Millist Euroopat me tahame?

Euroopa Liit on 66 aastat vana. Ent ikka ja jälle esitatakse nii Brüsselis kui ka Euroopa pealinnades küsimus, milline peab olema Euroopa Liit. Kas rohkem võimu keskuses või rohkem otsustamist liikmesriikide parlamentidel ja valitsustel? Ehk et seesama küsimus, mida on esitatud viimase sajandi lõpukümnenditel, on aktuaalne ka täna: kas riikide liit või liitriik? Riikide liidu ja majandusliidu puhul võib täheldada seost, nagu ka liitriigi ja poliitilise liidu vahel võib märgata teatud seoseid.

Taasiseseisvunud Eesti Vabariigi 20 aasta vältel on meile ühe aasta eelarve jagu raha tulnud Euroopa Liidult. Me oleme selle kui loomuliku kingituse vastu võtnud. Sest eks me ju 1990ndate algusest saadik vaatasime Euroopa Liidule kui majandusabile ja NATOle kui julgeolekutagatisele. Ent nüüd on meie kord tõsiselt maha istuda ja parafraseerides John Kennedyt küsida iseendalt mitte seda, mida Euroopa sinule on andnud, vaid mida annad sina, Eesti, Euroopale.

Kui kõrvale jätta tänane euroala võlakriis ja mõtelda tagasi Euroopa Liidu ajaloole, eriti aga selle algusaegadele, siis tuleb tunnistada, et 20. sajandi sõjast kurnatud Euroopa ühendamine tähendas ennekõike julgeolekuprojekti. Just see, et kahe sajandeid vaenutseva suurriigi, Saksamaa ja Prantsusmaa strateegilised majandusharud kokku põimiti, tähendas rahu kinnistamist meie kontinendil. Mõelgem kasvõi hetkeks, missugused tööstused õigupoolest ulatasid teineteisele käe: söe- ja terasetööstus. Viimase kokkusulatamine tegi edaspidi mõeldamatuks – et mitte öelda võimatuks – teineteise vastu kahurite suunamise.

Tasub meenutada algusaegu ja meile saab selgeks veel üks n-ö pisiasi – see, mida õigupoolest tähendab ühtne põllumajanduspoliitika. Taaskord – Euroopa oli laastatud, varemetes ja näljas. 21. sajandil tundub isegi kõike näinud ja läbi elanud eestlasele uskumatu, et Euroopas oli suur puudus toidust. Just sellepärast, et eurooplane ei peaks mitte kunagi enam nälga tundma, anti ühisest eelarverahast pool põllumajandusele. Ajalugu meenutamata võib tunduda ühtne põllumajanduspoliitika mingi anakronismi või lollusena, aga kunagi oli sellise poliitika rakendamine Euroopa elujõu taastamiseks hädavajalik. Oma põllumehe toodetud toit on ka tänases Euroopas aktuaalne.

20. sajandi sõjast kurnatud Euroopa ühendamine tähendas ennekõike julgeolekuprojekti.

Mida edasi ja eemale Teisest maailmasõjast, seda enam võttis ka Euroopa Ühenduse kuue asutajariigi raison d’être uued mõõtmed. Brittide astumisega Euroopa Ühendusse sai üha enam hoogu mõte majandusliidust. Ent alati jäi selle kõrvale kui mitte peatähtsana, siis ikkagi olulisena ka mõte poliitilisest liidust. Tasub mõtiskleda, mis sundis Lääne-Euroopa tugevaid majandusi enda hulka võtma selliseid diktaatorite poolt räsitud nõrku nagu Hispaania, Portugal või Kreeka. Aga Euroopa riigimeestele tundus see mitte lihtsalt vajalik, vaid ainuvõimalik käik. Ikka sellepärast, et Euroopa oleks kontinendina stabiilne.

Kui jälgida Euroopa laienemise loogikat, siis Euroopa Liidu muutumine tosinalt liikmesriigilt viieteiskümneliikmeliseks jutustab jällegi pigem tugevate ja konkurentsivõimeliste majanduste liitumisest kui poliitilise liidu süvendamisest. Uued tulijad 1990ndate keskel olid ju riigid, kellega polnud mingeid probleeme ei siis ega ka käesoleval aastatuhandel. Tõe huvides tuleb tunnistada, et nelja asemel tuli kolm (Rootsi, Soome, Austria), sest norralased otsustasid napi häälteenamusega, et nad kõigest hoolimata ei soovi astuda Euroopa Liitu.

Euroopa Liidu suur laienemine 2004. aastal kriipsutab alla Euroopa Liidu poliitilist dimensiooni. Postkommunistlike nõrkade majandustega riikide tõstmine Euroopa Liidu liikme staatusesse oli ennekõike poliitiline otsus. Meile endile võib ju tunduda, et me pingutasime aastaid kestnud liitumiskõneluste vältel, nagu jaksasime, aga tegelikult võinuks Euroopa Liidu valitsusjuhid langetada ka teistsuguse otsuse.

Täna oleme me olukorras, kus 7,5 aastat kestnud liikmestaatus mitte lihtsalt ei anna võimalust, vaid lausa sunnib meid, eestlasigi, mõtlema, millises ühenduses me oleme ja millist ühendust meie soovime. Küsimus pole sedavõrd selles, kas Euroopa Liidu kujul on tegemist majandus- või poliitilise ühendusega.

Ajalugu silmas pidades peaks olema selge, et tegemist pole pelgalt ühe või teisega. Euroopa Liidu loogika jutustab vähemalt minu jaoks küll selges keeles, et tegemist on poliitilis-majandusliku ehk siis antud olukorras enam mitte ainult riikide liidu ega veel mitte liitriigi ühendusega. Küsimus on pigem selles, millises suunas peaks meie liit maailmas valitsevat olukorda silmas pidades arenema.

Niisiis on taas aktuaalseks muutunud kaks peamist põhimõttelist küsimust: esiteks, kas Euroopa Liidust on kujunemas riikide liit või liitriik, ja teiseks küsimus sellest, kas Euroopa Liit peaks olema ühtne või peaks temast arendama mitmekiiruselise ühenduse.

Püüdkem vastata ühele küsimusele korraga. Leian, et strateegilises plaanis on esimene tähtsam kui teine. Tunnistan otse, et mul endal puudub hea vastus, kumb on Eestile parem, kas Euroopa Liit kui liitriik või riikide liit. Mõlemal on oma head ja vead, mis tähendab, et mõlemaid variante peaks vaatama ja arutama avatult.

Parlamentaarse riigi rahvasaadikuna on tähtis teada ja oluline jälgida, mida meie täitevvõim teeb. Millisesse suunda juhivad pea- ja välisminister meid kõnealuse küsimuse puhul? Mis on nende kahe sõnum Eesti rahvale ja Euroopale?

Tuleb tunnistada, et nii üks kui teine räägib ühtsusest ja solidaarsusest. Peaminister oma kirjas kolleegidele enne novembrikuist Euroopa Ülemkogu kirjutab: „Me võiksime suurendada komisjoni volitusi jälgida, reguleerida ja tagada nelja vabaduse rakendamist, et ületada takistused, mis tulenevad turgude jäikusest. Me peame vähendama sisenemiskulusid, keskendudes ühtsel turul turutingimuste ja ühiste eeskirjade jõustamisele.” Otse öeldes, kui anname Euroopa Komisjonile suuremaid kontrolliõigusi, siis me liigume liitriigi suunas. Nõnda et peaminister toonitab liitriigi vajadust.

Sedasama räägib ju ka välisminister, ehkki vaoshoitumalt, oma poolteist aastat tagasi üllitatud  Delfi arvamusartiklis „Ühtne Euroopa – müüt või tegelikkus?”. Välisminister Paet kirjutab: „Ühisraha euro ja ühtne majandusruum, Schengeni viisaruum ja isikute vaba liikumine, tööjõu vaba liikumine, võimalus valida vabalt ülikooli, järjest enam ka teenuste vaba liikumine, rääkimata tuhandetest ühtsetest normidest, väärtustest ja arusaamadest, mis erinevaid Euroopa ühiskondi läbipõimunult on üksteisega sidunud. Ja kõige selle juures rääkida ühtsest Euroopast kui müüdist, millel tegelikkusega suurt pistmist pole, on lihtsalt kohatu ja ehk pahatahtlikki.”

Välisministri argumentide valik kriipsutab alla liitriigi mõtet. Või täpsemalt räägib sellest, et välisminister mõtleb liitriigi kategooriates. Tõele au andes esitab välisminister oma artiklis iseendale konkreetse küsimuse Euroopa Liidu kohta. Ja vastab, et see peab mõistagi olema riikide liit. Ideoloogilises mõttes võin ma seda mõista, aga teisalt ei kipu ma ka liitriigi ideed lihtsalt niisama üle parda heitma.

Eesti poliitiline eliit on aastaid Euroopa Liidust kõneldes esile tõstnud riikide liidu headust. Loomulikult on suveräänsete liikmesriikide ühenduses palju, isegi väga palju kiiduväärset. Ent mündil on ka teine pool. Üle Euroopa Liidu on aastaid arutletud liitriigi ja riikide liidu mõtte üle võrdselt. Seega, kas ja kui palju head on liitriigi kontseptsioonis? Miks ei võiks Euroopa Liidu kujul meile sobida siiski liitriik kui selline? Kas Eesti kaotaks oma iseseisvuse? Kui iseseisev on Eesti Vabariik tegelikult täna, aastal 2011?

Euroopa Liidul on juba praegu (liit)riigile omased tunnused, nagu hümn, lipp, raha, põllumajanduspoliitika, neli vabadust: isikute, teenuste, kapitali ja kaupade vaba liikumine, seadusi ellukutsuv ja elluviiv Euroopa Komisjon (loe: ministeeriumid), nüüd ka välisteenistus. Eestile see kõik sobib. Nagu ka majanduslik järeleaitamine struktuurifondide kaudu. Viimane sobib Eestile eriti hästi. Me oleme ju veel aastaid saaja- ja mitte andjariik Euroopa Liidus.

21. sajandil tundub isegi kõike näinud ja läbi elanud eestlasele uskumatu, et Euroopas oli suur puudus toidust.

Ühtne välis- ja julgeolekupoliitika (ÜVJP) pole veel elunorm. Riikide liidu puhul ei saa ühtne välis- ja julgeolekupoliitika kunagi eluõigust. Suurriigid pole grammigi huvitatud kahepoolsetest välissuhete kadumisest. Eesti tahaks kangesti ÜVJP jõustumist, sest teadagi kes on Peipsi järve taga. Pool miljardit Vene karu vastu on teine tubakas kui Moskva linna ühe rajooni jagu rahvast.

Riigile iseloomulik armee Euroopal puudub, nagu ka ühtne maksusüsteem. Euroopa armeed pole Eesti meelest vaja, sest me oleme NATO kollektiivkaitsega turvatud. Lõviosa riike on ühteaegu nii ELi kui ka NATO liikmed. Ühtne maksusüsteem?! Hoidku taevas, sellist mõtet Euroopa Liiduga seoses ei tohi paduparempoolse Eesti valitsemise üheski alajaotuses küll lubada.

Armee puhul möönan, et NATO on Eestile tõesti väga tõhus kaitse. Maksusüsteemi ühtlustamise vastu pole mul aga mitte midagi. Ausalt.

Tegelikult näib nii, et kontseptuaalne küsimus Euroopa tuleviku kohta millegipärast näib ärritavat meie valitsusjuhti, miks muidu ta Euroopa poliitika arutelul Riigikogus vastas rahvasaadiku küsimusele järgmiselt: „See kõlab arrogantsena, aga ma lihtsalt ei viitsi kaasa minna igasuguste spekulatsioonidega teemal „liitriik versus riikide liit”. See on suur ajaraiskamine, ärge tegelge sellega!” Paraku noblesse oblige, mon ami. Ja vastus tuleb meil, poliitikutel, üheskoos rahvaga leida. Mida ikkagi Eesti Euroopa Liidu tulevikust arvab. Enamgi veel – millist Euroopat meie üheskoos ehitada tahame.