus elame meie. Nii võib meilgi, aga eriti valitsejatel ja valitutel kergesti tekkida pettekujutelm, et ka nemad on ühed neist tuleviku ajaloo suurtest, kellest nad on lugenud ajalooraamatutest ja kes seal teotsevad, nagu nad teaksid. Kuid inimesed on alati vaadanud tulevikku teadmatusega ja ainult kobamisi otsinud teadmist. Nii ka meie.

Rahvuslik ajalugu toidab uhkust, eneseteadvust, kuid võib toita ka pimestust, jäikust. Maa ajalugu toidaks alandlikku, muutusi ja püsimatut, aga eelkõige oma teadmatust tunnistavat meelt.

Mulle tundub, et selle maa ajaloo tõe otsimine, väljakaevamine, läbivalgustamine oleks praegu huvitavam vaimne ülesanne kui veel ühe rahvusajaloo kokkuluuletamine. Aga eks ajaloolasi ja ka teisi olegi juba selle töö kallal.

Kuid kas see maapinnaajalugu, kõige inimliku püsimatuse ja muutumise ajalugu ei võta meilt meie võõrandamatut õigust meie maale? Ma arvan, et paradoksaalsel kombel see hoopis tõestaks seda veel veenvamalt kui rahvuslik järjepidevusjutt. Meil on õigus siin olla, sest me oleme siin praegu. Sest me oleme ainsad, kes tunnevad seda maad ja saavad jutustada, laulda, mäletada tema lugu. Sügavamas muidugi polegi küsimus õiguses, sest kõik õigused on inimene endale võtnud, aga see on sügavamas.