Miloš Mitrović: Ristteel Serbia ida ja lääne vahel

Veebruari lõpus andsidki Serbia ja Kosovo juhid Euroopa Liidule mõista, et nad võiksid hakata vaenukirvest matma ja suhted normaliseerida. Ehkki kohe süüdistas Kosovo taaskord, et Serbia veab jalgu järele ning käegakatsutavat edasiminekut pole toimunud.

Pärast kuid toimunud suhete pingestamist on Lääs nüüd hakanud Belgradile jõulisi sõnumeid andma: tuleb kehtestada sanktsioonid Venemaale või riskida sanktsioonidega enda vastu. Euroopa Liit võib peatada ühinemisprotsessi, võtta tagasi investeeringud ja taaskehtestada viisarežiimi, tunnistas Vučić Serbia rahvale. Ta kirjeldas jaanuaris enda ette pandud väidetavat ultimaatumit ennenägematu survena Serbiale.

Viimastel aastatel on Vladimir Putini juhitud Venemaa olnud põhimõtte „Kosovo on Serbia“ kõige vankumatum toetaja. See, et Moskva on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige, muudab tema positsiooni ülioluliseks. Pealegi sõltub Serbia peaaegu täielikult Venemaa maagaasist.

Serbia on esmatähtsaks kuulutanud Euroopa Liiduga ühinemise, mis eeltingimusena nõuab ELi välispoliitika järgimist. Vaevalt see aga 2009. aastal alanud ühinemisprotsessi vältel päris nii on olnud. Eriti silmanähtavaks on ELiga kõigis küsimustes mittenõustumine saanud pärast seda, kui Venemaa ründas Ukrainat. Kuigi Serbia hääletas ÜRO peaassamblee Moskvat hukka mõistvate ja Ukraina territoriaalset terviklikkust toetavate resolutsioonide poolt, viimati 24. veebruaril 2023, ei ole ta veel sanktsioone kehtestanud, jätkates „nii, nagu polekski midagi juhtunud“.

Kas pole mitte jõutud pöördepunkti?

Veebruari alguspäevil andis president Vučić teada, et sügisel võidakse korraldada ennetähtaegsed valimised. Väidetavalt valitseva koalitsiooni sisepingetest tingitud valimised lükkavad Kosovo küsimuse tagaplaanile, tõstatades taas kord sanktsioonide küsimuse.

Üldvalimised toimusid Serbias läinud aasta aprillis, valitsuse moodustamiseni jõuti aga alles oktoobris. Ehkki keegi seda avalikult ei tunnistanud, oli viivituse põhjus selge: sooviti vältida otsuste vastuvõtmist nii kaua kui vähegi võimalik. Sõjaga hõivatud Lääs pigistas samal ajal silma kinni ja andis Serbia valitsusele pisut lisaaega.

1948. aastal hakkas president Josip Broz Tito Jossif Stalinile vastu ja muutis Jugoslaavia Lääne helde toetuse najal kommunistlikest riikidest kõige jõukamaks. President Vučićile meeldib end Titoga võrrelda, kuid oma muresid kurtes mainib ta sageli ka endisi Serbia ja Jugoslaavia mõrvatud monarhe. Kui meenutada noore Vučići ametiaega teabeministrina autoritaarse presidendi Slobodan Miloševići ajal 1990. aastate lõpus, näib ajalugu heitvat varju nii Serbia välispoliitika kujundamisele kui ka selle hindamisele.

„Tõelise“ venelase küsimus

Peatage Bill Clinton. 24. märtsil 1999 palus tollane president Boriss Jeltsin rahvusvahelist üldsust, et tühistataks otsus alustada sõjalist kampaaniat Jugoslaavia Liitvabariigi (Serbia ja Montenegro) vastu. NATO oli otsustanud Serbias toimuvasse sekkuda, väites, et peab lõpetama julmused, mida Jugoslaavia armee ja Serbia politseijõud Kosovo albaanlaste vastu toime panid.

Kuid Serbias oli väga vähestel usku, et Jeltsin võiks veenda USA presidenti või Ameerika liitlasi. Selle asemel tajuti Jeltsinit Ameerika mehena – mitte ehtsa ega „tõelise“ venelasena. Tõeline venelane pidi Serbia vaatepunktist olema õigeusklik, slaavi vend, kes toetab Belgradi alati, hoolimata Moskva enda huvidest. Peagi valiti Venemaal uus juht, Vladimir Putin, „tõeline venelane“.

NATO jätkas pommitamist 10. juunini. Selle tulemusena sõlmiti rahvusvaheliste julgeolekujõudude ning Jugoslaavia ja Serbia Vabariigi valitsuse vahel Kumanovo lepe. Leping nägi ette, et Jugoslaavia ja Serbia relvajõud tõmbuvad välja Serbia lõunaprovintsist Kosovost, mida need mõne päeva jooksul ka tegid. Samal ajal võttis ÜRO Julgeolekunõukogu vastu resolutsiooni, mis andis volitused rahvusvaheliseks sõjaliseks kohalolekuks Kosovos. Nii saigi kunagisest Serbia provintsist tegelikkuses rahvusvaheline protektoraat.  

Rahvas teadis, et Kosovo polnud enam Serbia. Ja nad ei hoolinud sellest.

Kummalisel kombel kuulutas Milošević võitu NATO üle. Siiski sai ülekaalukas osa serblastest aru, et riik oli alla andnud ja militaartehniline kokkulepe oli tegelikult kapitulatsiooniakt. Rahvas teadis, et Kosovo polnud enam Serbia. Ja nad ei hoolinud sellest.

Riik oli kurnatud endise Jugoslaavia 1990ndate sõdadest ning vaesusest, korruptsioonist ja organiseeritud kuritegevusest laastatud. 2000. aastal pöörasid valijad Miloševićile selja ning pärast kümmet aastat võimulolekut kaotas ta valimised. Paremäärmuslik Serbia Radikaalne Partei (SRS) liikus valitsevast blokist opositsiooni leeri. Toonane minister Vučić astus tagasi, ent oli juba jäänud meelde vaba meedia survestamisega.

Uus algus. Kõike muud kui lihtne

Uue valitsuse all pöördus Serbia Lääne ja Euroopa Liidu poole. Miloševići langus ja tema väljaandmine endise Jugoslaavia asjade rahvusvahelisele kriminaalkohtule (EJRK) märkis uue ajastu algust.

Serbia ühiskond jagunes aga peagi vastandleeridesse. Kuigi rahva enamus pooldas Euroopa Liiduga ühinemist, oli märkimisväärne vastuseis koostööle EJRKga, mis oli ELiga liitumise protsessi oluline eeltingimus. Miloševići ajastu poliitilist ja sõjalist eliiti süüdistati sõjakuritegudes ja seetõttu otsis EJRK neid taga. Sellegipoolest oli mõni neist endiselt ametis, sealhulgas luureagentuurides.

Niinimetatud vastuolulised ärimehed, see tähendab need inimesed, kes oma raha olid Miloševići valitsuse ajal kokku ajanud, seisid vastu Euroopa-meelsetele reformidele, mis ähvardasid nende rikkuse hoolikalt luubi alla võtta.

Isegi Serbia õigeusu kirik kaitses isikuid, keda kriminaalkohus – mida kirik oli algusest saati Serbia-vastaseks pidanud – taga otsis. Nii nagu ikka, suhtus kirik Läänesse pigem skeptiliselt ja oli liialt kiindunud Venemaasse. Tol ajal ei olnud Putini Venemaal aga veel säärast enesekindlust, nagu see omandas järgnevatel aastatel.

Vene pärand püsib

Veebruaris 2003 andis Serbia Radikaalse Partei juht Vojislav Šešelj end EJRK-le üles; talle esitati süüdistus sõjakuritegudes ja mõisteti hiljem süüdi. Parteid asus juhtima Vučići ja Šešelji asetäitja Tomislav Nikolić. Alati venemeelne olnud SRS konsolideerus pärast 2000. aasta lüüasaamist ja Šešelji niinimetatud pagulust. Aastatel 2004–2012 oli see suurim opositsioonirühmitus, kelle kontrolli all oli umbes kolmandik parlamendist. 2012. aastal tuli partei viimaks võimule, võttes Euroopa-meelse kursi ja uue nime – Serbia Progressipartei (SNS).

Kui Šešelj läks Haagi, suundus Miloševići abikaasa Mirjana Marković pagulusse Moskvasse, kus ta palus Putini režiimilt poliitilist varjupaika. Miks Serbia lubas tal lahkuda, hoolimata süüdistustest, et ta oli oma abikaasa poliitilise vastase Ivan Stambolići mõrva kaasosaline, jäigi ebaselgeks. Varsti pärast demokraatiale üleminekut 2000. aastal põgenes Venemaale ka Miloševići poeg Marko (kes oli ka ise raskete kuritegudega seotud). Temalegi anti poliitiline varjupaik. Mirjana Marković suri Moskvas 2019. aastal, Marko Milošević elab kuuldavasti siiamaani ja tegeleb seal äriga.

Kõrgendatud meeleolus

Serbia moderniseerimise ja selle Euroopa Liidu liikmesuse peamine edendaja pärast 2000. aasta üleminekut oli peaminister Zoran Đinđić, Demokraatliku Partei (DS) juht ja filosoof, kes oli õppinud Jürgen Habermasi juures. Đinđić mõrvati valitsushoone hoovis 12. märtsil 2003. Tapjad olid Miloševići ajal loodud politsei eriüksuse (JSO) ja ühtlasi ka kuritegeliku bande liikmed. Ehkki nad mõisteti hiljem süüdi, jäi selle mõrva poliitiline jälg saladuseks.

Vučić avaldas hiljem, et ta oli siis, kui Đinđić mõrvati, sedavõrd vaimustuses, et jõi ennast esimest korda elus purju. Venemaa riigitelevisioon kujutas Đinđićit Lääne käpiknukuna ja väitis, et too sai, mida oli ära teeninud.  

Serbia jätkas siiski Euroopa kursil, hoolimata Đinđići mõrvamisest. Järgmine valitsus, mida juhtis mõõdukas rahvuslane Vojislav Koštunica, andis palju süüdistatavaid isikuid rahvusvahelisele kriminaalkohtule välja. JSO oli varem blokeerinud Belgradis kiirtee, protestides koostöö vastu EJRKga. Uus valitsus tuli välja reformikavaga ja võttis vastu demokraatlikud seadused. Boris Tadićist – Đinđići järglasest Demokraatliku Partei juhina – sai 2004. aastal president, 2008. aastal valiti ta ametisse tagasi.

Tadići kaks külge

Kui Kosovo veebruaris 2008 kuulutas välja iseseisvuse, järgnes sellele Serbia peaminister Koštunica tagasiastumine märtsis. President Tadić säilitas siiski oma ametikoha ja Demokraatlik Partei jätkas Euroopa kursil.

Ühest küljest jäi Tadić ustavaks valitud Euroopa-meelsusele. Radovan Karadžić ja kindral Ratko Mladić, Bosnia sõja ning Srebrenica genotsiidi peategelased, arreteeriti ja toimetati Haagi. Teisalt vaadati üles Serbia välispoliitika alused, sest Kosovo oli just Lääne tugeval toetusel iseseisvuse välja kuulutanud. 2009. aastal ütles president Tadić, et Serbia on täiendanud oma välispoliitilist doktriini ja formuleerinud „diplomaatia neli sammast”: Euroopa Liit, Ameerika Ühendriigid, Venemaa ja Hiina.

Enamgi veel, see oli Tadići presidendiajal, kui Venemaa Gazprom Neft omandas 51-protsendise osaluse Naftna Industrijas Srbijes (NIS, Serbia naftafirma) kasina 400 miljoni euro eest. Gazprom Neft sai ka kahe suure rafineerimistehase omanikuks riigis ning omandas üle 400 bensiinijaama nii Serbias kui ka mõnes naaberriigis. Sel moel saavutas Moskva Serbia nafta- ja gaasiturul monopoli, mida hoiab tänaseni.

Ikkagi „Vučićist tugevam“

Viis, kuidas Tadić käsitles Kosovo küsimust, valmistas paljudele tema välispartneritele nii idas kui läänes meelehärmi. Sama aasta septembris küsis Venemaa suursaadik Aleksandr Konuzin Belgradi julgeolekufoorumil, kas „selles ruumis on serblasi“, mõeldes selle all „tõelisi serblasi“. Diplomaat protestis ka ühe osaleja Venemaa-vastaste sõnavõttude pärast ja kurtis, et „keegi ei rääkinud tegelikest probleemidest, nagu näiteks Kosovo“. Seejärel suursaadik lahkus konverentsilt.

Lääs ei olnud rahul Tadići tõrksusega Kosovo küsimuse lahendamisel. Angela Merkeli Belgradi visiidi ajal 2011. aasta suvel seisis too vastu nõudele likvideerida Serbia riigiasutused Põhja-Kosovos (kus elavad valdavalt serblased).

Tänapäeval meenutab Tadić sageli endise Saksamaa kantsleri saatuslikku visiiti. Ta ütleb, et on Vučićist tugevam, sest trotsis Merkelit. Serbias on laialt levinud arvamus, et see noomitus seadis Tadići ebakindlasse olukorda ja sillutas teed endiste marurahvuslaste võimule naasmiseks.

Serbia võimsaim mees

2000. aastate alguses peeti radikaale nagu Vučić ja Nikolić suurimaks ohuks demokraatiale. Alles 2008. aastal kujundasid nad oma partei ümber, olles mõistnud, et nad vaevalt kunagi võimule pääsevad, kui kasutavad säärast äärmusnatsionalistlikku retoorikat. Vučić ja Nikolić lõid seega Sešeljist lahku ja rajasid radikaalsete fraktsioonide märkimisväärsel toetusel Serbia Progressipartei. Järsku olid nad – või ennemini teesklesid, et on – tavaline konservatiivne erakond, mis hiljem isegi ühines Euroopa Rahvaparteiga.

2012. aastal võitis Nikolić Tadićit presidendivalimistel ja Progressipartei sai moodustada uue valitsuse. Sestsaadik on Vučić liikunud esmalt asepeaministri kohalt peaministri ametisse ja lõpuks saanud presidendiks ning ühtlasi Serbia võimsaimaks meheks – see on tiitel, mida ta täna naudib.

Välispoliitikas osutus Progressipartei edukaks, erinevalt Tadićist. 2013. aastal kirjutasid Belgrad ja Priština alla Brüsseli kokkuleppele ning Serbia lammutas oma institutsioonid Kosovo põhjaosas. Vučić juhtis Serbiat Euroopa Liitu ja Brüssel avas ühinemisprotsessis uusi peatükke, kuigi Vučić hakkas tasapisi taas näitama oma tõelist autoritaarset palet.

Progressipartei valitsus pöördus peagi tagasi vanade rõhumisharjumuste juurde, püüdes saavutada kontrolli vaba meedia üle. Vabaühendusi ja poliitilist opositsiooni tembeldati „isamaa reeturiteks“ – täpselt nagu toona, kui Vučić töötas Miloševići ajal teabeministrina.[1]

„Ukraina ründab Venemaad“

Kui Venemaa alustas 24. veebruaril 2022 sissetungi Ukrainasse, tuli Invader, peamine Vučići-meelne tabloid, välja sedalaadi esikülje pealkirjadega nagu „Ukraina ründab Venemaad“. Taoline toimetamispoliitika on viimase aasta jooksul püsinud kõigis valitsusega seotud päevalehtedes ja enamikus telestuudiotes. Ainsad erandid on kaks nn Serbia-vastast ajalehte ja kaks kaabel-TV uudistekanalit.

Umbes 200 000 Vene migranti on pärast sõja algust põgenenud Serbiasse. Need on enamasti noored ja haritud inimesed, kes ei saanud jääda oma kodumaale ja jätkata oma asjadega tegelemist, sest kartsid väeteenistusse kutsumist ja sõtta saadetamist. Need noored jäid nõutuks, nähes Serbia linnades majade fassaadidel Z-tähti ja Putini portreesid. Belgradi kesklinnas võis aeg-ajalt komistada isegi Wagneri embleemi otsa.

Peab aga ütlema, et need toetussõnumid Putinile ei ilmunud nagu välk selgest taevast, vaid olid pigem eri äärmusrühmituste ja jalgpallihuligaanide kätetöö. Nood on aga — enam-vähem — valitsuse kaitse all.

Mida „mitte kunagi“ oodata

2022. detsembris määrati Aleksandar Vulin, varasem siseminister ja äärmiselt venemeelne vasaknatsionalistlik poliitik, julgeoleku-teabeagentuuri (BIA, riiklik luureagentuur) juhiks. Veidi enne ametisse nimetamist ütles Vulin: „Me ei kehtesta kunagi, mitte kunagi, mitte kunagi Venemaale sanktsioone!“ Samuti oli ta eelmise aasta augustis külastanud Moskvat, kus teda võõrustas lahkelt Venemaa välisminister Sergei Lavrov.

Paradoksaalsel kombel palub Serbia president Aleksandar Vučić praegu kõigil neil Euroopa-meelsetel rühmitustel, keda ta on aastaid laimanud ja taga kiusanud, ennast toetada.

Nüüd kritiseerivad paremäärmuslikud parlamendiliikmed Vučićit, kuna too pole kümme kuud Vladimir Putiniga isiklikult rääkinud. Kuigi varem kohtusid kaks presidenti üle kahekümne korra vaid seitsme aasta jooksul. Vučic on sattunud kriitika alla sellegi eest, et takistas oma välisministrit Ivica Dačićit (kes on ka SNSi koalitsioonipartneri Sotsialistliku Partei juht) Lavroviga kohtumast. Lavrov soovis Serbiat külastada, kuid ei saanud seda teha Venemaa lennukompaniide vastu kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu.

President Vučić kurtis 2. veebruaril parlamendis peetud kõnes, et Serbia maksab juba liiga kõrget hinda selle eest, et ei ole ühtlustanud oma välispoliitikat Euroopa Liidu omaga. Ennekõike tähendab see sanktsioonide kehtestamist Venemaa vastu. Vučić lisas, et see ei olnud siiski ainult tema, vaid pigem valitsuse otsus.

Paradoksaalsel kombel palub Vučić praegu kõigil neil Euroopa-meelsetel rühmitustel, keda ta on aastaid laimanud ja taga kiusanud, ennast toetada.

---

[1] Freedom House’i aastaaruande „Freedom in the World 2022“ järgi sai Serbia hinnangu „osaliselt vaba“.